1. Eestis on viimasel ajal avaldunud palju postapokalüptilisi teoseid. Armin Kõomäe „Lui vutoon“, Tiit Tarlapi „Aegade julm laul“, Mairi Lauriku „Süsteem“, Mann Loperi „Algus pärast lõppu“, J.J. Metsavana ja Maniakkide Tänava „Saladusliku tsaari“ sari. Mis sinu arvates tingib selle ˛anri järjest tõusva populaarsuse?

Ma olen ise ka natuke imestunud, aga teisalt, mis siin ikka imestada. Praegu on maailm üsna rahutu paik. Põhja-Koreas toimuv oleks nagu välja kalpsanud ehtsast düstoopiast, aga globaalne terrorism on isegi ettearvamatum ja ohtlikum. Usufanaatikute eest pole kaitstud keegi. Tõenäosus terroristi kuuli või pommi läbi hukkuda on küll mitte väga suur, aga täiesti reaalne. Eesti on osa maailmast, selge see, et need hirmud jõuavad kas teadlikult või alateadlikult igale poole. Inimesed elavad küll paremini kui kunagi varem, kuid hirmud ja ärevus on sellega koos kasvanud.
Ning mis juhtub siis, kui kõige halvem on juba juhtunud – see on teema, mida tasub arutada. Mitmekülgne kirjanik G. K. Chesterton on tabavalt öelnud, et kui inimesed lakkavad millessegi uskumast, siis ei tähenda see, et nad enam mitte millessegi ei usu – tegelikult usuvad nad kõike.

2. Mis konkreetselt sind tõukas postapokalüptilist ulmet kirjutama?

Tegelikult sain viimase tõuke hea sõbraga võrdlemisi ühel ajal, kui kuulutati välja romaanivõistlus. Tema keskendus pealtnäha rahulikumale teemale, mina võtsin ette ühe loo, mis mul kujul või teisel oli juba tükk aega peas oma elu elanud, aga varem ei leidunud ühtegi konkreetset põhjust seda harutama ja jäädvustama hakata.

3. Tiit Tarlap on tuntud tugeva ühiskonnakriitika poolest oma katastroofiromaanides. Tema süüdistab kõiges pahedes alati tsivilisatsiooni ja näeb pääseteed tagasi juurte juurde pöördumises. Sinul siin raamatus otseselt mingit positiivset lahendust polnudki. On inimkonnal sinu arust üldse lootust?
Eks see juurte juurde pöördumine on ka nagu ta on. Ettekujutus primitiivsest, kuid üdini heatahtlikust ja õilsameelsest metslasest on ilmselt võrreldav antropomorfismiga.

Tegelikult ma olen näinud oma silmaga inimeste käitumist ekstreemsetes situatsioonides. Kultuurikiht meie õlgadel on ikka üsna õhuke... Teisalt – olen näinud ka neid inimesi, kes seistes silmitsi ilmselgelt ülekaaluka vastasega, suudavad jääda siiski truuks oma humanistlikele seisukohtadele. Nii kaua, kui neid on veel alles, on inimkonnal ikka lootust.
Eks inimest ole samas ikka toitnud usk uude maailma, on see siis mis vormis tahes. Erinevaid aja lõpu kuupäevi ja aastaid on eri kultuuriruumides välja pakutud loendamatu hulk. Viimseks kohtupäevaks on valmis oldud korduvalt. See on lahutamatu osa meie maailmast. Ehk ongi lootus inimkonna suurim varandus. Põhjanaabrite müüdiuurijad, abielupaar Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila meenutavad oma «Müütide raamatus», et ükski maailmalõpumüüt ei lõpe täieliku hävinguga. Alati leidub keegi, kes jääb inimkonna lugu edasi jutustama.

4. Su raamatus on palju filmilikke stseene. Mis on selle raamatu juures sind rohkem inspireerinud, kas postapokalüptilised filmid või romaanid?

Ei oskagi ühte teisele eelistada. Mõlemast vallast on suurepäraseid näiteid, aga sellega on nii, et ma ei oska eelistada ka näiteks jazzi rapile. Vorm pole minu jaoks üldiselt peamine, sisu loeb, kõlagu see pealegi trafaretselt.
Mõjutajaid või kujundajaid on kindlasti olnud palju, aga ma paneksin nende pikka ritta kindlasti ka J.M.K.E. suurepärased palad "Valge liblika suvi" ja "Võitja".

5. Palju sa ulmet loed? Mis on lemmikud, kui palju sa oled kursis oled Eesti ulmega?

Ulmet loen, aga ei eelista teistele ˛anritele kindlasti. Samas loen ma ilukirjandusele lisaks päris palju ka populaarteaduslikku kirjandust ning olen dokumentaalfilmide austaja.
Eesti ulmega olen väga pinnapealselt kursis, teisest küljest käivad selle alla minu meelest nii Andrus Kivirähki kui Valdur Mikita mõned teosed.

6. Terve peatükk, üsna nostalgiahõnguline, oli pühendatud raadioajakirjaniku elule. Kas see on sinu teostumatu unelmate karjäär? Millega oled elus tegelenud?

Ma olen muide raadioajakirjanik olnud, täpselt viis aastat! Päris vahva aeg oli ja eks osa sellest tuli sellesse peatükki mingil kujul kaasa ka.
CV on mul üsna kirju. Pärast nõukogude armeest naasmist tegin sugulase firmas kilekeepe ja töötasin leivakombinaadis katlakütjana. Pole ilmselt kunagi elus rohkem raamatuid läbi lugenud kui katlamajas 24-tunniste vahetuste jooksul! Sealt kolisingi vaikselt Mulgi KUKU raadiosse üle. Raadiost lasksin end ära meelitada maavalitsusse, seal olin ka täpselt viis aastat ning sealgi oli toredaid hetki. Pärast riigiametnikupõlve läksin Sakalasse, seal olengi nüüd viimased kümme aastat olnud ja on juhtunud väga palju huvitavat ning juhtub kindlasti veel.

7. Mis oli sul tegevuskohana mõeldud? Siin on risti nii eestlaslikke kui läänelikke nimesid.

See oli tahtlik, ma ei soovinud lugu ühegi konkreetse regiooniga siduda.

8. Mis värk nende kadunud naistega oli? Seda teemat puudutati nii põgusalt?

Päris kindlasti on seda küsimust minu käest kõige rohkem küsitud ja ma jään alati vastuse võlgu. Tõesti ei tea, kuhu nad kadusid ja miks.

9. On autoreid, kes üritavad kohe esimene kord jutu võimalikult lõplikult valmis teha. On autoreid, kes kirjutavad mitu korda mustandit ümber. Milline on sinu stiil?

Kuskil seal vahepeal. Pigem ikka kaldun ehk sinna viimistlemise ja lihvimise poole. Ajakirjanikuna lähtun samadest põhimõtetest, kui vähegi võimalik ja ajalimiit lubab. Raamatu puhul polnud üldiselt mingit sundust. Mõtlesin, et kui ei saa valmis, siis ei saa, mis siis ikka. Ja tegelikult ta seisiski vahepeal õige pikalt, aga tegelased ei andnud rahu. Väga huvitav aeg oli.

10. Oled öelnud, et tahtsid kirjutada lihtsalt ühte põnevat ja haaravat futuristlikku seiklusromaani, mis parimal juhul paneks natuke mõtlema elu hapruse üle. Sakala intervjuus oled samas öelnud, et oled pigem realist ja imaginaarseid maailmu ei kasuta mitte olemasolevast põgenemiseks, vaid ikka selle rikastamiseks. Kumb on sulle siis ikkagi olulisem, kas hea seiklus või mõtlemapanev lugu?


Mõtlemapanev seiklus! Eriti vahva on see siis, kui see juhtub ilma igasuguse hoiatuseta. Külastasin näiteks hiljuti ühte ameeriklasest antropoloogi, kes on oma elupaigaks valinud Viljandi järve lähistel asuva väikese majakese, ja sain seal tõelise vapustuse. See oli ikka täiesti ebareaalne, milline see mees oli, mida kõike ta on oma 80 elatud aasta jooksul näinud ja kui vapustavad olid need kollektsioonid, mis tal kodus olid. Absoluutselt uskumatu. Ja ma olin tema majast iga päev mööda sõitnud, viis aastat, igal hommikul. Isegi ei aimanud.

11. Kes on see tegelane teoses, kes sulle endale kõige rohkem korda läks?

Millegipärast proovisin kirjutada nii, et ei oleks ühtegi peategelast. Kindlasti oli minu jaoks kõige olulisem see isa ja poja suhe.

12. Raamatu kaanepilt pärineb teoses olevast stseenist. Kuidas oled sellega rahul, või kujutasid oma vaimusilmas asja hoopis teistmoodi ette?

Jah, mul jooksis tõesti vahel raamatu tegevus peas omalaadse filmina. Samas jäin kaanepildiga ka väga rahule, seal oli väga hästi tabatud raamatu vaimu ning detailid olid ka kenasti paigas. Ma ausalt öeldes ootasin kaanepilti üsna suure ärevusega.
Eks mu lugu olnudki mõeldud hommage'ina postapokalüptilisele ˛anrile kui sellisele. Kindlasti annab see ˛anr palju vabadust, aga sisaldab samas ka mõningaid kohustuslikke elemente.

13. On sul sahtlis mustandeid veel? Mis ˛anrid ja teemad sind veel köidavad? On midagi ehk kirjutamisel?

Mustandeid ei ole, ideid tegelikult on, paar päris konkreetset isegi. Kui tõesti mingi impulsi ajel midagi suuremat käsile võtan, siis ehk proovin ka mõnda teist ˛anri – vahelduse mõttes. Aga mine tea, ulme ja fantasy on ikkagi nii toredad, et täitsa võimalik, et jään neile truuks.
Hästi toredaid lugusid on üldse selle postapokalüpsisega juhtunud. Wittenbergi lähistel elas kunagi mõjukas luteri pastor Michael Stiefel, tema teadis absoluutselt kindlatest allikatest, et maailm variseb täies mahus kokku 1533. aasta 3. oktoobri hommikul kell 10.00. Pastori jüngrid müüsid maha kõik, mis vähegi võimalik, ning jõid raha lihtsalt maha. 4. oktoobril oli kõik endine, kuid külarahvale polnud jäänud muud kui kõva pohmell ja tühjad pihud. Pastor sai kõvasti peksa. Seda ideed saaks suurepäraselt mugandada näiteks Eestisse.

Foto: Elmo Riig
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 09/16
Intervjuu Margus Haavaga
Raamatuarvustus: Kuidas lõhnab kuri
Kas ulmekirjandust tuleks hinnata teadusliku tõepära järgi?
Ulmeüritused teadlaste öös
Raamatuarvustus: Ja nad suridki
Stranger Things
Palju õnne, Dan O“Bannon
Raamatuarvustus: Jeff VanderMeer „Häving“
World of Warcraft: Legion
Science fiction bokhandeln
Raamatuarvustus: Kuu kroonikad 1: „Cinder“
Ulmeuudised 09/16
Uudiskirjandus 09/16
Kõver kiirgus 09/16
Kurioosum 09/16: Ulmelistest mängudest
Jutt: Liblikad pimedusest
Jutt: Siiralt teie
Tõlkejutt: Üks tärn
Tõlkejutt: Lendav Hollandlane
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0085)