Kuupaistest valgustatud mädasoo keskel lõi laukapind mullitama ja veest pistis pea välja näkk. Ta roomas mülka servale, ammutas kamalutäie soovett ja jõi seda justkui polekski ta just hetk tagasi samast vedelikust välja vingerdanud. Seejärel väänas ta enda tilkuvaid juukseid, tõmbas pehastunud märsist tüki inimliha ning asus seda isukalt nosima.
Lihatükk oli pärit kuu tagasi uppunud talusulase küljest, kelle näki tublid tütred – virvatulekesed - laukasse meelitasid ning keda näkk oli hapukas soovees marineerinud ja nüüd siis jaokaupa pruukis.
Lirtsuv eine oli juba poolepeale jõudnud, kui laugaste korinat ja putukate suminat lõhestas kellegi raske samm. Näkk pani liha käest, tardus liikumatuks ning jäi huviga ootama, kes see imeolend küll ise surma otsib.
Kuid ootamine võttis aega, tundus, et tulija liikus edasi erakordselt vaevaliselt ning näkk muutus kärsituks.
Näkk kissitas silmi ja proovis öös midagi näha, ent ei midagi. Pimeduses kostis ainult sammude aeglane rütmiline lohin.
Eriti täis imenud, muheles ta omaette, nojah, ilmselt seepärast siis ongi sohu tükkinud. Purjus mehed meeldisid näkile eriti, eelnevalt alkoholis immutatud liha maitses märksa paremini kui tavaline ja ka püüda oli selliseid kergem.
Ent näki suureks üllatuseks polnud tema õhtusööki rikkunud tulnukas ei joodik ega ka üldse mitte elusolend. Raskel ja kangel sammul ilmus tõusvast udust nähtavale ebasurnu.
Surnud oli ta ilmselt juba mõnda aega, sest keha oli koolnukesel muumjalikult kokku kuivanud, nahk kolju ümber pingule tõmbunud ning huuled lagunenud lastes kuuvalgusel paista tema koledatele ja suurtele kollastele hammastele. Ka puudusid kooljal silmad, nende asemel olid pealuus vaid kaks mustavat auku.
Näkki nähes tardus koolja hetkeks paigale, takseeris soo olendit enda silmitul pilgul ning tundus omaette aru pidavat. Näkk jälgis toimuvat ühe kasvava uudishimuga.
„Sind ma otsisingi,“ kähises laip viimaks.
„Või mind? Ja mida peaks vikatipoisi sulane minust tahtma?“ imestas Näkk ning pani ühtlasi tähele, et surnu polnud kindlasti alamast soost. Riided, mis kõdunenud keha katsid, olid küll samuti lagunenud ja laibamäda ning mullaga määrdunud, aga selgelt äratuntavalt sakste päritolu.
„Mul on sulle kaupa pakkuda,“ kurises surnu häälel, mis meenutas kahe kuivanud lihatüki vastastikku hõõrumist.
„Mul on vaja, et sa mulle midagi soost välja otsiksid. Ühe karbi, mis siia aastapäevi tagasi uputati.“
„Soo on suur, mina väeti olevus ei jõua seda üksipäini ilmaski läbi tuhnida.“
„Aga sa saada enda virvatuled otsima. Neil peaks see väike töö kiirelt minema.“
„Jaa, tütred võiksid tõepoolest seda teha, aga ikkagi on see üks pikk töö. Mis ma selle eest vastu saan? Ja üldse mida koolja ühe karbiga peale hakkab. Leba õige rahulikult seal edasi, kuhu sind sängitati, mitte ära kummita mööda elavate ilma.“
Koolja ei teinud pilkest väljagi ning tõmbas vastamise asemel põuest väikese kulunud raamatu.
Näkk tundis enda jahmatuseks raamatus ära haruldase Seitsme moosuse raamatu. Kurja raamatu, mis õpetas selle valdajale väesõnu ning kurja tarkust. Temas tärkas ahnus.
Ta hakkas vägevaid nõiasõnu lausuma ja virvatulesid kokku kutsuma. Varsti oligi esimene sinakas tuleke kohal, siis teine ja kolmas ning peale mõningast aega tiirles neid ümber nõia tükki seitse.
Aegamööda jäi nende keerlemine aeglasemaks ning tuled moondusid siredateks neitsiteks, kellele näkk midagi sosistas ja kes siis hüpeldes eri suundadesse laiali pudenesid.
„Tehtud, nüüd võib kuluda aega. Võta istet, kui tahad, kooljake, ja räägi, miks see laegas sulle nii kallis on, et ei saa sa isegi surmaund rahulikult magada.“
„Minu nimi oli Forkmar Disshinger“ alustas kooljas peale pikemat mõttepausi, „Mitu põlve tagasi olin ma Jumikamäe mõisnik.“ Seejärel saabus jälle pikem mõttepaus. Näkk ootas pisut aega, et surnu oma jutuga jätkaks, kuni mõistis, et see ilmselt oligi laiba arust piisav selgitus.
„Aga laegas?“ ärgitas ta takka. „Kuidas saab üks väike karp olla sellise võimuga, et surnu tema külmast hauast välja ajab?“
„Ah karp,“ sosistas surnu unelevalt. „Seal on midagi mulle vajalikku.“
„Ja mis see täpsemalt on? Ehk mõisahärra kalleim sõrmus või mõni armupant?“
„Osa minu hingest.“
Ah siis selles oli asi. Ilmselt oli herr Disshinger olnud üks sellistest mustast maagiast ja keelatud missadest huvitatutest mõisnikest, kes oli lootuses mammonat veelgi rohkem kokku kraapida – või ka lihtsalt igavusest – soperdanud tumedate jõududega ega saanud nüüd rahus maamullas puhata. Näkk oli pettunud, aga samas, mida ta oligi niiväga lootnud. Seitsme moosuse raamatu mainimine näitas selgelt kohe alguses millega tegu.
„Olen igasuguseid lugusid kuulnud hinge müümistest lummutistele ja muudki, aga seda, et keegi oleks enda hinge karpi kinni pannud, ei ole ma üles täheldanud. Kuidas siis selle tembuga hakkama said?“
„Kirjutasin.“
„Kirjutasid? Niisama hanesulega paberile?“ imestas näkk. Missugune loll kirjutaks oma hinge paberile kinni? Mis kasu peaks sellest saama.
„Kirjutasin jah,“ kinnitas surnu veelkord ohet meenutava röginaga.
„Aga miks ikka?“ Surnu kidakeelsus hakkas näkki vaikselt juba ärritama. Ta oli korduvalt kuulnud, et surnud on ühed kangekaelsed ja vähese jutuga olevused, aga sellelt kisu iga lauset justkui tangidega välja.
„Tahtsin üht lummutist paberile kinni manada, aga teadmist ja oskust nappis. Nõnda köitsin väesõnaga küll lummutise paberisse, aga koos temaga ka killukese oma hingest. Kirjapandu valasin aga vahasse, asetasin väiksesse karbikesse ja heitsin sohu.“
„Ja teadmisi ammutasid muidugi Seitsme moosuse raamatust ega mallanud muidugi enne millegi väetima peal praktiseerida, kui kohe ikka suure ja vägeva lummutisega? Elav inimene on ikka üks rabistav ja kiirustav olevus.“
“Kohe ma sellest muidugi aru ei saanud. Läksin soost tagasi mõisa ning neelasin mürki.
Lootsin, et leian surmaunest oma piinadele lohutust või unustust, aga ei pääsenud ma ei edasi ega tagasi. Lebasin nõnda inimpõlvi ja juurdlesin, et miks minu hing on ära põlatud, kuni lõpuks ilmutas see teadmine end mulle unes.“
„Surnud näevad und?“ imestas näkk.
„Inimene võib isegi unes und näha. Miks mitte siis koolnu,“ vastas surnu häirimatult. Tundus, et näki ärgitamine oli viimaks vilja kandnud ning koolnut natuke jutukamaks muutnud.
“Peale selguse saamist kraapisin end mulla alt välja. Seitsme moosuse raamatu olin lasknud õnneks testamendis kirstu kaasa võtta. Kui saan paberid, võin lugeda sealt vastavad väesõnad ja nii viimaks rahu leida.“
Mõneks hetkeks saabus soo kohal taas vaikus, mida ilmestasid ainult ajutised laukaröhatused.
„Aga mis hull viha sind üldse ajas nii vägevat vaimu nagu lummutis kinni köitma ja sohu heitma? Ma saaks veel aru, et tahtsid teda köita enda soove täitma. Aga praegune kõlab küll rohkem hullu tembuna.“
„Naise pärast, käis mul värskelt võetud noorikut sõtkumas,“ mõhises surnu otsekui vastu tahtmist.
„Hehee,“ irvitas näkk lustlikult. „Ja sina kohe abielurikkujat karistama. Naiselt ikka küsisid? Äkki talle meeldiski uus peig rohkem.“
„Ega lummutis võta midagi hea sõnaga vaid ikka vägisi. Tahtis inimese nahka endale saada.“
„Ahaa, tahtis naisele sul titte teha ja nii inimese nahka sündida. See on üks lummutise trikk tõepoolest.
Sina aga tõid kohe endale musta raamatu majja ning hakkasid väge kasutama? Väega olendi vastu? Eh koolnuke, julge ning loll olid. Eriti seda viimast.“
Koolnu ei paistnud soovivat näki mõnitamisele midagi vastata. Hakkas hoopis sõrmega enda pehastunud põlves urgitsema.
„Võtnud mõni tark appi. Või toonud kirikust papp.“
„Papp pani kohe tagurpidi häärberist välja, nagu noorikut nägi. Kui issameie ega pühavesi aidanud, tuli kangemad vahendid appi võtta,“ pomises surnu ja nokkis põlve edasi.
Paistis, et teema oli muutunud isegi tema surmast tuimestatud mõistuse jaoks liiga isiklikuks ja näkk ei hakanud teda rohkem torkima, vaid järas enda einet edasi. Ta nokkis kondi kenasti lihast puhtaks, suskas luu sambla alla ning sukeldus seejärel laukasse. Mõnus jahe vesi lõi peakohal mulksuga kokku ning vees hõljuv muda silitas pehmelt ta nahka.
Olles hetke mõnulenud, tundis ta, et vesi vibreerib ning kannab temani juba mõnd aega ühest sooäärsest laukast asetleidvat rabelemist.
Näkk sukeldus sügavamale ja kulges mööda soo all kulgevaid käike ning veetaskuid lauka suunas, kust põnevad võnked pärinesid. Laukas paistis keegi tõesti siputavat. Näkk ujus lähemale – peaaegu lauka veepiirile ja märkas rahuldustundega, et tegemist oli üsnagi kena turske inimesega. Ta haaras ahnelt mehe jalgadest ning hakkas viimast allapoole sikutama. Mehe pea käis mulksuga vee alla ning näkk valmistus teda veelgi sügavamale vedama, kui talle meenus häiriv tõsiasi, et ta plaanis alguses vaid korraks end värskendada ning kooljast ei tasu väga kauaks eemale jääda. Mis siis kui virvatuled sel ajal, kui ta laipa põhjamutta moorib, laekaga tagasi tulevad ja selle talle annavad. Virvatuledest võis selliseid asju uskuda küll. Neil rajakatel tuli ju koguaeg silm peal hoida, muidu keerasid ikka mingi käki kokku ja pärast süüdistasid, et tema ei andnud neile piisavalt täpseid juhiseid. Igavesed tänamatuid vaimulibud sellised.
Nii lasi ta vastumeelselt marjulisest lahti ning vaatas pettunult, kuidas mees lauka pinnale õhku ahmima rabeles. Peale väikest mõtlemist sukeldus ta uuesti, rabas põhjamudast ühe hea paraja roika, sättis selle üht otsapidi nätskesse sitkesse turbasse ja teise otsa sokutas mehele jalge alla.
Nüüd polnud hirmu, et mees liiga ruttu ära upuks. Las kõõlub sellel õrrel paar tundi ja mõtleb õige enda patuse elu üle, muheles näkk endamisi ja ujus kiirelt tagasi koolnu juurde.
Kui ta pea laukast välja pistis oli olukord tema pettumuseks endine. Virvatulukesi ei paistnud kuskil ja surnu istus kangestunult mättal ning nokkides mõtlikult sõrmega enda pehastunud käe seest ussikesi. Näkk ronis solinal laukast välja, väänas juuksed kuivaks ning jäi valvesse.
Hakkas juba koitma, kui viimaks üks näki virvatütardest tagasi jõudis. Poolläbipaistvate käte vahel lebas soomudane pehastunud moega laegas.
Kooljas astus sammukese edasi, aga näkk napsas laeka enda kätte. „Mitte nii kiirelt,“ kähvas ta. „Olen kuulnud lummutiste lõksupüüdmisest varemaltki, kuid olen kuulnud samas sedagi, et kui lummutis pikast vangistusest päästa, jääb ta sulle mitu soovi tänuvõlgu.“
„Kokkulepe oli raamat.“ protesteeris surnu. „Meil oli kaup.“
„Kokkuleppeid tehakse elavate mitte surnutega. Pealegi ma ei mäleta, et oleksin midagi lubanud,“ irvitas näkk. Ta murdis laeka käte vahel puruks ning enne, kui laip teda takistada jõudis, tõmbas sealt välja vahaga pitseeritud paberid ning rebis lehed tükkideks.
Soost oleks justkui käinud üle külma õhu laine. Udu kümnekonna meetri ümbruses puhuti võimsa lõõtsa poolt minema ja isegi koidukumaga ärganud putukate sumin vaikis.
Näki ning koolnu vahel hakkas ilmet võtma midagi võigast, see paistis koosnevat ainult verel toorest lihast ning silmadest ja suudest. Silmad keerlesid ja piidlesid mõlemat, jäädes lõpuks pidama näkil.
„Enda vabastamise ja mu vangistaja alt tõmbamise eest täidan ühe su suurima soovi,“ müristas lummutis. „Sa võid nüüd minna.“
„Aga... aga ma pole midagi veel soovinudki,“ pomises näkk ehmunult.
„Ma vaatasin su musta hinge põhja ja täitsin selle, mille sealt leidsin. Mine ja jäta nüüd meid omavahele.“
Näkk, kes tundis talle midagi harjumatut ja uut – hirmu – hakkas edasi komberdama. Kas lummutis oli tõepoolest täitnud tema ammuse salasoovi? Oli ta nüüd tõesti inimene? Näkk peatus ja silmitses oma käsi. Need polnud enam sugugi mitte siledad ja painduvad nagu jõekasvud, vaid hoopis sinakad ning soonilised. Sõrmi katsid aga lõhenenud otstega pikad ning mustad küüned. Ta näpistas prooviks küüntega käsivart, tundis teravat valusööstu ning mööda kätt hakkas voolama peenike verenire.
Näkk, silmitses seda võlutult. Nii et ta oli ikkagi inimene. Saadanama lummutis oligi ta soovi täitnud. Jah, võibolla küll liiga hilja. Peetrit – meest, kelle pärast ta oli üldse ihaldanud inimeseks saada – polnud enam aastakümneid elavate kirjas. Aga ega siis mehed maailmast otsa pole lõppenud.
Näkk peatus hetkelise mõtte ajel ning silmitses uuesti oma käsi. Aga kui ta käed olid juba nii muutunud, milline ta siis ise veel välja nägi? Ta tundis uuesti kerget paanikat, surus selle siis alla ning vaatas otsivalt ringi. Nagu tellimise peale mustendas lähedal tasase veega laukasilm. Ta hiilis sellele ettevaatlikult lähedale – ettevaatlikult, sest ta teadis, et inimesena tähendaks ilmselt laukasse kukkumine nüüd talle surmaotsust. Edaspidi olid kodused mudalaukad talle surmalõksud. Heitis siis kõhuli ja vaatas vette.
Esimese hooga ei saanud ta arugi mida vaatab. Siis täitus ta süda uuesti hirmu ning seejärel pahameelega.
„Roojane lummutis!“ kriiskas näkk. „Ta muutis mu vanamutiks“. Vahkvihast kannustatuna kargas naine püsti ning sülitas tumedast veest vastuirvitava pulstunud juuste ning kuivanud näoga eidekese suunas.
Esimese hooga tahtis ta tagasi lummutise suunas tormata ja nõuda tehtu ümberpööramist. Aga lõi seejärel kõhklema. Vaevalt sedavõrd võimas olend nagu lummutis teda kuulaks. Veel vähem et aitaks. Muudab äkki millekski veelgi jõledamaks. Olgu siis pealegi, et vana, aga ikkagi inimene. Ka sellisel kujul olles saab inimeseks olemise mõnusid maitsta, lohutas näkk ennast. Talle ei tulnud küll kohe ühtegi inimeseks olemise meeldivat külge pähe, aga miski temas ütles, et neid pidi ju olema. Muidu ei klammerduks need väetid ussikesed nõnda kangesti oma elunatukese külge.
Nõnda laukaveerel seistes ja juureldes tundis näkk äkitselt tugevat nälga. Ning see polnud sedasorti, mida ta oli siiani tundnud inimliha järele. Viimast sõi ta pigem sellepärast, et tundis end niiviisi rohkem inimesena. Praegune nälg aga oli justkui kõhuõõnde pugenud rott, kes seal kraapis ning pures ning roiete vahel oleks asunud justkui sügav auk, mis karjus enda täitmise järele.
Mida inimesed õigupoolest sõid? Talle meenusid loendamatud soos nähtud marjulised, kes sipelga usinusega mülgaste vahel ukerdasid ja pisikesi tooreid marju korvidesse noppisid. Mõte neist hapudest tibatillukestest punnidest ei tekitanud just rõõmu. Ennem sööb ta juba mardikaid või sipelgaid.
Huvitav kas inimesed liha sõid? Küsis ta endalt mõttes ja leidis, et kindlasti sõid. See tõi talle pähe laukas sipleva marjulise, kelle ta oli ennist ootama jätnud. Vot kui hea oli vahel jätta töid pooleli. Oleks ta marjulise vee alla sikutanud ning põhjamutta tallele pannud, ei oleks hetkel mingit lootust teda kätte saada. Nüüd aga ootas värske liha siinsamas, vaid veidike maad eemal.
Näljast kannustatuna pistis näkk mättalt-mättale kalpsates ja korisevaid laukaid vältides sinnapoole liduma, kus ta mäletas marjulise olevat. Ega see kaugel polnudki, juba paistiski tuttav laugas ning seal rabelev mees.
Näkki nähes pistis viimane haledalt appi karjuma.
„Appi, hea eideke, ole hea tule päästa.“
„Toh-hoo, pojake, kuidas sa siis nõnda ettevaatamatu oled olnud,“ pomises näkk, püüdlikult murelikku tooni järele aimates. Oli selge, et mees pidaski teda üheks suvaliseks mutikeseks.
„Aga kuidas ma sind päästa saan, nõrk ja väeti vanainimene nagu ma olen,“ sõnas ta seejuures isegi mitte valetades. Kiire jooks oli ta tõesti tõsiselt hingeldama pannud ning laupa ja selga kattis higikirme. Kuidas pagana pärast ta peaks sellises olekus täisjõus mehemüraka maha koksama.
„Otsi mõni tugevam oks ja ulata mulle“ kisas mehike vastu. „Või oks?“ porises näkk ning vaatas abiotsivalt ringi. Justkui tellitult vedeleski sealsamas üks pisem murdunud juurikas. Ta haaras selle kätte ning sirutas ettevaatlikult laukale liginedes mehe suunas. Viimane kahmas sellest tänulikult kinni ning oleks peaaegu näki laukasse tirinud. Eideke kiljatas, lõi sõrmed mätta taha, saades nii tasakaalu tagasi.
„Hoia kinni, hoia nüüd kinni, tädike,“ kisendas hirmunud mehepoeg, kes vajus tubli kämbla jagu sügavamale. Näkk tundis, kuidas valus naksatus käest läbi käis, aga ta surus hambad huulde ning klammerdus mätta külge nagu puuk. Ta tõepoolest ei tundnud huvi marjade söömise vastu.
Ka mees ei tundnud huvi laukasse uppuda ning peale mõningast rabelemist, pladistamist ja ähkimist suutis ta viimaks end mööda roigast niikaugele vedada, et sai juba ise küüned ühe mätta taha ja näki abiga viimaks poolest kerest saati laukast välja vedada.
„Aitäh, tädike, ilma sinuta oleksin ma praeguseks liiva annuse hambus,“ sõnas mees tänulikult.
„Võta aga heaks pojake“ muheles näkk, tõstis sellesama roika, millega ta just hetk tagasi oli marjulist välja aidanud ning lajatas viimasele vastu lagipead.
„Aii, kuradi eit. Miks sa nii tegid!“ kiunus mees ning näkk virutas veel ja siis veel ning uuesti. Inimese tapmine inimesena oli tõesti üks raske ja tänamatu töö, pidi ta viimaks tunnistama, kui mees peale paarikümnendat hoopi viimaks vagusaks jäi. Ta heitis verise ja juuksekarvadega kaetud roika eemale, roomas värskele surnukehale lähemale ning lõi hambad talle kõrvalesta.
Kõrv osutus aga üllatavalt sitkeks, kuigi ta suutis selle viimaks suurte ponnistustega lahti rebida, jäid hambad närimiseks liiga väetiteks. Nii sülitas ta viimaks südametäiega kõrva välja ning proovis õnne huultega. Need olid kõvasti pehmemad ja isegi näritavad, aga kõhtu ei täitnud nad sellest hoolimata. Taga hullemaks – kõhust hakkas hoopis keerama. Alguses ei pööranud näkk sellele tähelepanu, aga aegamööda muutus kõhuvalu aina hullemaks. Viimaks ei pidanud ta enam vastu, tegi mehe näo söömises pausi ja oksendas kõik vaevaga küljest rebitud, mälutud ning alla neelatud tükid sinnasamasse maha.
Lõpuks, peale pikka ebameeldivat kõõksumist, vajus näkk oimetuna pikali. Mis pagana ja tontide päralt temaga ikkagi toimus. Ta ajas end vaevaliselt käpakile ning proovis uuesti süüa, aga ainult pilk purukskistud ja verise näoga marjulisele pani ta sisemuse mässama.
„Hei memmeke, kas sul on halb?“ kostis ootamatult kuskilt ülevalt. Näkk pööras silmad taeva poole ning nägi seal hõljumas üht virvatulukestest, muie suunurgas tukslemas.
„Ei ole mul midagi,“ käratas ta vastuseks. „Kasi minema!“ Siis lõi ta aga kõhklema, mõtles viivu ja pöördus siis endiselt õhus hõljuva tütre poole juba tunduvalt alandlikumalt.
„Tegelikult, ega sa tütreke ei tahaks äkki laukapõhja sukelduda ja mulle ühe tüki seisnud inimliha tuua. Mul näe värske uus kest ei kannata laagerdamata liha.“
„Eriti ei tahaks,“ irvitas virvatuluke. „Mingit inimest ma küll aitama ei hakka.“
„Ah nii räägitakse oma lihase emaga,“ vihastas näkk. „Kobi kohe laukasse õnnetu või muidu...“
„Või muidu?“ osatas virvatuluke lõbusalt „Sülitad mu surnuks? Peksad kaikaga pähe?“ Näkk taipas häbiga, et ilmselt olid tütred tema inimeseks olekut juba mõnda aega jälginud.
Ta pöördus hambaid kiristades tagasi laiba suunas ning tegi veel paar katset seda süüa. Aga kuna kõik lõppesid ühtmoodi, ajas ta end peale väikest puhkust sajatades püsti ja hakkas soo ääre suunas komberdama. Inimeseks olemine oli tõesti raskem, kui ta oli arvanud, ja mingit lõbu ei tundnud ta sellest endiselt. Nüüd olid ka parmud ja sääsed ta avastanud ning hammustasid ja torkisid valusasti.
Seega lootis näkk, et ehk leiab ta sooääres olevas osmikus veidikeseks rahu nii tüütute putukate kui oma vaimutütarde mõnituste eest. Hüti oli ta ehitanud samuti aastaid tagasi, kui tung saada inimeseks oli olnud ehk tugevaim ning unistanud ka Peetri sinna meelitamisest. Plaaniks see oli aga tookord jäänudki.
Teel osmikuni möödus ta ka kohast, kus oli istunud koolnu ning tardus seal avanevast vaatepildist sambana seisma.
Lummutis oli endist mõisnikku kättemaksuks üsna kõvasti tuuseldanud ning ebasurnust polnud enam kuigi palju alles jäänud. Kõik kohad olid täis kuivanud liha, konditükke ning riideräbalaid. Vaid koolnu pea paistis hoolimata enda katkutud välimusest veel ühes tükis olevat.
Rõõmustades, et vähemalt ühel asjasse puutuval olendil on läinud veelgi sitemalt, liipas näkk lähemale ja virutas peale jalaga.
„Noh kooljas!“ kriiskas ta. „Said siis oma hinge kätte, jah!“
„Ei,“ sõnas surnu kergelt nukral toonil. „Ei saanud mina mida tahtsin ja paistab, et ei saanud ka sina.“
„Kuradi kondikubu, kust sa tead mida mina tahtsin“ vihastas näkk „Vaat kui uputan su õige laukasse konnadele söögiks. Vaatame kas siis ka targutad veel.“
Ta valmistus peale uuesti virutama, aga mõtles siis ümber ja korjas pealuu üles.
„Teen sust enda osmikusse hoopis ilusa küünlajala. Hakkad oma kupli pealt valgust andma,“ itsitas ta ning komberdas pead käes kõlgutades osmiku suunas edasi. Vähemalt polnud ta nüüd enam oma õnnetuses nii üksi ja mine tea, äkki mäletas pea veel mõnd nooruses õpitud manasõna, mis võib edaspidigi ära kuluda.
Enne lahkumist korjas ta üles ka mõned tükid surnu kuivanud liha ning proovis neid lutsuda. Üllatuseks tundus see isegi paremini kõhtu täitvat, kui toore liha järamine ning näkk võttis vastu otsuse tulla järgmine päev sohu tagasi ning kaevata marjulise laip maa sisse laagerduma.
