HÕFFi 10-nda aastapäeva puhul otsustas Reaktor heita pilgu festivali telgitagusesse ning uurida korraldajatelt, mis seal täpsemalt toimub. Napsasime siis Helmutil ja Marial natist kinni ning küsitlesime neid. Helmut on ilmselt Reaktorile kõige südamelähedasem, kuna tema jagab pressipasse, mida meie toimetuse liikmed juba aastaid koos tema koostatud programmiga nautinud on. Maria aga juhib kogu vabatahtlike armeed, ilma kelleta ei oleks meil sellist fantastilist üritust, ning töötab välja kõik uued ideed, mis meid läbi aastate üllatanud on.

Helmut Jänes


1. Sa oled HÕFFi korraldanud juba kümme aastat. kui palju on publik või filmivalik selle aja jooksul muutunud?

Publik muutub koos meiega ja ajaga. Kui me 10 aastat tagasi festivaliga alustasime oli fookus ikkagi ennekõike klassikalisemal horror'i žanril, siis nüüd on horrorit vähem ja fantaasiat ning põnevusfilme rohkem. Ühelt poolt on õudusfilmide vähenemine programmis põhjustatud vastutulekust publiku soovidele näha veristele õudusfilmidele vastukaaluks pisut turvalisemat laadi thrillereid, teisalt on ka seis õudusfilmide maastikul muutunud päris nutuseks, kus ühte head või väga head õudusfilmi tuleb tuletikuga taga otsida. Õnneks neid ikka on, aga pigem on need kitsamale ringkonnale, nö fännidele, kes peavad lugu räigemast kraamist ja friigikinost ning kellele on festivalil omaette sektsioon - friikidele.

2. HÕFFil näeb filme ikka seinast-seina. Kuidas näeb välja HÕFFi filmide valimise protsess?

Filmide valimine järgmisele festivalile tõtt öelda juba käib. Me küll ei kinnita veel midagi, vaid jälgime filmiturul toimuvat ja paneme head filmid ooterežiimile. Tõsisem töö filmide kinnitamisel ja õiguste tagaotsimisel algab peale septembrikuist Toronto filmifestivali, kus esilinastuvad ka kõik tuleva aasta olulisemad žanrifilmid. Siis hakkab jaht pihta - vastused tuleb leida küsimustele, kellele kuuluvad mingi filmi Eesti territooriumi õigused, kas film üleüldse aprillikuiseks HÕFFiks linastumis valmis on, palju filmi õigused ja koopia meile maksma lähevad, kas filmi juurest saab tulla ka külalisi jne. Ütleme nii, et 11. HÕFFi programm peaks enamvähem valmis olema 2016. aasta veebruariks, märts kuulub siis laagerdamiseks ja viimaste otsade kinnisidumiseks.

3. Millised on kõige lahedamad juhtumised nende 10 aasta jooksul? Midagi, mis on eriti hästi läinud või konkreetselt persse kukkunud?
Meenub kohe esimene HÕFF, kuhu oli kohale sõitnud esimese HÕFFi avafilmi “Külmakõrvetus” Rootsi delegatsioon. Ega siis HÕFFist veel ju keegi suurt midagi ei teadnud aga kui üks Rootsi külaline sai öises Haapsalus peksa, siis kohalik häälekandja kirjutas küll sellest päris mahlaka loo. Esimesest HÕFFist meenub muidugi ka avamise afterparty Metsatölliga, mis oli väga võimas kontsertelamus. Eks igal festivalil on naljakaid ja tagantjärgi meenutades muhedaid asju juhtunud, kasvõi see kuidas Fra Mares oli PÖFFi juht Tiina Lokk oma toa segamini ajanud Riho Sibula toaga. Alati on festivali korraldamisega seotud finantsilised riskid ja iga kord kui näed, et filmile on tulnud vähe rahvast, hakkad halle juuksekarve üle lugema. Õnneks pole ükski festival totaalselt ämbrisse kukkunud ja ebaõnnestumisi on korvanud rohkemad õnnestumised. Viimastest katastroofidest meenub kasvõi 2014. aasta, kui ühegi DCP subtiitrifail ei hakanud tööle, aga tublide tehnikainimeste abiga sai ikkagi tõlked alla. Raskused ja kogemused on need, mis aitavad tugevamaks saada!

4. Mitu korda olete mõelnud, et no miks just Haapsalu? Kuidas ja miks just siin?

Ühe korra aastas ikka tuleb see küsimus ära. Lühidalt öeldes on hetkel juba väga raske mingit teist asukohta või väikelinna Haapsalu asemele alternatiiviks mõelda, kuigi vahepealsetel aastatel oli küll idee duubeldada programmi kasvõi osaliselt Tartus ja Narvas. Juba aprillikuine Haapsalu linn, mis pole veel täis purjakil välismaa turiste, on HÕFFiks justkui ideaalne koht, kuhu veel enne mullatöid mõneks päevaks kohale sõita ja aeg maha võtta. Teisalt on ka põhjus, miks me ei tahagi mõelda festivali korraldamisele kusagil mujal, see, et Haapsalu linn ja Haapsalu kultuurikeskus on meie väga head partnerid, ilma kelleta poleks HÕFF kindlasti see mis ta praegu on. Aga miks sai sellise festivali toimumispaigaks just Haapsalu on tegelikult fakt, et 2006. aastal tegi festivali üks asutaja Marek Reinaas PÖFFile sellise ettepaneku, et võiks tema kodukandis Haapsalus mingit lahedat festivali korraldada ja õudusfilmi nišš tundus selleks kõige sobilikum.

5. Millised filmid on sinu isiklik eelistus?

Enne HÕFFi korraldamist mul tegelikult puudus korralik eeltaust sellest, mis see õudusfilm selline üldse on. Teadsin ja olin näinud vaid mõningaid klassikuid nagu “Hiilgus”, “Vaimude väljaajaja” jms, aga tegelikult ma selles vallas ennast väga kodus ei tundnud. Kui mulle tehti ettepanek hakata HÕFFi programmi kokku panema, siis tahes-tahtmata hakkasin asja laiemalt vaatama, tutvusin õudusžanri allhoovustega, kobasin friigikino pärleid ja vaatasin üles suuremad klassikad. Selline taust annab praegu uute filmide valimisel ka vajalikud eeldused, et filmide valikul rappa ei läheks. Minu isiklik eelistus on aga ikkagi pigem klassikalisemad õudusfilmid kui uuemad tööd. Lisaks kahele eelmainitud filmile võiks veel nimetada Murnau “Nosferatut”, mis on üks minu kõigi aegade lemmikumaid filme, mida nüüd saab vaadata nii õudus- kui komöödiafilmina. Aga William Friedkini “Vaimude väljaajajat” pean ma õõvastava atmosfääri loomise poolest kõige paremaks filmiks üldse.

6. Kes on need inimesed, keda HÕFF tõmbab? 10 aasta jooksul on kindlasti välja kujunenud kindel "klientuur”.

Esimesed aastad oli meie publik puhtalt Tallinnast ja Tartust kohale sõitnud friigid, kes armastavad kraami, mida kinos või teles ei näe. Nüüd on publik märksa kirevam, kohale tullakse üle Eesti ja meid on üles leidnud ka soomlased, kellest kümmekond on HÕFFi külastanud juba pikki aastaid. Tahaks, et festivalile tullakse ka Lätist, kus selline žanrifestival puudub, hea meel oli sel aastal selle üle, et meile sõitsid kohale hakkajad leedu filmiajakirjanikud, kes kindlasti head sõna HÕFFi kohta kodumaal levitavad. Nii see vaikselt läheb. Üha rohkem on saalis näha ka Haapsalu rahvast aga muidugi võiks haapsalulasi olla märksa rohkem, eks osaliselt on see ikkagi ju nendele suunatud filmifestival, mis ei eksponeeri mitte õudust vaid head kino.

7. HÕFFil on nii õudus- kui fantaasiafilme. Milliseid ulmefilme ise meelsasti vaatad, milliseid ulmeraamatuid ise meelsasti loed?

Tegelikult sa vist tahtsid küsida, miks on HÕFFil niivõrd vähe ulmefilme. Sellest rääkisime ka paar aastat tagasi Estconil, et ulme- ja fantaasia ning tegelikult ka õudusfilm on kolimas televisiooni telesarjadesse. Me näeme iga päev telest niivõrd vingeid fantaasiasarju, et ükski film sellele ligi ei saa. Sestap on ka väikese eelarvega tehtud žanrimängufilmid sageli kahvatud, nad ei suuda üleval hoida vajalikku pinget, mida üks hea žanrifilm nõuab. Põhjuseid võib siin palju olla, režissööri oskamatusest raha puuduseni. Aga alati on õnneks aastas piisavalt palju ka selliseid mitte Hollywoodis vändatud autorifilme, mida on lust vaadata - kasvõi tänavune “Wyrmwood”, mis tekitas tunde, et kui selle filmi tegijatel oleks sama palju kui praegu kinodes jooksva “Mad Maxi” tegijatel, siis nad oleksid teinud vähemasti midagi samavõrd head või isegi midagi paremat. Muidu ulmefilme vaatan ikka hea meelega, nii väiksemaid kui suuremaid. Viimase aja suurimaid elamusi oligi seesamune “Mad Max”, mis oli tõeline üllatuspomm ja adrenaliinilaks. Ulme ja õudusromaane püüan lugeda võimalikult palju, eelistan Eesti autoreid kedagi konkreetsemalt väljatoomata, klassikutest muidugi Strugatskite, Asimovi ja Lemi töid.

8. Mida põnevat võime me oodata HÕFF 2016-st?

HÕFF 2016 tuleb sama põnev kui üldine filmiaasta. Arvestades tänavuse aasta filmiprogrammi kvaliteeti, mis publikult head vastukaja sai, ei taha me kindlasti järgmisel aastal kehvemad olla.
_________________________________________________________

Maria Reinup


1. Millal sa liitusid HÕFFi meeskonnaga ning millistel ajenditel?

Liitusin HÕFFi meeskonnaga 2012. aastal. Olin selleks hetkeks olnud mõned aastad tudengi- ja lühifilmide festivali Sleepwalkersi meeskonnas ja aasta PÖFFi omas. Töötasin festivali endise juhi Sten-Kristjan Saluveeriga Tallinn Kultuuripealinn 2011 projektil “60 sekundit üksindust aastal null”. Tegemist oli võrdlemisi suure rahvusvahelise projektiga. Peale selle edukat läbiviimist pöördus Sten minu poole, olles ise tol hetkel Tokyosse kolimas ja küsis, kas ma võiks HÕFFi juhtimise üle võtta. Tundus, et täpselt nii pididki asjad minema.

2. Kui keeruline on olnud rahvast läbi aegade saada pisikesse linna nimega Haapsalu?

Ma arvan, et läbi aegade on see olnud üks üpriski keeruline ülesanne. Festivali algusaegadel eriti – festival oli väike, Kultuurikeskuse seinade vahel peidus ja filmid natuke vähem publikusõbralikud, kui nad seda täna on. Ka pole Eestis, ega Baltiriikides üldse, žanrikino demonstreerimise traditsiooni kui sellist. Aastaid on HÕFFi tegijad pidanud seletama, et nad ei tegele vägivalla propageerimisega :)
Ka võib olla, et haapsallased on tundnud, et HÕFF justkui ei sobi romantilise spa-linna kuvandisse. Kord selle üle mõeldes leidsin siiski, et olen alati Haapsalut mäletanud just kummitava piiskoplinnuse pärast… Meil on käibele tulnud üks väljend, mis kümnenda festivali puhul oli eriti asjakohane “kes korra on HÕFFil käinud, see jääb käima” ja nii on. See võiks olla meie egiid, sest sellest hetkest, kui oleme saanud inimese võrratuks nädalavahetuseks imearmsasse Haapsallu vastu võtma kevadet filmidega, mida kuskil mujal Baltikumis ei näe… siis sellest hetkest pole enam keeruline inimesi Haapsallu tagasi saada. Peame välja mõtlema selle, et kuidas nende esimene samm ära tehtud saaks ja kannatlikult ootama, sest aastad on näidanud, mida aeg edasi, seda rohkem inimesi.

3. Milliseid ülesandeid sisaldab festivali juhi positsioon?

Festivali juhi positsioon tähendab eeskätt kogu festivali kontseptsiooni välja töötamist. Festivali juhil on arusaam sellest, milline festival olema peaks ning sellele toetuvad kõik teised osakonnad – turundus, eriüritused, programm jne. Kindlasti tähendab festivali juhi positsioon ka eelarve eest vastutamist, mis tähendab nii vahendite leidmist kui ka aruandlusi, näpuga järje ajamist. Festivali juht haldab festivali meeskonda, annab tööülesandeid ning peab oskama meeskonda inspireerida ja vahel ka korrale kutsuda. Siinkohal tuleb siiski välja tuua, et pole ükski juht ilma oma meeskonnata seda kes nad on. Ja kuigi see pole just ülesanne, siis festivali juhi positsiooni puhul loeb tihti tema isiksus. Paratamatult kujuneb festival aja jooksul välja festivali juhi “näo” järgi ja nii tähendab juhi positsioon paljuski iseenda festivalisse panekut. Sellest isiksusest tulenevalt sõltuvad ka suhted sponsorite, partnerite, levitajate või külalistega.

4. Milline on su isiklik filmieelistus? Kas olete mõne filmi HÕFFil näitamise osas ka Helmutiga vaidlema läinud?

See on raske küsimus inimesele, kelle töö on filme vaadata, sest vaatan hea meelega igasuguseid filme. Arvan, et laias perspektiivis filmid nagu “Jaht” või “Leviathan” – kõva käega lavastatud tõeliselt tugevad sots-draamad. Või siis vastupidi üle võlli mängufilmid nagu “Survive Style 5+” või ükstapuha milline Wes Anderseni film. HÕFFi kavast eelistan isiklikult selliseid filme nagu “Külaline”, “Babadook”, “Berberiani helistuudio”, “Kadumise järjekorras” või “Maga hästi” – nagu näha pigem thrillereid. Või siis midagi, mis on pöörane fun nagu “Danger 5” või “Tuba”. Olles klassikalise ulmekirjanduse fänn, eelistaks ka ulmet, kui seda heal kujul rohkem oleks. Helmutil on samas väga hea taju meie friigifilmide osas ning kõvad teadmised tuntuks saanud õudus- ning retropärlitest. Ta suudab iga aasta midagi välja kaevata, mis mind üllatab. Arvan, et minu maitse on rohkem mainstream vastupidiselt Helmutile ning see on moodustanud mõnusa kombo. Võibolla sellepärast pole me ka otseselt filmide üle vaielnud, võibolla sellepärast, et katsetamisruumi peab alati olema, aga võibolla ka sellepärast, et tõeliselt häid või huvitavaid žanrifilme (sealjuures just õudusfilme) tuleb otsida nagu nõelu heinakuhjast ning kui lõpuks mõne leiad, pole seal midagi väga vaielda.

5. Kuidas kujunes välja avaparaad, mis on viimastel aastatel olnud päris korralik vaatemäng, ning kui palju võhma võrreldes kogu ülejäänud festivaliga selle peale läheb?

Festivali paraadide traditsioon sai alguse “Saja zombie paraadist” viis aastat tagasi. Mujal maailmas žanrifilmide festivalidel on täiesti tavaline midagi sellist korraldada, meil on see veel natuke võõrastav traditsioon. Aga kui nägime, kuidas paraad aitab ühelt poolt tuua haapsallased tänavale, saama osa festivalist ning teisalt looma pidulikuma õhkkonna ning võimaluse kõigile teada anda, et festival on linnas ja alanud, siis jäi traditsioon püsima. Lisaks võimaldab see meil ületada uudistekünnist ning töötab turundusliku väljundina. Viimased aastad on paraadide korraldamisega tegelenud meie vabatahtlike juht Kadri Vaas ja lavastajad Kardo Ojassalu ning Annika Viibus, grimmar Egle Beek oma meeskonnaga ja meid kõvasti aidanud kohalik huviringide juht Mairi Grossfeldt. Igal aastal võtab see aina rohkem aega, vahendeid ning tööjõudu, mida väikesel festivalil tegelikult pole. Võib öelda, et paraadid on edukalt valminud tänu väga lahedatele tegijatele vabatahtlikus korras. Tulevikus oleks rohkem vahendeid vaja, aga traditsioon võiks püsima jääda, sest paraadi korraldamisest on tänaseks kujunenud piisavalt mahukas ja konkreetne ülesanne ühele inimesele, kes peaks ülejäänud festivali tootmisest eraldi paraadi korraldamisega tegelema.

7. Kui pikalt te HÕFFi ette planeerite? Kuidas valite temaatikat jne?

2016. aasta HÕFFi planeerimine algas hetkel, mil tänavune festival läbi sai. Istume meeskonnaga maha, arutame läbi head ja vead ning sellest tekivad ideed, kuidas järgmine aasta midagi paremini teha, plaanid uute ürituste ettevalmistamiseks, uute partnerite leidmiseks jne. Mõned asjad peab juba praegu töösse panema, et neile oleks uuel aastal vahendeid. Filmiblogidel, teiste festivalide kavadel ning uudistel hoiame Helmutiga silma peal aasta läbi. Temaatika valimine on lähtunud mingist konkreetsest filmist. Mõned aastad tagasi oli selleks avafilm “Raudtaevas”, 2013. aastal oli avafilmiks “Maniakk” ning festivalil oli film “Surma aabits”. Nende järgi sai paika meie maniaki temaatika treileris ning festivali kava oli kujundatud kui maniaki käsiraamat. Tänavu ajasime kuid taga filmi “Tagasi tulevikku” ja tegime kogu festivali kujunduse ja treileri sellest lähtuvalt, aga filmi lõpuks ei saanudki. Kuskil 2015. aasta lõpus, kui oleme Helmutiga PÖFFist toibunud ja jõulutrall on möödas, paneme pead esimeste mõtetega kokku ja siis teema ilmutab end ise. Võiks öelda, et mulle meeldib sedapsi rohkem kui temaatika välja mõelda ja ette planeerida, sest kui festivali teema lähtub ikkagi konkreetsetest filmidest, on see tunduvalt orgaanilisem ja meil on alati kuhugi tagasi minna.

8. Mida põnevat võime me oodata HÕFF 2016-st?

Kümnes HÕFF tõi meieni mõned avastused – nimelt traditsioone väärivad eriüritused, mida tänavu korraldasime esimest korda ja tahaksime need tagasi tuua uues kuues. Ungru lossi seanss oli üks minu isiklikke lemmikhetki läbi HÕFFi ajaloo. Saime selles osas (külmast olenemata) palju positiivset tagasisidet ning mõtleme välja võimalusi veel põnevaid väliscreeninguid teha. Ööorienteerumine osutus ootamatult populaarseks ning uuel aastal tuleb see HÕFFile kohaselt X-faktori stiilis. Zombidega võitlemise töötoast kõige noorem osavõtja oli 5-aastane ja kõige vanem üle viiekümne. Jakobi energia ning oskused inimestele päriselt enesekaitset õpetada ja samas naerma ajada oli kokku väga vahva ning võiks talle võimaldada oma oskuste täieliku realiseerimise mõnes veidras kohas enesekaitse õpetamiseks. Töötubadest tahaks lisaks teha ühe, kus kõik saavad õppida praktiliste efektide tegemist (sest kuidas siis ikkagi neid lendavaid päid tehakse?). Hindan selliseid efekte filmides ise kõrgelt ning see oskus on žanrifilmide puhul eriti oluline. Samuti on mõte nostalgiasaali tuua tõeliste kinofännide heameeleks filmid filmilindil – super 8 invasioon? Ma olen juba mõned aastad unistanud HÕFFile debati stiilis mudamaadluse toomisest ja lõpuks võiks mõni päriselt kuulus inimene ka HÕFFi väisata. Rääkimata sellest, et on viimane aeg korraldada HÕFFil üks pöörane teemapidu. Aga vahel on nii, et mõtled üht ja pool aastat hiljem avastad, et korraldad hoopis midagi muud. Pead anda ei saa, aga unistada ju võib?
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Peatoimetaja veerg 5/15
Reaktori autor Martin Kirotar
Intervjuu: Helmut Jänes ja Maria Reinup
Stalker 2015 hääletus ... veel on aega!
Repliik alternatiivajaloost
Ulmeline lauamänguloomingu võistlus
Ropecon 2015
Mänguarvustus: Witcher 3
Knights of Sidonia - animeeritud SF
Surnute eest kõneleja 30. aprilli esitlus
Süvahavva 2 - Õudus jätkub
Tühjade kätega Äraneetute pärijad
Kirjastuste uudised 05/15
Ulmkonnakroonika 5/15
Jutt: Õnnepäev
Jutt: Jahiretk
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0099)