Kõik algas meie nõrkusest nii airsofti (vt. sõjalis-sportlik mäng elektrirelvadega) kui ka rollimängu (Live Action Roleplay, ehk LARP) vastu. Avastasime, et keegi ei olnud veel neid teemasid Eestimaa pinnal tõsisema üritusena kombineerinud ja hakkasime kokku panema mängu, mida oleksime tegelikult ise väga tahtnud mängida.

Esimene üritus toimus testina 2011. aasta kevadel, kui me kutsusime kokku rollimängijad, andsime neile kätte airsoft-relvad, edastasime neile reeglid ja stsenaariumi ning ütlesime, et nüüd ongi käes postapokalüptia. Muidugi oli sellele eelnenud tohutu kogus tööd, kuna otsustasime alustada täiesti uue maailmaga ning teha ka mängureeglid nullist, mitte kasutades mingit olemasolevat maailma või reegleid.


Foto: Jaagup Irve

Nii sündiski Hiline Lõikus – rollimäng, mille tegevus toimub postapokalüptilises maailmas, endise Eesti Vabariigi pinnal ja generatsioone pärast seda, kui oli ära käinud nn. “Suur Pauk”.

Atmosfäär ei ole “romantiline postapokalüptia”, nagu kuulsad “Mad Max” filmid või “Fallout” arvutimängud, vaid pigem realistlik, ebameeldiv osa ellujäämisest maailmas, mis on muutunud inimese jaoks väga vaenulikuks.

Realismi valisime, kuna seda on lihtsam mõista ning sinna sisse elada. Kui kohtud keset metsa inimesega, kes on riietatud mantlisse ja nokamütsi, oskad sa temaga ringi käia ja suhestuda. Kui aga näed värvikat tüüpi, kelle riietus koosneb vaid torudest ja gaasimaskist ning käib sügisel ringi palja torsoga, on see juba küsitav ning arusaamatu. Ei ole muidugi ka Hiline Lõikus täiesti prii veidratest asjadest, kuid kuna maailm alles areneb ja avaneb läbi toimuvate rollimängude või jutustuste ja koomiksite, hoiame me mitmeid tulevikusuundi enda teada, kuniks on nende avaldamiseks õige aeg ja mäng.


Autor: Sharker

Hilise Lõikuse maailmal on kolm põhilist alustala, mille ümber on konstrueeritud kõik mängud:

Esiteks, kihistunud ühiskond. Kogu teadaoleva maailma võib toorelt liigitada kolme klassi:

- Linnad. Kogu Eesti peale vaid kaks. Linnad on väga hästi kaitstud autonoomsed üksused, kust keegi eriti väga välja ei tule ega sisse ei lähe. Suletud, balansseeritud süsteemid.

- Asulad. Ühiskonna “keskklass”. Üksused, kus on ellujääjaid kuni sadakond, kes elavad kas omatehtud majades või vanade vähemürgitatud asulate varemetes. Põhiliseks tegevuseks on korilus ning vähesel määral ka loomakasvatus. Sõltuvad Linnadest, kuna nad tarnivad neile heljurõisikutest saadud gaasi söögi ja meditsiini vastu. Asulaid on kaheksa kanti.

- Üksikisikud ja rändhõimud. Põhjakiht. Tavaliselt on sellised rühmad bandiitideks ja röövliteks, kelle ainukeseks elatise teenimise võimaluseks on võtta kelleltki teiselt ära kõik eluks vajaliku. Eripäraks on üpris habras tervis, kuna liigutakse palju ringi ning läbitakse pahatihti mürgiseid alasid mida asulainimesed väldiksid.


Teiseks, ühiskondlikud rollid. Nimelt on postapokalüptiline maailm üpriski otsekohene ja pragmaatiline. Oskusi antakse edasi põlvest põlve, meenutades osalt tsunftide-eelset aega. Spetsialiste on vähe ja nad on omakorda tähtsaks ressursiks allesjäänud tsivilisatsioonile.


Autor: Paganarh

* Techid, kes suudavad leida kõnnumaalt vajalikku pahna laskemoona ja muu vajaliku tekitamise jaoks ning kes oskavad opereerida ja parandada tehnikat;
* Biod, kelle taimetundmine on elutähtis õnnetutele, kes on sattunud liialt pikaks ajaks mürgistele aladele ning kelle keemiaalased teadmised on päästnud nii mõnegi ekspeditsiooni elu (lisaks tegelevad nad korilusega);
* Meedikud, ilma kelleta ei saa selles maailmas ju sammugi astuda;
* Kütid, kelle oskus paremini tajuda mürgiste alade piire ning laveerida nende vahel vähemmürgiste ulukite otsimiseks, on üpriski harukordne, ning;
* Sõdurid, kes peavad kaitsma oma spetsialiste, oma perekondi ning ka iseendeid kõige eest mis vaenulik

Lisaks ka mitmeid taustarolle, mida mängijad ei kehasta, kuid mis eksisteerivad lihtsalt selleks, et maailma usutavamaks ja huvitavamaks kohaks teha. Näiteks Koernikud, kelle elutöö on koertekasvatus ja tõuaretus nii lihaloomade kui ka valvekoerte tarbeks.


Kolmandaks maailma alustalaks on ressurss. Vähe sellest, et on võimalik ennast veidi ära elatada vana maailma roiskunud raipel, on ka levinud selline uudistaim nagu heljurõisik. Kõik ulmefännid kes on lugenud John Wyndham’i raamatut “Trifiidide päev”, on selle kontseptsiooniga tuttavad - tegemist on geneetiliselt muundatud uudistaimega, mis meenutavad õhupalle, ning võivad mõnikord kasvada kõige ootamatutes kohtades. Kahjuks toimus Suur Pauk vahetult enne seda, kui heljurõisikute kasulikkus üldsusele teatavaks tuli ning nii ostavadki seda kokku vaid Linnad, kes selle gaasiga mindagi teevad – mida täpselt, ei ole teada. Asulad on pühendanud enamuse oma energiast heljurõisikute gaasi kogumisele, kuna Linnad maksavad selle eest lihtsalt niivõrd hästi. Siiski, ka Asula Biod ei tea, mille tarbeks nad gaasi korjavad ning selle materjali tuvastamine on alati ebaõnnestunud, jäädes seniajani üheks suureks müsteeriumiks.


Praeguseks hetkeks oleme maha saanud viie mänguga. Kuidagi kujunes nii, et peale igat suuremat mängu (alates teisest) teeme ühe pisema, kus on vähem rõhku ringijooksmisel ja rohkem olustikul. Neile väiksematele mängudele saavad ainult inimesed, kes on käinud suurematel, kohad loositakse kõigi soovijate vahel välja. Pisut nagu selline preemiaprogramm. Suurematele mängudele võib tulla igaüks, ainukeseks piiranguks on meie sisemiselt paika pandud ülempiir, kuna on ainult teatud hulk inimesi, keda me pisike orgunn-grupp suudab ära hallata. Eksisteerivad kaks suuremat leeri, kelle vahel me siis enam-vähem võrdselt mängijad registreerimisel ära jagame, pluss siis muud osapooled, keda tavaliselt kehastavad NPC rollis inimesed. Osad veterantegelased on elus ja sama Asula ridades eksisteerinud kõige esimesest mängust saati, mis on omaette saavutus.


Meie esimene mäng oli enamuses reeglite ja üldse airsoft'i/larpi mikstuuri testimiseks, mängijad jaotati eri Asulate gruppideks, kuuludes ka eri Linnade mõjusfääridesse, kes siis Raadi lennujaama varemetes ringi toimetasid. Omavahelist kontakti oli suht vähe. Ainult lõpus jooksis mäng kuidagi nii ilusti kokku, et kaks osapoolt sattusid korraga bandiidilaagrit ründama ja sealt algasid esimesed kontaktid.

Teine mäng oli juba suurem üritus, kus kaks sama gruppi pandi koostööd tegema, võitlemaks suurema röövlitevastase operatsiooniga. Bandiidid muidugi tungisid mängijate osapoolte territooriumile tänu nende esimese mängu tegevusele. Siin mängus kasutasime esimest korda ka motoriseeritud transporti - klassikalist vene villist, mille saime laenutada. Lisaks suutsime pisut ka kaasata vene airsoft'i-maastiku inimesi (X-Force), kes kehastasid palgasõdureid, ning olid väga toredad ja aktiivsed. Mäng toimus Aegviidu polügoonil.


Foto: Aweron

Siis tuli esimene pisem mäng: “Hiline Lõikus koma viis” nagu me seda nimetame, kuna nummerdame suuri mänge täisnumbritega (1,2,3) ja pisemaid komakohaga (2,5 ja 3,5). Kogu tegevus toimus talvel, ilma elektrita RMK metsamajas. Mängu tegelased, kes olid pärit erinevate Linnade mõjusfääridest, sattusid eelloo järgi kogemata kokku ühte kohta, kuna talvekülmad saabusid ootamatult vara. Kuna talvel öises metsas liikumine on äärmiselt ebameeldiv ja ohtlik, suutsid osapooled kokku leppida maja jagamise tolleks ööks, et siis järgmine hommik erinevates suundades lahkuda. Kui mitte sõpradena, siis vähemalt üksteise pihta tuld avamata. Õhkkond oli üpriski paranoiline, muutudes veelgi keerulisemaks, kui öösel hakkasid kostuma veidrad hääled - miski hulkus ümber maja ning ühe kokkuvarisenud mängija kaelalt leiti rõve parasiit. Pärast seda enam väljas väga ringi ei liigutud, välja arvatud korra, kui metsast kostus röökimist ning oli näha taeva poole lendavate trasserkuulide juga. Suure salgaga kohaletormanud mängijad leidsid verd täis metsalagendiku ja ühe verise kinga. Ülejäänud öö möödus üpris närviliselt ahju küttes ja uinumise vältimiseks lolle nalju tehes.


Foto: Noorkaru

Kolmanda mängu ajaks oli olukord poliitilisel maastikul kardinaalselt muutunud. Ühe Linna maadel põletati maatasa üks Asula, hakkasid lendama vastastikused süüdistused ja enne kui keegi jõudis täpselt välja uurida, mis siis tegelikult juhtus, läks avalikuks sõjaks. Mängijad, kes olid eelmiste mängude ajal üpris palju kokku puutunud, paisati nüüd üksteise vastu lahingusse. Linnad saatsid kohale oma hästirelvastatud eriüksused, kes tundusid küll suhtuvat kohalikesse rohkem nagu kahurilihasse. Vaatamata omavahelisele (kuigi pinnapealsele) tutvusele, olid üritusel osalejad vägagi varmad oma Linna eest verd valama. Peale vihaseid lahinguid ja ränki kaotusi nii selles lahingus kui mujal, sõlmiti taas vaherahu. Mängijad samas said peale tolmu mahalangemist ja kaotuste kokkulugemist teada hoopis midagi süngemat kogu konflikti kohta, mis tundus esialgu uskumatu. Vangi langenud erirühma kolonel rääkis välja, et kogu sõda on Linnade enda poolt meelega tekitatud, vähendamaks Asulate populatsiooni. Analüütikud Linnades nimelt tulid järeldusele, et peale kriitilise massi saavutamist muutub Linnadest väljaspool asuv inimhulk nii suureks, et ohustab Linnade eksistentsi. Seepärast koostati üheskoos Operatsioon “Lõikus” - iga mõne generatsiooni tagant toimuv suur sõda, mille käigus viiakse Asulate rahvaarv hallatavatesse piiridesse. Seekord oli lihtsalt operatsioon natuke hilja peale jäänud. Selle mängu järelkaja (foorumis ja skaibivestlustes) oli kõige pikem ja põhjalikum, samuti oli palju tegelasi, kes meile järelmuljetes kirjutasid, et nad deserteeruvad oma osapoole juurest. Seega meie eesmärk luua võimalikult realistlik-vastik sõjastsenaarium läks korda. Üritus leidis aset Tapa Keskpolügonil.


Foto: Aweron

Viimane mäng 3,5 oli selles mõttes huvitav, et ei olnud meil algselt üldse plaanis. Kuid peale suurt sõda istusid kahe osapoole esindajad salaja kokku ning panid paika plaani saata ekspeditsioon lõuna poole, eesmärgiga mõlemad oma külad sinna evakueerida. Kellelgi polnud enam viimase info valguses mingeid illusioone Linnade suhtes. Kuna me mängujuhtidena üritame alati oma mängijaid kuulda võtta (seepärast ongi tagasiside teemad dragon.ee foorumites olulised), otsustasime - miks ka mitte, ning selle ekspeditsiooni mänguks vormistada. Nii jõudiski ekspeditsioon peale nädalaid lumes sumpamist nälja äärel teadaolevalt kõige lõunapoolsemasse punkti enne ulatuslikke mürgialasid. Seal tervitas neid raudteedepoo (Lavassaare Raudteemuuseum), mille nimeks Poldiküla, koos seal pesitsevate Tehhidega. Peale erinevaid vangerdusi saavutati kokkulepe, mille raames “kärujaane” hooldav seltskond valmistab suveks ette rongi, transportimaks kaht asulatäit inimesi lõunasse, parema elu poole. Mis seal lõunas täpselt on, keegi veel ei tea...

Järgmine mäng, Hiline Lõikus 4, tuleb jällegi suurem. See saab toimuma millalgi suvel ja on tõenäoliselt esimene kahepäevane üritus, mis me teinud oleme. Jällegi, see oli üks mängijate soove peale viimast mängu. “Sahtlisse” on meil Alaniga kirjutatud mänge vähemalt kaheks aastaks ette - eks tulevik näitab, millised neist ja millal ka teoks saavad.

Hilise Lõikuse leht Facebook'is.
Hilise Lõikuse leht Dragonwikis.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Peatoimetaja märtsiveerg 2013
Raamatuarvustus: Vanaisa maja
Intervjuu: Kaie Ilves
Kui Venemaal oleks ulmeajakiri?
Kombitsate varjud Supersargassos
Hiline lõikus - postapokalüptika rollimängus
Mänguarvustus: Path of Exile
Malifaux - mitte lihtsalt miniatuurimäng
Raamatuarvustus: Õhtu rannal
Märtsikuu pildimäng
Märtsi ulmkonnakroonika 2013
Märtsi kirjastuste uudised 2013
Kommentaarid märtsikuu juttudele
Jutt: Ärkamine
Jutt: Süsteemirike
Koomiks: Näljased vaimud
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0090)