„Meil pole tarvis tiibu, et lennata läbi aja ja ruumi. Me liugleme öömusta taeva taustal. Meid peetakse surmatoojateks, mardusteks ja põrgudeemoniteks. Me oleme Mustade Inglite Armee. Suured tumedad linnud, kes sündisid varjudes. Päevavalgusel pole meie tarvis kohta...“
Rob tõstis pilgu ruudulisele paberile kirjutatud ridadelt ning põrnitses teisel pool lauda istuvat arsti üle kandiliste prilliklaaside. „Kas ma sain õigesti aru, et selle jama kirjutas teie haigla patsient?“
Arst noogutas.
„Tiivuline ükssarvik nimega Helbeke?“ küsis Rob kindluse mõttes üle.
Arst noogutas jälle.
„Mis kuradi moodi sai hobune pastakat käes hoida? Tal on ju kabjad!“ pahvatas Rob.
„Ta on osav,“ vastas arst. „Aga mitte nii osav kui Orph.“
„Kes on Orph?“
„Midagi trollilaadset. Ta peab ennast hambahaldjaks.“
Rob muigas irooniliselt. Trollist hambahaldjas. See tekitas huvitavaid mõtteid. Tõenäoliselt lõi ta mõnel sanitaril hambad välja, kui teda siia asutusse lohistati.
„Tal on kahar seelik ja sädelev võlukepike,“ jätkas arst. Nii palju siis sahtleid puhtaks tampivast metslasest, mõtles Rob ohates. Hullumajas olid arstidki väga harva normaalsed, aga need patsiendid, keda talle eesootava töö jaoks pakuti, tundusid siiski liiga... koloriitsed.
Justkui Robi mõtteid lugedes, lisas arst: „Vähemalt ei saa nad seal enam hullemaks minna. Võib-olla tulevad hoopis mõistuse juurde tagasi, kes teab.“
„Hea küll,“ ohkas Rob ning korjas prillid oma hiiglaslikult krokodillikoonult. „Tooge nad siia.“

„Te pole sugugi musta ingli moodi,“ nentis Rob, kui tema vastas võttis istet helelilla ponilaadne elukas. Purpurpunane lakk peitis osaliselt tema trotsi täis pilku. Looma nina kaunistas vikerkaarevärvides sädelev sarvekoonus.
„Öösel on kõik inglid mustad,“ vastas ükssarvik. „Meie armee ei tohi päeval silma paista. Me peame välja nägema tavalised, et keegi ei aimaks, milleks me pimeduse saabudes suutelised oleme...“
„Armee?“ katkestas teda Rob. „Kes teie armeesse veel kuuluvad?“
„See pole tähtis,“ vastas Helbeke.
Rob sirvis laual lebavat tahvelarvutit, kuni leidis vajaliku info. „Siin on kirjas, et teid leiti kirikutornis kõnet pidamas, samal ajal kui kiriku ette kogunenud rahvas jälgis teie hiiglaslikku varju surnuaia müüril. Te olite endale papist tiivad selga sidunud, et vari rohkem inglile sarnaneks. Te õhutasite rahvast mässule. Kas nemad olidki teie armee?“
„Osaliselt,“ pomises Helbeke. Uks Robi selja taga avanes ja steriilselt valgesse ruumi toodi veel üks patsient: Orph. Trolli laiaõlgne suure peaga kere sarnanes rohmaka skulptori kätetööga. Pruunide karvapuhmastega kaetud pead ehtis sädelev kroon ning ainsaks riietusesemeks oli pooleldi läbipaistev roosa balletiseelik.
„Elagu Mustade Inglite Armee!“ kuulutas Orph ühe käega kulpi lüües. Teises hoidis ta habrast võlukeppi. Helbeke noogutas armulikult, andes trollile loa istuda. Tool ragises hoiatavalt, kuid kogukas haldjas ennast sellele toetas.
„Nii...“ venitas Rob ning seadis prillid koonule. Pikaaegne tahvli lugemine väsitas ta silmi. „Teie armees on mulle teadaolevate andmete järgi kolm liiget. On mul õigus?“
„Me tegelesime liikmete värbamisega...“ pomises ükssarvik kumedalt.
„...ja siis tulid need idikad uinutipüssidega,“ võttis Orph teema lühidalt kokku. Tõepoolest – avalikud kogunemised ja mässu õhutavad etteasted olid rangelt keelatud. Eriti veel siis, kui neid korraldasid vaimuhaiged.
„Kes on teie armee kolmas liige?“ küsis Rob. „Kas ta toodi samuti siia?“
Patsiendid põrnitsesid üksmeelselt lauaplaati ja vaikisid. Krokodill-mees võttis prillid eest, kohendas lipsu, laksutas hambaid ja ütles väga aeglaselt, et iga sõna tema vastas istuvate vaimuhaigete pehmesse peakolusse kohale jõuaks: „Teil on võimalus siit välja pääseda. Aga seda ainult ühel juhul: kui te ütlete, kus on teie armee kolmas liige. Meil on ülesande täitmiseks tarvis tervet armeed.“
„Millise ülesande?“ küsis Helbeke. Ta haaras justkui muuseas võlukepi Orphi jämedate sõrmede vahelt ja hakkas seda kapjade vahel närviliselt keerutama. Troll urahtas hoiatavalt ning haaras maagilise eseme uuesti enda kätte.
„Küll te näete,“ vastas Rob. „Ärge muretsege, teiega ei tohiks midagi juhtuda. Pärast ülesande lõpetamist olete te vabad ja võite teha, mida iganes soovite. Peale avalike kogunemiste. Ja muude seadusvastaste tegude.“
Ükssarvik ja Orph vahetasid pilke. Armee kolmas liige polnud püüdnudki neid neid siit hullumajast välja päästa. Ta lihtsalt redutas kusagil ja õgis maiustusi, samal ajal kui nemad pidid siin polsterdatud seinte vahel tablette neelama.
„Hea küll. Me oleme nõus,“ vastas Helbeke. Ta ütles Mustade Inglite Armee kolmanda liikme nime.

Kääbusekasvu tegelane, kelle pikk valge habe oli otsapidi püksirihma vahele topitud, turnis ohtlikult kõikuva redeli otsas ja püüdis kätte saada kõrgel riiulil seisvat küpsisepurki, kui keegi tema korteri uksele koputas. Kääbus kukkus käkaskaela alla, takerdus habet pidi redeli külge ja tõmbas selle valju kolinaga endale kaela.
„Uks on lahti!“ suutis ta oma armetus olukorras vaevu kuuldavale tuua. Koputamine lakkas ja esikusse ilmus külalise pikk roheline koon. Krokodilli saabumine ei hirmutanud päkapikku karvavõrdki – multikultuur ja liigirikkus olid siinkandis igapäevased. Küll aga hirmutas teda need kaks tegelast, kes krokodilli selja tagant häbematult sisse trügisid. Kääbus sulges silmad ja soovis, et ta oleks alla kukkudes surma saanud.

„Minu nimi on Robert Replit,“ tutvustas ennast ootamatu külaline, kui oli hättasattunud mehikese redeli alt välja aidanud. „Ma ei saa oma ametit öelda, nii et nimetage mind lihtsalt uurijaks. Kas te saite viga? On teil tarvis kiirabi?“
Kääbus silus porisedes habet ja sirutas haiget saanud jalgu. Väänanud nikastatud kaela võika nõksatusega paika, vastas ta: „Kõik on korras. Või vähemalt oli, kuni teie tulekuni. Miks nemad siin on?“
„Kas ma räägin Päkatsiga? Päkapikuga, kes koondati Jõuluvana juurest, sest te sõite ära kõik lastele määratud maiustused?“ küsis Rob, eirates kääbusel esitatud küsimust.
Mehike piidles igatsevalt kapi otsa jäänud küpsisepurki ning vastas: „Minu nimi on Samuel. Ma olen inimene. Mu lühike kasv on tingitud geneetilisest haigusest ning ei anna vähimatki põhjust nimetada mind päkapikuks.“ Ükssarvik ja troll turtsatasid krokodilli selja taga. Nad olid seda juttu juba väga palju kordi kuulnud.
„Tore,“ vastas Rob. „Sellisel juhul seadke ennast valmis. Mul on teile üks ülesanne.“
„Mis ülesanne? Ma ei tule kuskile. Ma pean homme hommikul komandeeringusse sõitma...“ puikles Päkats nimega Samuel.
„Kas te kuulusite Mustade Inglite Armeesse?“ katkestas teda Rob. Samuel lõi automaatselt kulpi, enne kui mõistus refleksidele järele jõudis. Saades aru, et on paljastatud, vastas ta: „Jah.“
„Sellisel juhul olete te just see, keda meil tarvis läheb,“ ütles Rob. „Te kas tulete kaasa või ootab teid ees pikk puhkus pehmete palatitega sanatooriumis. Ma lindistasin kogu meie eelneva vestluse.“
Samuel vajus norgu ja hakkas raskelt ohates kingi jalga panema. Ta tõmbas selga pika musta mantli ja surus pähe vildist kaabu. Mitte miski peale kasvu ei reetnud tema tegelikku päritolu.

Inglite armeed ootas ees pime ruum, mille üht seina kattis suur valge ekraan.
„Kas me hakkame filmi vaatama?“ küsis Orph. „Ega see õudne pole?“
„Hakkame tõesti,“ nõustus Rob. „Õuduse kohta ei oska ma garantiid anda. Kõik sõltub teie enese suhtumisest. Igatahes tahan ma selle filmi abil teile aimu anda, mis teid ees ootab.“
Ükssarvik ja kääbus neelatasid kuuldavalt. Troll surus kõvemini võlukeppi, mis polnudki nii habras kui välja nägi. Ekraan hakkas helendama ja sellele ilmus pilt okastraadiga ääristatud müürist. Igal pool rippusid hoiatavad sildid. Alale sisenemine oli rangelt keelatud. Sisenejaid ähvardati raskete tervisekahjustustega. Tsoon Nelikümmend Kaks. Mitte keegi, kes sinna sattus, polnud sealt enam normaalsena väljunud. „Nagu te juba teate, pole teie mõistusega kõik korras,“ ütles Rob. „Meie katse eesmärgiks on proovida teie peal selle anomaalse piirkonna ravivõimet. Kõigi eelduste kohaselt peaksite te seal käies oma haigusest paranema.“
„Mul pole midagi viga!“ protesteeris Samuel. „Ma olen täiesti tavaline inimene! Mul pole tarvis sinna minna!“
„Kas laseme meedikutel teie väidet kinnitada?“ küsis Rob väga laialt irvitades. Ainult krokodillid suutsid naeratada nii, nagu seda tegi Rob. Päkats tõmbus tagasi ja ei lausunud enam ühtegi sõna.
„Kas seal hambaid on?“ küsis Orph. „Mitte keegi ei anna mulle hambaid! See on diskrimineerimine. Suurus ei takista mind oma tööd tegemast. Ma vaatan igal öösel kõigi patjade alla, kuid ei leia ühtegi hammast!“
Helbeke pööritas silmi ja tegi grimasse. Orphi-taolised olid iga rühmituse häbiplekiks. Eriti, kui selleks oli Mustade Inglite Armee.
„Ma luban, et te saate nii palju hambaid, kui iganes soovite,“ vastas Rob. „Aga enne töö ja pärast lõbu.“
„Kui meiega midagi juhtuma peaks, siis tulevad mustad inglid teile kätte maksma,“ lubas Helbeke. „Meie armee on palju suurem kui te arvate. Teil tarvitseb ainult tuled kustutada, kui...“
„Ma magan öölambi valgel,“ vastas Rob. „Aga tänan hoiatamast.“

Päriselus oli müür veel kõrgem ja hirmuäratavam kui äsja nähtud videos. Helbeke ei julgenud silmi pilgutada, sest talle oleksid kohe kangastunud filmilõigud röökivatest ja ilatsevatest haldjatest, verd ja sisikonda välja oksendavatest orkidest, endil silmi peast kratsivatest nümfidest ja võluritest, kes tegid oma võlukeppidega uskumatult jubedaid asju. Hullumeelsus ei hoolinud liigist ning ründas halastamatult igaühte, kes müüride vahele astusid. Kusagil aju tagumises sopis terendas lootus paraneda. Kuigi Helbeke oli täiesti kindel, et sündis pimedusest ja loodi mustaks kättemaksuingliks, tundus siiski, et midagi oli valesti. Isegi võlurid ei suutnud Helbekest aidata, hulluarstidest rääkimata. Ta oli sündinud valesse kehasse ning ühiskond ei aktsepteerinud teda niisugusena.
Orphi kannustas sarnane mure. Isegi lapsed ei uskunud, et ta on hambahaldjas. Mitte keegi ei andnud talle oma hambaid.
Mustade Inglite Armee oli justkui Anonüümsete Alkohoolikute grupp, mille liikmed said jõudu üksteise kogemusi kuulates ja neist õppides. Ja siis tulid need värdjad uinutipüssidega...
Ainult Samuel nohises tigedalt habemesse ja põrnitses müüri nagu oma suurimat vaenlast. Tal polnud vähimatki vajadust siin viibida. Mingu nad kõik õige...
Helbeke hingas sügavalt sisse ja astus esimesena betoonist seinte vahele. Raske raudvärav sulgus viimase siseneja selja taga. Ainsaks märgiks sellest, et neid pole päriselt hüljatud, oli kõrgel müüride kohal sumisev droon, mis jälgis tähelepanelikult Mustade Inglite Armee pisimatki liigutust.

„Mina ei tunne küll midagi,“ ütles Orph, kui nad olid müürist paari sammu kaugusele jõudnud. „Ma pean ennast endiselt haldjaks. Aga teie?“ Helbeke piidles teda põlastavalt purpurse tuka alt, norsatas ning kappas teistest ette nagu juhile kohane. Siinne pinnas polnud jalutuskäiguks just eriti sobiv. Asfalt lagunes ja kõikjal vedeles prahti. Müüri ääres ääres lösutasid katkiste akendega mahajäetud majad ning ala keskpunktis seisis vabrikukorstna sarnane triibuline toru. Ainult, et selle korstna all polnud maja. Hiiglaslik silinder seisis omaette ning ei andnud vähimatki vihjet, millist ülesannet see kunagi täita võis.
„Tuumajaama korstna jaoks liiga peenike,“ arutles Samuel omaette. „Samas ei välista see radioaktiivsust.“
Helbeke ümises omaette marsilaulu ning galopeeris veel kiiremini. Tal polnud vähimatki soovi Samueli targutusi kuulata. Järsku ükssarvik peatus, justkui oleks nähtamatu sein teele ette kerkinud.
„Kas te kuulete?“ küsis ta oma kaaslastelt, kes olid kaugele maha jäänud.
„Mis sa ütlesid?“ hüüdis Orph raskelt hingeldades. Jooksmine polnud tema jaoks harjumuspärane. Tegelikult oleks ta tahtnud lennata, aga pisikesed haldjatiivad ei jaksanud tema rasket keret üles tõsta.
„Kas teie kuulete ka muusikat?“ küsis Helbeke kõrvu liigutades. „See tuleks justkui torni poolt.“
„Tundub, et mõnel meist pole vähimatki paranemislootust,“ porises Samuel. Tegelikult kuulis temagi vaikset muusikat, kuid ei julgenud seda teistele tunnistada.
Orph kuulatas ja hakkas madala häälega kaasa mõmisema. See kõlas, nagu oleks karu sügaval oma koopas möirgama hakanud. Seejärel tõstis ta ühe jala üles ning võttis „Luikede järvest“ tuntud baleriinipoosi. Teinud paar kohmakat hüpet, sai Orph aru, et teised vahivad teda, ning lõpetas tantsimise. „Kuulen küll,“ tunnistas ta häbelikult. „Nii ilus muusika... Ma kohe ei suutnud...“
„Kõik on korras,“ katkestas teda Helbeke. „Kui sa poleks muusikat kuuldes tantsima hakanud, siis oleksin ma muretsema hakanud. Aga praegu tundub, et kõik on vanaviisi. Sa oled endiselt segane.“
„Mis me edasi teeme?“ küsis Samuel. „Võtame kõik kätest kinni ja hakkame ümber torni tantsima?“
„Äkki see muusika ajaski kõiki hulluks,“ arutles Helbeke. „Kas see tuleb torni seest?“
„Keegi peab muusikat tegema,“ vastas Samuel. „Kuid see poleks loogiline. Ta ei saaks siin elada ilma toidu ja veeta. Ilma välismaailmaga suhtlemata. Rääkimata siis muusika tegemisest. Ja kui muusika helikandjalt tuleb, siis on tarvis energiat. Akut, mis peaks vastu aastakümneid. See on veel vähem loogiline.“
„Jõuluvana ei saa ühe öö jooksul terve maailma lastele kinke viia. See poleks loogiline,“ lisas ükssarvik ning jäi Samueli poolset vastuväidet ootama.
„Muidugi ei saa! See oleks ju võimatu!“ nõustus Samuel. Täiskasvanud inimesele omane kaine mõistus ei lubanud tal laste muinasjutte uskuda. Helbeke tegi kabjaga liigutuse, mis tähendanuks inimese puhul käega löömist, ja seadis sammud torni suunas. Muusika muutus üha valjemaks. Torn keerles kruvina ühe koha peal ning punased triibud voolasid lõputu spiraalina otse maa sisse. Tohutusuurele pulgakommile sarnanevast ehitisest tulvas monotoonset leierkastimuusikat ja uuesti tantsima hakanud Orph oli kui groteskne mängutoosibaleriin. Helbeke tõstis ettevaatlikult ühe kabja üles ning puudutas torni seina. Keerlemine lakkas ja muusika vaikis. Orph peatus poolelt sammult, kaotas tasakaalu ja räntsatas raskelt asfaldile. Tema raskus murdis pooleks sädeleva võlukepi ning helesinine täheke pudenes selle tipust maha prahi sisse. „Mida sa tegid!“ hüüdis Orph läbi pisarate ja korjas võlukepi tükid hoolikalt üles. Seekord polnud Helbekesel trolli ees vabandamiseks mahti. Torni seinas avanes uks ja veel enne, kui keegi midagi öelda jõudis, oli ükssarvik kadunud. Uks sulgus ning torn jätkas keerlemist, justkui poleks vahepeal midagi juhtunud. Ilus muusika ei suutnud Orphi lohutada. Troll istus triibulise toru kõrvale maha ja hakkas valju häälega nutma. „Mulle aitab!“ kuulutas Samuel. „Sa oled hullem kui väike laps. Mul on kõrini sinust ja sellest neetud ponist ja...“ Toonud kuuldavale mõne krõbedama vandesõna, hakkas kääbus mööda tuldud teed tagasi minema.
Umbes tund aega hiljem pühkis Orph silmad kuivaks ning jäi tuimalt torni seina vahtima. Ta sirutas käe ja puudutas sardellijämeduse sõrmega üht punast triipu. Torn peatus. Seina sisse tekkis uuesti ukseava. Nüüd astus sealt välja päris ehtne must ingel. Tema purpurpunased juuksed voogasid üle tumedate tiibade ja katsid keha ligi liibuva kleidi alt aimatavaid rinnakumerusi. Ingel naeratas Orphile võluvalt, läks talle lähemale, ning, lausumata ühtegi sõna, lükkas trolli torni sisse.
Ingel jäi huviga tulemust ootama. Kui torn viimaks peatus, lendas selle sisemusest välja kärbsesuurune erkroosa haldjas. Vehkinud pisut võlukepiga, avas haldjas eikusagilt ilmunud suure koti ja pistis inglile nina alla. Helbeke tundis, et tema suus on midagi valesti, sülitas võõrkehana tundunud tükid endale pihku ja avastas siis õudusega, et vaatab otsa iseenda hammastele. Piiksuva rõõmuhõiske saatel kühveldas haldjas Helbekese hambad oma kotti ja lendas minema. Vahtinud mõne hetke hämmeldunult sinnapoole, kuhu haldjas kadus, sööstis ingel talle järgi. See neetud trolliaruga hambahaldjas polnud talle hammaste eest sentigi andnud!

Samuel ei saanudki väravast välja. Ükskõik, kui palju ta ka roostes varbu ei kangutanud, abi polnud sellest mitte kõige vähematki. Lõpuks kääbus väsis ning läks uuesti torni juurde, et vaadata, mis tema kaaslastest vahepeal on saanud. Torn seisis üksinda keset platsi ning ükssarvikust ja trollist polnud enam jälgegi. Uks seisis endiselt pärani ja muusika ei mänginud enam. Sügaval torni sisemuses helkis miski. Samuel kissitas silmi ja kummardus lähemale. Ta nägi suurt kausitäit kuldsete paberitega kaetud komme. Magusasõltlasena ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ja läks kutsuva hiilguse suunas. Uks sulgus ja torn neelas Samueli endasse.

„Kasutu. Täiesti kasutu,“ oigas Rob droonil tehtud videosalvestust vaadates. „Nad ei saanud terveks ega muutunud ka hullemaks. Torn muutis katsealused lihtsalt nendeks, kelleks nad endid pidasid.“
Arst, kes koos krokodilliga videot jälgis, noogutas nõusolevalt. Paranemisest oli asi kaugel. Kuid mis sai kolmandast katsealusest? Ta läks torni ja ei tulnudki välja. Või siiski – paar tundi hiljem ilmus torni juurde lühikest kasvu suurte kõrvadega üleni karvane elukas. Inimene polnud ta kohe kindlasti. Pigem midagi Miki Hiire ja mängukaru ristandi taolist. Olend istus müüri äärde maha ning hakkas peenikese häälega laulma, harutades samal ajal paberist välja kaasa võetud komme. Millest ta laulis, jäi arusaamatuks, sest sõnad olid arsti jaoks tundmatus keeles.
„Pole lind, loom ega kala,“ kommenteeris doktor hämmeldunult. „Kes ta sihuke on?“
Robi silmisse ilmusid heldimuspisarad. „See on ju Potsataja!“
„Kes?“ küsis arst. „Pots... mis asi?“
Krokodill ei vastanud, vaid tõusis toolilt ja kiirustas väljapääsu suunas. Lõpuks ometi oli ta üles leidnud selle, keda nii kaua otsis! Oma kadunud sõbra!
„Kuhu sa lähed? Oota ometi!“ hüüdis arst krokodillile järele joostes. Koridori jõudes komistas ta millegi otsa. Allapoole vaadates nägi ta oma jalge ees Robi pikakoonulist pead. Keha pea küljes enam ei olnud. See vedeles natuke kaugemal, veri kaelaköndist purskamas.
„Elagu Mustade Inglite Armee!“ hüüdis leegitseva mõõgaga vehkiv mustatiivuline kättemaksuingel ning lõi arsti pikuti pooleks. Puhunud silmile langenud violetse juuksetuka kõrvale, marssis ta piki koridori edasi, kannul kõndimas ustavad sõdurid ja kõrva ääres hõljumas pisike haldjas hiiglasuure kotiga, mille sisse olid kogutud kõigi ohvrite hambad.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0632)