Oled üsnagi laia silmaringiga ulmik, sest tegeled lisaks ilukirjanduse lugemisele-tõlkimisele ka ulmelise muusika ja koomiksitega. Millised on olnud sinu loomingu suurimad mõjutajad?

Esiteks ei usu ma, et selliste asjadega tegelemine tähendaks tingimata laia silmaringi. Kui lugemuse moodustab suuremas osas ulme, nagu mul, tähendab see pigem kitsast silmaringi võrreldes kirjandusliku omnivoorlusega. Ka ulmevallas endas annab keskenduda vägagi kitsastele niššidele — lugeda näiteks ainult postapokalüptilist või ainult sõjaulmet ning kõike muud palavalt põlata.

Kunagi tegelesin Sinu loetletud valdkondadele lisaks jõudumööda ulmekirjanduse baasis arvustamisega, aga selleks pole enam ammuilma aega olnud; kõik viimaste aastate raamatuarvustused olen kirjutanud hoopis ajalehtedele.

“Koomiksitega tegelemine” on väga lahkelt öeldud, ega ma tegelikult neid kollektsioneerida ega lugedagi eriti ei jõua, enamik plahvatuslikke kogemusi (ja mu enda loomingu mõjutajaid) jääb aastate taha ja pärineb teostest, mis veel märksa vanemad — “The Invisibles” ja muud Grant Morrisoni vanemad asjad, Neil Gaimani “Sandman”, Alan Moore’i “Promethea” jmt.

Taaga — mu bändi — tekstide ulmekirjanduslikele ja muudele vahetutele mõjutajatele olen alati plaatide vahelehtedel viidanud. Üht konkreetset on raske esile tõsta; viimatise albumi “Rist viletsuse teel” tekstidest mõned on saanud tõuke Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni “Illuminatusest!”, Aleister Crowley jampsimisest või mõlemast. H. P. Lovecrafti mythos on ka innustust andnud — ja mitte ainult laulutekstide punumisele, nagu Sa ilmselt tead.

Ma ise kahtlustan, et läbi aegade suurimaks loominguliseks mõjutaks on olnud ebatavalised teadvusseisundid — une-eelsed uitlevad vabamõtted, magamatusest, kurnatusest, emotsionaalsest eufooriast või muudest piiripealsetest olekutest sündinud ootamatud seosed, mis normaalses situatsioonis tõenäoliselt poleks tekkinud.

Kas on oodata ka järge “Ultima Cthule” ja “Sügelisnõia kingituse” juttudele? Maailm on piisavalt põnev, et võiks ehitada selle peale suisa terve jutukogu.

Tänan. Eks need jutud sai kirjutatud igaks juhuks nii, et neid annaks haakida mastaapsemasse konstruktsiooni, kui selline võimalus tekkima peaks. Aga ega ma ei täi midagi kindlat lubada. Esimese jutu kirjutamine võttis ikka aastaid aega, teise jaoks mõtete setitamine samuti, ehkki selle kokkukirjutamine läks olude sunnil märksa kiiremini.

Ma töötan oma tekstiga hirmus aeglaselt ja seda va vaba aega, mida juttude kirjutamiseks hädasti tarvis läheb, pole viimasel ajal üldse olnud ega paista ka kusagilt tulevat.

Ei saa välistada, et kui ma kunagi veel midagi laulutekstist pikemat ulmelist kirjutan, siis Cthule-maailmaga see ei haakugi. Kuigi tagantjärele saab tollesse juurde punuda ilmselt ükskõik, mida. Lõtku jätkub.

Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda?

Kunagi oleks vastus olnud Andre Trinity, aga ei paista, et temast enam ulmet kätte saaks. Mehis Heinsaar äkki? Ulmeringkonna tuumik temast vist suurt ei pea; on teine rohkem maagiline realist. Alo Paju kaks satiirilist ulmesugemetega raamatut on siiamaani väga südamelähedased, võiks öelda, et lähevad ajaga paremaks, aga ma ei ole kindel, kas talt midagi selles vallas veel oodata on.

Ma loen vist nii vähe eestikeelset ja -maist ulmet, et ei ole sellele küsimusele pädev vastama. Niikuinii meenub pärast intervjuu ilmumist kolm-kuus autorit, keda oleksin pidanud mainima; eks ma kirjutan siis pärast kommentaariumisse.

Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest ja kuidas iseloomustaksid senist arengut?

Võib-olla on asi olnud halvas õnnes, ent peaaegu kõik, mida olen lugema sattunud, on kõige paremal juhul olnud rahuldav, aga enamasti nii halb — või vähemalt nii kirjaoskamatult kirja pandud —, et lugemise ajal on valus ja aju üritab pärast meeleheitlikult loetut ära unustada. Nii et ma ei saa isegi öelda, et tase oleks ebaühtlane — ei ole, üsna ühtlaselt halb on. Aga ma siiski rõhutan, olen eesti keeles kirjutatud tekstidest lugenud vaid murdosa ja täitsa võimalik, et kogemata just kõige halvemat.

Loodan siiralt, et kadunud Juhan Paju “Hiromandi kokteil” ei jää Eesti ulme tippromaaniks. See oli hea, aga mitte väga hea. Keegi võiks kirjutada midagi, mis seda ideelt ja kvaliteedilt märkimisväärselt ületab, siis oleks ehk, millega muu maailma ees hoobelda. Praegu ma ühtegi võõrkeelde tõlkimise väärset Eesti ulmeromaani ei tea. Kui see siiski juba olemas on, öelge keegi mulle ka, palun.

Millest on Eesti ulmes kõige rohkem puudus?

Omaenda kogemuse põhjal, mis, nagu öeldud, on väga napp, väidan, et elementaarsest kirjaoskusest. Võib-olla ka motivatsioonist või eeskujudest või veenvatest ideedest, aga esimesed asjad võiks esimesena lahendada. Ma ei räägi siin ainult komavigadest. Mitu juttu, mida lugesin selle peale, et keegi soovitas kui kõige paremat eestikeelset ulmekat, on nii lohakalt kirja pandud, et vorm varjutab täiega sisu — vähemalt minu jaoks.

Kuidas hindad oma tõlkijategevust? Mida oled selle käigus õppinud?

Et esimene vasikas läheb aia taha? Kuna ma olen nüüdseks üle poole elu end peaaegu ainult tõlkimisega elatanud ning õpin ikka iga päev midagi uut, ei oska ma sellele küsimusele asjalikku vastust anda. Algajale tõlkijale võib ju soovitada, et ära ole kunagi enesekindel, kontrolli kõike, ka seda, mida arvad, et tead — aga sellest poleks kasu. Need vitsad tuleb ise kätte saada, muidu oskused ja teadmised ei kinnistu. Vähemalt minu puhul on lood nii.

Aga kui ikkagi proovida vastata, siis üks, mida olen õppinud, on eesti keel. Ma pole muidugi objektiivne iseenda oskuseid hindama, aga mulle tundub, et ma oskan eesti keelt praegu natuke paremini kui 20 aastat tagasi.

Mida võimaluse korral järgmisena tõlkimiseks ette võtaksid?

Kuradi hea küsimus, olen sellega ise ka pead vaevanud ega ole kusagile jõudnud. “Illuminatuse!” tõlkimine on olnud röögatult äge reis algusest otsani ja ma olen elu lõpuni ülevoolavalt tänulik Kirjastuskeskusele, mis on mul võimaldanud nii nõudlikku teost suhteliselt mõistlikus tempos tõlkida, aga ma ei näe praegu midagi teist samasugust silmapiiril ja teen seda, mida ette antakse — hetkel näiteks erootilist lõunaosariikide vampiirikrimkat, Charlaine Harrise “Maailmale surnud” (Dead to the World). Möönan, et olin ise ka üllatunud, kui hästi see kirja on pandud. Ning kuna proua Harrisele meeldib kirjeldada interjööre ja rõivaid, olen omandanud palju mööbli, tekstiilide ja moealast sõnavara. Põhjus teda lugeda ja õppust võtta pole siiski hilpudes ega antiiktugitoolides, vaid tempos ja oskuses pinget hoida.

Millist kirjandust eelistad lugeda? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Tead, ma olen viimasel ajal saanud nii vähe ilukirjandust lugeda, et häbi hakkab. Viimase aasta olen lugenud peamiselt teadusuudiseid, populaarteaduslikke tekste, uimastipoliitika-teemalist poleemikat ja kergemaks meelelahutuseks cracked.com-i. Neist saab küll häid ideid ja inspiratsiooni, aga ulmelugemine see kindlasti pole.

Aegadeülesed lemmikud on Dick, Vonnegut, Wilson, Lovecraft, uuema aja kirjanikest kindlasti Charles Stross. Strossi “A Colder War’ist” sain mõtte, et R’lyeh asub Läänemeres. Dicki müstilis-gnostiline tegelikkusekäsitlus on üldisemat mõju avaldanud, eriti just laulutekstidele, aga ka juttudele. Ma ei oska küll tema kõhedat stiili järele teha, aga ta ongi täiesti ainulaadne.

Ah jaa, üle pika aja sattusin paari Jorge Luis Borgese juttu lugema — too argentiinlane oli vähemalt sama veider ja vägev kirjamees kui Dick. Peab rohkem aega võtma, et tema tekstide kallal korralikult mekutada. Mõnikord suudab ta olla õõvastavam kui Lovecraft, kasutamata ühtegi eraldi võttes õudset kontseptsiooni või isegi pretensioonikaid omadussõnu. Borges oli meisterlik, laitmatu fantast!

Kui palju sinu laulusõnades on viiteid ulmekirjandusele, ulmelistele kontseptsioonidele ja maailmadele?

Täpset arvu ega protsenti ei oska öelda, aga pakun, et vähemalt poolte tekstide ajendiks või juhtmotiiviks on olnud mõte või fraas mõnest loetud ulmekast. Paljud neist on paraku riiuleisse jäänud või käibelt kadunud — mõni bänd või artist on teksti tellinud ja heaks kiitnud, aga pole lõppeks ikkagi kasutanud või salvestanud või on salvestis jäänud demo tasemele, jõudmata albumile või publikuni.

Kuidas sa ulmeni jõudsid?

Simaki “Libainimesed” ja “Härjapõlvlaste kaitseala” Põneviku sarjas samade kaante vahel oli vist see päästik, mis ajendas mind millalgi põhikooli ajal läbi lugema kõik ulmekad, mis ette sattusid — toona tähendas see peamiselt Mirabilia sarjas ilmunud klassikuid. Järgmisel suvel üritasin sama teha krimkadega, aga pärast kolmandat Christiet või Stouti läks igavaks ning käsi sirutus jälle Clarke’i või Asimovi järele. Avastasin, et mul on maitse-eelistus...

Vabaduse-teemalises põhikooli lõpukirjandis tsiteerisin Clarke’i “Linna ja tähti” — sain “viie” ja sain ka aru, et ulme pole pelk ajaviitekirjandus, vaid vahel ka täitsa tõsine asi.

Enne seda olid, mõistagi, ulmefilmid ja -sarjad — “Galactica”, “The Last Starfighter”, “Star Wars” — ja nende ümberjutustused. Alati ei sattunud ju ise heale kraamile peale, Soome telekavasid oli keeruline hankida. Filmi “Hangar 18” pole ma siiamaani vaadanud, sest peaaegu mitte miski ei saa olla parem klassivenna ärevast ümberjutustusest, mille käigus tekkinud pöörased kujutluspildid ja atmosfäär on olemas ainult minu kõrvade vahel. Ma ei tahaks seda lõhkuda.

Kuidas suhtud oma varasemasse loomingusse? Suudaksid sa selle nüüd paremini teha või ei?

Mul, humal tänatud, ei ole varast loomingut — paari kohmakat juttu sai kunagi 1990ndatel alustatud, aga õnneks ma neid valmis ei kirjutanud. Küllap oleks praegu häbi, kui oleksin kirjutanud ja need oleksid ilmunud. Mis laulutekstidesse puutub, siis loodan, et need kirjutaksin praegu paremaks kui 16-aastase esimesed katsetused. Õnneks pole keegi palunud ja ma ei pea nooruslollustele igapäevaselt mõtlema.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Peatoimetaja aprilliveerg
Tapper - Vereklanni kolmas tulemine
Intervjuu: Mart Kalvet
Mereulmest, teadusulmest...
Pungipidu Rahva Raamatus
SPAZ – Space Pirates and Zombies
Raamatuarvustus: Lõhestusjoon
HÕFF 2013 lühiülevaade
JAFF 2013
Tulnukas, ajarändur ja esper
Napoleoni sõdade taaskehastamine
Aprillikuu pildimäng
Aprilli ulmkonnakroonika 2013
Aprilli kirjastuste uudised 2013
Kommentaarid aprillikuu juttudele
Jutt: Väikses majas raudtee ääres
Jutt: Plumps
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0142)