Midagi päris suurt oli visklevate õunapuu okste vahel liikunud. Raimond teadis, ta oli seda näinud - tume tumeda taustal. Jah, tõesti, ta oli kahjuks kindel. Mees sulges silmad ja kobas pimesi aknalaual. Kerged plastikust lillepotid, laialivajuv paberivirn tema enda jutukritseldustega, peotäis pastakaid ja pooltühi kohvikruus. Mitte midagi, mis kaitseks, kui see hull sealt ööst, see narkomaan sisse murrab.
Neetud! Raimond tõukas end aknast eemale. Öös ei olnud kedagi, seal ei tohtinud kedagi olla! Tartusse oli siit ju ometi üle 25 kilomeetri, ükski pätt lihtsalt ei tuleks nii kaugele! Hea küll, võib-olla, ehk viskles seal mõni armunud paarike, kes oli suudlemiseks põnevamat kohta otsinud. November, muud pole ju nende raagus aias ju tehagi! Mees võdistas õlgu, kujutades ette, kuidas ta hommikul põõsaste alt ligaseid kondoome otsib. Mariann ei usuks kunagi, et see oli keegi võõras, kes neid tema hoolitsetud põõsaste alla poetas.

Mees lõnksutas vanamoodsa telefoni harki. Tumm, mis tumm, mobiili, seda saatana leiutist, polnud neil naisega kummalgi. Raimond kahetses hetke, et nende kunagine tüli just tema õigusega lõppes. Oleks mul praegu väike mobiilike, kutsuks naabertalu Peetri püssiga või politsei. Ta tardus. Miski naksatas pimedas elektrita jäänud majas selgelt ja valjult. Mees kahmas riiulilt esimese ettejuhtunud paksu raamatu. „Saksa-Eesti sõnastik,“ ütles raskus ta paremas käes.
Äh, liiga pehme!
Mürtsuga kukkus naise töövahend põrandale. Vaas. Suur sinine vaas ülemiselt riiulilt! Raimond küünitas end ülespoole.

Köhatus. Ta oli just täiesti selgelt kuulnud, kuidas keegi tema selja taga köhatas ‒ mees; ettevaatlikult, tähelepanu nõudes. Raimond tardus, käsi püsti, sõrmed ülemise riiuli serva nurgelist puitu pigistamas. Vaikus. Ei ühtegi fantoomköhatust ega muudki heli enam. Üle seina ja riiuli libises kaugel maanteel mööduva auto tulede vaevumärgatav helk.

Aga ikkagi! See vaas, kink Mariannile nende pulmaaastapäevaks.
Raimond nihutas kätt. Sõrmed riivasid juba libedat glasuuri ning haardusid kramplikult vaasi peene varre ümber. Oli ka viimane aeg, teiselt korruselt kostus veniv krääksatus. Keegi oli avanud magamistoa ukse ning tuli nüüd trepist alla. Öö vaikuses oli sammude põntsumine selge ja kuiv.

Mariann on tagasi? Kindlasti on see tema!
Ta oli küll ise naise Tallinna lennujaama Viini lennukile saatnud, kuid tõlkeseminar võis ära jääda või naine haigestuda. See pidi olema Mariann, kes trepist laskus. Raimond haaras vaasi ja pöördus. Keegi oli vahepeal ilmselt kardinad ette tõmmanud. Ruumil õnnestus olla veel pimedam kui enne. Sammud trepil vaikisid.
Esikus on vaip, sealt ei kosta,
mõtles Raimond, taganedes teleka juurde. Toauks lõnksatas. Ta tõstis vaasi.

„Tere, peremees.“ Tulija oli mees, tema kärisev bass kõmises avaras elutoas. „Pimedavõitu teil siin. Nagu vaestemajas.“ Midagi kraabiti ja toas süttis habras leek. „No nii, peremees.“
Raimond jõllitas suuri pihke, mille vahel hubises kollakas leek, lihaselisi käsi, armilist nägu kõige selle kohal.
„Kõigil meil on sulle üks jutt, peremees,“ ütles nägu ja irvitas õelalt. „Pisi-pisikene jutt ja veel palju väiksem ettepanek.“
„Just, täpselt!“ kinnitas keegi piuksuval häälel, seekord toa hämarast nurgast.

Millal see tuli? See seal pole Mariann.
Turvalisema tunde huvides ei üritanudki ta oma küsimustele vastuseid leida, surus end vaid tugevamini vastu raamaturiiuli teravaid servi. Pliiatsi ja klaviatuuriga harjunud käed värisesid vaasi raskuse all.
„Mida te must tahate?“ kriiskas mees kiledalt. „Siin majas on signalisatsioon. Meil on naabrivalve! Ma kutsun kohe politsei! Meil on tehnikasajand, igalt poolt saab abi kutsuda, isegi siit, kus ma olen!“

„No-oh. Ootan’d. Ära kutsu kedagi, kohe on kõik kohal. Siis alustame ja teeme kähku. Me oleme siin kõik kiired poisid.“
„Ja tüdrukud,“ täiendas noore tütarlapse hääl nurgast.
Välisuks lõnksatas. Keegi tuli sisse. Neid oli palju, esikust kostusid nende sammud ja küünte krabin, sumbudes hetk hiljem koridori pehmesse vaipa.

„Veel veidi,“ hüüti koridorist poisikese häälel. „Veel poolsada nimetut, siis on üle poole kohal, saame alustada.“
„Poolsada. Mida värki!“ Raimond tundis, kuidas mõtted peas tühja ringi jooksevad. „Ma pean...“ Raimondile täiesti võõras inimene ütles tema sees, et ta peab võitlema! Vähemalt üritamagi. Ta hakkas karjuma. Igal pool on ju ometi inimesi. Isegi siin maja ümber võib neid ju hulkade kaupa olla! Hiliseid seenelisi või eksinud jahimehi. Ta kisendas. Ta röökis kuidas kopsud võtsid: "Appi! Tulge ometi! Kutsuge politsei!"

„Tubli-tubli, peremees.“ Talle patsutati õlale, nii et keel jäi hammaste vahele. „Laulad nagu väike laululinnuke, liiri-lõõri. Persse, ole vait! Kõrvad jäävad lukku. Kas kevad on käes, mis, peremees?“ Tuld hoidvad käed lähenesid Raimondi näole. Männijuurena jämedad sõrmed, mõhnalised pihud.

Selliste sõrmedega võib inimestel paljakäsi hambaid välja tõmmata, vilksas mehel läbi pea. Ta pani suu kinni.

„E-e-!" Raimond sulges suu ja proovis siis uuesti. "Mida te minust tahate? Mida? Mul ei ole mitte midagi! Mul ei ole mitte kedagi, kelle eest lunaraha maksta või kes minu eest maksaks! Mul ei ole raha ka, mida maksta! Mida te tahate?“ Raimond üritas vaasiga vehkida, kuid tuld hoidev mees surus ta käed kõrgele vastu seina.
„Rahulikumalt, peremees, muidu pean ma su puu otsa riputama. Sipelgaid ja madusid täis puu otsa, need sulle meeldivad, ma tean.“
„Ei!“ hüüdis tütarlaps toa pimedamast nurgast. „Ta peab enne andma, mida me tahame. Siis riputa, kuhu ise tahad.“

„Jah,“ klähvatas keegi Raimondi põlvede lähedalt. „Ta peab andma. Ma tahan süüa. Ma ei ole mitte kunagi elus mitte midagi söönud! Ta peab mulle süüa andma!“ Pimeduses võttis kuju suur karvane koer, ainsamagi liharibata kont hammaste vahel. „Süüa!“ haugatas ta.
„Riideid!“ Kiljus tütarlaps pimeduses. „Ja klaas brändit või viina, külm on. Ja pekske teda! Julmalt pekske.“

„Nii-nii.“ Tulehoidja astus sammukese lähemale. „Kuuled, peremees? Hakka andma, mida me tahame või muidu tuleb soe maa ja soojal maal kõrge puu ja puu otsas palju-palju pisikesi näljaseid sipelgaid ja libedaid madusid. Võib-olla on seal ka inimsööjast seksmaniakke, kes ei tea, millisest sinu kehaosast alustada. Nemad meeldivad sulle ka, ma tean. “

Raimond püüdis neelatada. Keel oli kurgulaes kinni, kogu suu kuivas. Ta sulges hetkeks silmad. Ta tundis, kuidas sõrmed lõtvusid ning sinine vaas peost põrandale kildudeks kukkus. Seesama vaas, mille ta oli Mariannile nende pulmaaastapäevaks kinkinud. „Kes,“ kähises ta vaevaliselt, „kes te olete? Mida te tahate?“

„Kõige ehtsamad värdjad. Sinu nõmeda isiku isiklikud värdjad, sinu nõmeda aju haiged sünnitised.“ Mees tulega naeris rõõmutult. „Musta meest Raekoja platsilt mäletad, peremees? Must mantel, must kaabu, must kepp? Valge mehe hammastest kee kaelas, seda ta sulle küll ei öelnud.“

Raimond mäletas. See oli olnud lõunapausi ajal. Ta oli tulnud raamatupoest, kus polnud ikka veel ainsamatki tema raamatut müügil, sest ükski neist polnud veel valmis. Ta oli ostnud paar kõvakaanelist ja tõttas just üle Raekoja platsi tööle tagasi, kui ta kohtas teda, üleni mustas meest. Must mees kummardas, naeratas Raimondile aupaklikult nagu oleks too maailmakuulus kirjanik, kergitas galantselt oma kaabut ja küsis: „Mis on sinu soov, armas Raimond? Mis iganes, ükskõik kui suur või väike su soov ka pole, ütle ainult ja see saab teoks.“ Üleni mustas mees pilgutas silma. „Homme kohtume jälle. Siis ütled, kas oled rahul. Siis võid mind tänada. Mitte raasugi rohkem ma sult ei taha. Ütle oma soov.“
Raimond oli peatunud. Igasuguseid hulle käis linnas ringi, usu ja tõe ja kindlustuslepingute pähemäärijaid. Neist ei saanud lahti, kui sa õiget nõksu ei teadnud. Aga mis oli musta mehe jaoks see õige? Raimond vaatas üle õla tagasi raamatupoe poole. Keegi mees astus just kirevakaanelise raamatuga kõnniteele ning ta teadis, mida teha: „Ma tahan, et kõik minu jutud oleksid elavad, ei muud,“ ütles ta mehele mustas oma soovi.

„Saagu!“ mees mustas pani korraks oma käe Raimondi pealaele ja astus tast mööda. „Homme siinsamas ütled, kuidas meeldis, kas jäid rahule.“

Nii oli päeval juhtunud, aga need siin, öös ja pimedas, tema elutoas. Kes nemad ikkagi on?

„Ma ei saa aru,“ ütles ta sagivale rahvamurrule. „Oli jah must mees, kuid teie, kes te olete?“

„Sinu juttude tegelased, lollpea. Anna andeks, peremees!“ Tulehoidja oli Raimondit kätest raputanud, nii et mehe pea mitu korda vastu riiulinurki põrkas. „Sinu kõigi neetud poolikute juttude poolikud tegelased. Kui tahad tõesti teada, siis mina olen rüütel Galaxier ja ma jooksen juba kolmteist aastat kahvalõustade taevalaevas, mõõk käes.“

„Jätke loba. Nimetud tegelased!“ karjus keegi. „Öelge talle, kui raske on ilma nimeta elada! Öelge talle ometi!“
„Oi jumal küll.“ Raimond meenutas kõiki neid jutukatkeid täis kaustu. Ja kritseldused lehtede servadel...
Maja vappus, midagi suurt ja rasket oli just seina tabanud. Aknaklaas purunes ja mitu raamatut kukkus riiulist põrandale.
„Tehke kähku! Need on tulnukad mingilt kuradi planeedilt. Varsti ei mahu me siia ka kolmes kihis ära. Tal on juttudes väga palju tulnukaid!"

"Üks saurus peaks ka tulema!"
"Ei, kolm saurust,“ karjuti toas läbisegi.
„Olge vait!“ röögatas tulehoidja. „Nii ei jõua me kuhugi.“
„Just,“ haugatas koer. „Lööge ta raisk maha, ma saan siis tast kõhu täis süüa.“

Oli kuulda järjekordse laskuva lendseadme vaikset suminat.
„Loll koer,“ piuksatas naishääl. „Kui ta sureb, kaome ka meie ja sina koos oma tühja kõhuga. Jutud on tal ju lõpetamata. Me ei ela ta surma üle!“

„Mina,“ kogeles Raimond, „ma ei ole teile midagi halba teinud. Mitte midagi. Ma pole teid üldse teinud!“ ta proovis end parkunud käte tugevast haardest lahti rabeleda. „Ma ei tea teist midagi. Ma tunneks ju ometi oma tegelased ära! Appi!“ Tuline valu rebis ta jalga. „Appi!“ Alla vaadates nägi Raimond sagriskarvalist koera, kes oli oma kihvad talle säärde surunud. „Magus-magus veri,“ ähkis koer tulehoidja löökide all taandudes. „Ometi midagi peale selle kondi, mille ta mulle suhu kirjutas ja siis mööda põldu põgenema pani. Hurmav veri.“ Roosa keel limpsas üle koera mokkade.
„See on täiesti hull loom, nagu näed.“ Tulehoidja irvitas. „Võib-olla ka marutaudis. Nii et sa pead kähku tegema ja just nii nagu me ütleme. Kõigepealt kõige hädalisemad.“

„Mina!“ kiljus tütarlaps toanurgast. „Mul on juba aastaid külm.“ Oli kuulda rüselust, kui talle teed tehti. „See siga lõi mind alasti ja jättis mind kohvikusse seisma. Külm ja tuuline kohvik ning kõik vahivad. Ma tahan riideid ja inimest, kes suudaks mind sallida, libu, nagu nüüd kõik minust mõtlevad.“
Tumedast kogude massist ilmus heledam laik. Piklik nägu, kõhn kael, pikad juuksed üle paljaste rindade, sile kõht, puusad. Raimond punastas ja vaatas kõrvale: „Jumal, kui Mariann praegu tuleb. Mida ma talle siis ütlen?“

„Kuuled? Riideid, ja kohe, ning armastust!“ mörises tulehoidja ähvardavalt. "Muidu panen su täheinimeste laeva mootorisse hauduma."

„Jah, armastust,“ karjusid teised läbisegi. „Sinu maailmades ei ole armastust. Seal on kõike, kuid mitte kunagi armastust.“
„Mind lasi ta korra, naisega süles, magamistoa ukseni minna ja siis ei juhtunud midagi. Ta jättis kõik pooleli! Mõelge, mida igavene ootus magamistoa uksel mehe potentsile teeb!“ kisendas keegi akna poolt.

„Ole vait! Olgu, armastust ja seksi ka! Kuid sina. Sinu etteaste, käpardist jumal.“ Tulehoidja raputas Raimondit. „Riided ja armastus daamile. Nime sa talle vist ka ei pannud. Jõhkard!“
„Ja, saagu ta kõik, mida ta tahab,“ hüüdis Raimond, tema südames ärkas lootuskiir. „Saagu te kõik, mida te ainult tahate. Ma luban teile seda pühalikult, kõigi jumalate juuresolekul! Saagu teie tahtmine.“

Ruumi nurkadest hiilis välja vaikus ning vallutas sentimeeter-sentimeetrilt kogu toa.
„Kas kõike?“ küsis keegi esikust. „Mina tahaks sind üles puua, hästi aeglaselt, umbes viis või kuus köidet ning ma naudiks iga tähte ja tühikut selles, ma luban. Kas teeme ära?“ Mees esikus oli pinevil.

„Seda viimasena, Mihkel, muidu pole tast meie soovide täitjat.“
„Ning mulle tükk tema kintsu, nii kolm-neli lehekülge,“ haugatas koer, üritades ise kihvadega uuesti Raimondi jalgade kallale pääseda.

„Rahu.“ Tulehoidja tõstis hapra leegi peade kohale. „Te kuulsite kõik. Meie looja, meie kõigi ühine jumal on rääkinud. Me saame kõik, mida me tahame, riided ja armastuse ja jumala hukkamise viies köites. Kõige alguses on sõna ja sõna on püha.“
„Aamen!“ kordasid tumedad kogud kooris.
Raimond tundis, kuidas külm higi mööda selga alla valgub. Nad olid ta ümber kahtlaselt rahul. Ta oli ilmselgelt neile liiga palju lubanud. Pagan! Lootuskiir oli ta veel hullemasse püünisesse juhatanud, kuid kuniks elu, seniks lootust, nii lihtsalt pidi olema.

„Niisiis. Meie looja, suur siga ja kõikide hädade org ühes isikus.“ Tulehoidja lasi Raimondi käed lahti. „ Sa lõid oma juttude maailmad ja meid sinna sisse. Sa kutsusid musta mehe abiga meid ja meie maailmad ellu ja nüüd lubasid sa kõigi suurte jumalate juuresolekul, et täidad kõigi meie viimase kui soovi. Nüüd,“ Tulehoidja tegi pausi ja köhatas hääle puhtaks, „kõigi tunnistajate juuresolekul ütleme me oma soovi: Me soovime, et sa kirjutaksid kõigi meie lood valmis ja just sellised lood, mis meile meeldivad. Viimase kui i ja komani.“

„Täpselt! Õige! Nõus! Just!“ Karjuti läbisegi.
„Ja viis kuni kuus köidet Oma looja poomissurma ihanud mehe hüüatus uppus üldisesse vaimustustormi. „Kuuled, jobu.“ Raimondit raputati jälle, nüüd juba mitmete käte poolt. „Võta pliiats ja hakka kirjutama! Viis köidet! Ei, minule kümme, kosmoseseiklusi Siiriuse-taguses sektoris!“

„Hea küll. Te saate kõik.“ Raimond proovis kükitada ning endale üllatuseks lasti tal seda teha. „Ma hakkan pihta, kohe. Kuid jutuga läheb aega. Kaks aastat. Kolm või viiski võib ühe jutuga minna. Te peate ootama.“

„Mis jutud!“ Tulehoidja haaras Raimondil kõrvast. „Me tahame romaane! Mitmeid köiteid. Kaua sul romaaniga läheb?“
Raimond neelatas. „Ma ei tea. Kümme, võib-olla kakskümmend aastat. Ma ei oska romaane... Võib kolmkümmendki minna. Üks köide, ma mõtlen.“ Raimond oleks tahtnud suuremagi arvu öelda, kuid ei julgenud. Nad poleks ehk uskuma jäänud.
„Olgu.“ Tulehoidja tõusis. „Ta ütleb, et kolmkümmend aastat üks köide. Palju meid on ja mitu köidet keegi tahab?“
„Kolmkümmend aastat! Nii kaua!“ Lärm muutus kõrvulukustavaks.
Tulehoidja rebis Raimondi uuesti püsti ja pöördus oma kaaslaste poole: „Tasa! Vaatame seda asja edasi. Võib-olla saame ta kiiremini tööle, kuid praegu, kui palju meid siin on ja mitu köidet igale?“

„Mitu kellelegi,“ kordas kellegi kähe hääl ja nad jäid vait. Nad ei teadnud, mida edasi teha. Ruum ja õu oli ju neid tihedalt täis. Kuidas kõiki loendada ja omavahel kokkuleppele jõuda?
„Minu biosensorid.“ Monotoonne ja veidi plõksuv hääl tuli kõrgelt, akna kohalt. „Need näitavad, et majas ja selle ümbruses on kakssada nelikümmend kuus liikumisvõimelist olendit. Me võiksime oletada, et üle kahekümne köite keegi ei soovi. See läheks ju igale meist liiga igavaks.“

„Tubli.“ Tulehoidja tõukas Raimondi riiuli najale seisma. „Et 20 korda 30 korda 246. See teeb...“

„See on sada nelikümmend seitse tuhat kuussada, meie tuletooja,“ klõpsis hääl akna kohalt vastuse.

„Et nii kaua oled sa ajastasises, kus sa ei vanane, sa kuradi jumala viss. Kas kuuled? Sellest peaks sulle piisama, et meie lood valmis saada.“ Tulehoidja tõstis Raimondi endale sülle.
„Veel kolmkümmend aastat alasti. Mis minu mainest saab? Ja mis saab minu nahast?“ halas tütarlaps, end kööku tõmmates ning kätega strateegilisi kohti varjates. „Ma ei talu seda enam! Mitte hetkegi!“

„Jäta!“ Tulehoidja pigistas nutust vappuvaid õlgu. „Juba hommikuks kirjutab ta sulle riided selga. Isegi temasugune käpard peaks nelja tunniga seeliku ja pluusi suutma valmis kirjutada. Aga nüüd.“ Ta vehkis käega ja tuli ta pihus kustus. “Tuli on toodud, jumal on leitud. Nüüd kõik koos jumalaga tagasi Pegasuse väravate juurde, et hommikuvalgus meid siin ei näeks!“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
Peatoimetaja veerg 9/14
Intervjuu Mann Loperiga
Kolmsada sõna kolmandaks sünnipäevaks
Esimene ingliskeelne slaavi ulme ajakiri
Rollimängud on vinged!
Nazgulid - sõrmusevaimud?
(:)üks kustumatu lugemiselamus
Arvustus jutule: Kirjad päikesele - lugejakiri
Romaan, raamat, köide, osa? - ehk Stalker saja meetri jooksus
Varbad sügavale mulda?
Kangelane trullanahas
Ulmkonnakroonika 9/14
Kirjastuste uudised 9/14
Jutt: Ja viis köidet ülespoomist
Jutt: Ühe tumehaldja päris elus seiklused
Jutt: Drake Cement
Jutt: Usstõbi
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0077)