Carstine oli kakskümmend aastat vana, kui ta pidalitõbiste varjupaigast põgenes. Ta ronis üle müüri, kukkus mudasesse kraavi, tõusis uuesti üles ning hakkas jooksma. Carstine kuulis selja taga vihaseid hüüdeid ning raskete raudväravate avamise kriginat – paar kivi lendas talle järele, aga need ei tabanud teda. Ta oli kõik täpselt välja arvestanud: sel päeval olid teised sulased ja teenijad läinud turule ning varjupaika ei olnud jäänud kedagi, kes oleks suutnud joosta.
Ta teadis, kuhu ta pidi minema ja mis oli tema ainuke võimalus elus. Selle päeva koidikul lahkus linnast üks lõbus moosekantide seltskond ning Carstine oli kuulnud, et mõnikord reisivad moosekantide ja silmamoondajatega kaasa igasugused sandid ja vigased, värdjad ja hirmutised, keda inimesed näha tahavad ning moosekandid teenivad nende näitamise eest raha, lubades santidel endaga seetõttu kaasas käia.
Carstine ei olnud tegelikult pidalitõbine, nagu polnud paljud teisedki varjupaigas. Pidalitõbiseid olid seal vaid kaksteist. Ülejäänud tegutsesid teenijate, põetajate ja sulastena, kes kõik olid samuti sandid, vigased ja nõdrameelsed, teistest ära põlatud ja kerjama aetud. Ühel linnavanemal oli tulnud kunagi mõte nad kõik kokku koguda ja panna pidalitõbiseid hooldama. Linn ehitas neile maja ja selle ümber kõrge müüri, maksis nende toidu ja küttepuude eest, tõi neile otrasid õllepruulimiseks ja saatis neile riideid. Nii sai linn lahti kerjustest, santidest ja pidalitõbistest, kes varem avalikes kohtades oma haiguseid levitasid, ning neil õnnetutel oli tegelikult üheskoos mugavam olla ka. Seni, kuni nad seal müüride taga surevad: kõik nad pidid andma vandetõotuse, et nad varjupaigast ei lahku.
Carstine ei olnud pidalitõbine, ta oli lihtsalt sant, vigane ja hüljatud, sest tal ei olnud üht poolt alanäost, see oli tema õlaga kokku kasvanud. Ja seal, kus teistel inimestel asub üks kõrv, oli temal kollane keerdus ihust välja kasvanud sarv. Isegi pimedad põgenesid tema eest, kui ta loori ei kandnud. Lapsest saadik – kui ta üldse oli kunagi laps olnud – oli ta linnatänaval kerjates oma nägu varjanud. Oma ema ja isa ta ei tundnud – kunagi imikueas oli ta korvis linnaväravate ette toodud. Vanemad ja targemad linlased, kes veel endiseid aegu ja pärimusi mäletasid, teadsid rääkida, et Carstine`i moodi värdjad sündisid inimnaistele siis, kui need olid ühte heitnud sarverahvaga. Aga sarverahvas oli ammu hävitatud või mere taha kihutatud – mitusada aastat enam ei olnud keegi enam ühtki sarvarahva esindajat näinud. Ja kes võis olla siis Carstine`i ema, kus oli ta kohanud sarverahvast, miks ta oli temaga ühtinud ja siis oma tütre hüljanud – kuidas võis Carstine seda teada? Sarverahvas olevat hallidel aegadel seda maad valitsenud: nemad olid ehitanud siia kaljusele maanukile sadama ja linna, see oli olnud nende viimane kants inimeste eest, kuid lõpuks ei suutnud see neid ikkagi kaitsta.
Ainus, mida Carstine teadis, oli see, et saatus on määranud ta igaveskes varjupaiga müüride taha.
Ta jooksis terve päeva ja jõudis õhtuks moosekantidele järele. Ta oli oma näo katnud, näljast nõrkenud, kurnatud ja vaevatud. Ta karjus ja palus, et nad teda järele ootaksid ning ta ära kuulaksid.
Moosekantide pealik tuli Carstine`ile vastu ja käskis talle õlut ja leiba anda.
„Võta oma rätik näo eest, naine,“ palus ta.
Carstine võttis rätiku ära. Moosekant võpatas, pilgutas kiiresti silmi, kuid ei karjatanud ega põgenenud, vaid silmitses naist edasi.
„Sa tahad tulla meiega?“ küsis ta.
„Jah.“
„Miks? Kas sa usud, et kusagil võid sa leida paremat elu, lootust ja rahu?“
„Ma olen kuulnud, et ühe uue jumala saadik on maa peale tulnud,“ vastas Carstine. „Räägitakse, et ta tuli läbi kõrbe, kus oli kuu aega üksinduses rännanud ja paastunud. Jumal saatis ta maa peale kuulutama igavest rahu ja rõõmu neile, kes ainult usuvad kõiki armastavasse jumalasse. Kõiki! Ja see saadik on praegu Yarulami linnas, kuhu ka teie teel olete.“
„Ma olen temast kuulnud. Mis rahu ja rõõmu on temal sulle pakkuda? Loodad, et ta teeb su teistsuguseks?“
„Ma tahan kuulda, et tema jumal armastab mind,“ vastas Carstine. „Ma tahan lihtsalt üks ja ainus kord elus kuulda, et keegi mind armastab.“

***
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Peatoimetaja veerg 2/2014
Raamatuarvustus „Tumenejad“
Intervjuu: Berit Veidemann
Ulme ja poliitika
Dig Mars
Tänapäevasest õuduskirjandusest.
Vastassoost tegelane ulmekirjanduses
Pildimäng 02/2014
Ulmkonnakroonika 2/2014
Kirjastuste uudised 02/2014
Jutt: Vabasurma kalju
Jutt: Ihadest priiks!
Jutt: Ahastuse kuninganna
Jutt: Tõeline mees
Jutt: Näki mitu nägu
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0079)