Lagendik oli laipu täis. Mitusada meest vedelesid liikumatult seal, kuhu nad elujõu lahkudes langenud olid. Lõhkised kehad, vereplekkidega kuuliaugulistes mundrites. Sõdurid, kõik need surnud. Külmas õhus nägi Eduard oma hingeauru, võtmas viirastuslikke vorme ent siis sama kiiresti laiali hajumas. Avar lagendik hahetas koiduaegses udulooris, surma hõng üle kõige hõljumas. Eduard lõi käe suu ette ja võitles iiveldustundega. Kõht tõmbus iseenesest krampi, silmad pidi mees ise sulgema. Iiveldus oli visa kõri nöörima. Ent aega polnud kaotada. Ta avas silmad ja vaatas üle lahinguvälja. Maaslamajad olid inimesed, taas ühe kokkupõrke võõrvägedele kaotanud.
Hakatuseks võttis ta esimeselt ettejuhtunult vintpüssi, kontrollis kas on töökorras, ning riputas õlale. Seejärel asus ta tööle. Surnutelt võis igasuguseid asju leida. Isiklike tehniliste vidinate, mõne üksiku sõrmuse ja muu säärase tühja-tähja peale ei hakanud Eduard aega raiskama. Palju väärtuslikumad olid raskerelvade varuosad, arenenud sõjaväetehnika püssid ning granaadid, mida võis hea õnne korral surnutelt noppida. Vaikuses oli kosta vaid sahisevaid puulehti ja kraaksuvaid vareseid, kes laipadelt silmi nokkisid ja pika aja järel esimest korda kõhu täis said õgida.
Eduardi kõrval sammus väike veorobot, keha asemel avatud kast, mida neli roostes jalga vaevukuuldava kriginaga edasi viisid. Mees kühveldas roboti kandamisse relvaosi ning sõjaväevidinaid. Keset lahinguvälja märkas ta surnud leitnanti, habetunud näos silmad sama hägused kui ümbritsev udu, ja pani ta rinnalt neli auastme tunnusmärki pihta. Vali kraaksatus tarretas mehe ning ta oleks peaaegu karjatanud, sai aga hüüatusesabast kinni, kuulatas ning vaatas ringi. Oli veel pime, esimesed punased valguskiired tõusid üle puulatvade. Süda tagus rinnus kui äikesetorm, peopesad ja kaenlaalused olid külmast õhust hoolimata läbimärjad. Eduard kartis iga kord. Iial ei võinud teada, millisel hetkel väed tagasi pöörduvad või mõni juhuslik üksus läbi otsustab tulla. Ta tuhnis laipade seas reipa valvsusega edasi.
Tuul kogus lagendikul kiirust, varesed kraaksusid kõvemini, midagi hakkas rüüstaja põues piiksuma. Eduard ei pannud seda granaadiheitja ülekuumenemiskiibi lahti kangutamise kõrval esimese korraga tähele, siis aga ehmatas ja tõmbas taskust piiksuja välja. Infrapuna tehnikaga varustatud ohusensor, mis isegi läbi riiete võõraid tuvastas. Seadme ekraanilt nägi Eduard lähenevat kogu. Mõne nädala eest oli ta pika parandamise peale ammu unustatud lahinguväljalt varastatud aparaadi saanud sellisele lainele, et masin luges ainult teatud suurusega elusolendeid, režiim, tänu millele ei hakanud seade iga linnu peale piiksuma. Eduard kontrollis taas relva ning suunas selle siis tulija poole.
Nelikümmend meetrit. Eduard pühkis kiiresti higised peopesad vastu jakki. Tiheda udu sees ei näinud ta eriti kaugele. Silmad olid hämaras valitseva külmaga pisarais, ent mees ei söandanud neid pühkida. Kakskümmend meetrit. Südametuksed tagusid nüüd juba kõrvus, tõrjudes eemale vareste näljase röökimise. Madalalt udu ja puude vahelt väljus hõljuk. Piklik lennumasin, roostest, ilma ja relvalaskude trotsimisest kirju, ent vaikne kui hukkamisele talutatav süüdlane. Eduard võpatas, parema käe nimetissõrm vajutas peaaegu päästikule, ent ta suutis langetada relva. Hõljuk vähendas kiirust, jäi mehest mõne meetri kaugusele seisma ja maandus korralageduses lebavate laipade peale.
Räsitud sõjaveteranist astus välja hallipäine rauk, näos rohkem kortse kui triikimata särgis. Ta parem käsi toetus metallkaika peale, nina otsas olid kolmnurksed prillid. „Edu,“ tervitas taat kähiseval häälel.
„Keegi peab põhjakihti kraapima,“ vastas Eduard. Ta loobus relvade otsimisest ning kiirustas surnute vahel ringi, silmad püüdmas hoopis lahinguroboteid. Leidmata ühtegi, venis ta nägu pikaks ja ta haaras maast hoopis laserpüstoli. Relv oli raske, tundus, et täiustatud mudel. Ehk kulub marjaks ära, pimedatel aegadel varnast võtta või kellelegi maha müüa.
Eduard oli laipade suhtes alla andnud. Nüüd kui veorobot oli varastatud asju täis, liikus meel taas surma ja koolnute taevasse vahtivate silmade juurde. Mõned varesed olid kõhu täis söönud ja minema lennanud, kuid üle puulatvade tuli katkendliku tiivasahina saatel uus linnuparv, tumedad tiivad otsekui pimedust lõikavad, ning asus täitmatu aplusega ülejääkide kallale.
Rauk aga askeldas hõljukist veidi eemal ja kummardus millegi, arvatavasti laiba, kohale. Korraga hüüdis ta kaaslast. „Taktikadroid,“ ütles ta kui Eduard kohale oli tõtanud.
Droid nägi välja nagu tavaline metallist humanoid, juhtmed põimitud terasest jäsemete vahele, pea asemel võigas kolp, silmad moondunud näos pilkavalt vahtimas, punane tuluke neis kustunud. Eduardi süda peksis rinnus kiiremini kui näljastel supijärjekorras. „Kiip,“ hüüdis ta. „Kas kiip on alles?“
Vanamees hakkas vastama, kahtles hetke, siis pani suu kinni ja raputas pead. „Kahjuks mitte. Kes iganes siit eluga pääses, jagus tal niipalju mõistust, et võtta väärtuslikuim tehnikasõna kaasa.“
Kuigi Eduard uskus, et vanamehel oli õigus, kontrollis ta ka ise droidi pead. Kiibi pilu oli tühi, mees vandus ja surus käed rusikasse. Muidugi. Mida rohkem loota, seda suurem on pettumus, mis hiljem mõtteid närib.
„Näib, et su Sampo peab ootama.“
Eduardil võttis kõvasti meelekindlust, et mitte vastu nähvata. Vanamehel jagus nõksu ilmselget kõige ebameeldivamal hetkel välja öelda. Lahinguväljade rüüstamine oli küll kena ja tulutoov tegevus, ent unistuste vastu vaid nigel seisma. See, mida Eduard tõeliselt ihaldas, mille nimel ta külmadel surmaöödel lahinguväljalt varastamisega pea pakule pani, oli Sampo. Nõnda nimetas ta droidist tehisintellekti, kelle ehitamine viimased neli ja pool aastat aega oli võtnud. Tehisintellekt, kelle abiga võiks täiustada äravirutatud relvi ja tehnikat, suunata energia millessegi, mis on tõepoolest väärt enam kui kõigest raisatud öid. Vaid üks jupp oli puudu. Üks jupp, mis lisada ja õige laine peale sättida. Lahingudroidide intellektikiip.
Vanamees asetas Eduardile käe isalikult õlale. „Järgmine kord, Edu.“
Eduard kortsutas kulmud pikaks kriipsuks. Rikkus ja õnn end hõlpsalt kätte ei andnud. Kiibitehnikat sai osta vaid sõjaväetehnikute loaga, ent kui Eduardil olnuks selle endale lubada saamiseks piisavalt raha, ei oleks tal elu sees enam töötada olnud vaja. Kõigele lisaks ei leidunud haruldasi taktikadroide lahinguväljalt pea iial. „Ma vihkan järgmisi kordi,“ ütles ta, tuhande oleksi kibe maik suus. Ta kiirustas hõljukisse, robot järele kriuksumas.

„Mis me saime?“ küsis vanamees, kui hõljuk puulatvade kohale tõusis. Punane koit peegeldas taevas kui surnute viirastused, hinged, mis lagendikule maha jäid. Ere päike kattis poole taevast, kaugemal sirasid läbi hommiku veel viimaseid hetki püüdvad tähed.
„Igasuguseid asju.“ Eduardi pilk oli hõljuki põrandal, veorobot oli oma jalad kokku voltinud ja nüüd ilutses maas vaid metallkast. „Relvi ja varuosi, granaate, paar püstolikiipi ning pealekauba leitnandimärgid.“
Vanamees mühatas kiitvalt. Saak ei olnud üldse paha ning sellest sai elatuda päris mõnda aega. Hõljuk liugles samal ajal üle metsa ja udu nagu ammu unustatud maailmas, vatine kiht all puid ja maapinda ahmimas. Nad lendasid justkui üle pilvede kauguses kõrguvate mäeharjade poole, mille lumiseid tippe ähmases koiduvalguses veel näha ei olnud.
„Kes need siis seekord sõdisid?“ päris Eduard.
Vanamees mühatas taas, seekord kortsus kulmudega. „Kes teab,“ vastas ta. „Eks siinne inimkoloonia mingite tulnukraiskade vastu oli. Tõenäoliselt need palgasõdalaste armeed, kes sektori kaugusest siia planeedile vallutama tulid.“
„Need, kellele me relvi tagasi müüme?“ Eduard kõhistas vaikselt naerda. Saatusel oli kombeks valusalt irooniahambaid näidata.
„Need või mõned teised. Mis meil vahet, peaasi, et esimesena lahinguväljale jõuame. Läheme vooluga kaasa ja päeva lõpus ajame kühvliga raha kokku.“
Eduard limpsis ahnelt huuli. Kui parasjagu Sampot täiustada ei olnud võimalik, kõlas raha kokku ajamine küllaltki hästi. Hõljuk oli metsa selja taha jätnud ning lähenes kärmelt mägedele, tuul kõrval kiirusega jõudu katsumas. Mägedele oli ehitatud kinnine linn, mis ulatus paari kilomeetrise raadiusega üle lumise kõrgendiku. Nad panid hõljuki maha maandumisplatsil ning Eduard lülitas sisse veoroboti jalad. Kaks meest kõndisid sissekäigu poole, neljajalgne metallkast järele kolksumas, läbisid turvakontrolli ja olid seejärel linnas.
„Sellise koha siis valisid juurte mulda panemiseks,“ ütles taat. „Pole just tõotatud maa, millel taimed õitsevad ja rahajõed mägedest kevadise reipusega alla voolavad. Ainus hea asi on see, et saame kraamist lahti.“
Juurte jaoks oleks esmalt mulda vaja, mõtles Eduard, ja muld magas siinmail paksu lumekihi all. „Palju lahinguid,“ vastas ta. „Sa tead kuidas olukord on, paar aastat ühes kohas, paar teises, siis kui uus konfliktikolle kusagil mujal universumi otsas lõõmama lööb. Neid on pidevalt jalaga segada. Seni kuni too uus palgapäev koidab, on siin kõike muud kui halb.“
Nad kõndisid kitsastes halvasti valgustatud koridorides, madala lae ja haisvate vahekäikudega, mille pimedusest kostus väljas vinguva tuule ulgumist, justkui oleks tegu iidsete koobastega. Nad läbisid avaraid saale, kõrgel rippuvate lampidega, valgus peegeldumas hiiglaslikel akendel, taga paistmas kauge karm maastik. Elanikke oli vähe, peamiselt unustatud unelmatega inimesi, aga ka tulnukaid, looduse kaja inimestele, tosina erineva värvi ja kehaehitusega rassi, hallikarvased annlased kolme sektori kauguselt ja võimsad uus-quindurlased, kelle sõjakas maailm planeeti enda võimule allutada üritas.
Lõpuks, mitu ja mitu käänamist ja pööramist hiljem, jõudsid nad kavatsetud kohta.
Kitsas ruumis jageles vanamees Eduardile võõras keeles relvakaupmehega. Uus-quindurlane oli tumepruuni nahaga, madal laup kroonimas nelja kulmudeta silma, vägev keha kõrgumas lae all kui torn. Eduard oli üle kolme peapikkuse tulnukast lühem, seisis käed rüpes ja tundis end täiesti kasutuna, oodates kuni kaubaga lõpuks ühele poole saab. Lahinguväljalt varastatud relvaosad olid lauale laiali asetatud, veoroboti kast oli tühi nagu valmimispäeval. Arutelu venis kui kuum tõrv äsja laotud asfaldil, pettunud Eduard kõõritas kõrval silmi. Kui kaua võis ühe müügiga aega minna, veel enam, et taolisi tehinguid oli tehtud küll ja veel.
Uus-quindurlasest kaupmees uuris parasjagu mingi kahtlase kukru sisemust, mille suhtes Eduard oli üpris kindel, et tema seda andnud ei olnud. Vanamees tänitas ühtesoodu nagu külaeit juurviljaleti taga, mitte midagi ei kõlvanud talle. Ehk oli ta mõistus lõpuks eale järele jõudnud. Lõpuks lõi taat rusikaga lauale ja kostitas kaupmeest tõstetud häälega. Relvakaupmehe kämblad tõmblesid vihahoo all, silmad kahtlustavalt kissis.
„Ae, mis te räägite?“ küsis Eduard. „Mis see üldse on?“ Tulnukas lõrises, vanamees vehkis korra käega. Eduard kordas küsimusi, ent ilma igasuguse tuluta. Võõras keel, võõrad kombed, oskas ta vaid arvata.

Kui vanamees viimaks rahapataka ulatas, polnud Eduard kindel, et kõik joones oli. Patakas istus käes kahtlaselt raskena. Eduard luges kolm korda üle ning sai kolm korda vale vastuse. Mõistmatult kõrge vastuse.
„Siin on viis korda rohkem raha kui kogu see relvarämps väärt oli,“ ütles ta nõutult.
Taat muigas ja kratsis habetut lõuga. „Diplomaatia, Edu,“ vastas ta.
„Mitte, et mul midagi rohkema raha vastu oleks, aga miks täpselt nii palju rohkem?“
Taadi muie väreles, naeratavatest silmadest kadus seal enne pesitsenud soojus. Ta otsis hetke õigeid sõnu, siis vastas. „Miks ma muidu seal kümme minutit tolle suure tolvaniga jagelesin. Ikka selleks, et rohkem raha saada. Rohkem on parem, ei?“
„Rohkem on parem,“ nõustus Eduard ja andis alla. Nad jätsid hüvasti, et järgmisel päeval taas kohtuda, kui lahinguväli nii lubas. Eduard kõndis taas kitsastes koridorides, sedakorda üksi, kuid iga sammuga süvenes kahtlus tema südames üha sügavamale. Ta oleks mõistnud kaks korda suuremat tasu relvade eest. Vanamehel oli tõepoolest annet näägelda ning seletada seni, kuni müüjad käega lõid ning nõutud raha välja käisid. Aga viis korda rohkem. Isegi raskerelvade varuosad ja leitnandimärgid ei olnud sellist hinda väärt. Midagi oli korrast ära.

Vanamees avas ukse neljanda koputamise peale. Eduard pressis end hambaid kiristades räpase võõrastemaja odavamasse tuppa. Tapeet ja sisustus olid sentimentaalses stiilis, moest ammu läinud mööbel paksu tolmukorra all.
„No mis siis nüüd, Edu?“ päris hommikumantlisse riietatud taat. „Ma tahan magama minna. Uni lõigati enne koitu poole pealt.“
„Ma ei saa aru,“ vastas Eduard. „Ma ei saa lihtsalt aru.“
„Ja see ei saanud oodata?“ Vanamehe hääles kõlas kärsitu vihanoot. „Neetud, vähe sellest, et koidu ajal rassima peab, ei saa ka hiljem korralikult magada! Kuidas mul pärast värske aru peas peaks olema? Või sul? Muidugi ei saa sa aru.“
Eduard turtsatas. Laserpüstoli käepide pressis vastu selga, ainus relv, mida ta polnud maha müünud. „Miks nii palju raha?“
„Oh sa armas aeg,“ pahvatas vanamees. „Jälle see jama. Kui ei meeldi, siis võta enda meelest õiglane summa ja anna mulle ülejäänud. Tegin lihtsalt pooleks, nagu alati, ning nüüd hakkan seda kahetsema.“
Eduard raputas pead. „Mille täpselt sa lahinguväljalt leidsid? Jätame naljad nüüd. Ausalt.“
Vanamees naksutas keelt. Sõnad olid ta maha jätnud.
Eduard haaras vöö vahelt püstoli ja suunas selle taadi poole. „Meil on olnud kena kulg röövimisel ja sa tundud täitsa asjaliku vanamehena. Aga raisk, ära sa praegu valeta mulle. Mille sa leidsid?“
Taat ahmis õhku, viha oli asendunud hirmuga, nägu meenutamas rohkem koolnu kui elava oma. „Edu, mis sa nüüd?“
Tühi lillevaas puidust öökapil plahvatas kildudeks, Eduardi laserpüstol suitses umbsesse tuppa. „Mille sa leidsid?“
„Heldene aeg, palun Edu! Ära ole südametu.“ Vanamehe paistes silmist voolasid pisarad, põlved värisesid ning Eduard oli üpris kindel, et mõne hetke pärast on taat nõrkemisest põrandale kukkumas. Suu kuivas ning noor mees tundis end korraga ääretult sandisti. Ta oli lootnud, et vanamees leidis droidilt kiibi, ent sundis ennast nüüd mõtlema külma peaga ja käesolevas hetkes. Mingit kiipi ei olnud. Ta langetas püstoli ja toppis selle tagasi vöö vahele.
Vanamees loivas samme vedades öökapi juurde, ikka veel nuuksumas, ja puudutas lillevaasi kilde. Ta oli seljaga Eduardi poole, avas kolistades sahtli ja võttis sealt midagi. „Muidugi leidsin kiibi, sa tainapea,“ ütles ta pöörates. Püstol sihtis Eduardi. „Ei saanud võtta raha ja vait jääda, ikka pidid mõtlema oma Sampost või mis iganes see totrus sul ongi.“
Muidugi, mõtles Eduard. Kõik ta kahtlused hiilisid korraga tagasi südamesse. Selle pärast taat kaupmehega võõras keeles rääkiski, et tema ei teaks millest jutt käib. „See polnud sinu oma müüa,“ ütles Eduard. „Kiip kuulus mulle, sa tead kokkulepet.“
„Leidja jätta,“ vastas vanamees laia irvega. „Ma võtan parem raha kohe, mitte unistused hiljem.“
„Pole hullu.“ Eduard kehitas õlgu. „Võtan su raha ja ostan tagasi.“
Taadi suust pääses valla vali naer. „See on veidi keeruline, arvestades, et sul pole hetke pärast enam nägu.“
Seekord naeratas Eduard. „Kõigepealt pead relval ohutusnuppu vajutama.“
Vanamees tõstis vaistlikult relva näo ette vaatamaks, kas ohutus on tõepoolest sisse lülitatud. Kõlas vaikne vihin ning taat kukkus, lai auk nägu õgimas. Nina ja silmi polnud enam olemaski, nende asemel võigas kärsanud plekk. Nõrgemal mehel oleks tõenäoliselt süda läikima löönud, kuid Eduard oli lahinguväljal hullematki näinud. Kas või möödunud ööl. Ta torkas teist korda püstoli tagasi vöö vahele ja kiitis end mõttes nii kiire olemise eest.

Neli kulmudeta silma puurisid Eduardi. Nagu selgus, rääkis uus-quindurlane suurepäraselt tavakeelt, kuid seekord raputas vaid pead.
„Ma annan sulle kahekordse summa, mille eest vanamehelt ostsid,“ ütles Eduard.
Pearaputus.
„Kolmekordse.“
Pearaputus, nõksu võrra lühem kui eelmine.
„Kahekordse ja siis kolmekordistame saadud summa.“
„Pole müügiks.“ Kaupmehe hääl kärises väiksesse ruumi, lahingudroidi intellektikiip rippus tal nööriga ümber kaela. „Tükk aega otsisin. Vanake andis odavalt. Pole müügiks.“ Ta tõstis sõrme. „Isegi kallilt.“
Sampo oli nii lähedal. Üks jupp. Unistus, millest sai juba peaaegu haarata. Siin polnud mahti heaolu raisata. Lahinguväljade rüüstamine oleks selja taga. Ei enam.
Esimene laserivihk tabas kaupmeest rindu. Ta silmad ümardusid, kõik neli, jalad tammusid paar sammu tahapoole. Ent tulnukas ei kukkunud. Must peakolu tõusis kõrgemale kui ta end sirgu ajas ja naeratas. Eduard küündis talle vaevalt rinnuni. Tulnukas tegi sammu ning teenis teisegi lasu. Eduard neelatas, klomp trügis aeglaselt läbi kurgu. Kaupmees tuli lähemale. Püstol tinises vaikselt, tagasilöök pani käe vappuma. Tundus, et relva oli täiustatud tugevama lasujõuga, andmaks lahingus ellujäämiseks paremaid eeldusi. Sõrm surus uuesti päästikut, ent kolmaski laserivihk justkui haihtus kaupmeest puudutades. Vägevad käed haarasid Eduardi rinnust ja lennutasid ta üle toa riiulite sekka. Tööriistad ja relvad kukkusid kolksudes vastu maad, riiulid paiskusid ümber. Eduard vedeles kõige all, valu selga raiumas, silmad vett täis. Tulnukas tõstis riiuli Eduardi pealt ära ja haaras mehest taas kinni. Eduardi vasak käsi kraapis abitult ta rinda. Mees sadas vastu seina. Poes ei jäänud relvi vajaka, igale maitsele võis midagi leida, kuid kaupmehel ei olnud ühtegi neist tarviski.
„Peksan. Su. Pehmeks,“ müristas uus-quindurlane. „Tuled mind ähvardama. Mind! Minu enda poes. Löön su raisa maha!“
Eduard oli lennanud vastu uksepiita ning oli üpris kindel, et midagi on murdunud. Vasaraga pihta saamine oli igal juhul eelistatav sellele, kuidas teda ringi loobiti kui kartulikotti. Ta tõstis oma vasaku käe. Rusikasse oli pigistatud nöör, selle otsas rippus kiip. Tulnukas vaatas oma rinnale, avastas, et kiip ongi tõepoolest kadunud ja röögatas. Eduardi paremasse kätte oli aga surutud granaat, splint vedeles mehe kõrval maas. „Püüa,“ hüüdis ta ja viskas granaadi kaupmehe suunas. Seejärel paiskus ta uksest välja ja hüppas nii kaugele, kui keha lubas.
Pärast pauku olid poes alles vaid tulnuka verine mass, laiali vedelevad relvad, purunenud riiulid ja haisev suitsuvine, mis üle kõige hõljus. Eduard ajas end jalule, räsitud ja tuuseldatud nagu ta oli, ning komberdas koridori mööda edasi. Õige pea tulevad igasugused uudishimulikud ja neid nüüd küll ootama ei tasunud jääda.

Eduardi korter oli väike, üks piklik elektripirn seinal õdusalt vilkumas ja hägusat tuba valgustamas. Mööbel oli veidi parem sellest, mis vanamehel võõrastemajas, tuba aga veelgi nirum. Nurgas seisis Sampo. Droid oli halli värvi, metallosad tuhmi valguse käes läikimas, peakolu suur, ent silmad sama elutud kui purunenud robotkaaslasel hommikusel lahinguväljal. Silmad olid ka ainsad asjad, mille järgi võis lahinguvälja taktikadroidi ära tunda. Sampos polnud ühtki osa, mida Eduard poleks parandanud või asendanud.
Mees tundis ennast pärast löömingut nagu droidi algne kest, iga jupp kehast valutas ning vajas tohterdamist. Kätt välja sirutades lõi sinna nõelav valusähvatus. Eduard krimpsutas nägu. Siiski suutis ta kiibi droidi kolba taha pilusse toppida. Korras. Unistused ongi selleks, et neid täide viia. Ei enam lahinguväljade rüüstamisele. Nüüd saab ta ise arendada seda, milleks siia maailma loodud oli. Seda, mida ihkas. Eduard tundis end uhkelt, peopesad tõmbusid niiskeks, ärevus lämmatas. Droidi silmis lõid põlema kaks tulukest.
„Tere,“ ütles Eduard.
Droidi käed tõmblesid. Ta pea pööras kriuksudes ühele poole, siis teisele. Aga ühtegi heli metallsuust ei tulnud.
„Tere,“ kordas Eduard ja surus klombi läbi kurgu. „Mina olen Eduard.“
Droid tegi saagivat häält ja rabeles küljelt-küljele justkui kipuks tal mingi hoog hinge külge. Eduard oli üsna kindel, et nii need asjad käima ei pidanud. Sampo, tema pikka aega meisterdatud Sampo vintskles veel veidi, kukkus siis kolinaga ümber ja viskles põrandal edasi nagu haigussööstu käes vaeveldes. Eduardi süda tõmbus külmaks. See ei saanud niimoodi lõppeda. Lihtsalt ei saanud. Mingi viga. Ma tegin mingi vea, mis tuleb ära parandada, mõtles ta. Siis saab kõik korda.
Eduard laskus põlvili ja haaras droidist kinni. „Sampo,“ sosistas ta, justkui lootes, et suudab droidi taltsutada. Droid aga tõmbles edasi, metallpea raksatas mehele vastu suud ja lõi ta huuled veriseks. Eduard surus hambad kokku ja tõmbas kiibi pilust välja. Siis lasi ta metallkehal hellalt põrandale vajuda ja tõstis kiibi silme ette.
Eduard puhkes naerma. Kähe lagin hõljus toas, rõõmutu, tontlik, hullunud. Mehe silmad olid punnis ja pisaraid täis, unistused avatud aknast välja voolamas. Kiip oli vale. Ebasobiv. Tehtud liialt vanade droiditüüpide jaoks. Kõik oli kasutu. Kiip oli kasutu. Surnud vanamees kasutu. Surnud kaupmees samuti kasutu. Ent kõige kasutumalt tundis end Eduard. Mõned asjad ei olnudki ehk määratud loomiseks, ükskõik millist hinda nende eest maksta tuli. Kahe elava surm ei suutnud ühele surnule elu osta. Sampo vedeles põrandal, poolik droidist tehisintellekt, ilma teadvuse ja hingeta, kõigest viirastuslik unistus.
Kiip leidis tee aknast välja kaduvasse öhe. Eduard tõusis, tõmbas käega läbi juuste ja võttis külmkapist õllepudeli. Keha tulitas, ent meeleseisundiga ei andnud võrreldagi. Kork lendas susinal pealt, Eduard kulistas pool pudelit ühe korraga. Joogikraam on unistustele viletsaks palsamiks, trööst, mis hiljem kõik läbikukkumised taas meelde toob. Aga iga kord ei antud valida. Hommik oli ju ikkagi alanud paljutõotavalt. Udusse mähkunud lahinguväli, metsad ja lumed teel mägede linna. Ja raha ja lööming ja kiip. Neetud kiip.