joe abercrombieKuna Reaktor on - vähemalt nimeliselt – ulmeajakiri, tuleb loomulikult esmalt küsida, kas sa plaanid kirjutada ka teaduslikku fantastikat või vähemalt midagi fantaasiakirjanduse žanrist väljaspool?

Tuleb tunnistada, et kuigi olen teaduslikku fantastikat omal ajal parajalt palju lugenud ning nautinud – teiste hulgas Brian Aldiss, Iain M. Banks, Richard Morgan – ei ole sel mu südames sellist kohta nagu fantaasiakirjandusel. Ma ei ole kunagi tundnud tungi mõnd sellist teost ise kirjutada. Järgmise triloogiaga on mul küll plaanis trügida young adult radadele, kuid fantaasiakirjanduse mailt ei ole mul plaanis lahkuda. Samas, ära iial ütle iial…

Milline on sinu arvamus fantaasiakirjandusest üldiselt ning võiksid sa ehk nimetada mõne kaasaegse autori, kelle teoseid sa naudid (peale GRRMi)?

Pean tunnistama, et loen kaasaegset ulmet piinlikult vähe. Enamik loetavast on väljaspool žanri –peamiselt hulk parasjagu käsil oleva kirjatöö ajalooperioodiga seotud raamatuid. Kuid tundub, et fantaasiakirjandus on täie tervise juures ning veel rohkem kirjanikke katsetab veel rohkemate stiilidega. Martini stiilis tumedates toonides fantasy on endiselt populaarne, kuigi (õnneks) kirjanikud nagu Brenk Weeks, Peter V. Brett ja Scott Lynch ilmusid avalikkuse ette minuga samal ajal.

Teame, et sulle meeldivad arvutimängud. Oled sa innustunud ka Kickstarter’ist ning loodetavast korralikest vana-kooli rollimängude taassünnist?

Kui aus olla, siis mitte oluliselt. Omal ajal sai loomulikult RPGsid mängitud, kuid kolme lapse ning kuue lepingulise raamatuga ei ole mul lihtsalt mahti mõnuleda mõne tohutu rollimängu juures. Kickstarter võib pigem olla pettumuste kohaks, andes ehk rohkematel kordadel tulemuseks tohutu nurjumise kui erakordse edu. Ma arvan siiski, et üldiselt oleme me mängude puhul liikumas läbi olulise perioodi, kus tugev süžee, õige atmosfäär ning loomulikud tegelased muutuvad järjest tähtsamaks. Mängud nagu Tomb Rider, Bioshock: Infinite ning eelmisel aastal ka The Last of Us pakkusid mulle tohutut mängulusti nii mängitavuse kui ka süžee poolest.

Kas sa kuulad kirjutades muusikat ning mida sa üldiselt kuulad?

Kirjutades kuulan ma ausalt-öeldes väga vähe muusikat. Proovisin seda paaril korral, kui püüdsin tuju viia stseeni meeleollu – üks neist oli tantsuball –, kuid enamasti eelistan ma kirjutada vaikuses. Olen töötanud ka televisioonis toimetajana kontsertitel ja tegelenud läbi aegade erinevate bändide ja esinejatega, mistõttu on minu muusikamaitse üsna eklektiline. Põhimõtteliselt kuulan ma kõike.

Millised tegelased või raamatud veel peale Tyrion Lannisteri mõjutasid Glokta tegelaskuju loomist?

Usun, et inimest mõjutab kõik, mida ta loeb, vaatab, mängib, koged ning naudib või ei naudi. Glokta tegelases on kindlasti mingi osa Tyrioni, nagu ka James Ellroy noirilike läbipõlenud detektiivide maailmaväsimust. Kuid samamoodi toetub Glokta haige seljaga elamise kogemusele ning mürgisusele ja küünilisusele, mille sa pideva valuga elamise tõttu endas välja arendad.

Kui palju tigedaid kirju said sa enne „Enne nende poomist“ pöördepunkti? Meie meelest oli see küll nn „eepilise eesmärgi“ õõnestamine, kuid kindlasti olid paljud lugejad hämmastunud.

Usun, et paljud lugejad heituvad hoolimata sellest, mida sa teed ning eriti, kui sa teed midagi ootamatut või normaalsusest kõrvalekalduvat. Enamus fantaasiakirjandust on hiilgavatest õnnestumistest: võidukas lahingussetormamine, võit ülekaaluka vastase üle, üks miljonist tõenäosusega katse, mis lihtsalt läheb õnneks. Isegi läbikukkumised kipuvad jääma sinna heroilise ohverdamise värvidesse. Pärismaailmas on ajalugu mõjutatud sama palju läbikukkumistest, vigadest ning eksimustest, mida ma olen alati huviga uurinud. Minu raamatutes on palju argpükslikke, isekaid ja ebapädevaid tegelasi ning ma tahtsin mängida ideega, et maailma-päästmis-missioon võib täielikult läbi kukkuda.

Millised olid sinu taotlused „Kuningate viimase argumendi“ veniva lõpuga? Kas oli selleks fantasy klišeesid kõrvale jättes nägemus mõttetust sõjast, elu küünilisest olemusest (eriti Logeni saatust arvestades) või hoopis miski muu?

Arvan, et vastasid sellele suuresti minu eest juba ära. Kindlasti otsisin ma tuntud fantasy klišeedele oma (ehk realistlikumat) vaatenurka, millest tulenes ka tavapäratu raamatu lõpp. Eepiline fantaasiakirjandus lõppeb enamasti otsustavate lahingutega hea ja halva vahel, mille tulemus määrab ühel või teisel viisil uue ajastu saabumise. Reaalses maailmas muudavad konfliktid väga harva olude fundamentaalset loomust. Tihtipeale sirgub konfliktide võidust või kaotusest järgmise konflikti alge. Tahtsin võidujoovastusest kaugemale jõuda, et näidata mõningaid tagajärgi. Tahtsin, et minu triloogia lõpul oleks natuke reaalse elu tahumatust.

Raamatus „Red Country“ naaseb Logen lugejate juurde, mis annab lootust, et mõnes tulevases raamatus võime kohata ka Gloktat. On see lootus õigustatud?

Loomulikult! Püüan vanu tegelasi mängu tuua, kus vähegi võimalik, kuna usun, et see annab minu teostega tuttavale lugejale järjepidevuse tunde, lisab raamatule sügavust ning säästab mind mõningasest tööst. Kui ma raamatut planeerin ning vajan teatud omadustega tegelast, vaatan ma kõigepealt oma varem loodute poole, kas pole seal kedagi kes sobiks. Sel moel on Bremer dan Gorst ja Prints Calder sattunud teose „The Heroes“ suurde plaani. Teisalt ei võta ma sageli keskseid tegelasi, et kasutada neid uuesti vaatepunktitegelastena. Nii et kui kohtate Gloktat, on ta tõenäoliselt kuskil tagaplaanil.

Teades, et sinu mängu-lembus hõlmab ka jutumänge, kas on lootust, et Esimese seaduse maailmas ilmub ka mõni rollimäng? Kas siis eraldiseisvana või mõne olemasoleva reeglistiku osana (viidates just RuneQuest’ile).

Selle kohta mul plaane ei ole. Mängisin küll lapsena palju jutumänge, kuid sellise asja saavutamiseks peab olema kaks asja: sinuga sarnaselt mõtlevad sõbrad ning palju aega. Hetkel ei ole mul kumbagi käeulatuses. Kuid ma ei saa kuidagi välistada, et see kunagi juhtuma peaks. Nagu igasugune tõlgendamine kas arvutimänguks, koomiksiks või isegi filmiks, sõltub peamiselt õige inimese õigest lähenemisest ning seejärel mõningasest õnnest, et projekt liikuma panna.

Sinu raamatutel on üllatavalt palju ühist filmiga „Conan the Destroyer“ (hiiglaslike kujudega allee, kivi, mida vaid väga eriline isik suudab puudutada). Oled sa nende sarnasustega tuttav?

Olen filmi „Conan the Barbarian“ suur austaja, mis lõi minus tugeva kohataju. „Conan the Destroyer“ mitte nii väga, kuna see paistis kõvasti juustusem. Arvan, et žanr muutub žanriks jagatud teemade, arhetüüpide, süžee ja stseenide tõttu ning see käib teistest vooludest ehk veel rohkem epic fantasy kohta. Enamusel neist on palju ühist. Kindlasti leidsid sa minu teostes ka palju Tolkieni, Martini ning Eddingsi loomingu osasid. Teravama pilguga lugejad aga leiavad ka kohti vesternidest, Shakespearest ning ka Ameerika kodusõjast…
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0560)