Tõusev päike pani juhi, välimuselt vaid kolmekümnese mehe, silmi kissitama ja päikesevarju keerama. Tuul sasis tema heledaid juukseid, kui Mercedese kabriolett mööda mereäärset puiesteed linnasüdame poole suundus. Kuldkett mehe kaelas ja enesekindel nägu määrasid ta vaieldamatult rikaste ning edukate hulka. Signaalitörts kenale tüdrukule ja kabriolett sööstis uljalt punase tule alt läbi. Selle viimase eest oli mees mitmel korral trahvi saanud, kuid see pakkus sõltuvust tekitavalt närvikõdi ning aitas tal oma ego vormis hoida, tunda, et ollakse vaba tavainimestele mõeldud reeglitest, mis neid kogu elu küüru vajutavad. Raha sillutab teed ja silub kõik konarused, nii suured kui ka väikesed. Seda oli ta juba lapsepõlves oma isalt õppinud.
Mees hingas ahnelt öise vihmasaju järel karget hommikuõhku ja tundis ennast väga elusana. Veel mõned vilinal võetud kurvid ja kabriolett keeras hommikupäikeses särava noobli hoone klaasist fassaadi ette. Selle peaukse juures oli vaid üksainus parkimiskoht, nii privaatne, kui üks parkimiskoht olla saab. Ülejäänud parkimiskohad olid sellest laia muruplatsiga eraldatud. Juht ajas auto enesekindlalt privaatkohale, lõi ukse tagantkätt kinni ning sisenes tagasi vaatamata klaasuksest, mille kohal säras silt „Bryan Barlow Erakliinik“. Kogu veatu hommik pidi tunnistama - peremees oli kohale jõudnud.
Ta sõitis liftiga kolmandale korrusele, millest poole moodustasid tema isiklikud ruumid. Seal oli peale sekretäri, kabineti ja vastuvõturuumi ka saun koos basseiniga ja veel mõned lisaruumid, millede olemasolustki teadsid väga vähesed.
„Viis telefonikõnet, kaks kirja, üks linnavalitsuselt, teine heategevusseltsilt. Ajalehed on teie laual, kohv ja värsked saiad saab viie minuti pärast!“ vuristas nooruke sekretär püüdlikult. Ta oli alles uus ja valmis kasvõi nahast välja pugema. Bryani pilk lipsas vägisi sekretäri avarasse dekolteesse ning püsis seal rohkem aega kui sünnis oleks olnud. Sekretär punastas.
„Peaks talle varsti delikaatselt teada andma, kuidas selles ametis asjad käivad“ mõtiskles Bryan.
Õigupoolest oli eelmine sekretärgi tasemel olnud, pealegi suurte kogemustega. Aga mis teha, parim enne oli möödas mis möödas. Isegi iluoperatsioon ei oleks siin palju aidanud. Porsche lahkumiskingituseks polnudki ehk paha mõte. Plaanis oli niikuinii uus kabriolett osta. Vastutasuks lebas seifis paber, milles lahkuja tõotas kõigest kliinikus toimunust vaikida kui haud. Ehkki ta ei teadnud kaugeltki kõike, oli sedagi piisavalt, et mitte ilmaasjata tülli minna. Lisaks aitas suud kinni hoida igakuine postkasti ilmuv tšekk. Mitte väga suur, kuid mitte ka liiga väike.
Lisaks nii Bryani isiku kui ka kliinikuga raskesti seostatav.
„Täna võtaks kohvi asemel teed,“ ütles Bryan. Kange kohv kippus käsi värisema panema ja lahjat ta ei tahtnud. Igaks juhuks pidi kõik kontrolli all hoidma. Kolm päeva tagasi oli ta saanud konfidentsiaalse teate võimalikust eelseisvast „kauba hankimisest“.
„Nädala pärast!“ oli öeldud. Bryan kortsutas sellele mõeldes kulmu. Arvavad vist, et tal siin ladu on, kust muudkui võta ja saada!
„Kõned ja kirjad võivad oodata!“
***
Pärast hommikueinet ajalehtedega nõjatus Brian tooli seljatoele ja nautis kiirustamata kabineti aknast avanevat vaadet. „Elu on ikka ilus!“ mõtles ta.
Bryan Kevin Barlow oli lõpetanud ülikooli cum laude ja teinud hiilgava karjääri. Ta oli hea sissetulekuga hinnatud kirurg ning oleks võinud loorberitele puhkama jääda. „Loorberid“ on küll vähe öeldud imposantse villa ja „dollarinaeratusest“ auto kohta. Komplekti kuulus ka modellivälimusega elukaaslane. Bryan tundis sisimas, et on väärt palju enamat ning see täitis ta nimetu rahutusega, mis sundis lisa teenima. Võimalusi oli tal piisavalt. Oli küllalt kergeid operatsioone, millest oleks eetilistel põhjustel pidanud keelduma. Või oli tarvis aidata kogemata käima peale sattunud miljonäride tütreid. Või lihtsalt kirjutada välja retsept, mida rikkale ravimisõltlasele mujalt enam anda ei tahetud. Ta ei pidanud kliente otsima, need tulid ise tema juurde. Oli vaid tarvis „jah“ öelda. Ning raha neil jagus...
Algul oli ta oma sisemist häält vaigistanud klišeeliku väitega „Kui mina ei tee, teeb keegi teine ikka“ ja „Lollidelt tulebki raha ära võtta“. Siis õigustanud ettekäändega pooleliolevast jahi liisingust. Jah, tal oli nüüd väike jahtlaev sadamas staatust märkimas. Sellega sõideti väga harva. Tõtt öelda ei kannatanud Bryan väikesest peale merd. Tal läks lapsena süda pahaks juba kiikhobusel ratsutades. Millegi suure omamine andis aga hea enesetunde. Olgu siis selleks materiaalne ese või suur number pangaarvel. Puuduseks oli vaid selle hea enesetunde järkjärguline kustumine, kui omandile lisa ei tulnud. Nii sattus Bryan järjest suuremasse sõltuvusse, mis sundis teda ikka ja jälle riskima. Ka risk ise oli talle meeldima hakanud. Kõigest hoolimata ei jäänud ta kunagi vahele. Kas oli see õnn või ettevaatus, igatahes kõditas see tema enesearmastust ning suurendas enesekindlust. Südametunnistuse hääl aga oli üha vaiksemaks jäänud, kuni Bryan enam ei mäletanudki, mis see niisugune oli. Nii jõudis ta lõpuks ka ebaseadusliku elundiärini. Ei, ta ei käinud Rappija Jacki kombel tänavail möödakäijaid veristamas. Raha võib imet teha ja kasutades siiani edukaks osutunud skeemi, toodi talle doonorid lausa kätte. Ning elundid toimetati delikaatselt doktorit või tema abilisi kohtamata minema. Ja ebaõnn, kuller juhtus alati käima just sellel ajal, kui turvakaamerate salvesti vajas tungivalt hooldust.
Turvalise doonori hankimine oli palju raskem ettevõtmine. Siin aitasid sidemed ja raha. Linna lähedal asus piirkonna suurim vaimse puudega patsientide hooldekodu. Selle juhataja ei teadnud küll täpselt, mis toimub, kuid igakuiselt laekuv summa veenis teda seda jätkuvalt mitte teadma. Ka tema oli hiljaaegu tagasihoidlikust sajaruutmeetrisest majast linnaservas rikaste linnaossa kolinud. Nüüd oli tal muidki muresid, kui mõnele patsiendile üleöö tekkinud kummaline arm. „Sõbraliku kaasabi“ korral võis maksuamet hakata tema hea käekäigu vastu huvi tundma.
Hooldekodu ei olnud kinnine asutus. Siin ei hoitud märatsejaid vaid igapäevast hooldust vajavaid või rahulikumaid luuludega patsiente. Aeg ajalt juhtus mõni ettevõtlikum tegelane minema lipsama. Tavaliselt leiti ta päev-paar hiljem kusagilt mõnekümne kilomeetri raadiuses reisiväsimust puhkamas või kurjast maailmast heitununa tagasi soovimas. Siis ajas autojuht hooldekodu päevinäinud minibussile hääled sisse, võttis vanduvad sanitarid peale ja mindi eksinud lambukest ära tooma. Kuni järgmise korrani. Mõnikord juhtus, et patsient jäigi kadunuks. Otsimisteade ajalehes jäi vastuseta, politsei esitas mõned rutiinsed küsimused ning dokumendid ootasid rahulikult, kuni vastava isiku sai lõplikult kadunuks kuulutada.
Aeg-ajalt veeti hooldekodu elanikud arstlikku kontrolli, sest nii oli ette nähtud. Vahel viiekaupa, vahel ühtainust, nii kuidas juhtus. Hooldekodu enda medpunkt suutis anda vaid esmaabi, lisaks igapäevasele salvimisele ja puuderdamisele. Siin tuligi mängu Bryani erakliinik, mis tõelise ligimesearmastuse vaimus võttis selle tänamatu ülesande enda peale. Ka tasu oli tagasihoidlik. Tavaliselt sokutati hooldekodu elanikud tudengite-praktikantide kaela, kes muu hulgas kogusid andmebaasi ka doonorite leidmiseks vajalikku infot. Doonor pidi peale heade füüsilise tervise näitajate olema ilma lähedasteta, vältimaks ülearuseid küsimusi või isegi kohtuasju. Bryan oli selles suhtes ettevaatlik. Üksainus viga võis kõik untsu ajada. Õnneks olid enamus inimesi oma puudega sugulaste vastu äärmiselt ükskõiksed. Külalisi käis vaid vähestel patsientidel.
Bryan lehitses eelmisel päeval toodud kausta. Paistis, et viimati potentsiaalseks neerudoonoriks valitud patsient oli eriti sobilik – „John Doe, valge, mees, ligikaudu 33 aastat vana, keegi pole taga otsinud.“
Bryan pani teetassi käest. See oli ju suurepärane leid! Tundmatu tänavalt, ei mingit riski! Ta võttis teise käe abiks, et kausta paremini lahti hoida. „... maniakaal-depressiivsete...“ Bryan ei viitsinud patsiendi psüühikahäire peensustesse süveneda, vaid keeras mitu lehte edasi ja vaatas üle füüsilist tervist puutuvad andmed. Need olid igati normis ja klappisid tema kliiniku andmetega. Bryan lõpetas kiirustamata tee ja vajutas sisetelefoni nupule.
„Kas on mingeid teateid, millega peaksin kursis olema?“
„Lastekodu palub toetust...“
„Saada pikalt!“
„Üliõpilane otsib tööd.“
„Saada pikalt!“
„Linnapea soovib kokku saada, homme ennelõunal, kui võimalik. Hooldekodule osutatava teenuse hinnakirja arutama, kui ma õigesti aru sain.“
„Vana tõhk ei taha maksta!“ pomises Brian. „Ära siiski pikalt saada, aga lase vähemalt kümme minutit oodata. Muidu arvab, et võibki igal ajal sisse tormata.“
„Emilia teatas, et on haige ega saa täna tulla. Vabandas paljusõnaliselt.“
Bryan korjas jalad lauaservalt, kuhu ta need vahepeal toetanud oli. See ei olnud hea uudis.
„Midagi tõsist?“ küsis ta muutunud tooniga.
„Tõenäoliselt gripp. Ütles, et tuleks, kui vaja, kuid arvestades nakkusohtu...“
„Hea küll, olgu kodus. Epideemia meil siin veel puudus!“
Emilia Lopez oli kogenud operatsiooniõde ning sada protsenti ustav. Just teda võis lähipäevil väga vaja minna.
„Olgu peale, veel midagi?“
„Jah,“ vastas sekretär kergendustundega, et sai lõpuks ka ühe hea uudise edasi öelda, „Helistas üks härra, kes ei öelnud oma nime. Palus vaid edasi öelda, et klaverihäälestaja tuleb varem.“
Bryan tundis sisikonda külmaks tõmbuvat nagu oleks kotitäie mentooliga komme korraga alla neelanud.
„Millal see oli?!“
„Tund aega tagasi.“
***
Veerand tundi hiljem marssis Bryan ärritatult mööda kabinetti püüdes asjatult rahuneda.
„Klaverihäälestaja“ oli doonororgani järgi tulev kuller. Teate saamisel pidi ta kohe helistama kokkulepitud telefoninumbrile, kust dikteeritakse üksikasjad. Kõne oli lühike – täna kell kolm peale lõunat on vaja neeru. Kalk hääl telefonis oli tema vabandustele vaatamata korranud: „Täna. Kell kolm.“ Siis pandi toru ära ja Bryan istus, piiksuv telefonitoru käes, pika hetke, kuni taipas selle tagasi hargile panna. Nende inimestega ei tasunud vaielda. Sellest oli ta aru saanud juba esimesel korral, kui kliinikusse toodi seitsme kuulihaavaga 50-aastane mees, keda saatis terve armee väga tõsiseid tumedates ülikondades mehi. Bryan püüdis vastu puigelda, kuid neljasilmavestlus ülikonnas härradest ühega tegi talle selgeks, et nad on seotud tema vahendajatega ning motivatsioongi oli lihtne – ilus number pangaarvel kui patsient jääb elama või ilus mälestuskivi mõlemale. Need inimesed ei aktsepteerinud ebaõnnestumist.
Bryan võttis tookord operatsiooni käigus rohkem kaalust maha kui patsient, kuid mõlemad jäid elama ja mitte vaeselt...
Bryan kitkus juukseid. Oli Emilial vaja just täna haigeks jääda! Kurat küll! Salastatuse huvides pühendas Bryan oma tegemistesse nii vähe inimesi, kui võimalik ning nad teadsid nii vähe kui hädavajalik. Emilia oli vana, järeleproovitud kaader, kellega võis luurele minna. Reeglina olidki nad ebaseaduslikud operatsioonid teinud ära kahekesi. Äärmisel vajadusel kutsus Emilia ühe oma sugulase abiks. Too oli samuti operatsiooniõena töötanud ja igati asjalik. Bryan püüdis tema nime meenutada, samal ajal kui ta otsis lauasahtlites tuulates telefoninumbrit. Käes! Daniela Suarez. Emilia oli vihjanud, et tegemist on illegaaliga, kes peab igal juhul suu. Ainult seetõttu oligi Bryan vastu tahtmist nõustunud. Daniela oli olnud asjalik ega esitanud ühtegi küsimust. Pärast operatsiooni sai ta tasu, mis kattis tema poole aasta üüri. Siis oligi ta jätnud telefoninumbri ning lubanud tulla igal ajal kui „senjore afable“ teda vajab.
Bryan valis higiste kätega lauatelefoni numbri. „Jumal, kui sa oled olemas, tee nii et ta võtaks toru!“ palus ta kutsuvat tooni kuulates.
Daniela võttis toru. Tal oli vaba päev ja lubas hakata kohe tulema.
Bryan istus määratu kergendustundega tagasi tugitooli ning surus külmkapist võetud veepudeli otsaette. Õigupoolest oleks tulnud konutamise asemel kiiresti tegutsema hakata, aga viis minutit rahunemiseks tuli siiski võtta.
***
Daniela Suarez surus närviliselt gaasipedaali ja sooritas rooli külge klammerdudes järjekordse möödasõidu. Liiklus kiirteel nr. 56 oli üsna tihe ja kippus järjest aeglasemaks jääma. Hetkeks valdas naist paanika, kui ta märkas vastutulevat politseiautot. Kui see ta kiiruse ületamise eest kinni peab, on kõik läbi. Peale trahvi maksmise ei jõua ta õigeks ajaks kliinikusse. Õigupoolest ei jõua ta sinna üldse ja saadetakse tagatipuks maalt välja. Õnneks jäi politseiautol kardetud tagasipööre vilkurite saatel tegemata ja Daniela märkas kergendusega, kuidas see tahavaatepeeglis kiiresti väiksemaks jäi. Nii ei pannudki ta kohe tähele, kuidas kaugemal ees sõitval tsisternautol lõhkes esirehv. Alles paugu peale pööras ta pilgu enda ette teele ja jõudis instinktiivselt piduripedaalile vajutada veel enne, kui suur veok oli teel külje järsult ette keeranud. Daniela nägi justkui unes, kuidas veoki suitsevad rattad asfaldile musti jutte veavad ning siis aegluubis tõusma hakkavad. Raske veoki külg tabas asfalti valju põmakaga. Piinatud metall kriiskas sädemevihmas. Ning siis hakkasid tuhmide tümpsude saatel õhus lendama sõiduautode plastosad.
Daniela toibus alles siis, kui keegi küljeaknale koputas. Politsei vormis mees seisis auto kõrval. Värisevate kätega keris ta akna alla.
„Kas teiega on kõik korras, m’am?“ küsis mees.
„J-jah, vist küll,“ vastas Daniela hammaste plagisedes.
„Teil vedas, m’am,“ ütles politseinik tõsiselt. „Teie auto on üks väheseid, mis avarii keskmes terveks jäi. Muide, kas olete meedik?“ Politseinik näitas näpuga tagaistmel lebava arstipauna peale.
Naine kirus mõttes. Eelmisel õhtul oli ta käinud tuttavat illegaalide peret aitamas, kes ei saanud ametlikult arsti poole pöörduda ning oli pauna istmele unustanud.
„Operatsiooniõde,“ ütles Daniela, püüdes rääkida ilma reetliku aktsendita. „Aga mul on kokku lepitud kohtumine...“
„Meil on meedikuid hädasti tarvis!“ katkestas teda politseinik. „Viga saanuid on palju ja hetkel on kohale jõudnud vaid üks kiirabiauto, mis juhtus läheduses olema. Kui suudate kõndida, võtke oma esmaabipaun ja tulge minu järel!“
***


Pildi autor Ene Koppelmann.

Bryan astus kummikindaid naksudes sõrmipidi venitades operatsioonituppa. Ratastoolis istuv pruunijuukseline mees ei teinud temast välja. Ta kandis tobedat luitunud lillelist pidžaamat, millised läksid moest läinud sajandi seitsmekümnendatel. Kui need üldse kunagi moes olid olnud.
„Nii, mille üle me siis täna kaebame?“ päris Bryan pingutatud rõõmsameelsusega. Mees ei reageerinud.
„Mis su nimi on?“ üritas Bryan edasi kontakti luua.
Mees ratastoolis tõstis aeglaselt pea. Ainult viivu vaatas ta Bryanile silma. Ta silmad olid veidralt rohekashallid ja vesised, kuid neist aimdus täiskuud meenutavat hõbedast kuma. Bryan tundis hetkeks kõhedust. Näis nagu vaataks mees temast läbi. Tema silmad jäid endiselt selgeteks, samal ajal kui ümbrus muutus Bryani vaateväljas järjest hägusemaks. Olid ainult need silmad. Siis laskus mehe pea uuesti longu. Peapööritust tundes oli Bryan sunnitud sammu tagasi astuma ja operatsioonilaua sangast kinni haarama. Ta ahmis õhku ja raputas pead. See on kurat teab mis! Olen vist liiga vähe puhanud, väsimus annab tunda, otsustas ta. Hea meelega jätnuks opi mõnele teisele päevale, liiatigi polnud Daniela veel kohale jõudnud. Sellistes tingimustes lõikus üksi ette võtta oli täielik hullumeelsus. Kuid Bryan mõistis, et teist teed ei ole.
„Ilus number pangaarvel või ilus mälestuskivi,“ meenutas ta tookord öeldut. See tekitas judinaid seljale. Küllap Daniela jõuab iga silmapilk, lohutas ta end. Seni võib ta ise patsiendi ette valmistada. See päästaks nad ajahädast.
Teinud kindlaks, et ratastoolis olev mees ei reageeri enam ka sõrmenipsule, võttis Bryan ennast kokku.
„Teeme sulle väikese vitamiinisüsti!“ ütles ta teeseldud reipusega. Narkoosiannusega täidetud ravimipüstoli läikiv külm otsik puudutas patsiendi kaela.
„See ei tee üldse haiget...“
***
Räsitud välimusega ähmis Daniela tormas kliiniku uksest sisse ja jõudis administraatori kisa ignoreerides sulguvate liftiuste vahelt sisse lipsata,. Ta teadis, et on väga hiljaks jäänud, kuid lootis señor Médico heatahtlikkusele. Polnud ta ju hilinenud oma lohakusest vaid mõjuval põhjusel. Ta tõmbas hinge tagasi alles Bryani ooteruumis enne vastuvõturuumi sisenemist. Daniela pani imeks, et keegi polnud talle vastu tulnud. Alati oli Emilia või ükskord ka Bryan ise ta väikesesse operatsiooniruumi lasknud. Selle uks avati kiipkaardiga ning oli alati lukus. Täna olid kõik uksed irvakil ja kedagi polnud näha. Daniela lükkas operatsiooniruumi ukse kõheldes lahti. Tema ninna lõi harjunud desinfektsioonivahendite lõhn. Operatsioonilaual lebas elastsete kummirihmadega käsist-jalust seotud inimene, katteks vaid vereplekkidega operatsioonilina. Tema käsivartesse jooksid tilgutivoolikud. Ühes käes oli käkras paberileht. Ta oli ruumis üksi. Daniela kohkus, niisuguses seisundis patsienti ei jäeta kunagi üksi! Süda halba aimamas, astus ta lähemale ja tundis ehmudes ära Bryani koolnukahvatu näo. Daniela haaras kohkunult mehe käe ja katsus pulssi. Bryani peos olnud paber pudenes põrandale. Pulssi ei olnud tunda. Danielat haaras paanika. Tema, illegaal, peab nüüd politsei kutsuma. Sama hästi võiks ta ise endale käerauad panna. Ei-ei, ta kaob siit nii kiiresti kui saab!
Daniela kiirustas ruumist välja ning haaras käigupealt parema kingatalla külge kleepunud paberilehe. Ta pistis selle masinlikult tasku ja tormas edasi. Ähmiga uksed sassi ajanud, jõudis ta Bryani kabinetti, mille avatud akna ees lehvisid kardinad. Akna taga paistis tuletõrjeredel. Hirm andis Danielale tiivad ja viisteist sekundit hiljem oli ta juba parklas oma auto juures. Keegi ei näinud ta lahkumist.
***
Alles järgmisel päeval tööle minnes tundis Daniela taskus midagi krabisevat. Käe tasku ajanud, leidis ta kortsus paberi. See oli kiri.


Kallis doktor!
Lubage mul teid õnnitleda eduka operatsiooni puhul! Sest kui te seda loete, siis oli see kahtlemata edukas. Kardan siiski, et õmblused ei ole kõige paremad, kuna mul ei ole teie osavaid käsi ja tõelist annet, mida ma siiralt imetlen. Pean tunnistama, et arstiteaduskond jäi mul teisel aastal pooleli. Seega andsin endast lihtsalt parima ja loodan, et sellest piisas. Ärge muretsege, olite heades kätes. Vähemalt nii kinnitas reklaam kätepesuvahendil, millega ma enne operatsiooni käsi pesin.
Loodan et rohelist värvi niit sobis sisemisteks õmblusteks? Veidi tekitas minus kahtlusi selle asukoht kraanikausi kohal hambapasta kõrval, aga muud ma kiiruga ei leidnud. Tuhat vabandust, kui selline pisiasi teie tuju peaks rikkuma.
Teie vasak neer on transpordikonteineris ilusasti külmas ning teel sinna, kuhu see pidi minema. Kuna meil on teiega üks veregrupp, siis ei tohiks sellest probleemi tekkida. Valisin vasaku neeru, sest teine nägi pisut kehv välja. Mitte et muretsemiseks põhjust oleks, aga teie sõbrana soovitaksin siiski mõne hea arsti poole pöörduda.
Eemaldasin ka vasaku kopsu ja kolmandiku teie maksast ning saatsin need anatoomikumi õppematerjaliks. Usun, et teil ei ole selles osas vastuväiteid, sest haridust tuleb toetada iga hinnaga.
Nägin teie töölaual minu haiguslugu. Kui te selle hoolega läbi lugesite, siis teate juba minu oskusest mõtteid lugeda. Tõsi küll, kahjuks on see kirjas luuluna, kuid kinnitan, et kõik on tõsi. Teie kontol on ju 2 381 771 dollarit ja 53 senti? Ning salasõna on „Paracelsus“ ja turvakood 1062003? Tore et teil siin arvuti oli, sain kõik järele proovida ja oh imet! Kõik klappis!! Kandsin raha prooviks üle Kodutute Koopaoravate Abistamise Ühingule ja ühele Kreeka akordionivabrikule. Usun, et rõõmustate koos minuga minu edusammude üle!
Veidi raha olin sunnitud laenama endale puhkusereisiks.
Veel kord palju tänu teile vabaduse ja kõige muu eest! Olen elu lõpuni teie võlglane.
Siiralt teie
Jack Joker


Daniela taipas juba esimesi ridu lugedes oma kohkumuseks, et on kogemata endaga kaasa toonud asitõendi. Eseme, mis võis palju pahandust kaela tuua. Pool minutit hiljem oli kirjast järel vaid must tuhk. See tiirles kraanikausi äravoolutoru ümber ning alustas siis pikka teed ookeani poole.
***
„Said sa midagi targemaks, Saag?“ küsis vanemuurija Ned Thornton lahkamisruumist tulnud plekilises kitlis mehelt. „Tuhkagi!“ raputas Saeks hüütu väsinult pead ja kiskus kummikindad käest. Nad läksid suitsuruumi poole.
„Ära nüüd ütle, et mitte midagi!“ protesteeris Ned, „Niigi on see õige kummaline juhtum. Saame telefoniputkast anonüümkõne, aktsendiga rääkiv erutunud naisterahvas ajab midagi segast. Lähme kohale ja leiame operatsioonilaualt kliiniku omaniku laiba, kusjuures keegi midagi ei tea. Turvakaamerate salvestus puudub. Administraator räägib rentsliroti välimusega naisterahvast, kes lennanud sisse nagu kuul ja seejärel haihtunud õhku. Hullumaja!“
Lahkaja võttis väsinult istet.
„Täiesti terve mees, kõik elundid terved, heas vormis, raskeid haigusi põdenud ei ole. Ei mingit mürgitust. Vereanalüüs näitas vaid narkoosi jälgi. Õigupoolest pidanuks ta elus olema.“
Lahkaja vangutas pead.
„No aga haavad?“ küsis uurija üllatunult, „Teda oli ju lõigutud või lõikus ennast ise?“
„Pindmised,“ vastas lahkaja sülitades, „Õigem oleks öelda „kriimustused“. Ei ulatunud nahaalusest koest sügavamale. Verekaotus praktiliselt olematu, jalgrattalt asfaldile kukkudes saab ka rohkem viga. Ei minu pea küll võta, millesse ta suri!“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
Peatoimetaja veerg 10/16
Juubel!
Tsaar pole surnud, elagu tsaar!
Üleskutse - Kadunud Kirjade Postkontor
Repliik: Tulevikus ja minevikus elamisest
Jutuvõistlus 2017
Palju õnne, Sam Raimi
Raamatuarvustus: Terry Pratchett ja Stephen Baxter „Pikk utoopia“
Kurioosum 10/16
Uudiskirjandus 10/16
Ulmkonnakroonika 10/16
Katkend romaanist „Elavad surnud: Tee Woodburysse“
Teine lõik romaanist Fata(l) Morgana
Jutt: Startup
Jutt: See ei tee üldse haiget!
Jutt: Tartu kaupmehe Preussi needuse mõistatus
Tõlkejutt: Tumedad olid nad ja kummalised seest
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0276)