”Taevas on silmadele igapäevane leib.”
Ralph Waldo Emerson

Kui ÜRO oli viimaks kosmoseprogrammi jaoks piisavalt raha annetanud, jõuti niikaugele, et aastaid valminud automatiseeritud ruumilaev sai võtta suuna Merkuurile. Pärast mitut aastat päikesetuultes seilamist jõuti viperusteta kohale, kuid juba pärast pinnaseproovide teelesaatmist ütles tehniliste viperuste tõttu üles kogu süsteemi toitnud generaator. Kümme aastat hiljem, kui meeskond varustusega kohale jõudis, leiti Merkuuri Päikesest puretud pinnasest vaid ammu töö lõpetanud robonaudi jäänused. Jaapani Shimuzu korporatsioon ei olnud aga sel ajal laiselnud. Ehitanud oma hiiglasliku teadusjaama Kuu taha orbiidile, kus see sai Maalt tulevate raadiolainete eest kaitstuna oma eksperimente läbi viia, võttis see oma uueks eesmärgiks Kuule tehaste rajamise ning uute tehnoloogiate arendamise. Selleks ajaks, kui Merkuuri pinnaseproovide alusel hakati uusi võimalusi nägema, töötasid Shimuzu tehased Kuul juba täie võimsusega.

Õnneks ei jäänud ÜRO poliitikud Maal seda nähes käed rüpes istuma vaid Maa orbiidil tiirlev hiiglaslik bernal mehitati esialgu islamimaade põgenikega (kõlab irooniliselt, kuid nii see oli), kes, suutmata midagi suuremat ära teha, hukkusid mõned aastad hiljem, kui turvasüsteemide poolt märkamata jäänud kosmoseprügi purustas elamukompleksi välisseina. Järgmisena saatis Maa valitsus juba orbiidile geneetikud ning Vatikani saadikud – mida viimastelt täpselt oodati, jäi tol hetkel arusaamatuks.

Shimuzu aga oli välja töötanud robootika teel parendatud loomaliigid, mida ta suurel hulgal oma jaamades ning laevades töö tegemiseks rakendas. Nende üle pidasid järelvalvet Vene kosmonaudid. Tänu ÜRO koostööle Siren Cybernautic Inc. meeskonnaga, suutsid meie agendid aga targad loomad kiibistada, mistõttu ÜRO tehnikud said neid piiratud ulatuses mõjutada. Vahepeal oli Merkuuril valminud esimene prototüüp Helmholtzi rõngaid kasutavast ruumilaevast, mille katsetused ületasid kõik ootused. Väiksema tähelaevaga pukseeriti see Maa orbiidile, kus sellega sai tegeleda juba tunduvalt kompetentsem meeskond. Tolmplasma tehnoloogial arendati välja ülivõimas tähelaev, mis seejärel saadeti Ceresel äsja valminud tehasesse tankima. Laeva pandi juhtima endised Vatikani saadikud, kelle vaated olid muutunud mõnevõrra fanaatilisteks, mistõttu leiti paremaks neist lahti saada. Keegi aga ei arvestanud asjaoluga, et olles laevale piisavalt kütust võtnud, põrutasid viimased Maast kaugelt mööduvale komeedile Pholus ning ühendanud oma laeva mootorid taevakeha külge, hakkasid seda tüürima Maa suunas.

Sellist asjade kulgu nähes otsustas Shimuzu võtta tarvitusele karmimad meetmed ning ehitas oma vastvalminud võimsa tähelaeva ümber sõjalisi eesmärke silmas pidades. Kuna ÜRO väetimad laevad ei oleks suutnud komeeti kinni püüda, jäi Maa päästmine japside ülesandeks. Pärast aastaid kestnud lahinguid komeedi pinnal, ei suudetud siiski vallutada juhtruumi ning kuna endised Vatikani mehed olid kaevunud sügavale komeedi pinnasesse, ei õnnestunud neid sealt ka välja kõrvetada. Päästemeeskond hukkus koos Maaga, mille purunemisest tekkinud pilv katkestas aastakümneteks raadioside Kuu tehastega. Õnneks ei surnud inimkond koos Maaga, vaid uus ühiskond saab aluse Cerese asteroidil ning Wilson-Harringtoni komeedil.


”Me vajame kosmosesse inimest, kes ütleks meile, kuidas see tundub, mitte vaid piloote ja insenere.”
Buzz Aldrin

Arvustus baasmängule ilmus meie ajakirjas üle kolme aasta tagasi. Antud laiend ilmus 2 aastat tagasi. Miks me kirjutame sellest nii hilja ning mis põhjusel üldse enam kirjutada, kuna High Frontier on juba ammuilma igalt poolt läbi müüdud? Esimesele küsimusele pole lihtne vastata – peamised põhjused seisnevad laiskuses reeglite lugemisel, kuna mälestus piinarikkast baasmängu õppimisest on sügavale alateadvusesse juurdunud. Teise küsimuse vastus aga peitub temas endas. Nimelt on mängu autor Phil Eklund otsustanud mängu kõvasti edasi arendada ning paisata massidesse ka kolmanda väljalaske. Mis see endast kujutab, võite lugeda siitsamast numbrist Essen Spiel 2014 ajal temaga tehtud intervjuust ning uurida parasjagu käimasolevalt Kickstarteri projekti lehelt. Kes täpselt ei tea, mis mängust juttu on, võib esialgu tutvuda baasmängu arvustusega, kuna antud artikkel toetub suuresti sellele ega hakka sealset sisu kordama.

Mängulaiend High Frontier: Colonization on teine suurem laiend baasmängule (esimeseks võib nimetada mängulaua ja -kaartide lisa, mis suurendas päikesesüsteemi Pluutoni – nn. advanced game, mis oli esimese väljalase lisa. Colonization dubleerib seda, lisades veel hulga nodi), mis sisaldab suures osas uusi kaarte ning reegleid. Tuleb tunnistada, et Phil on reeglite kirjutamisel kas palju arenenud või kõvasti abi saanud, kuid laiend ei olnud üldsegi nii enigmaatiline, kui seda oli baasmäng. Küsimusi tekkis vaid paaris kohas ning ka neile sai pärast mõningast tuhlamist BGG foorumites selgust. Kuid mida antud laiend siis täpsemalt teeb?


”Jumalal pole plaanis piirata inimkonna püüdu kosmose vallutamiseks.”
Paavst Pius XII

Kõige fundamentaalsemalt muudavad mängu muidugi mängureeglid, mida on üpris palju ümber tehtud. Kavala nükkena on need jaotatud mooduliteks, mida saab oma äranägemise järgi üht- või teistpidi kasutada, leides endale kõige meeldivama variandi. Ehk kõige sobivam (ning esmapilgul üpris kohatu) võrdlus oleks siinkohal Katan, mille laiend Linnad ja Rüütlid muutis mängu rõhuasetust sama kapitaalselt. Tänu laialtlevinud 3D-printimistehnoloogiale ei ole enam tarvilik maaväliste tehaste ümberseadistamine, mis tähendab, et tehased saavad parendada ükskõik millist patenti, mis mängijal käes olema juhtub, kui vaid toorained (taevakeha tüüp) sellega sobima peaks. See muudab mängu kulgu oluliselt kiiremaks, kuna enam ei ole vaja iga musta kaardi jaoks eraldi tehast ehitada. Samuti on mängijate päralt tunduvalt suurem arsenal tegevusi, mis on jagatud kolmeks eri valdkonnaks: inseneri-, teadus- ning rahandustegevused. Seniseid võimalusi on laiendatud operatsioonidega, mille hulka kuulub nii anti-trust, hostile recruit, promote kui palju teisi.

Tublisti on täiendatud ka poliitilist süsteemi, kus sarnaselt advanced mängule on igal režiimil üks või mitu eriomadust, kuid juurde on pandud dünaamiline turumajandus, mille tõttu võib erinevate valitsusvormide puhulkõikuda patentide müümisest saadav tulu. Õrnalt on muditud ka päikeseringist lähtuvaid sündmusi ning D-tüüpi taevakehad annavad omaette punkte.

Kuna Maa-väline (sõnal „maaväline“ kipub olema pisut teine tähendus) tehnoloogia mustade kaartide näol on nõnda lihtsasti kättesaadav, langeb rõhk uutele mänguosadele, milleks juhtuvad olema bernalid, kolonistid ning giga- ja teravatt-rakettmootorid. Uued kaardid (v.a inimkolonistid) on suuresti musta-lillad, mis tähendab, et neid saab ehitada vaid taevakehadele rajatud tehastes ning täiendada vaid oma bernalil.


”Meie kaks suurimat probleemi on gravitatsioon ning bürokraatia. Gravitatsioonist saame me jagu, kuid bürokraatia matab meid enda alla.”
Wernher von Braun

Bernal on pikaajaliseks kosmoses elamiseks rajatud jaam, millest kirjutasime J.J. Metsavanaga juba 2013. aasta veebruaris. Mängu algul saab iga fraktsioon endale ühe bernali ning ühe erzats-bernali, mis võib hiljem ära liikunud bernali asendada. Iga bernal on oma orbiidil (nagu eessõnas mainitud, on jaapanlaste bernal kuu taga) ning toimib seal, nagu LEO toimis baasmängus – sinna saadetakse üles kõik, mis Maa teadlased-insenerid mängija soovil välja mõtlevad ja valmis ehitavad. Madal Maa orbiit (LEO) jääb laiendiga mängus suuresti üldse kasutamata. Samuti hoitakse bernalil mängija veevarusid. Viies oma bernalile kas töötava generaatori või reaktori (olenevalt taas kord fraktsioonist), võib mängija seda uuendada, millega suureneb tema kosmoses olevate kolonistide limiit, bernal saab edaspidi ise liikuda ning kaitseb seal olevaid kaarte kõiksugu sündmuste eest. Bernalidega on seotud ka fraktsioonide eriomadused – kui see oma kohalt ära liigutada, need kaovad. Võimalus on loomulikult oma eriomadus taastada, ostes 10 vee eest omale erzats-bernali.


Kolonistid on teine suurepärane lisa, mis annab mängule juurde hea hulga kroomi. Lisaks eelnevalt mainitud Vatikani saadikutele, vene kosmonautidele, kes saabuvad kosmosesse suure „Slava“ sildi all, ning islamimaade pagulastele leidub seal veel kõiksugu põnevat rahvast, rääkimata robotitest, kelle valik on samuti parajalt lai. Kas mehaanika, et kõik robotikaardid on mustad, on põhjendatud Maa tehnoloogilisest või moraalsest mahajäämusest, jääb mängijate endi otsustada. Igal kolonistikaardil on eriomadused, mis annavad mängijale taas kord piraka arsenali, millega mängu käiku ning isegi teisi mängijaid mõjutada. Senine interaktsioon High Frontieris on kahjuks seisnud sõdade ning läbirääkimiste taga ning võimalusi otseselt teise mängija käiku mõjutada on jäänud vajaka. Kolonistide abiga on see aga võimalik. Loomulikult on igal kolonistide grupil omad vaated ning eelistused, mistõttu eelistavad nad teatud fraktsioonide vaateid teistest pisut enam. Mängumehaanikast rääkides aga tähendab see seda, et rahuaja hääletustel annavad nad oma hääle sulle. Samuti on robotitega – kuni emantsipatsioonini ei ole neil loomulikult hääleõigust, kuid vabadena on nad rahuajal alati neile vabaduse võidelnud mängija poolt. Loomulikult on võimalik teiselt mängijalt sinu vaadete poolt olevaid koloniste enda poolele kaubelda. Samuti võivad kolonistid anda mängijatele lisategevusi, lähtuvalt oma ametialasest kompetentsist.


”Ütleme ausalt, kosmoselennud on riskantsed. Igat õhkutõusu võib võtta kui napilt kontrolli all olevat plahvatust.”
Aaron Cohen

Kapitaalselt on muudetud ka freighterite süsteemi, mida ei saa enam suvaliselt ehitada, vaid ka selleks on nüüd kaardid, mida arendada. Uuendatud freighterid suudavad ette antud materjalist toota uusi, paremaid vidinaid ning muudavad kõik tehased liikuvateks, nii et neid saab vajadusel soodsamatesse kohtadesse transportida. Näiteks asteroidivööndis on see ülimalt kasulik, kuna tihtipeale on tarvidus uute toodete järele ning planetoidid juhtuvad seal just parajalt koos olema, et suurema ajakaotuseta oma kuubik uude kohta viia. Samas tuleb tunnistada, et arvestades ringikärutavate bernalide ning tehastega muutuvad freighterid mõnevõrra mõttetuks ning kui arendatud versioonidel ei oleks peal 3D-printereid, millega saab kaartide näol toorainet ette andes toota uusi musti patente, jääks need vist hoopiski kasutamata.

Uued võimsad mootorid võimaldavad mängijatel aga avastada uusi seninägematuid valdusi. Nüüd on täiesti võimalik põrutada kogu oma tootmissfääriga Pluutole ning rajada sinna oma kolooniad. Kütusekulu on uutel tõukuritel minimaalne, kuid see-eest on kütust raskem hankida, kuna seda leidub vaid kaardist lähtuvatel planetoididel. Pärast teravatt-mootorite valmimist ei ole mängijal isegi probleeme komeetidele järele jõudmisega.


Koos lillade kaartidega toodi mängu ka uus võimalus punkte teenida: tulevikud. Nimelt on paljudel kaartidel kirjas võimalik tulevik, mille tingimuste täitmisel saab mängija võidupunkte. Sissejuhatuses kirjeldatud komeedikaaperdamine on näiteks üks (vist ainuke, mis mängu lõpetab) neist. On üksikuid erandeid, kuid üldiselt kajastavad kõik kaardid võimalikku tulevikku, mille täitmine on üks variant punktide kogumiseks – tuleb tunnistada, et see on üks kõige rohkem rahulolu pakkuvamaid variante.

”Kui sulle pakutakse raketis kohta, siis ära küsi, mis koht see on. Roni lihtsalt peale.”
Christa McAuliffe

Puudustest rääkides jääb kohe jalgu päikesering, poliitiline triangel ning punktiarvestus. Ega sellega suurt lahti ei olegi, peale väikese tähtsusetu fakti, et kogu seda andmestikku sisaldav leht asub reegliraamatu TAGAKÜLJEL! See ei ole ju ometi selline mäng, et loed korra reeglid läbi ning kõik on selge. Isegi pärast kümneid mängukordi tuleb vahel üht-teist üle kontrollida ning tagaküljel asuvad mängunupud, mida ei tohiks väga liigutada, segavad sedasorti kontrollimist üpris kapitaalsel määral. Sellega võrreldes kahanevad ülejäänud pisivead olematuks. Tooks veel välja ohu, et poliitilise stagnatsiooni korral (kui ühtki valimist ei toimu) muutub Shimuzu fraktsioon ülivõimsaks, korjates enda kätte hulga kaarte, mida teised mängijad vajavad. Kaartide kättesaamine teistelt mängijatelt on küllalt keeruline, kuid uue anti-trust tegevusega on see nüüd vähemalt võimalik.

Võib puhta südametunnistusega väita, et mängulaiend Colonization teeb seni väga hea mängu suisa suurepäraseks. Bernalid ning täiesti erinäolised kolonistid annavad mängule hulga uusi aspekte ning 3D-printtehnoloogia tõmbab mängu suurepäraselt käima, nõudmata seniseid suuri investeeringuid mitmete ja mitmete tehaste näol. Tulevikuvõimalused annavad mängijatele uue võimaluse teenida võidupunkte ning lisavad mängule hulga kroomi ning temaatikat. Tuleb tunnistada, et tegu on väärt lisaga väga heale mängule. Nüüd jääme vaid ootama, mida toob meile mängu kolmas, uuendatud trükk.