Marje Ernits 21. Kuidas tuli Teile idee kirjutada just ulmežanris?

Mõte kirjutada just ulmežanris, tuli mulle pähe pea alaspidi rippudes. Ausalt! Mulle meenus, et juba lapsena sain ma aru, et fantaseerimist ei pandud pahaks ega võetud tõeks. See andis palju võimalusi eneseväljenduseks. Miski pole ju kütkestavam, kui see, mida keegi kinni püüda ei saa, aga kõik üritavad. Fantaasia- , uuemal ajal siis ulmeromaan, on žanr, mis annab võimaluse kirjutada tingimusteta.

2. Kuskohast saite teavet/ideid teaduslik-fantastilise osa jaoks?

Teaduslik-fantastilist ainest saab ammutada nii internetist kui ka meil ilmuvatest populaarteaduslikest ajakirjadest. Faktide kontrollimisel eelistan paberkandjaid. Mis puudutab ajalugu, siis selle puhul lähevad mälule lisaks käiku ka vanad konspektid, õpikud ja teatmeteosed.

3. Kui palju Te ise ulmet loete? Kui palju olete kursis Eesti ulmekirjandusega?

Ise ma eriti ulmekirjandust enam ei loe. Aga oma ajal sai loetud küll. N Liidu ulmekirjandus oli toona minu meelest omaette tase ja seda sai lausa neelatud, sest kaua sa ikka kompartei ajalugu loed. Eestis ilmuval kirjandusel hoian pilku peal, ulmekirjandusel samuti. Lugemiseks läheb siis, kui sirvimine teose vastu huvi äratab.

4. Kes on Teie lemmikautorid kirjandusest?

Lemmikautoreid mul kirjanduses pole, on lemmikteosed. Sellega on nagu toidugagi – kui maitseb, siis sööd, kui meeldib, siis loed. See valik on täiesti isiklik. Loen meelsasti sootuks midagi muud, näiteks luulet. Minu meelest on see žanr kõige puhtama kirjandusliku mõtte kontsentraat... ja väga teraapiline! Öökapil lebab praegu H-K Hellati „Salve” ja eelmise lugemiselamuse sain K.A. Hindryd lugedes. Viimastel aastatel olen avastanud, et eriti vanadel väljaannetel on lisaks lugemisnaudingule veel midagi hoomamatut pakkuda – seegi nagu mingi omamoodi ulmeline kogemus.

5. Kui kaua „Kuukerijate“ loomine aega võttis, tuli see raskelt või kergelt? Kui kaua Teil keskmiselt ühe romaani kirjutamine aega võtab?

„Kuukerijaid” kirjutasin tsirka pool aastat. Oma esimest romaani (Õpetaja, õpetaja!) kirjutasin pea kaks aastat, aga nüüd võin kirjutada kaks romaani aastas. Lihtsalt aega on rohkem, sest pole enam tööl käimise kohustust. Kirjutamine on minu isiklik huvi ja ideepuuduse all pole ma kunagi vaevelnud. Naudin seda, mida teen ja nii on iga teosega. Üks romaan korraga ja ikka täiest südamest.

6. Mis või kes on Teie enese lemmik käesolevast teosest? Millise osa kirjutamist nautisite kõige enam?

„Kuukerijates” on minu lemmikjalgealune maa ajalugu (Ida siis), aga ma naudin ka silmapiiril terendavat tulevikku (Teo tegemisi) ja mul pole õrna aimugi, milline loojang tuleb.

7. Kas kasutate kirjutamisperioodil ka testlugejate abi?

Töötan üksi. Esimene testlugeja on käsikirja saanud kirjastuse toimetaja.

8. Teoses tegevuse taustaks olnud maailma kirjeldus on jäänud üsna häguseks, oli see taotluslik?

Teose tegevuse taustaks olnud maailma kirjeldus peakski häguseks jääma, seega taotluslik, nagu väljendusite. Taust vääriks muidugi omaette romaani, aga selles teoses on see tõesti vaid taust. Kõike ei saa domineerima panna. See võrduks maalimises naivismida, aga seda žanri ma ei harrasta. Kasutan oma romaanides klassikalise maali kompositsiooni ja joonistan detailsemalt välja selle, mida oluliseks pean.

Mis siis on minu jaoks selles teoses oluline? Olulised on poiss ja tüdruk, nende tunded ning lubadused, mida nad teineteisele annavad. See on ellujäämine, tõsiasi, mis on oluline ka saja või saja tuhande aasta pärast. Võib juhtuda aga, et selle aja peale on poisid ja tüdrukud nii nutikaks muutunud, et teevad oma lubadused tõeks – ka kõige absurdsemad lubadused.

Romaani kirjutamise võlu ongi nauding meeldivast tööst. See on mäng sõnadega, võimlus üks mõtte kontsentraadist värsirida lahti lahustada, laiali harutada, pikaks kirjutada, viimseni ära seletada ja lugeja ette laotada, et tema saaks selle siis oma äratundmise toel kokku mõelda. Jah! Ja tagasiside on loodud ning see on lausa ulmeline, sest igaüks teeb järeldusi oma moel! Ja ma ei kirjutaks, kui mul poleks lugejaid. See on ka oluline.

9. Kas ka edaspidi on Teie sulest loota ulmeromaane?

Edaspidise suhtes on kompa paigas ja ulmeromaane tuleb veel, sest tulevik ei kao ju kusagile. See lihtsalt muutub olevikuks, aga veel enne oleks nii huvitav oletada, missugused me, inimesed, ikka kunagi oleme? Kas ka rohelised või hoopis oma ajaloolised kloonid...
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0767)