McAbeeCory McAbee (sündinud 29. august 1961) on Ameerika režissöör, produtsent, stsenarist, näitleja ning helilooja, kes on olnud filmimaailmas tegev juba 20 aastat. Tema kõige tuntuma loomingu hulka kuuluvad kultusliku maiguga filmid „American Astronaut“ (2001) ja „Stingray Sam“ (2009). Oma bändiga Billy Nayer Show, kus ta kirjutab lugusid ning laulab, on Cory McAbee andnud välja ka mitmeid heliplaate. Ta on oma erinevate projektidega esinenud mitmetel filmifestivalidel ning võitnud oma filmidega mitmeid auhindu.
Seoses tema uue filmi „Crazy and Thief“ esilinastumisega Eestis, jõudis Cory McAbee ka 15.11 Tallinna ning Reaktori toimetusel õnnestus teha temaga intervjuu.


Miks sa siin oled, Cory McAbee?

Tulin Eestisse oma uut filmi „Crazy and Thief“ esitama. Olen olnud tuuril juba kaks nädalat. Alustasin Kreekast, käisin vahepeal Suurbritannias ning saabusin eile õhtul (15.11 – Toim). See on minu viimane esitlus. Lahkun siit esmaspäeval.


Sa oled olnud oma filmides režissöör, stsenarist, näitleja ja helilooja. Kas ei ole olnud keeruline nõnda palju rolle täita?

[Naerab] Ei, üldsegi mitte. See on hoopis lõbus. Sõltub loomulikult käsilolevast projektist, kuid enamasti on see ikkagi väga vahva.


Kuidas te filmitegemise (ja just ulmefilmide) juurde jõudsite?

Ma alustasin animatsiooniga. Esimesed filmid tegin ma oma korteris, kus ma seadsin vannituppa üles väikese stuudio ning kasutasin selleks kodus leiduvat seinavärvi ja paberit.
Ulmemaailm oli minu esimesteks filmiks kõige sobilikum, kuna kosmos ja algeline tehnika sobisid kokku ideedega, millega ma tegelesin. Lõin maailma, milles ma ise elanud olin. Mu isa oli automehaanik, kes töötas tanklates ja remonditöökodades. Samal alal töötas ka mu vanaisa, kes elas haagissuvilas keset Nevada kõrbe. Elasin suviti tema juures. „American Astronauti“ kirjutades ei elanud ma põhimõtteliselt mitte kusagil – reisisin ringi, magasin garaažides ning töötasin poole kohaga baarides uksehoidjana. Sealt tulid ka mu ideed algelise tehnikaga kosmosereisidest. See on autobiograafiline teos.

Filmitööstusest rääkides ei loe ma end üheks selle osaks. Ma teen ning turustan ise oma filme. Ma küll loodan, et mu filmid levivad tulevikus rohkem tavapäraseid kanaleid pidi, kuid niikaua jätkan ma nende tegemist ja levitamist, kuidas vähegi võimalik. Mu lootus on, et kõigil, kellele mu filmid võiks vähegi meeldida, oleks võimalus neid ka näha.


Millised ulmeraamatud on sinu loomingut kõige enam mõjutanud? Lemmikkirjanik?

Otsest lemmikut mul ei ole. Inspiratsiooni olen saanud aga rohkem ulmefilmidest kui –raamatutest. „Blade Runner“ on kindlasti üks mu lemmikfilmidest. Meeldivad ka vanemad kummalisemad filmid nagu „Logan’s Run“ ja Charlton Hestoni „The Omega Man“. Ka „Soylent Green“ oli geniaalne film – soovitan kindlasti.


Palju „Stingray Sami“ tegemine maksis ja kas raha kokkusaamine oli raske.

Filmi tegemise eelarve oli 100 000 dollarit, mis on tegelikult 60-minutilise filmi kohta üpriski väike summa. Mis rahastamisse puutub, siis avaldas üks indie-produtsent soovi seda teha. Seega ei olnud palju jama.


Kui tugevalt on „American Astronaut“ olnud mõjutatud teistest filmidest (kui neid on) ja kas on ka filmitegijaid, kellest on inspiratsiooni saadud?

Töötasin varem San Fransiscos ööklubides ja baarides turvaülemana. Otsustasin sellest loobuda ning mõtlesin paar kuud ringi hulkuda. Välja kukkus see sedasi, et ma ei elanud lõpuks kusagil ja olin põhimõtteliselt 3 aastat kodutu. Selle kolme aasta jooksul mõtlesin ma palju kosmoserändude peale ning kirjutasin „American Astronaut“ käsikirja.
Visuaalselt oli see inspireeritud must-valgetest filmidest, mis on minu lemmikud. Kõige enam meeldib mulle „The Ghost and Mrs. Muir“, mis räägib ühe naise armuloost surnud laevakapteni vaimuga. See on väga ilus film. Ma oled seda vaadanud rohkem kui ühtegi teist. Mulle meeldis selle väljanägemine nii palju, et ma üritasin filmis „American Astronaut“ seda taasluua.
Üheks suuremaks minu loomingu mõjutajaks on olnud Miyazaki, kes on mu suurim lemmik. Minu arust on ta parim elavate kirjas olev režissöör ja fantasy-žanrist rääkides ei saaks olla rohkem fantastiline. Rääkides moodsamast ulmest, olen ma kindel, et ka seal on üht-teist, lihtsalt kohe ei tule meelde.


Mis filmi „American Astronaut“ lõpuga juhtus? Veenusel tõmmatakse otsad nii kähku kokku (mõned jäävad ripnemagi), et jääb selline vägivaldse lõpu tunne. Kas raha sai otsa või ideed või ei viitsinud lihtsalt?

See oli täiesti tahtlik. Ma tahtsin lõpetada kohas, kus publik saaks ise jäänud tühimikud täita ja luua iseenda loo. Lõpus, kui Samuel Curtis ja poiss maale tagasi lähevad ning sealt eest dr. Hessi koos kõigi naistega leiavad, leidsin ma, et see oleks õige koht lõpetamiseks, et vaatajad saaks ise mõistatada, mis edasi võinuks juhtuda.
Mulle ei meeldi filmid, kus kõigile küsimustele vastus antakse. Pigem eelistan filme, mis panevad sind mõtlema ja pakuvad sulle võimalust seda rohkem isiklikul tasandil kogema.


Kas on lootust näha Stingray Sami ja Quasar Kidi uusi tegemisi?

Quasar Kid oli kaks aastat Billy Nayar Show kitarrist. Ta ei olnud näitleja, kuid pärast tervet kuud igapäevast harjutamist ning proovide tegemist, muutus ta lõpuks väga heaks. Temaga oli hea koos töötada – ta oli hästi loomulik.
Lootust kindlasti on. Mul on ka järg valmis kirjutatud, kuid kahtlustan, et selle valmistegemine võib olla päris keeruline.


Kuidas liigutakse sellisest absurdist nagu Stingray uue filmi juurde, kuidas nad erinevad ja kas uus on vanast mõjutatud.

Sarnasusi on kindlasti – kõik filmid näiteks algavad tähekaardiga. Mõjutuste koha pealt ei oskagi väga öelda.
Kirjutades „American Astronauti“ käsikirja, sai see kirjutatud selle eeldusega, et isegi juhul, kui ma rahalist toetust ei saa, olen ma sellest hoolimata võimeline selle filmi oma korteris ära tegema. „Stingray Sami“ käsikirja puhul kasutasin ma palju „American Astronautist“ pärit mõtteid, kuid vaadates neid hoopis teisest küljest. Olin seda tehes Ameerika valitsuse ja eriti Bushi administratsiooni peale ilgelt vihane ja tahtsin teha midagi, mis oleks Ameerika kultuuri suhtes kriitiline, kuid oleks samas üks selle osa. Ühelt poolt väga ameerikalikud kosmosekauboid ja muusika ning teisalt eravanglad ja kontrolli alt väljunud ravimifirmad, mida ma kasutasin ulmelises võtmes. „Stingray Sam“ sai kirjutatud ka toetudes suuresti Külma sõja ajal tehtud telesarjadele, nagu näiteks „Outer Limits“ ja „Twilight Zone“, kuid kõik sealkäsitletud teemad olid pärit „American Astronautist“, mida on lihtsalt vaadatud teiselt poolt.
Valmistusin uut filmi tegema, mis pidi tulema väga masendav, kuid mingi hetk sain ma aru, et ma tõesti ei soovi seda teha. Tahtsin luua midagi südamlikku ja ausat. Sain tohutult inspiratsiooni Miyazaki loomingust ja tema noortest tüdrukkangelastest. Otsustasin teha filmi ausast lapsepõlvest, kuid näidates seda nende fantaasiaküllase pilgu läbi. Leidsin, et see oleks väga positiivne panus maailmale.


Uusimas filmis, Crazy and Thief, mida tänavu ka PÖFFil näha saab, mängivad peaosalisi teie tütar, kellelt näitlemiskogemus juba Stingray Samist olemas, ja ka 2-aastane poeg. Kui poja kohta on ehk vara seda küsida, siis kas tütrel on juba ka vaimustus näitlemise vastu ja tahab sellega ka edaspidi tegeleda?

Ei, teda näitlemine ei huvita. Ta mängib viiulit ja on väga huvitatud muusikast. Tema suur kirg on ka geoloogia, putukad, linnud ning loomad.
Näitlemine on midagi, mida me koos teeme ning tal on väga lõbus olnud. Ta osales ka lühiklipis Reno, mida Sundance filmifestivalil näidati. Kuid näitlemine on siiski midagi, mida ta teeb mõnikord koos minuga ja tal on kusjuures väga hea näitlemisanne, kuid see ei ole midagi, mille poole ta tahaks püüelda.


Sa oled kirjutanud ka raamatu „Rabbit“. Mida see endast kujutab?

„Rabbit“ baseerub tegelikult minu enda elul. See räägib väikesest jänesest, kes elab vägivaldses loomade linnas ning otsustab hakata ööklubi turvapealikuks [naerab]. Tema maailmas ei ole mingit religiooni ega midagi sarnast, kuid ta näeb veidraid unenägusid ning ta üritab pidevalt unenägudes juhtunut vaadata kui üleloomulikku sõnumit.


Millal ometi ilmub Billy Nayer Show järgmine album?

Billy Nayer show oli põhimõtteliselt mina ja trummar. Trummar tegeles salvestamisega ning mina kirjutasin lugusid ja laulsin. Läksime laiali eelmisel aastal. Projekt, millega ma praegu hõivatud olen, on selline globaalne koostööprojekt, mida ma tutvustasin Sundance filmifestivalil „New Frontier Story Lab“ nime all.
Hetkel käsilolev „Captain AhAb Motorcycle Club“ filmi-, kunsti- ja muusikaprojekt, koondab enda alla kõikide koolkondade näitlejaid, stsenariste, illustraatoreid ning muusikuid. Tegemist on heategevusliku projektiga – kogu tulu, mis me saame, annetame vajajatele. Põhimõtteliselt teen ma selles sama asja, mida Billy Nayer Show’s, lihtsalt ilma trummarita.


Sõnum Eesti filmitegijatele?

[räägib pikalt oma tehtud ja tulevastest filmidest. Siis meenub talle algne küsimus ning ta jätkab]
Tõmmake pea õlgade vahele ja tehke. Ärge tehke seda raha, vaid filmi enda pärast – püüdke luua midagi, mille üle te saaksite kogu oma ülejäänud elu uhkust tunda. Keskenduge loole endale ning põhjusele, miks te tahate seda edasi anda ja kui te sellega hakkama saate, siis tunnevad ka inimesed huvi. Kuid kui te teete filme selleks, et saada rikkaks ja kuulsaks režissööriks, siis õnn kaasa.
„Crazy and Thief“ oli selline film, mille puhul ma teadsin kohe alguses, et keegi teine selle tegemist enda peale ei võtaks. Seega tegin ma selle ära lihtsate vahenditega – diktofonid ning käsikaamerad. Ühe kaamera kusjuures võtsin isegi laenutusest ning pärast võtteid viisin selle tagasi. Mõeldes muusikale, siis räpp sai alguse rentslist, samuti rock’n’roll, jazz tuli getodest – kõik see loodi inimeste poolt, kellel ei olnud raha. Ka filmi saab teha ilma rahata. Ära mõtle turustamisest. Kui sa teed midagi head, siis inimesed tahavad seda näha. Paljud võivad küll minu arvamusega mitte nõustuda, kuid mis seal ikka.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0613)