Maru kohendas vööd ja katsus, et noad ikka omal kohal oleks. See oli tema esimene retk kütina ja kahe kämblast pikema väitse kandmine tundus harjumatu. Nooruk heitis kõõrdpilgu põõsastikku – ega tema kõhklushetke keegi näinud? Retke ainus kogenud kütt Kalju oli kuhugi kura kätt kadunud, teised poisid usinate kutsikatena järel. Maru ei kavatsenudki kellegi sabas löntsida, tal olid katsed tehtud ja kaks nuga vööl! Heitnud viimase pilgu vasemale, ajas ta selja sirgu, rinna kummi ja astus kergel hääletul sammul hüva kätt, kus läks selge sõraliste jäljerida. Ta oli ometi kütt ja tundis ametit.
Iga värske kütt igatseb retkelt koju tuua võimalikult uhke saagi ja ega Maru tahtmised põrmugi tagasihoidlikumad olnud. Kits oleks hea, aga kui metsseapõrssa saaks…! Ta unistas kuldi tapmisest, et võiks ühe kena kihvapaari endale mehisuse tunnusena kaela riputada ja teisest lasta Hiiele kenad kõrvaehted nikerdada, aga üksi suurt siga tapma minna oleks narrus. Ometi võis ju juhtuda, et mõni nooruke triibik satub uitama ja kus siis selle kahju ots, kui võimalus kasutamata jääks!
Maru kummardas korra jäljerada uurima ja rühkis kindlalt edasi. No ja kui põrsad on karja valve all, siis ega ta üksi nüüd sigadele kallale küll ei läheks… Siis võiks ju püünise valmis teha, kui kärsakate tegevusest pilt olemas. Küll ükskord see esimene siga tuleb, vaevalt et täna, aga kui püünis üles seatud, miks siis mitte homme. Oleks lõpmata uhke vägev saak külla vedada ja täitsamehena küttidele ette nähtud prii õllekann kõrtsist välja nõutada.
Sügisõhtune mets oli pruunikaskollane ja hall ning vali läänetuul undas puudes, pannes oksad kriiksuma. Maru piidles tormist taevast vaenulikul pilgul. Mõned nädalad veel ja jahiretkedel on kriips peal – või on siis temasugusel noorel kütil aega end tõestada! Pisut veel ja ongi prauhti talv käes, pime nagu Vana-Jaagu metsahüti peldikus ja pimedaga koos va soerdid platsis.
Eneselegi teadmata tõmbus Maru kämmal noapea ümber rusikasse. Kui ei jõua endale kütina nime teha, siis tuleb kuulsust koguda soerdiraisku rappides! Ainult kange tahtmine head saaki koju tuua pani sügise venimise peale lootma. Muidu võiks Hel’i sigitisi suisa oodata ja avasüli tervitada, vahe tera kummaski käes! Hel’i ebardite pärast said tunamullusel talvel hukka ema ja isa, ammu enne seda röövis soerdite kaasa toodud taud hällilastest vendade elud. Loodust ja selle seadusi tuli austada, sigadest ja huntidest, looduse vägevatest ja visadest küttidest, lugu pidada, kuid soerdid väärisid ainult vihkamist ja põlgust!
Maru astus mööda jäljerada edasi ja õhtu jaheduses jõudsid tormakad mõtted pisut rahuneda. Ühe männi sihvaka tüve vastu naaldunud, jäi ta viivuks kuulatama. Üle metsakohina kostis nagu midagi mahlasemat, midagi õige kärsakandjate sügava röhkimise laadset. Maru kikitas veel korra kõrvu, nuhutas tuult ja naeratas siis õige laialt ja ahnelt. Seakari oli just kenasti õigel pool tuult ja otse ees välu serval paistis kena kivirüngas, mille otsa ronida.
Asja tuli muidugi kaaluda... kuid püünise ehitamine tundus nüüd liigse vaevana ja kahtlane, kas ta iialgi nii kenasti sätitud seakarja peale veel satubki. Niisiis, asi oli tehtud ja mõeldud – Maru võttis hoogu, hüppas käratult kivi otsa maoli ja sättis vibu laskevalmis.
Kari oli nagu peo peal, vaja ainult sobiv rasvane röhkam välja valida! Pikalt kaalumata tõmbas Maru vibu vinna, passis ühte kena parajalt prullakat põrsast ja lasi. Oh mis kisa lagendikul lahti läks! Haavatud kärsakas kisendas mis õudne, vihased emised ja noored kuldid panid sabad kokku ja võtsid kaaslase ümber ringkaitsesse, ise vihaselt möirates.
Maru passis peale ja saatis igaks juhuks veel ühe noole teele – et haavatud põrsik end kuhugi metsavahele ära ei lohistaks. Jälle oli põhjust heameelest irvitada – nool läks nagu lupsti elukal silmast läbi ja sõraline ei siputanud kah enam. Nüüd tuli ainult ülejäänud karjast lahti saada ja vägev, no ikka korraliku täismehe saak, koju tarida.
Sead olid vihased, ähkisid ja puhkisid ega tahtnud üldse kuhugi minna. Selge pilt – vaja tõpraid vähe hirmutada! Maru pusis vöökoti kallal, tõmbas uhkuseasja – hävingueelse tulemasina – välja ja kiskus kivilt kuivemat sammalt. Liikumisega andis ta end muidugi kärsakatele ära, nood panid jubedalt ruigama ja tormasid harjased turris kivirünka poole.
„Haa!“ Maru irvitas kärssninadele laialt vastu – ega ta eilane ole! Või siis matsakad sõrgjalad ronida oskavad! Võidurõõmsalt saatis ta seanägude poole paar maakeelset solvangut ja viskas juhtemist rusikasuuruse kivikilluga. Too läks muidugi päris pöördesse, kukkudes rahnu ründama.
„Nügi aga nügi,“ parastas Maru, „löö mõni oma kena kihvake välja, mul hea koju kaasa võtta!“
Rohkem polnud aega raisata, samblatutile sai tuli külge susatud, pea kohalt kuiv oks murtud ja see otsast põlema pistetud.
„No nii, kärsanäod!“ hüüdis ta püsti tõustes ja miilava tukiga vehkides. „Tahate sooja?“ Hõõguv tokk maandus otsapidi kivirünka jalamil kuivas lehehunnikus ja peagi hakkas sealt tossu ajama. Igaks juhuks viskas Maru veel ühe põlema süüdatud samblakänkra kah takkajärgi. Nüüd hakkasid tulekeelekesed lehehunnikust välja käima. Toikaga sädemepihu laiali puistates lükkas Maru lõkke laiali, otse sigade poole.
Kolm rõngassaba said sädemete ja tossuga vastu vahtimist ning panid kiunudes ajama, vana emis ja kaks tema kogukat järeltulijat jäid aga paigale, ainult taganesid kümmekond sammu.
„Tohoh,“ mõtles Maru ja lasi käed nõutult rippu. Sõjaplaan oli ette näinud, et kõik sead panevad ajama kus seda ja teist, aga nüüd tuli pisut aru pidada. Lehepuru oli muidugi ära põlenud ja kivi samblast üsna kiilaks katkutud... Kolme vihast emist rünnata ei ole aga kuigi hea mõte.
„Egas midagi...“ Maru vaatas pisut ringi ja kuulatas õhtuvaikusesse vajunud ümbrust. Nina püüdis tuulest surnud sea vere lõhna ja kõrvad kuulsid iga kuivanud lehe krabinat ümbruskonnas. Ehkki mets oli kütile kui teine kodu, ei tundunud sügisööks välja kivi otsa jäämine hea väljavaatena. Maru ajas end püsti ning kukkus puud rappima. Tuleb lihtsalt vähe suurem lõke teha. Nii ta seal rähkles ja räsis, kuni korraga kostus kõrvu üks õige imelik heli – pikk ja veniv, otsekui maa enda põuest kostuv oie. Soerdiulg!
Oksad sinnapaika jätnud, tõstis Maru pilgu ja pistis vanduma – sead olid lagendikult läinud, ainult põõsad taamal ragisesid veel nende põgenemise rutust. Kui nemad juba plehku panid, ei jää enam palju aega, enne kui ebardid kohal. Siiski ei tahtnud ta lastud põrsast niisama loobuda ja hüppas hämarduvale metsavälule.
Nooled välja kiskunud, raius Maru ühe noaropsuga kärsakal kõhu lõhki, tõmbas siis rutakalt sisikonna välja ja sidus korjusele nööri tugevasti ümber. Kõik toimus hirmus kiiresti, juba oligi saak turjale hiivatud ja koormarakmete külge kinnitatud.
„Andeks, sõbrad, aga vorsti sedapuhku ei saa,“ mõtles Maru auravale sisikonnahunnikule veel viimast pilku heites ja lagendikult minekut tehes. Hea õnne korral jäävad soerdid kõigepealt soolikaid lutsima ja see annab mõningase edumaa. Ja seda oli tõesti vaja: juba praksatasidki kuskil tagapool kuivad oksad ja üle metsavaikuse kaikus taas õõvastav oie.
„Küla poole ja eluga!“ kihutas noor kütt end takka ja rühkis raskuse all taaruval sammul nii kärmelt läbi pimedusse mähkunud metsa, kui vähegi võis. Põrsaraisk oli igavesti raske ja korjusest veel päriselt lahkumata soojus ajas naha jubedalt kuumaks. Pealegi nirises lõhkilõigatud kõhust hulganisti verd ja viimaseid soolikajuppe, tehes seljapoole õige märjaks ja ligaseks. Maru mõlgutas just, kas poleks tasunud soolikaid omale kohale jätta, kui öist vaikust läbistas uus veniv oie.
„Roojased raiped!“ pääses irevil hammaste vahelt vihane urin. Veel paar nädalat ei pidanuks ka soerdi haisu tunda olema, nüüd aga kondasid need õnnetusehunnikud juba siinsamas, päris küla all! Ja kuradima raske oli, kogu jõud tuli mängu panna, et kätega puutüvedelt tuge otsides edasi rügada.
„Persse küll, ahneks läksin,“ õiendas Maru omaette, kuivava suuga hädaliselt õhku ahmides. „Pidin siis nii paksu põrssa laskma!“ Kuid midagi ei olnud teha, ainult soonima kippuvaid koormarakmeid kohendada ja edasi komberdada. No ei või oma esimest sigudikku metsa alla soerdiroaks jätta, ei või!
Ega see küla ju väga kaugel olnudki – vähemalt põrssata kõndides. Juba taandusidki tumedad puud kuuvalge lageda ees ja edasi viis vaevaline tee mööda põlluveerse kraavi äärt, iga natukese aja tagant tumedate puude poole kõõrdpilke saates. Undasid raiped seal metsa all, aga veel välja ei tükkinud. Häälte järgi oli neid nii viie kanti... aga alati võis soerdinahkasid rohkemgi olla, karjas nad ju elasid ja käisid.
„Kui tulevad, pean põrsiku maha panema,“ mõtles Maru palavikuliselt. „Vibuga ei jõua suurt midagi enam teha, aga milleks mul siis noad!“
Hel’i sigitised huilgasid taas metsa varjus. Maru võttis väsinud jalgadest viimase välja. No kuidas küll praegu tahaks küla suure värava selja taga kinni suruda, jätta soerditõprad valvurite hooleks ja kobida kõrtsi, et kummutada kaks – ei, vähemalt kolm korralikku kannu!
Kuid siis juhtus midagi, mis õllekannud hoopiski peast pühkis. Vasem jalg libises alatult mudasel kraavipervel ja nagu lupsti vajus Maru seapõrsa raskuse all põlvini haisva sopa sisse. Kõigest sikutamisest ja rähklemisest ei olnud vähimatki kasu, nii vajus ainult tugevamini sisse.
„Võtku Häving ja happevihmad teid põrgusigitisi!“ karjus ta jõuetus raevus, kui nägi metsatukast viit kookus kogu välja liipamas. Ei aidanud siin muud kui vöölt väitsed haarata ja ennast kaitsta. Isegi rakmeid ei tasu lahti päästa. Rasvane põrsas võis liigutusi küll takistada, aga samas oli korjus omamoodi kilbi eest.
Maru karjus vihaselt, vehkis nugadega ja hüüdis: „No tulge, te haisvad ebardid! Tulge ja ma lõpetan te piinad!“
Moondunud elajad liipasid kraaviservale üha lähemale, paar tükki oigasid kuidagi kummaliselt, aga siis pani eelviimane neist täitsa Koidu häälega naerma.
„Ai, paganas, Maru! Küll sa lidusid kenasti.“
Marul vajus mokk töllakile. „Te igavesed tõprad!“ röökis ta õigustatud vihas. „Ma nülin teilt naha!“
Nüüd kõõksusid juba kõik „soerdid“ naerda ja viskasid maskeraadi jaoks kogutud oksi ja samblatuuste maha.
„No ole ikka, mees!“ muheles Vihur. „Kui palju lõõbid, ei viitsi keegi sind sealt mudast välja sikutada.“
Maru ainult urises vastuseks.
„Sa tegid nii vägevat mürglit seal kivi otsas. Arvasime, et mõni Hävingu-eelne karu on ellu ärganud,“ ilkus Kähr.
„Aitab kah, poisid,“ kuuldus kaugemalt Kalju hääl. „Tõmmake nüüd see meie naeris peenrast ja läheme koju.“
Koit ja Vihur astusid kuulekalt lähemale, äsasid ühe käega Marul kaenla alt ja teisega põrsast ning sikutasid ta mudast välja.
„Nii armas, et sa meie praadi poriseks ei teinud,“ patsutas Koit veel hambaid krigistavale Marule õlale. „Selle eest olen täitsa nõus sulle mõne õlle välja tegema!“
„Seda mõnda me veel vaatame,“ ühmas Maru poolihääli ja andis vait olnud Vihurile paraja võmmu üle kukla, nii et tollel hambad korra kokku klõpsatasid, aga ega ta viitsinudki kauem vihane olla. Rõõm kergest pääsemist oli ju tegelikult suur ja noh – põrsas sai ju metsast ära toodud!
„Lähme juba, mehed,“ urises ta leebemal toonil. „Olete mulle kõik õige mitu kannu võlgu!“

Naeruturtsatuste ja nöögete saatel asutas seltskond end minekule, kui üle metsa ja põllu kajas pikk, kaeblik ja venitatud ulg – selline, mis võis pärineda ainult ja üksnes soerdi moonutatud kõrist. Esimesele hüüule vastas kohe teine märksa lähemalt, siis kolmas, neljas ja viies – päris siitsamast kraavi tagant põõsastikust.
„Ei ole…“ oigas Maru üsna vaiksel häälel, väljendades kokkuvõtlikult kõigi tundeid. Enne veel, kui ükski noortest liikuda jõudis, haaras Kalju vöölt väitsa, lõikas koormanöörid ropsti läbi ja verine põrsas kukkus mutta.
„Jooksuga!“ käratas kütt ja haaras Marul küünarnukist.
„Aga siga?“ hädaldas too esimesi jooksusamme mõõtes. „Minu esimene saak...“
„Kuradile!“ ähkis Kalju. „Nüüd on… ehk võimalust, et soerdid… seda järama jäävad ja meie… öhh…“ hingeldamine ei lasknud mehel lauset lõpetada.
„Ja meie tervelt pääseme,“ lõpetas Maru poolelijäänud lause – aga mõttes, sest kogu aur kulus lidumiseks.