Sel kuul oli erilist põhjust rõõmustamiseks Tartu ulmefännidel ning uute tehnoloogiate huvilistel: ülikoolilinna külastas küberpunk-klassik Bruce Sterling. Tema arvukatest teostest on eesti keeles raamatuna ilmunud kirjastuse Fantaasia vahendusel „Skismaatriks+“ (2008) – romaan päikesesüsteemi kõrgtehnoloogilistest gängiheitlustest - ja lisaks viis lühijuttu; ajakirjades-veebikülgedel leidub teisigi tõlkeid. Ent nagu ulmekogukonnas kombeks, on paljud tuttavad juba ta teoste ingliskeelsete algupäranditega.

Bruce Sterling sündis 1954. aasta aprillis USAs Austinis. Seejuures veetis ta osa oma lapsepõlveaastatest Indias ning tänaseni on kirjanik tugevalt kiindunud Bollywoodi filmidesse. 2003. aastal määrati Sterling professoriks Euroopa Ülikoolis, kus ta õpetab ülikooli suvekursustel meediat ja reklaamikunsti. Sterling on elanud Belgradis Serbia autori ja filmitegija Jasmina Tešanovićiga aastaid. 2007. aastal kolis kirjanik Itaaliasse.


Bruce Sterling on ka innukas publitsist ja blogija – ajakirja Wired juures on tal rubriik „Beyond the Beyond“. Seal kirjutab ta sageli ka käibelt kadunud ja kaduvatest tehnoloogiatest, ent on juttu teinud ka Eesti “Teeme ära!”-kampaaniast.

1. Mis mulje jäi sulle kohtumisest Eesti ulmikutega. Kuidas tunduvad eesti fännid võrreldes teiste maade huvilistega?

Olukord on võrdlemisi sarnane Serbia või Horvaatiaga. Olen sealkandis palju aega veetnud ning olin üllatunud, kui Eesti tundus mulle nii tuttav. Teed, sillad, metsad, sõjamonumendid, nõuka-ajast jäänud autod, kommunistlik versioon betoonehitistest – olen kõike seda juba lähedalt näinud. Raamatupoed ning ajakirjad on samasugused. Eesti kirjanduskultuur on mulle tuttav.

2. Eestisse sõites ütlesid, et loodad leida materjali mõne jutu jaoks, mille tegevus leiaks aset Eestis. Kas see ülesanne õnnestus?

Otsin alati ideesid. See stimuleerib mu kujutlusvõimet, mida oma juttudes kasutada.

3. Eestis on terve hulk aktiivseid ulmekirjanikke ja aastas ilmub keskmiselt 2-5 romaani või kogumikku. Sellest hoolimata on neid teistesse keeltesse tõlgitud väga vähe. Mida võiksid välismaal avaldamisest huvitatud autorid teha? Kuhu oleks tark neil endi jutte pakkuda?

Mina soovitaks näidata huvi üles teiste ulmeautorite juttude vastu. Küll mitte ameeriklaste. Nemad võib ära unustada – nad ei huvitu kunagi kellesti teisest. Proovi kirjastada mõnda Tšehhi ulmejuttu ning ehk kirjastavad nad tänutäheks mõne sinu oma. Püüa haarata initsiatiivi. Kui sa tähelepanu nurumise asemel hoopis teistele tähelepanu pöörad, tasub see alati ära.

Tuleks selgeks teha ka oma eesmärgid. Kas sa soovid, et keegi annaks välja „Eesti ulmejuttude suur-antoloogia“? Võibolla peaksid sa ühe sellise koostama ning pakkuma kellelegi. MIKS peaks keegi tahtma lugeda Eesti ulmet? Ehk peaksid kirjanikud seda arutama ning koos ka vastuse leidma.

4. Kui palju suhtled teiste küberpunkkirjanikega?

Praegusel ajal enam mitte väga, kuid kirjutamaõppimise ajal oli kogemuste ning teadmiste vahetamine ääretult oluline. Silt „küberpunk“ on nii halb kui hea, kuid omada kirjanduslikku vaistu ja uusi ideesid, et tõestada selle vajalikkuses on väga inspireeriv.

5. Millised autorid on sind kõige enam mõjutanud? Isiklikud lemmikud?

Ma usun tugevalt kooskirjutamisse ning ühisesse kritiseerimisse. Usun, et väga oluline on panna tähele lolle kirjanikke – tegelasi, kes on lihtsalt lootusetud. Nad annavad sulle palju ideesid, kuidas enda tekste parandada, kuna nad on justkui kompass, mis osutab lõunasse. Osa, millest nad sinu juttude puhul aru saa, on huvitav osa; osa, mille peale nad solvuvad, on oluline ning asjakohane jne. Kui sind on mõjutanud vaid head sõbrad ning kirjanikud, keda sa imetled, ei õpi sa just palju.

Kui ma olin noor ning kergesti mõjutatav, olid mul ulmekirjanike seas omad lemmikud ning ma vaidlesin tihti, et neid ülistada ning teisi maha teha. Praegusel ajal pooldan ma enam-vähem kõiki. Eriti välismaalasi. Viktor Pelevin, Orhan Pamuk, Haruki Murakami – ma austan neid siiralt. Tunnen huvi ka inimeste vastu, kes ei ole kirjanikud: disainerid, muusikud, arhitektid, teadlased, inimesed, kes räägivad mulle uusi asju, millest kirjutada.

6. Kas on plaanis kirjutada veel mehhanistide ja vormijate konfliktidest? Lindsay oli väga põnev karakter ja võimalik oleks tuua mängu ka singulaarsuse ja digi-isiksuste teema.

Ma leian, et pidev lisamine kahjustab kirjandusliku töö terviklikkust. On oluline teada, millal lõpetada.

7. Kui palju uurisid sa koos W. Gibsoniga raamatut "The Difference Engine" kirjutades ajalugu?

Ausaltöeldes uurime me seda ikka veel. Uurimusele kulus meil 7 aastat ning 3 kirjutamiseks ja see harjutas sisse nii mõnedki head kirjutamisharjumused.

8. Mainisid, et Gibsoni juttudest tuntud jäämurdmine ja kübermaailm on enda aja ära elanud. Mis oleksid need teemad-tehnoloogiad, milledele võiksid tänapäeva küberpunk kirjanikud keskenduda?

Arvatavasti teemad nagu Internet-of-Things, pilvetehnoloogia, nutikad linnad, Maker culture, jagamiskeskkonnad, 3D-printimine, kübersõjad, uued majandusmudelid – sellised asjad. Teemade leidmine ei ole raske, probleem on uue vaatenurga ning sobiva keelekasutuse leidmine. Enda „küberpungiks“ nimetamine võib siin tööle jalgu jääda. Isegi küberpungid ei kutsunud end selle nimega. Kui sa suudad leidlikult ja hästi kirjutada, leiab keegi teine vajadust sind kuidagi nimetada.

9. Milline võiks välja näha kvantarvutiküberpunk või on see juba postküberpunk?

Ilmselt oleks see midagi Hannu Rajaniemi raamatu „Quantum Thief" sarnast, kuid selle nimetus ei muudaks väga midagi. Inimesed ütlevad meile pidevalt, et me ei kirjuta tegelikult küberpunki. Mõndade jaoks ei ole miski kunagi piisavalt küberpunk. Sellest ei tohi lasta end häirida.

10. Kui tõenäoline on, et tulevikus kõik digivärk ühilduma hakkab, või tuleb hoopis sadamiljonit omaette erinevas koderimiskeeles kirjutajaid?

See on tõesti huvitav küsimus. Inglise keele kohta küsitakse sama. Kas inglise keel saab globaalseks ühiskeeleks või jaguneb see impeeriumi-järgsete regioonide vahel osadeks. On palju inimesi – miljoneid – kes räägivad „inglise keelt“, kuid ei suuda sellegipoolest üksteise aktsendist aru saada.

Keel ise ei ole keele püsimajäämise osas oluline. Ajalugu on ebastabiilne ning keeltega võib juhtuda veidraid ja kohuvaid asju. Nad võivad välja surra. COBOL, SNOBOL, Algol, Ada – kus nad praeguseks on?

11. Mida arvad inimhinge digitaliseerimise võimalikkusest? Võibolla on siinjuures lihtsam juba luua uus digitaalsete olendite rass, kui hakata inimesi võrku ümber kopeerima?

Ma ei usu singulaarsus-müstitsismi. Ma ei usu, et arvutamine ning tunnetamine võivad üksteist asendada. Ma olen skeptiline ka tehisintellekti, kuna ma ei ole kunagi näinud kindlaid tõendeid, mis tõestaksid, et see on reaalsus mitte pelk idee.

12. Kas praegusel kujul eksisteerivate bioloogiliste inimeste lõpp ja asendumine digitaalsete olevuste-masinatega on sinuarust loomulik järgmine samm evolutsioonis.

Soovitan sõnadega „loomulik“, „inimene“ ja „evolutsioon“ ettevaatlikult ümber käia. Neid on lihtne tegeliku mõtlemise asemel kasutada. Näiteks on idiootne rääkida „loomulikust evolutsioonis“, kui me väga selgelt elame kiire ja kohutava massilise väljasuremise ajastul.

13. Kas tulnukate arvutisüsteeme oleks võimalik häkkida?

Te ise olete Eestist. Tulnukad juba häkivad teie arvutisüsteeme.