vytautas failIllustratsioonid: Aili Gerz

VYTAUTAS

„See juurdeehitus oleks nagu neetud,“ lausus Vytautas lõpetuseks. Ta oli rääkinud juba pool tundi ja teine mees oli teda tähelepanelikult kuulanud. Nad istusid jõe kaldal, ühel vähestest kunstliku muruga lappidest ja jõid veini. Teenindusrobot seisis paar meetrit eemal automaatbaari juures. Jõgi oli tegelikult alumiiniumikaevanduse jahutuskanal mis jooksis mööda Kuu pinda. Vaakumist eraldas neid vaid õhuke kuppel ja turvatunnet pakkus murulappi sissehitatud päästesüsteem ning iga saja meetri tagant jõe ääres paistvad avariisissepääsud maa alla. Arvestades kuplit, mis ei suutnud vähegi arvestatavat meteoriiti kinni pidada, siis oli siin mõnes mõttes ohtlik paik kohtumisteks, kuid siin oli paljude Vana Linna kohtade ees suur eelis - siin sai segamatult vestelda.
„Sa mõtled peaarhitekti surma?“ küsis Stanislawski laisalt ja vaatas sünkmustas taevas helendavat Maad. Suur pall keset tühjust. Imeilus. Samamoodi nagu lõputud helehallid lagendikud nende ümber.
„Mida muud?“
„Ja kaevandusmasinate rikkeid?“
„Täpselt!“
„Ning planeerimisega tegelevate serverite kokkujooksmist?“
„Noh, kas sulle ei tundu see halva õnnena? Kõik vähema kui poole aasta jooksul?“
„Tundub.“
„No näed!“
„Kohe-kohe on algamas Maaga sõda. Me oleme siia üles vedanud tohutult inimesi kelle tausta pole võimalik ajapuudusel kontrollida, Maa suurriikide luured on vägagi huvitatud teada saamisest mis meil siin toimub ja omapoolsete vastusammude kavandamisest,“ ütles Stanislaw.
„Arvad samuti, et sabotaaž?“
„Sa ju ei arva, et ma pean seda needuseks?“
Vytautas muigas.
„Tänan. Ma arvasingi, et jätan eksortsisti seekord vahele. Praeguses situatsioonis läheks kole keeruliseks neid Maalt siia toimetada.“
„Ära sa arva,“ muigas poolakas. „Madagaskarilt stardivad praegu laevad pidevalt Teivasjaama poole. Asi siis kellelgi mõni neegrinõid kaasa haarata. Vähemalt ei hakka siis seda sinu needust üleval hoidvad sõbrad kahtlustama ja ennast vastuluure eest ilmaaegu peitma.“
„Tõsiselt räägid?“
Stanislaw muigas.
„Nii targa inimese kohta oled sa teinekord ikka uskumatult naiivne.“
Vytautas rahunes.
„Mõnikord on sinu naljadest raske aru saada. Vähemalt ma tean nüüd, et keegi selles küsimuses veidi kompetentsem tegeleb samuti asjaga. Ma arvasin algul, et Marleeni surm oli tõepoolest õnnetusjuhtum, kuid nüüd, nende teiste asjaolude valguses. Ma ei ole enam kindel.“
„Rahune. Hoia silmad lahti, ära kellelegi midagi räägi, isegi oma elukaaslasele mitte ja tegutse edasi nagu sa ei kahtlustaks midagi. Ma panen paar terasemat poissi ja tüdrukut teie tegemistel silma peal hoidma, nii võrgus, kui reaalis. Millal peaksid kaevetööd plaani järgi algama?“
„Sa ei tea?“ imestas Vytautas.
„Loomulikult vaatasin ma praegu võrgust järgi, kuid mitte mina ei ole siin naiivne. Ma ei usu sekikski, et kui sa kahtlustad kellegi kurja kätt, siis jätkaksid täpselt graafiku järgi, et nähtamatu vaenlane oskaks oma samme ette planeerida.“
„Sul on õigus,“ lausus Vytautas ja Stanislaw nägi, kuidas teisel õlad, mis siiani olid kogu aeg pinges olnud, rahunenult veidi alla vajusid. „Kaevetööd algavad plaani järgi järgmisel nädalal, kuid tegelikult mõtlesin töid forsseerida ning alustada ülehomme.“
„Väga hea,“ noogutas Stanislaw. „Nii teegi. See peaks ajama selle „kellegi“ ähmi täis ja kui ta tahab midagi ette võtta, peab ta seda tegema kiiresti. Kiirustades aga teadagi on kerge vigu teha. Ülehomseks oled sa mu meeskonna luubi ja kaitse all.“
Esimest korda kogu nende jutuajamise vältel nägi Stanislaw Vytautast naeratamas.
„Tänan,“ lausus leedukas. „Ma tõepoolest tänan.“

rica fail



RICA

Vytautas oli just tulemas kui Stanislaw temaga ühendust võttis. Rica nägi kuidas mehe nägu muutus hoobilt veidi äraolevaks ja liigutustest kadus ind.
„Mis nüüd? Kas sa pead praegu oma neetud sõpradega lobisema?“
„Vabanda kallis,“ pomises Vytautas. Naise noor ja higine keha ta käte vahel peatus samuti.
„No lobise siis,“ ütles itaallanna, „kuid ära looda, et mina sind järgi ootama hakkan,“ ning ta keeras mehe selili. Sellal kui töödejuhataja rääkis, hakkas tõmmu kaunitar ennast mehe peal üles alla õõtsutama, samal ajal kätega oma rindu hellitades.
„Mmmm...,“ pääses naise huultelt.
Vytautas pidi silmad sulgema, et ta suudaks Stanislawi kõnele keskenduda.
„Mis kurat teil seal toimub?“ nõudis poolakas ärritunult.
„Kus meil?“ küsis Vytautas ja püüdis kähku meenutada, kas viimasel ajal on midagi viltu läinud. Ei olnud, kõik sujus plaanipäraselt, kaevandusrobotid lõikusid tulevase elamukompleksi tarvis Kuu pinda, nii et laserid särtsusid ja töö edenes igati eduliselt. Kuid miski pidi ju vastuluurajat ärritama. Leedukas ei mäletanud, et ta oleks luuremeest varem säärase häälega kuulnud. Ta lasi kiiresti silme eest läbi kõik tööde kuvad, kuid miski ei reetnud ebameeldivusi.
„Mida te kaevate?“
„Põhitunnelit, nagu plaan ette näeb. Varsti hakkame kõrvaltunneleid sisse lõikama. Ma arvasin, et su poisid hoiavad meie asjadel silma peal.“
„Hoiavadki. Ka sul praegu. Nii, et vasta: Kuhu te neid lõikate?“
Kurat! Vytautas avas silmad ja nüüd ei häirinud teda ka Rica kõhn alasti keha, oiged ega ekstaasis õõtsumine.
„Ma ei saa su küsimusest aru?“
„See kraater, kuhu te üleliigset kivisodi veate.“
„Mis sellega on?“
„Kraatriga ei ole häda midagi, kuid sealne ülevaataja kandis ette, et kivisodi sees on üsna arvestatavas koguses bioloogilisi jäätmeid.“
„Kuidas? Mida?“
„Taimi!“
„Taimi, mis taimi?“
„Kust kurat mina tean mis taimi! Ütle sina mulle! Teie ju kaevate seal midagi, kuskil!“
„Seal ei saa mingeid taimi olla. Me kaevame ...“
„Mind ei huvita see mida seal ei saa olla. Mind huvitab konkreetselt see MIS SEAL ON? Ma olen juba teel ja 800 seki pärast seal. Ma tahan sind sealt eest leida. JA PANE NEED KURADI ROBOTID SEISMA!“
Stanislaw kadus liinilt.
„Vytautas!“ nurises Rica, sest viimaste uudiste peale oli mehel täiesti ära vajunud.
„Riidesse ja kähku kaevurite juurde,“ ühmas mees. „Midagi on seal täiesti perses.“
Ütle mis tahes, kuid Rica olekust kadus kogu meelasus ainsa hetkega. Silmapilk muutus noor naine tõsiseks ja asjalikuks. Ta libises mehe pealt maha ning tõmbas paari liigutusega omale lühikese särgi selga ja püksid jalga. Liibuv riie tõi ta nooruslikud, pringid rinnad teravalt esile. Nii kerges gravitatsioonis ei olnud rinnahoidjad vaja, piisas elastsest särgist, mis need keha vastas hoidis. Vytautasel läks riietumine aeglasemalt, sest ta mõtted olid Stanislawi jutust segi löödud. Taimed? Mis taimed? Kui robotid just teelt ei hälbinud ja mõnda kasvuhoonesse ei eksinud... Ta otsis võrgus kiiresti ehitusplaanid ja tõdes omaette vandudes, et ehitusala vahetus läheduses olid tõepoolest taimederohked sektsioonid. Uus terroriakt? Ja seekord palju tõsisem kui eelnevad. Mis siis kui kurjamid oleks suunanud robotid kaevama ülespoole? Nad oleks võinud kogu sekstsiooni dehermetiseerida. Lase ennast ainult korraks lõdvaks ja...

STANISLAW

„Kes vastutas viimasel tunnis kaevetööde eest?“ nõudis Stanislaw. Nad seisid uhiuues tunnelis, skafandrid seljas ja pimedust valgustasid vaid kaevemasinate ja nende endi skafandrite kiivrilambid.
„Mina,“ ütles Rica. „Pakkusin ennast vabatahtlikult Vytautasele appi. Nagu sa ise ei teaks.“ Itaallanna lõi oma nina uhkelt püsti. Ta tegi seda alati, kui tundis, et on milleski süüdi. Trotsi temas jagus. Erialalt oli naine psühholoog, kuid kõik psühholoogid on ju juba ameti poolest hullud. See hull oli otsustanud oma kallimaga koos ajaviiteks kaevurroboteid juhtida. Teadagi. Poolakas mõmises midagi oma nina alla.
„Kuidas-kuidas?“ küsis Rica. Kui oli midagi mida tulise loomuga psühholoog vihkas, siis olid need tema kohta käivad märkused, mida ta ei kuulnud.
„Ma ütlesin, et pole midagi imestada, kui asjad nässu lähevad. Ülevaatajaks võiks ikka täiskasvanud inimesi panna, mitte jäneseid.“
„Stanislaw,“ lausus Vytautas etteheitvalt.
„Olgu-olgu,“ lõi poolakas käega.
„Mis olgu-olgu?“ nõudis äkki põlema läinud Rica. Kui ta lootis, et luuraja hakkab vabandama, siis pidi naine eksima.
„Kuskohas on pärit need taimed? Kuhu ja mida te kaevate?“ nõudis Stanislaw ning torkas neile mingi rohelise räbala nina alla. Rica vakatas ja uuris koos leedukaga taimejäänust.
„Kust mina pean teadma kust sa selle välja kaevasid,“ nähvas Rica, kuid ennistine sõjakas toon oli tema häälest kadunud. Vytautas vaatas uue tunneli seinu tähelepanelikult. Need ei erinenud mitte millegi poolest ükskõik millisest Vana Linna tunnelist. 10x25 meetrine ristkülik keset halli kivi.
„Tõmba robotid eemale ja vaatame, mille kallal nad õige järavad,“ mühatas poolakas.
Rica torises midagi oma nina alla, kuid kamandas robotid eemale. Kolmik tõmbus seina äärde, et kogukaid, kuumusest õhkavaid masinaid mööda lasta. Leedukas reageeris esimesena.
„Vahi kuradit,“ pomises Vytautas. Teised olid jahmunult vait. Kõik kolm kontrollisid kiirest Vana Linna plaane ja jõudsid ühel ja samal ajal ühesugusele järeldusele. Seda 5x5 meetrist käiku, mis mustendas otse värske kaevekäigu teel ei saanud olemas olla. Kuid seal ta oli. Esimene osa laserite kuumusest mustamas, kaugemal aga selgelt nähtavalt rohelise taimestikuga kaetud seinu, põrandat, lage.
„Operatiivgrupp siia,“ kamandas Stanislaw vaikselt. Ja lisas siis: „Relvastatult.“
Seni kuni sisekaitse mehed ja naised kohale jõudsid, pidas poolakas mitmel kanalil nõu kõigi Kuu Ordu konsulitega. Keegi ei teadnud, mis käik see võiks olla. Kui varem oli vastuluurajal veel mingeid kahtlusi, et mingi info on kaduma läinud ja käik on Kuu Ordu enese salajane varjend, siis nüüd oli ta kindel, et käik on võõras. Ja otsustades elujõuliste taimede järgi, siis ka asustatud. Kui lisada sinna Vytautase välja toodud ja operatiivgrupi poolt kinnitatud sabotaažiaktid, siis kellegi ohtliku valduses.
„Mis kurat siin toimub?“ pomises Vytautas.
„Hoopis kes kurat siin toimetab?“ parandas Stanislawski.

TUNDMATU

Nad hakkasid mööda käiku ettevaatlikult edasi liikuma. Jõudes tundmatu käiguni, tahtis Stanislaw sinna sisse hüpata, sest ehkki käigu põrand oli poolteist meetrit robotite kaevatust kõrgemal, ei oleks see Kuu nõrgas gravitatsioonis valmistanud talle mingeid raskusi. Raskusi valmistas talle skafandris mees, kes seal seisis, käes relv.
„Ma soovitan teil lahkuda,“ sõnas tundmatu. „Võtke oma pealikega ühendust ja las nad valmistuvad läbirääkimisteks.“
Stanislaw vaatas võõrast uurivalt. Vaateosa oli kaetud tumeda klaasiga ja nägu ei olnud näha. Too teadis nende skafandrite sidesagedusi. Väga huvitav. Vajutas mehe skafandri omale mällu ja söötis otsingumootorisse. Vastus tuli peaaegu kohe. Poolakas ei näidanud oma teadmisi välja.
„Ja kellega nad läbi hakkavad rääkima?“
„Meiega,“ lausus tundmatu.
„Ja need teie olete?“
„Anonüümsed heasoovijad.“
„Minu teadmiste järgi pigem põgenenud sunnitöölised.“
Skafandris mehe relvasuu nõksatas.
"Me oleme vabad inimesed!"
„Ja läbirääkimiste sisu?“
„Heanaaberlikud suhted.“
Stanislaw noogutas, kuid sisemiselt muutus tema jahmatus imestuseks. See mees oli kas loll või mängis lolli.
„Ma olen Kuu Ordu konsul. See on hierarhias üsna kõrgel kohal. Nii et ma olen valmis pidama teiega jalamaid eelläbirääkimisi. Ühtlasi transleerin ma kogu meie vestluse asjaomastele isikutele reaalajas edasi.“
„Väga armas,“ lausus võõras. „Kuid mina olen lihtne turvamees ja ilma igasuguste volitusteta. Nii et lahkuge ja me võtame teiega ühendust niipea, kui meie juhtkond on selleks valmis.“

aldo fail


ALDO

Tuba oli üsna kõrgel Kuu mägedes. Selle aknast paistis kümnete kilomeetrite kaupa hõbejast tasandikku, mille taga hõljus mustas tühjuses Maa. Kreekaliku sisekujundusega toas istusid kolm meest.
„Nagu prussakad saias,“ kommenteeris Tato, paljajalu, valges T-särgis ning lühikestes pükstes vana, kuivetunud mees. Kõige vanem mees terves Kuu Ordus. Ta oli kolmest ruumisviibijast kõige pikem, kuid kokku kuivanud ja nurgeline. Tato oli lasknud enda peal läbi viia kõiksuguseid uusi ja kahtlasi vananemist peatavaid protseduure. Imekombel oli vanapässil vedanud ja ta oli tõepoolest elanud juba kahekordselt üle kõik oma eakaaslased. Eks juurde olid aidanud ka väiksem gravi ja tasakaalustatud toit.
„Kes?“ küsis just ruumi sisenev Aldo.
„Meie uued naabrid.“
„Ma olen vist midagi maha maganud.“
„Me kõik oleme midagi maha maganud.“
Aldo istus Stanislawi ja Rolandi juurde vanamehe vastu. Ta oli otse vanamehe vastand. Lühike ja ümarik, kuid jõudu, niipalju kui seda Kuu gravitatsioonis vaja läks, õhkas tema liigutustest piisavalt. Mees oli täiesti karvutu, nagu enamus kuulasi.
„Pajatage siis!“
„Mäletad, vahepeal oli meil Titaanile, Iole ja asteroididele läkitatud kurjategijate seas üsna suur suremus,“ alustas Tato.
„Sa mõtleid neid, keda me saatsime raskeid metalle kaevandama?“
„Just.“
„Mäletan.“
„Selgub, et nad ei surnudki kõik ära.“
„Ahaa?“ Aldo nägu tõmbus tõsiseks. „Kuidas nii?“
„Nad on sealt mingil veel selgitamata viisil minema pagenud ja tagasi tulnud.“
„Tagasi?!“
„Stanislaw nägi ühte siin, Kuul ja tuvastusprogramm tundis mehe hoolimata skafandrist ära. Ilmselt on ka kogu ülejäänud kamp seal. Nad on võtnud kaasa kaevandusmasinaid ja roboteid, ning kaevanud meile siia, Kuu pinna alla üsna suure asunduse, kohe välise ringi laohoonete kõrvale. Pole vist vaja lisada kuskohast nad on kogu see aeg matti võtnud.“
Aldo vaatas arusaamatuses Tato, siis Stanislawi ja Rolandi poole.
„Te teete nalja? Kuidas nad sealt tagasi said? Neil ei olnud ju kosmoselaevu?“
Tato viipas käega poolaka poole. „Stanislawi alluvad piiravad neist just praegu. Kui saame nad välja suitsetatud, siis kuulame üle.“
„Prussakad tõepoolest,“ mõmises Aldo. „Ma löön ka kampa. Polegi ammu püssi paugutada saanud.“

TATO

Ordu rünnakrühm sisenes asulasse neljast suunast korraga. Rünnaku ettevalmistaval perioodil otsiti üles kõik kommunikatsiooniliinid, mis salaasukad olid Vana Linnaga loonud ning katkestasid need. Nüüd skanneeriti Kuu pinda veelkord ja kuna vastutegevus virtuaalis puudus, siis saadi viimaks ka tegelikud andmed. Rünnakust võtsid osa ka Vytautas, Rica ja Stanislaw, kuna nemad olid juba niikuinii asjaga seotud. Iga ordu täisliige oli vaatamata oma erialale ka sõdur. Igaüks neist teadis mispidi relv käes peab istuma, ning oli vajadusel valmis seda kasutama. Praegu oli selline vajadus.

Mässajate asundus oli ootamatult suur. Läbirääkimiste ajal, mil kutsuti ekskaevureid alla andma, puuriti neljast suunast käigud asumini ning siis, otse keset läbirääkimisi ründasid Kuu Ordu rünnakrühmad viiest kohast korraga. Lahing oli lühike ja võidukas. Asunikud olid peaaegu relvastamata, kuid täis otsustavust võidelda. Mitte küll viimase veretilgani, ent tundus, et kellelgi neist ei olnud soovi asteroidivöösse naasta. Peale lahingut korraldati ruumides põhjalik läbiotsimine. Selle käigus leiti veel kümmekond peitupugenud asunikku ja võeti nad kinni.

„Uurige välja, kuidas nad minema pääsesid,“ lausus Tato kui Stanislaw talle ette kandis. „Ja tehke kindlaks ka see, kas neil oli ordukate seas abilisi. Tundub üsna usutamatu, et nad sealt omal jõul, ilma kosmoselaevadeta minema said.“
Stanislaw noogutas, kuigi seda polnud üle side näha.
„Kõigepealt konventsionaalsete vahenditega ülekuulamine,“ lisas Tato, „ ja kui ninamehed on välja selgitatud, siis need sondi alla.“
„Jääb veel küsimus, mis me nendega edasi teeme,“ arutas Tato justkui omaette. Ta rääkis omaette viimati päris tihti. Kuid Tato oli vana ja teised andsid sellised väiksed veidrused talle andeks.
„Tagasi saadame muidugi,“ põrutas Stanislaw.
„Samas, nad on oma karistuse kätte saanud. Kaks korda ühe asja eest karistada pole justkui õiglane,“ mõtiskles vanamees.
„Nende karistuseks oli eluaegne väljasaatmine. Karistus on täidetud siis, kui nad seal surevad.“
„Meil on peaaegu kõige karistuseks eluaegne väljasaatmine. Ordu kasvab, ressursse kulub üha rohkem. Keegi aga vabatahtlikult neisse karupersetesse minna ei taha. “
„No näed isegi, et tuleb tagasi saata.“
„Aga äkki saata nad ekspeditsioonile tähtede poole?“ arutas Tato. „Ka sinna tahavad vähesed vabatahtlikult minna.“
„Neid põgenenud maniakke ei saa usaldada,“ mühatas Stanislaw. „Neil raiskadel puudub igasugune lojaalsus. Keeravad kõrvale või tulevad tagasi või ei saada meile andmeid. Jõuavad kohale ja teevad mingi oma degenerantide vabariigi. Ja sa mõtle, kui nad veel mõistusega olendeid kohtavad, mis mulje nad võivad meist jätta. Nood arvavad, et inimkond koosnebki vaid sellistest hälvikutest.“
Mehed naersid lühidalt, kuid tõsinesid peaaegu kohe.
„Järelikult tagasi saata.“

armando fail


ARMANDO

Armando Guebuza istus kinnipidamistoolis ja tumedanahalise mehe vastas olid kohad sisse võtnud Vytautas ning assisteeriva psühholoogina teda saatev Rica.
„Alustame,“ ütles Vytautas. Rica astus kinnipeetava seljataha, võttis mässulise neegri liidese, ühendas selle tooli seljatoes asuvaga, sisestas juhtkoodid. Vytautas nende vastas asetas omale pähe virtuaalvisiiri. Neegri nägu ei väljendanud ettevalmistuste peale mingeid emotsioone, kuid mehe otsaesine oli kaetud suurte higitilkadega.

Vytautase silme ees rullus lahti mehe elulugu. Lapsepõlv Mosambiigis, vaesed vanemad, osalemine lapssõdurina kodusõjas, vägistamised, tapmised, rahvusvahelise Punase Risti abiga armeest pääsemine, keskhariduse omandamine Ameerikas, seejärel noore geeniusena stipendiumi saamine, oma homoseksuaalsuse avastamine, ülikooli minek, tegelemine infotehnoloogiaga kuni doktorikraadini, Kuu Ordusse astumine, virtuaalreaalsuste väljatöötamine ordu tarbeks, naasmine Mosabiiki, seal ordu tarbeks varifirma loomine, varjatult Kuu külastamine ja siin töötamine. Seejärel asumine Kuule, soov astuda ordu täisliikmeks, sondeerimine...ning nüüd muutus lugu järsult. Sondeerimise ajal avastati, et Armando on narkouimas tapnud oma homopartneri. Šokk ordulaste hulgas ning Titaanile kaevandusse asumisele saatmine.

Lõputu töö kosmilises üksinduses, kus sul olid kõik mugavused kaasa arvatud internet, ning ainsaks tingimuseks töö. Jälgida robotiseerituid kaevurmasinaid, mis kaevasid, eraldasid maagist raskeid elemente, sulatasid need päikesepurjeks ning saatsid purjed Kuu ja selle tehaste poole teele. Niipea kui saadetised lakkasid, hakkas kaduma ka internet. Läbi võrgu häkkimine Ordu arvutivõrkudesse, ülevõetud automaatpiloodi abil kosmoselaeva ärandamine ja selle Titaanile suunamine.

"Ah, sinna see laev siis kaduski," mõtles Vytautas üllatunult. Tuumaajamiga laeva müstiline kadumine tekitas omal ajal tõelist furoori. Guebuza oli foorumites üle võrgu loodud virtuaalsete variisikute kaudu suunanud kõiki lõpuks arvama, et selle hävitas meteoriiditabamus.

Kaaperdatud kosmoselaevaga põgenemine ning oma saatusekaaslaste üleskorjamine asteroididelt, Jupiteri ja Saturni kuudelt ning lend tagasi Kuu juurde. Varjatud maandumine. See ei olnud keeruline, kõik Kuu silmad olid pööratud sõjaga ähvardava Maa poole. Siin asunduse rajamine. Et pääseda hõlpsalt ligi ordu ressurssidele nagu energia, õhk, toit ja kõik muu, ühendati oma asula sadade kilomeetrite pikkuste pinnaaluste käikudega Kuu Ordu ühe esimese asunduse, Vana Linnaga. Siis Maalt evakueerijate vastuvõtuks Vana Linna laiendamisest teada saamine, hirm avastamise ees ja laiendamise saboteerimine.

Neeger oli kogu selle ettevõtmise aju. Geenius, mõtles Vytautas. Kahju ainult et hälvik, pede, väljasuremisele määratud DNA.

Leedukas võttis kiivri peast.
„Sa olid ju üsna lootustandev infotehnoloog,“ lausus ta. „Milleks sulle narkootikumid? Sa oleksid oma oskustega võinud tõusta kindlasti B kategooriasse, ehk koguni ordurüütliks.“
„See oli lavastatud süüdistus.“
Vytautas arvas, et kuulis valesti.
„Mis jutt see on?“
„Kas sina nägid mind mõrva sooritamas?“
„Mmmm...ei,“ pidid Vytautas tunnistama. Tema näol oli kerge segadus.
„Ma ei ole seda ka teinud.“
„Aga kuidas siis...?“
„Mind lavastati süüdi. Mingit mõrva pole olnud. Mind sondeeris lugupeetud ordulane. Kui tema ütles, et ma sooritasin mõrva, siis uskusid seda kõik. Minu jutt ei maksnud enam midagi. Ma olen ju ordus valitsevate normide järgi neeger, pederast, hälvik. Muidu oleks mind mu IQ pärast veel kannatatud, kuid nüüd. Üheotsapilet Titaanile.“
„See on üsna tõsine süüdistus. Ja sind sondeeris...“
„Prefekt Aldo.“
„Me ei kasuta siin eriti tiitleid.“
„See ei tee teda vähem prefektiks.“
Vytautas ja Rica vahetasid omavahel pilgu. Rica kehitas õlgu.
„Oletame, et su jamps vastab tõele,“ ütles naine. „Mis eesmärgil oleks Aldo pidanud midagi sellist tegema?“
„Ka tema on infotehnoloogia alal üsna osav. Me valmistasime mõlemad Kuu Ordu jaoks virtuaalreaalsusi. Selliseid, kus inimesed saaks oma tekkinud pingeid ja perverssusi välja elada ja ei peaks hakkama neid päriselus kellegi peal rakendama. Kauglendude jaoks valiti välja minu omad. Aldo solvus, soovis must lahti saada ja prefektina, kellel on pea piiramatud volitused ja senati täielik usaldus, meelitas mu lihtsalt lõksu. Ta ise küsis, et kas ma olen valmis siseringi saama. Loomulikult olin ma nõus. Selleks tuleb läbida sondeerimine. Oma usaldusisikuks valisin iseenesestmõistetavalt tema. Noh, nüüd takkajärgi öeldes, mu usaldust kuritarvitati.“
„See mis sa räägid on nonsenss. Ordurüütlitel ei ole selliseid väiklasi ambitsioone,“ kuid Vytautase häälest kostis kõhklus.

„Üldiselt vahest ei olegi. Ordurüütliks initsieerimisel läbiviidav ajusse arvuti sisendamine, kaitsevõrk, implantaatide lisamine, tuhat muud asja, kõik see muudab üsna emotsioonituks, see on tõsi. Kuid see ei toimu alati ja igaühega sajaprotsendiliselt. Aldo puhul see ei toimunud. Ma olen läbi võrgu nii Titaanilt, kui ka hiljem siin tema tegemistel silma peal hoidnud ning minu analüüs näitab üsna suurt kõrvalekallet ordu täisliikmete tavapärasest emotsionaalsest pealiskaudsusest. Uurige ise, tema seksuaalne tase on ju tavalise kodaniku, kolmanda kategooria sertifikaadi tasemel. Ordusse initsieerimisel lisatavate implantaatide kõrvalmõjuna avalduv emotsioonitus tõstab alati seksuaalsuse taset, sest kuskilt peavad emotsioonid ikkagi väljundi leidma, muidu läheb inimene segi. Nii mõnigi ongi segi läinud..., ka meil on paar sellist kaasas, näiteks Necroface, kes hakkas peale rüütliks initsieerimist surnuid keppima aga kuna surnuid Kuul baaris tihti ei kohta, pidi neid ise juurde tekitama.“
„Te tõite Necroface kaasa...“ ütles Rica.
„Ta ei ole tegelt enam nii hull,“ ütles Armando. „Meil on üks üsna hea psühholoog, see suutis suunata ta huvi seksirobotite vastu. Need näevad samuti üsna surnud välja.“
Rica muigas. Tekkis vaikus.
„Kui see Aldo jutt kõik tõepoolest tõsi on...“ lausus Vytautas aeglaselt.
„... siis peame käsitlema seda asja siidkinnastega,“ lõpetas Rica tema eest lause. „Või me leiame end Marsi kolooniast enne kui jõuame öelda kolmanda kategooria sertifikaat.“
„Me peame mõne konsuliga rääkima. Ja eraviisiliselt, ilma sidet kasutamata.“

STANISLAW

Stanislaw istus suures, tohutus koopas asuvas pargis, rüüpas veini ja vaatas Vytautast.
„Ma lasin Rical järgi uurida, kannan sulle tema ettekande kohe üle,“ lausus Vytautas. „ Armando oli tõepoolest väärt mees ja tema asumisele saatmine oli paljudele löök. Kui nüüd peaks välja imbuma, et ta läks sinna ülekohtuselt...“
Stanislaw sirvis ettekannet ja ei öelnud midagi.
„Ja headest infotehnoloogidest on meil suur puudus. Armando on aga lausa geenius.“
Vaikus venis pikaks. Vytautas rüüpas oma õlut ja vajus ettekannet uurivat Stanislawi jälgides aeglaselt omadesse mõtetesse.
„Ma sondeerin selle Armando ise üle,“ ütles konsul lõpuks. „Hoia senikaua suu kinni. Pole vaja, et jutud levima hakkaks.“

TATO

„Aldo?“
„Aldo.“
„Hämmastav...“
„Tõepoolest.“
Olukord oli nii erakordne, et Tato juurde olid kogunenud kõik konsulid, kes Kuul või selle läheduses olid.
„Üks võimalus oleks see Armando lihtsalt tagasi saata.“
Tato vangutas pead.
„See ei oleks hea. Ma olen kindel, et inimesed saavad varem või hiljem teada. Kui Armando on pooltki nii hea virtuaalikäsitseja nagu räägitakse, siis on info kas juba välja lekkinud või lekib niipea, kui keegi nende asunduse arvuteid näppima hakkab.“
„Me võime kogu nende asunduse sisseseade hävitada.“
„Aldo on hea sõdur ja piloot. Armando on hea infotehnoloog. Meil ei ole asjalikke inimesi jalaga segada. Ehk leiaksime kompromissi.“
„Kui Aldo on tõepoolest emotsionaalselt ebastabiilne...“
Stanislaw köhatas.
„Tundub, et selles osas on Armando jutt tõene. Rica uuris ja analüüsis Aldo käike. Kõik muu on üldiselt korras, kuid Aldo ei kasuta seksinukke, on monogaamne ja naised põgenevad tema juurest, sest tal pole seda õiget kirge. Ilmselt on implanteerimine tema puhul tõesti veidi nihu läinud, kuid nii vähe, et see ei mõjuta tema igapäevast tööd.“
„Välja arvatud see üks juhtum.“
„Välja arvatud see üks juhtum. Võib olla on ka neid juhtumeid mida me ei tea."
Nõupidamisel valitses vaikus.
„Me ei ole veel otsustanud ära, kes saavad Alfa Centauri poole suunduva ekspeditsiooni tähelaeva pilootideks,“ ütles Tato. „See teema on mulle väga südamelähedane. Valgus liigub 300 000 km/s. Meie mootorid on eelvalguskiirusega, 20% valguskiirusest maksimaalselt. Koos kiirenduse ja pidurdusega võtab sõit sinna umbes 40 aastat. Uurimisaastad seal, seejärel tagasisõit. Ma arvan, et sellega võime Aldo patud lunastatuks lugeda.“
Konsulid noogutasid peale lühikest järelemõtlemist ükshaaval kergendatult.
„Ja kui tema reisi saadab edu, siis on tal veel võimalik oma nimi kuldsete tähtedega inimkonna ajalukku kirjutada,“ tähendas Stanislaw.
„Ja Armando?“
„Ma ei usu, et võiksime ta Kuule jätta. Aga kaevandusse tagasi saata oleks samuti ülekohtune.“
„Marsi koloonia?“
Kostis nõusolev pomin.
„Kolmas kategooria?“
Taas nõusolek.
„Ja ülejäänud tropid?“
„Sinna kus on nende koht.“

ALDO

Armando ja ta kinnipeetavatest endised kaaslased viidi Marsi lennuks Maa orbiidil tiirlevasse kosmosejaama mille ametlik nimi oli Esimene Hiidsatelliit, kuid mida kõik kutsusid Vanniahjuks. Ka Kuu Ordu esimene tähtedevaheline laev, nende uhkus ja tehnoloogia tippsaavutus dokkis siin.

Aldo nõjatus selle Kuu Ordu uhkuse ja tippsaavutuse kaptenisillal seistes vastu illuminaatorit ja jälgis sunnitööliste raketti.
“Päris hale, eks?“ muigas Stanislaw tema juurde tulles.
“Hale, miks?” küsis Aldo hajameelselt.
„Nende „Sark“ on kõige vanem ja iganenum rakett ordu laevastikus. Keemilise mootoriga. Kõik uuemate mootoritega laevad on hõivatud sõjapidamisega Maaga.“
„Ja laeva teeb haledaks...“
Stanislaw vaatas meest imestunult.
„Sest nad ei saa nad startida mööda lühimat joont, vaid lähevad mööda kaart. Otse piki päikesekiiri startides ei kõverdaks Päikese tõmbejõud laeva sirgjoonelist trajektoori, aga sellise lennu teostamine nõuaks ülisuurt kütusekulu, et ületada kiirus, umbes 30 kilti sekis, millega koos Maaga liigutakse ümber Päikese. Tiirlemishoog viib laeva määratud teelt kõrvale, nagu jõe vool kannab paadi kõrvale jõe ületamisel risti kaldaga. Aatomimootoriga oleks see saavutatav, nende keemilisega mitte. Seepärast venib lend Marsini 259 päeva, 85 asemel. Ma arvasin, et sa oled piloot ja tead selliseid asju?“
„Ma teangi,“ lausu Aldo.
„Mis sa lolli mängid siis?“
„Ma ei saa aru miks mind nii järsku ekspeditsioonile määrati?“
Stanislaw ohkas. Tato oli nagu tihtilugu varemgi kõige kehvema töö talle määranud. Usaldusväärne ja kohusetundlik. See needus saatis poolakat pidevalt.
„Sest sa oled kohusetundlik ja usaldusväärne,“ lausus poolakas.
„Ja väidetavalt kurjategija?“
„Sa ise pole nõus?“
Aldo vaatas Stanislawi külmalt.
„Miks sa seda mulle teed?“
„Mina?“
„Sina ju sondeerisid mind, sinult järelikult tuli ka lõplik otsus.“
Stanislaw pööras pilgu ära. Millest Aldo aru ei saanud? Tundus talle loomulik teiste vastu laimusüüdistusi esitada? Poolakal hakkas ootamatult kahju et Aldo siia, Kuu Ordu uhkusele määrati. Liigne au ordulase nime määrimise eest. See oli uhiuus daedaluse-tüüpi interstellaarne rakett, mis kasutas edasiliikumiseks termotuumareaktsiooni. Kosmoselaeva hiiglaslikku düüsi heidetakse tükike deuteeriumi, kus tekitatakse lasterite abil ahelreaktsioon. Tulemuseks tilluke plahvatus ja kuum plasma, mis tõukab raketti takka. Kasulikku massi sisaldas laev 450 tonni. Kütus - deuteerium ja helium-3, võttis omakorda 50 000 tonni. Kokku on kosmoselaev oma massilt võrdne ühe keskmise suurusega Maa õlitankeriga. Pikkuselt 200m, üle kahe korra pikem kui sark-tüüpi rakett mis viis Armando Marsile ja sunnitöölised edasi asteroidivöösse.

ARMANDO

Nad startisid keskööl kohaliku aja järgi mil Maa keskpunkt asus sirgel, mis ühendas jaama Päikesega. See oli kõige soodsam moment, sest startiva raketi ja jaama liikumissuunad langesid ühte ja kasutades ära jaama enda liikumiskiirust võis rakett tõusta lendu selle võrra väiksema kiirusega- 4,3 kilomeetrit sekis. Raketi mass oli koos meeskonnaga 10 tonni ja gaaside väljavoolukiiruse juures 4 kilti sekis pidi laev kaasa võtma vaid 20 tonni kütust.

Laeva kapteniks oli noor ameeriklane Jack. Armando istus juhtkabiinis tema kõrval, tegutsedes esimese piloodina. Mees oli enne toda õnnetut sondeerimist jõudnud napilt läbida piloodikursused, nüüd soovis ta oma roostes oskusi veidi värskendada. Seda talle ei keelatud. Kolmandaks oli kabiinis Rica. Tema vastutada oli, et sunnitöölised jõuaks oma töökohtadele terve mõistusega ja jääksid selle juurde ka kohapeal.

„Ma saan aru, et ka sina jääd kaevandustesse?“ küsis neeger ameeriklaselt.
„Nii see on,“ kinnitas Jack. Ta oli napisõnaline, järskude liigutustega mees. Lühikene sõjaväeline soeng ja arm põsel süvendasid Armandos veendumust, et tegemist on karmi elustiiliga mehega. „Mind määrati kohaliku piirkonna prefektiks, et hoida asteroidi-asundustel silma peal ning välistada edaspidised põgenemiskatsed. Ricaga koos võib see päris lõbus olla.“
Armando noogutas. Rica ei reageerinud kuidagi. Naine magas oma toolis. Tema lühikesed juuksed seisid kaalutuses siiliokastena püsti. Naine oli Kuult lahkumise puhul teinud endale uue soengu.
„Mille eest sind pagendusse määrati?“ küsis Armando äkki vaikselt.
Jack heitis neegrile uuriva pilgu.
„Sa oled nutikas,“ mühatas ameeriklane.
„Mõned kutsuvad mind lausa geeniuseks.“
„Ilmselt, kui sa eluaegse asteroidil oskasid pöörata eluaegseks Marsil.“
„Miks sa arvad, et see on eluaegne?“
„Aga kuhu sul mujale minna on? Titaanilt lasid ise jalga, Kuul sa vaevalt oodatud külaline oled, Maaga oleme sõjas.“
Armando noogutas mõrult.
„Sa pole ka ise sugugi rumal.“
„Rumal Kuu Ordus prefektiks ei saa.“
„Sa mõtled prefektiks asteroididel,“ mühatas Armando ja mõlemad mehed puhkesid kibedalt naerma. Nad kõksasid pakid rummiga kokku ja neelasid sealt tubli portsu.
„Ära pane pahaks,“ patsutas Jack seejärel Armandole sõbralikult õlale. „Ma alguses mõtlesin, et selline pikk reis sunnitööliste kambaga koos, lisaks sinusugune neeger, pede ja ärakaranud vang, kujuneb mu senise elu kõige raskemaks katsumuseks, kuid nüüd pean tunnistama, et sa oled tegelt üsna lõbus ja nutikas sell.“
„Noh, ega minagi just rõõmust kilganud, kui sain teada, et laeva juhib mingi ennasttäis pihkar, kes Madagaskaril ordu baasi kaitstes tegutses vaeste neegrite kallal nagu noor Hitler. Tegutses nii, et isegi ordu vabameelsed konsulid leidsid, et säärased massimõrvad pole päris inimese väärilised teod.“
Jack tõsines hetkega. Tema silmad muutusid kalgiks ja arm näol tõmbus kahvatuks.
„Mida sina pigi tead džunglisõjast Madal? Igaüks sai seal kuuli oma teenete kohaselt.“
„Ja vangid?“
„Me ei võtnud vange.“
„Just nimelt.“
Jack põrnitses Armandot kasvava vihaga ja tohutud biitsepsid tema kufti all pinguldusid ja lõtvusid ohtlikult.
„Miks sa astusid Kuu Ordusse?“ küsis äkki Armando nagu poleks nende vahel midagi juhtunud.
„Tahtsin ja astusin!“ urises ameeriklane hammaste vahelt.
„Miks sa tahtsid?“
„Sest kogu maailm uskus modernsesse kultuuri. See tähendas teadmist, et homne päev tuleb samasugune nagu eilne, et progress seisab igavesest ajast igavesti ainult edasisammumises mööda ühesugust rada, identset sellega, mis on juba jalge all. Säärane tee tundus mulle nagu vangla.“
„Ja astudes Kuu Ordusse tundsid ennast nagu koolist plehku pannud koolijüts? Elu täis ohte, kära ja möllu, tõeline täius...“
Jack urises vihaselt ja Armando nägi, kuidas mehe käsi libises avama turvarihmu.
„Ja ma olen sinuga, sõber Jack, täiesti ühel meelel,“ lausus neeger. „ Ka mina tundsin nii. Praegu ma enam ei tea, mis juhtub homme ja see rõõmustab mind. Ettenägematu elu, igale võimalusele avatud silmapiir, see on tõeline täius, tõeline elu.“
Jacki käsi peatus kõhklevalt.
„Ja kuidas pidin ma ennast tundma siis, kui mind eluks ajaks asteroidile kaevandusse kupatati?“
„Ma ei tea, ma pole neeger olnud,“ ühmatas Jack.
„Ütlen siis valgele mehele arusaadavas keeles: sitasti tundsin.“
Armando sirutas käe koos tühja rummipakiga Jacki poole ja see vahetas paki uue vastu. Armando keerutas pakki käes, lastes sel vahepeal kaalutuses ringi keerelda, siis pigistas pakist pisut rummi välja, jättes vedeliku kabiini vabalt hõljuma. Jook tõmbus keraks ja jäi tema ette mullina keerlema. Neeger ajas suu pärani ja imes joogi suhu. Ta matsutas mõnuga.
„Kümme aastat kükitasin ihuüksi Jupiteri kuul. Aga ma ei jäänud sinna. Nüüd saadetakse mind Marsile. Kas sa arvad, et ma jään sinna?“
Ameeriklane muutus tähelepanelikuks. Viha tema ilmest oli peaaegu kadunud.
„Mis sa sellega mõtled?“
„Ma mõtlen,“ lausus Armando, „et kuidas sulle tunduks tulla koos minuga Marsile, selle asemel, et asteroididel mädaneda?“
„Arvad sa, et ma mädaneksin seal?“
„Usu mind, ma veetsin seal kümme aastat. Ja mina olin Titaanil, teistega võrreldes sama hästi kui sanatooriumis.“
„Arvad, et Marsil on parem? Sinna on saadetud kogu alamklassi kõnts, keda on vaja tsivilisatsiooni püsimiseks, kuid kes oma muude omaduste poolest eliiti ei kõlba. Surnud planeet ja surnud mass, kui minu käest küsida.“
„Alamklass? Sa tahtsid öelda Kuu Ordu lihtkodanikud. Kui nende varal seisab sisuliselt kogu Kuu Ordu, siis kas neil ei oleks õigust omada samasuguseid privileege kui ordu täisliikmetel?“
Jack naeratas kõveralt.
„Ma saan aru, miks sind täisliikmeks vastu ei võetud,“ lausus ta. „Sa ei ole senini saanud aru peamisest. Kuulumine eliidi sekka määratakse nõudlikkuse järgi iseenda suhtes, pingutuste, mitte aga õiguse järgi. Ordurüütlite privileegid ei ole mitte mööndused või soodustused, vastupidi, need on vallutused. Ordu vallutas kosmose ja ta sai siinsete rikkuste ja vabaduste omanikuks. Kes soovib saada täisliikmeks, peab selle välja võitlema. Isiklikud privileegid ei tähenda passiivset omamist ja lihtsalt kasutamist, vaid see esitab neid piire, milleni küünib isiku pingutus. Ordurüütel, see on eliit, see tähendab inimest, kes on pingutanud, ulatudes üle anonüümsest massist. Meil ei ole Maale iseloomulikku ajakirjanduslikke staarikesi, kes saavad kuulsaks seltskonnaüritustel šampanjaklaase kõlistades. Eliidi ekvivalent on mehisus, sihikindlus. Meil pole pärandatavat aadliseisust. Ordurüütli lapsed jäävad vaid kodanikeks kuni nad pole tõestanud oma taset. Esivanem võib lastele pärandada mitte seisust, vaid ainult stiimuli, mis sunnib järeltulijat hoidma taset, milleni viis esivanema vaprus. Minule on ordu täisliige mehise elu sünonüüm - see tähendab inimest, kes on alati valmis iseennast ületama, siirduma juba saavutatult edasi selle poole, mille ta vabatahtliku, spontaanse kohustusena enese ette asetab. Seepärast nimetan ma ordu lihtkodanikke surnud massiks. Mitte nende rumaluse, vaid nende inertsuse tõttu. Enamik mehi ja naisi on võimetud muuks pingutuseks kui reaktsiooniks mingile välisele ärritajale. Ordu eliit on aga aktiivsed inimesed, kelle terve elu on pinge, lakkamatu vabatahtlik treening, uue otsing.“
Armando kuulas teda vaikides.
„Sinu jutus on iva. Kuidas aga võis juhtuda niiviisi, et sääraste superinimeste sekka sattus Aldo taoline?“
„Sa mõtled seda sitta mis ta sulle keeras?“
„Jah.“
Jack ohkas.
„Täiuslikke ja veatuid süsteem ei ole. Ordu põhineb usaldusel ja üksteise toetamisel. Me õhutame üksteist pidevalt kõrgemate võimete kasutamisele ning aina enam suunama oma jõupingutused rumalate asemel tarkadele, alandavate asemel ülendavatele tegudele. Kuid me ei saa välistada täisealisel inimesel talitada omaenese hüvanguks nii nagu ta ise tahab. Kui aga inimene rikub reegleid, mis on vajalikud kaaslaste kaitseks ja tema tegude halvad tagajärjed ei puuduta mitte ainult teda ennast, vaid ka teisi, siis see ei tähenda, et me teda ei karistaks. Säärased teod nagu Aldo ja ...“ Jack võitles hetke iseendaga, enne kui selle välja ütles, „..minu puhul...tunnistan, et ma pingutasin veidi üle... see väärib õigusega kõlbelist hukkamõistu ning karistust.“
„Nii, et sa oled oma karistusega rahul?“
„See on võimalus oma tegusid heastada ja ühtlasi uus väljakutse. Küllap ma juba leian seal võimaluse, kuidas elada oma elu täisväärtuslikult.“
“Tõsi, edasipürglik inimene ei jää kuskil hätta. Minagi leidsin omale tegevust.“
„Ja see oli?“
„Arvutid. Ma olin juba varem infotehnoloogias kõva käsi, ning kümme aastat ihuüksi, ainsaks sidemeks inimkonnaga internet... ma lihvisin oma oskused täiuseni.“
„No näed, tubli.“
„Ka praegu on kontroll laeva automaatika üle täiesti minu käes. Meie vestlus oli piisavalt pikk ja sisukas, et mul ei hakanud rutiinsetest kaitsemüüridest läbimurdmisel igav.“
„Sa tahad öelda...“
„Et asteroidivöösse asumisele ei saadeta ainult surnud massi. Saadetakse kõiki. Surnud mass jääb sinna, meie tulime tagasi. See peaks meie kohta nii mõndagi ütlema. Ma kogusin Kuu asundusse vaid oma ala tippspetsialistid kes mingi õnnetu juhuse tõttu on ordust välja heidetud. Me tulime tagasi ja ei sitsinud ordulaste asunduse kõrval niisama käed rüpes. Meie surnud massiks olite teie. Me saime teilt õhku, toitu, teadmisi, tehnikat. Nõudis kohutavalt palju nutikust see kõik varjatult kõrvale toimetada, kuid õnneks on ordu ressursid praktiliselt piiramatud, nii et te ei saanud midagi aru. Meie psühholoogid ja ajukirurgid viisid läbi oma uurimusi implantaatide ja muude aju lisavarustuse kohta ning õppisid neid lisama inimestele ilma ordukatele tavaliste kõrvalmõjudeta. Meie inimesed on inimesed. Meil ei esine seksuaalset perversset üliaktiivsust ega emotsionaalset külmust sinna juurde. Nii et me ei jää ordule millegi poolest alla. Otse vastupidi, me isegi ületame teie taset mingil määral. Kuna ordu ei võtaks meid omaks, siis lõime Punase Koidu Ordu ja meie eesmärgiks on võtta Marss, see kuulaste agul, oma jurisdiktsiooni alla. Sa oled sisuliselt väljasaadetu nagu meiegi. Sa oled oma ala – sõjanduse spetsialist. Seepärast küsin ma sinult veelkord. Kas sa ühined meiega?“
Jack kobas käega turvarihma klambreid, need ei avanenud.
„Liiga palju automaatikat ei ole alati hea,“ lausus Armando.
Jack noogutas.
„Lihtsalt kontrollisin.“ Ta silmad silmad olid külmad ja kaalutlevad. „Nii, et see ülejäänud kamp lastiruumis?“
„Marsi eliidi tuumik.“
„Rica?“
„Üks meie implanteerimisteoreetikuid ja praktikuid. Oma asumisel viibimise ajal hakkasin temaga üle võrgu suhtlema. Ta oli ordu ühiskonnas õnnetu ja pettunud. Üks nendest, kes säilitasid implanteerimisel kogemata normaalse emotsionaalsuse.“
Jackil kulus vaid hetk, et öeldu sisu mõista.
„Nii et kui ma keeldun ..?“
„Mees, kes ei võta vange, peaks vastuse peale ise tulema. Jaatava vastuse korral arvesta aga, et ka meil on sondeerimistehnika.“
„Meilt varastatud...“
„Täpselt nii nagu teie teadmised on Maalt varastatud. Ja muuseas. Meie tehnika on parem, sest... kas ma juba rääkisin kuidas ma lihvisin oma IT-oskusi? Seda, et meid varem või hiljem avastatakse, oli ette näha ja suurepärane virtuaalmaailmade looja nagu ma olen – see viimane sondeerimine... ma olin teie virtuaalkiivrisse juba kaks nädalat varem sisse häkkinud ning tõeliste mälestuste asendamine virtuaalmaailmaga ei olnud eriline probleem. Probleem on see vaid vaese Aldo jaoks, sest ma esitasin teda sondeerivale Stanislawile samuti ühe mu legendiga kokkusobiva virtuaalreaalsuse. Õnnetu prefekt peab nüüd valesüüdistuse alusel tähtedele vurama.“
"See sinu väidetav roim...?"
"Ilmselt ikkagi leidis aset. Ma ei tea, ma olin tollal üsna palju laksu all. Suhtumine kuul homoseksuaalsusse, mis on teie superseksuaalsust arvestades üsna kummaline - ei olnud just ühiskondlikult toetav. Õnneks sain ma Titaanil sellest narko-jamast priiks. Mul on nüüd uus narkootikum - vabadus."

NECROFACE

„Kahju, et meil ei ole laevas piisavalt head meditsiinikapslit, et oleks saanud teda kunstlikku koomasse panna,“ lausus Necroface.
„On sul alles unistused,“ muigas Rica.
„Eks meil igaühel ole omad salasoovid. Vanaks hakkan jääma. Järjest vahelduvad näod väsitavad. Mingit stabiilsust tahaks.“
„Tõepoolest, aga mine tea, ehk on kunagi ka Marsil õites õunapuud,“ lausus naine.
„Ma loodan,“ nõustus nekrofiil. „Külvame aga seemet, küll see ükskord idanema hakkab, ükskõik kui surnud pinnas siis ka on.“
„Mehesõna,“ lausus Armando ja nad kõksasid kolmekesi rummipakid kokku.

Teos Ulmekirjanduse Baasis
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0664)