Jarek keeras ümber, kui metsseakari üle tee läks. Tal polnud isu läbi kahekümnepealise, väikeseid sigu täis loomakarja sõita.

„Olgu, tee on küll pikem, aga vähemalt turvalisem,” mõtles Jarek. Ta sõitis mägirattaga läbi porilombi ning just siis hakkas vihma sadama. Jarek vandus. „Üks kord,” mõtles ta, „üks kord tahan ma sporti teha ja siis ka ei või ilm minu poolt olla.”

Ta oli õhtul peale sööki välja sõitnud, kuigi oli vaja puid laduda. „Ainult tund aega olen ära, jõuan neid puid laduda küll,” oli ta naisele öelnud.
Kahe aasta eest oli ta viimast korda ratta välja võtnud ja nüüd pumpas ta uuesti kummid täis ning tundis end nagu teismeline, kes esimest korda auto kasutada saab. Kui ta väravast välja vuras ning külateel küntud põldude järele lõhnavat õhku tundis, oli ta korraks täiesti õnnelik. Ei mingeid liisinguid, laene, naist, kes kingituseks aina soojamaareise nõuaks, ülemust, kes talle ikka veel lubatud palgatõusu ei anna ega katkist telefoni, millele garantiid ei saa.

Ei, sellel auklikul, pindamata teel oli ta jälle Jarek – mees, kelle pea oli täis lennukaid unistusi ja ambitsioone ja kindlat teadmist, et peale ülikooli läheb ta kõigepealt piraatidega võitlema. Ta valmistus missiooniks palava kirega ja kulutas selleks rohkem tunde kui teadustööks. Poole aasta jooksul kiusas ta oma kõnedega kaitseväe akadeemiat, välisministeeriumi, sõjaväge – kõiki, kes vähegi aidata võiksid ja lõpuks sai ta poollubaduse ühelt sõjakalt laevakaptenilt. Ja siis tuli Helge ning kõik plaanid sulasid niisama kiiresti kui juunikuine lumi. Juhtub. Jarek läks tööle, üüris korteri, võttis laenu, ostis maja, liisis auto ja vaatas igal õhtul pilte merest, tellis merendusajakirju ning luges kõike, mis talle piraatide kohta kätte juhtus.

Nüüd oli tema elu suurimaks seikluseks konkurentide tagasihoidmine ja kaalulangetus. See oli tema uue aasta lubadus ja kuna käes oli juba oktoober ja ta polnud veel grammigi alla võtnud, oli Jarek veidi närvis.

Õige pea jäi väljasurnud küla seljataha ning algas kilomeetrite kaupa laiuv mets. Paksud põlislaaned vaheldusid välgukiirusel pooltühjade lagendikega, kus seisid ainult üksikud seemnemännid, kased ja pihutäis lepatihnikuid, kust isegi karu läbi ei murraks. Jarek keeras vasakule, rajale, mis mäletamist mööda pidi naaberkülla viima. „Naaberküla, perset kah,” mõtles Jarek „Vaino suri eelmisel aastal ja ainsad inimesed, keda see küla vahepeal näinud on, olid kisklevad pärijad ning terve hord kinnisvaramaaklereid.”

Jarek jõudis just kohani, kus varem asus luitunud asulasilt, kui see metsseakari üle tee jooksis. Või mis jooksis – neljajalgsed kõndisid nii rahulikult nagu oleksid pühapäeval vanalinna hängima tulnud. Jarek kaalus oma võimalusi – õhtuhämaruses polnud tal mingit soovi sigadega vastakuti minna.

Otse tagasi? Ei, Jarek oli oma värskest õhust ja lennukatest mälestustest kantud piraaditunde tipus. Ta oli julge! Ettevõtlik ja janunes seikluste järele. Sellepärast valis ta uue raja, traktoriga värskelt tasandatud tee, mida mööda ta veel kunagi sõitnud polnud. Ta tundis, kuidas tuju hoobilt paranes. Videvik tihenes ja tibutamine jäi järele, kui mägijalgratas lahtistel kividel üles-alla hüppas. Jarek pani jalgrattatule põlema ja nautis vaadet. Ümberringi tihe mets, mis vaheldus puisniitude ja tammesaludega. „Ilus,” mõtles Jarek. Ta otsustas, et tuleb siia veel tihti tagasi, kuni esimese lumeni saab sellest tema sõidurada.

Kui kaugemad puud pimedusse kadusid, hakkas Jarek muret tundma. Kas ta poleks pidanud juba ammu suure tee peal väljas olema? Kuid ta pressis ikka heatujuliselt edasi, kui tee järjekordse puisniidu juures hargnes. Ta läks vasakule.

Mets hakkas jälle tihenema. Aeg-ajalt vilksatasid puude vahelt tumedad varemed – põlenud palkseinad, söestunud ahervaremed, kahtlaselt sirelihekki meenutavad põõsad.

Ta helistas naisele: „Vabanda, kallis, sattusin metsseakarja peale ja pidin teise tee valima. Sattusin vist Vana-Näärutisse. Siin on palju varemeid... Aga ma olen juba koduteel. Varsti jõuan suure tee peale –” kõne katkes. „Imelik,” mõtles Jarek, „ma arvasin, et siin on igal pool levi...” Ta sõtkus edasi, kuid Vana-Nääruti osutus suuremaks kui ta esiti arvanud oli. Kuigi pimedus tihenes, polnud suurest teest mingit märki.

„Kurat, kas sattusin mingile riigimetsa ringteele,” sülitas Jarek ning tahtis – seiklusest hoolimata – ringi pöörata, kui autotulesid nägi. „Külamees,” rõõmustas Jarek.

Auto roomas aeglaselt mööda halba teed ja kui see lõpuks kogu oma ilus nähtavale ilmus, tahtis Jarek naerma puhkeda. Terve oma külaelu jooksul oli ta küll igasuguseid künasid sõitmas näinud, aga helesinist Žigulid nägi ta küll esimest korda. Ta vehkis käega, et juht peatuks.

„Jõudu, külamees,” hüüdis Jarek ja lükkas jalgratta juhipoolse aknaga kohakuti. „Olen vist õigelt teelt kõrvale kaldunud. Pean kuidagi tagasi Hundimäele jõudma, naine on juba mures...”

Juht, nooremapoolne pruuni sonimütsiga mees, naeratas avalalt. „Noh, siis oled küll kaugele sattunud. Siit on Hundimäele rohkem kui 30 kilomeetrit. Pimedas liigub siin hunte ja karusid, nii et mina sinu asemel küll läbi metsa ei läheks...”
„See ei lähe – perekond ootab mind. Äkki viskad mu ära... tasu eest muidugi.”
Mees rooli taga raputas pead: ”Pole nii palju bensiini, tahtsin homme juurde võtta. Aga ma elan siin lähedal, tule kaasa, helistad seal oma naisele, toob su ise ära.”
Jarek arvas, et see oli üle hulga aja kõige mõistlikum ettepanek. „Sõida ees, ma tulen järele. Kaugel sa elad?”
„Siit paar kilomeetrit,” vastas mees.
„Seal on ju ainult Vana-Nääruti, ainult varemed,” pomises Jarek.
„Mitte ainult, paar entusiasti on suvilad püsti pannud. Aga ma olen ainus aastaringne elanik.”

Seega pööras Jarek teist korda õhtu jooksul tagasi ning sõitis helesinise Žiguli järel. Vahepeal tundus talle nagu teeks rada harjumatuid lookeid, aga oli pime, Žiguli rappus ebaühtlasel teel samamoodi nagu jalgratas ning järsku tundus mõte heast õllest koos uue tuttavaga väga ahvatlev.

Siis keeras Žiguli ühte puudesalusse ja järsku seisid nad väikese ühekorruselise maja hoovis.
Autoomanik ronis välja, kuid ei vaevunud masinat lukustama. „Noh, pead oma naisele vist mitu korda selgitama, enne kui ta koha üles leiab,” hüüdis mees reipalt. „Mina olen Tõnis. Tõnis Nurm.” Jarek surus kätt ja koos läksid nad majja.

Kõigepealt lõi Jarekile ninna kopituslõhn, justkui oleks ta majas, kus pole ammu elatud, aga siis tegi Tõnis pliidi alla tule, tõi kuskilt panipaigast välja ilma sildita koduõlled („Õemees ise pruulib, parem kui tehase kraam.”) ning nad istusid köögilaua taha. Jarek püüdis naisele helistada, aga levi ei paistnud ühestki otsast.

„Mis sa muretsed, oota, küll levi tagasi tuleb. Siin, puude vahel, ongi teinekord raske. Pealegi, mis see minut mehele teeb,” lohutas Tõnis ja nad lõid kokku.

Jarek vaatas köögis ringi – paar isetehtud, puidust kappi, laual kuivama hakkav leib.
„Aga kuidas niimoodi saab,” ütles Tõnis järsku etteheitvalt. „Võtame õige sakusmenti peale.”
Kuskilt lauaalusest panipaigast koukis ta välja purgi hapukurkidega. „Ma söön tavaliselt töö juures, kodus pole mul suurt midagi,” ütles ta vabandavalt.

„Ei-ei, ma ka just kodus sõin,” pomises Jarek ja haaras kurgi järele. „Mis tööd sa teed? Rakveres?”
„Ikka Rakveres,” ohkas Tõnis. „Tahtsin põllumeheks hakata, aga isa pärandus läks jagamisele – tead isegi. Hea, et majagi kätte sain. Olen ehitaja. Mis mees sina oled?”
„Ametnik. Linnavalitsuses,” ütles Jarek nagu vabandades.
„Oo, siis on mul ju täna au lausa riigimeest võõrustada,” hüüdis Tõnu rõõmsalt ja tõi veel kaks pudelit.
„Ei, mis nüüd mina...,” ajas Jarek tagasi. Nad rääkisid teeehitusest. Mõlemad olid arvamusel, et vald võiks ikka palju rohkem Vana-Nääruti teedel ära teha. „Ega arvakski, et infoajastusse jõudnud oleme,” ühmas Jarek pehme keelega. „Mis infu, hea kui elektriajastusse jõuame,” naeris Tõnis vastu. Pudelihunnik laual kasvas ja peale paari luhtunud katset ei püüdnudki Jarek enam koju helistada. „Suur mees, tean ise, mis teen,” ühmas ta joomakaaslasele, „ootan, kuni valgeks läheb ja sõidan siis koju. Nagunii on homme puhkepäev.”
„Õige on,” noogutas Tõnis takka ja rääkis lugusid ehituselt. „Brigadir, kurat, tahab teinekord lausa hinge välja võtta,” sõimas ta peale viiendat pudelit ning seejärel kirusid nad ülemusi niikaua kuni Jarekile rammestus peale tuli. „Lasen tal veel selle loo ära rääkida,” mõtles ta sõiduvees Tõnist vaadates, „siis küsin, kas magamisaset ka antakse.” Kuid juba vajusidki ta silmad kinni.

Jarek ärkas hirmsa janu peale. Ta küünitas õllepudeli poole, aga märkas siis, et ta käed olid selja taha kinni seotud. „Hei, mis nali see on,” küsis ta kähiseva häälega. „Lase mind lahti!” Siis nägi ta Tõnist, kes pliidi ees kohmitses ja midagi tulle heitis.

„Kannatust, külamees, varsti pääsed,” muigas ta üle õla. Jarekil hakkas esimest korda hirm. Mis see nüüd oli? Kas ta oli psühhopaadi otsa sattunud? Või oli Tõnis homo? Issand, kas ta plaanib ta ära vägistada... kõik lehed olid ju sellised jutte täis. Need homod on ikka tõesti igal pool!
„Ei,” kähises Jarek, „ma ei mõtlegi võitluseta alla anda!”
Tõnis tõusis tule äärest ning kõndis Jareki poole, samal ajal midagi seljataga hoides. „Rahune, mul on sulle kingitus.”

„Pole mul mingit kingitust vaja! Lase mind kohe vabaks! Kui asi on õlles... ma maksan selle eest, kas kuuled. Kurat, ma maksan ka soolakurgid kinni!”
„Mis sa nüüd,” tegi Tõnis solvunud näo. „Ma vaatasin sind lihtsalt terve õhtu ja vaatasin, et sul on midagi puudu.”
„Ei ole midagi...” Jarekil hakkas koitma, et sellest loost ta niisama lihtsalt ei pääse.
„... ja selle puuduva ma sulle annan,” ei lasknud Tõnis ennast segada. Ta võttis seljatagant tulise raua välja ning hoidis seda Jareki näo ees. Jarek hakkas karjuma, aga Tõnist see ei peatanud. „Ma mõtlesin, kuhu kõige paremini märk jätta,” ütles ta endamisi ja tõstis siis raua Jareki rinnale. Hetke pärast täitus tuba kärssava liha haisu ja Jareki karjumisega.

„Ei, ei, ma pole ju midagi halba teinud,” nuttis Jarek. Tõnis läks stoilise rahuga tagasi pliidi juurde ja võttis uue raua tulest. „Et sul külm ei hakkaks.”
Äkitselt tuli Jarekile eluvaim sisse. Ta peab pääsema, ta peab lihtsalt pääsema – Helge ootab teda kodus, on kindlasti mures, politsei kutsunud... Kui Tõnis uuesti Jareki juurde suundus ja hindavalt tema keha uuris – justkui oleks ta kariloom, mõtles Jarek vihaga – lõi Jarek Tõnisel jalad alt. Tõnis tegi üllatunud häälitsuse, tuline raud kukkus tal käest. „Oleks ikkagi korralikult kinni siduma pidanud,” sülitas ta end püsti upitades.

Kuid Jarek ei raisanud aega. Ta hüppas koos tooliga püsti ja püüdis nii hästi kui võimalik Tõnise vibalikku keha rammida. Kui tooliots ta ohvri lihasse puuris, nii et too valust karjatades pikali kukkus, lõi Jarek meest jalaga kuni ta liikumatult lebama jäi.

Tulest võetud kapsaraud hõõgus ikka veel punaselt ja varsti oli Jarek vaba.
„Kuradi psühhopaat,” karjus ta maaslamavale mehele. „Ma saadan sulle sellised mehed kaela, kellest sa unistadagi ei oska!” Ta läks värisevate jalgadega majast välja ning lootis, et Tõnis jättis võtmed auto ette. Uksed olid vähemalt lahti, kuid võtmetest polnud seal haisugi. Ta vaatas majanurgas seisvat jalgratast – ei, lisaks pimedusele oli tõusnud paks udu ja Jarek teadis, et kaherattalisega poleks tal Tõnise vastu mingit šanssi. Jarek krigistas hambaid, kui kaugustest hundi ulgumist kuulis. Ta tahtis tagasi tuppa võtmeid otsima minna. Ega see tõbras neid ikka päris võimatusse kohta peitnud, kindlasti kuskil kapi peal või püksitaskus. Ta pööras järsult ümber. Miski ta seljataga nagises ja äkki oli ta uksest langevas valgusvihus, nähtaval nagu päeval. Jarek neelatas, kui Tõnis trepist alla astus. „Ega sa ometi lahkuda ei kavatse? Meil oli ju nii lõbus.” See töötas paremini kui püstolilask sprinteri jaoks – ühe hetkega oli Jarek põõsastes ja jooksis nii kiiresti kui jalad võtsid. „Kuhu sa jooksed, külamees? Ma tean neid metsi paremini kui oma tuba. Sul pole mõtet meid mõlemat pimedas jooksutada,” naeris Tõnis kergelt. Kuid Jarek ei kuulanud. Ta jooksis, nagu oleks tal kurat ise kannul ja nuuksus jõuetult iga kord, kui ta kukkus ja Tõnise jube naer aina ligemale jõudis. See oli uduses ja raagus metsas ainus heli: Tõnise naer ja Jareki kukkumisest tingitud mütsatused. Jarek ei teadnud, mis suunas ta jooksis, ta palus, anus jumalat ja kõiki teisi jõude, kellesse ta ei uskunud, et nood teda aitaksid. Aitaksid tal see ainukene kord pääseda... Mütsatus, ja terav valu puuris Jareki reide, aga ta rühkis edasi. Luba nüüd see olla ainuke kord, mil ka temale õnne antakse. Lase see üks kord pääseda! Jarek libises orupõhja ning jäi jalgupidi mutta kinni, kuuldes samal ajal Tõnist nõlval hingeldamas. Üleinimliku pingutusega rebis ta end mudast välja. Mitte siin – ainult mitte siin, kus udu oli nagu valge surilina. Lase see üks kord pääseda ja ta ei nõua enam kunagi ametikõrgendust, lotovõitu, ei nõua piraate ega soojamaamissioone. Ei, ta ei nõua enam üldse mitte midagi! Ta lõpetab joomise – Jarek jooksis nõlvast üles, märgade lehtede peal pidevalt libisedes – ta lõpetab porno vaatamise! Kurat, temast saab kõige eeskujulikum mees terves riigis! Terves maailmas, kui vaja! Nõlval algas toomingatihnik ja Jarek tahtis ulguda, aga selleks ei jätkunud tal enam jõudu. Ta kõri ja kopsud olid tules, põletushaav valutas hirmsasti, kuid ta pidi põgenema!

Korraga oli Tõnis tal nii lähedal, et haaras tal kraest, aga Jarek tõukas ta tagantkätt nõlvast alla ning jooksis justkui surma eest.

Siis nägi ta põõsaste vahelt tulesid vilkumas. Ta ei uskunud, et politseid nähes kunagi nii rõõmus võib olla. Kuid siin ta oli, röökis läbi lepavõsa täiest kõrist, ühteaegu rõõmust ja masendusest ning tormas läbi viimaste takistuste.

Talle vaatasid otsa kaks väga jahmunud nägudega politseinikku. „Kust sina nüüd tuled,” küsis üks peaaegu ehmatanud häälega, aga teine tõmbas juba relva. „Seis, muidu tulistan!” Jarek tõstis arusaamatult käed üles. „Mehed, jumal tänatud, see on mingi eksitus. Mind ajab taga mingi hull, psühhopaat, ta on kohe minu taga... Ta tahab mind tappa...”

„Palun tulge meiega kaasa. Selgitame kõike jaoskonnas...aga tundub, et te peate ka haiglasse minema.”
„Jah... jah, aga te peate selle hullu kinni pidama.”
„Mis hullu?”
„Tõnis Nurme! Ta elab seal metsas ja ta tahab mind tappa!” Jarek vaatas mõistmatuid nägusid ja sai aru, kui imelikult see kõlada võib.

„Jah, te olete väga erutunud, tulge kaasa. Me hoolitseme kõige eest,” rahustas paksem politseinik. Jarek istus autosse ja tundis, kuidas ta mured selja taha jäid.
Ta ärkas kongis. Esimese asjana jäi talle silma peldikupott seinas. Veneaegne. Hais tahtis hinge matta.
„Hei, mis toimub? Kas see on mingi eksitus,” hüüdis Jarek jõuetult läbi võrede. Tal oli janu ja ta vandus, et ei joo enam kunagi koduõlut.

Valvur ilmus korraks kohale, käskis Jarekil lõuad pidada ning kadus. Seejärel tuli ta ülemuse moega mehega tagasi.
„Kuulsin, et te lõpuks ärkasite,” ütles uus mees tugeva vene aktsendiga.
„Mis siin toimub,” küsis Jarek jõuetult. Tal oli halb olla. Pea valutas. Vaidlemiseks polnud tal jaksu.
„Teie olete Jarek Jerka?”
„Jah.”
„Linnavalitsuse ametnik?”
„Jah.”
Ülemuse näole ilmus lõbus naeratus. „Lõpuks ometi. Tervitan teid meie vanglas. Me otsisime teid juba ammu. See oli tõesti õnnelik juhus, et te eile ära eksisite.”
„Millest te räägite? Ma tahan oma naist näha! Ja advokaati!”

„Oma naist,” naeris ülemus. „Teie niinimetatud naine, keda te juba aastaid vangis hoiate, meid eile informeeriski. Tundub, et ta pääses eile õhtul põgenema ja helistas naabri juurest politseisse.”

„Ei, see on vale...” protesteeris Jarek.
„Vale,” küsis ülemus. „See naine ei ole viimased kaks aastat majast välja pääsenud!”
„EI... Te teete praegu suure vea... Mina olen ohver. Tõeline mõrtsukas on Tõnis Nurme!”
„Tõnis Nurme?” Ülemus vaatas midagi oma tahvelarvutist ja puhkes siis naerma. „Tundub, et peame psühhiaatri kongi saatma. Teie Tõnis Nurme? Teie naise Helge Nurme vanaisa? Ta on juba aastaid surnud.”