Suur kevad on käes ning Ulmeühingu ja kirjastus Fantaasia jutuvõistlus on nüüdseks lukus. Kokku laekus žüriile 68 juttu, mis on kolm juttu rohkem kui 2014. aastal. Tulemustest teatatakse Prima Vista raames 13. mail Tartu Linnaraamatukogu suures saalis kell 12. Muudest headest uudistest tuleb kindlasti mainida, et kogumik Tuumahiid 3 tuleb. Kulka andis raha ning töö toimetamise ja küljendamise kallal juba käib. Üks tähtis päev on aga kohe aprilli alguses, 5. aprillil on ulmekirjaniku ja ulme sõna leiutaja Henn-Kaarel Hellati 85. juubel.

Olulistest kõiki ulmefänne puudutavatest uudistest veel. Läheneb Estcon 2017 ja esialgsed Stalkeri-nimekirjad leiab siit.
Mai alguseks lähevad nimekirjad lukku ja algab hääletus.

Loe edasi...

1. Kõigepealt õnnesoovid eduka Kickstarter-projekti puhul. Kuidas see läks ja kas pabistasid ka vahepeal?

Ühisrahastusprojekti tulemused on alati ettearvamatud. Samuti ei olnud mul jõukaid sponsoreid ega suurettevõtteid toeks - kõik sai ise tehtud ja oma kuludega hangitud. Projekti jooksul oli küll hetkesid, kus ma hakkasin edukas tulemuses kahtlema ning võtsin ükshaaval ühendust oma sõpradega ning palusin neilt abi. Kokkuvõttes oli see päris karm projekt, kuid viimane nädal oli väga edukas ning lõpuks sai projekt 133 % rahastatud.

2. Palju oli teil valmis materjali kampaania alguses ning kas kampaania käigus ka filmi kallal töö käis?

Projektile eelnevalt oli meil valmis 1-minutine õrritaja (teaser) ning vaevu piisavalt kaadreid, et seda vajadusel muuta (enamus sellest ilmselt filmis kasutust ei leia). Projekti käigus sai jõudumööda sisu juurde loodud, et hoida inimestes huvi ning leida uusi huvilisi.

Loe edasi...

Jaak Valge

Tiit oli heatahtlik, uhke, lojaalne, julge, altruistlik ja pöörane ning teinekord melanhoolne nagu kaotusvalus Vene valgekaartlane, mõni 1950. aastate kauboifilmi kangelane või ta enda ulmeraamatu tegelane.
Küllap meis midagi ühist oli, kui me 1981. aasta sügisel ülikooli ajalugu õppima asunutena esimesel kaugõppe eksamisessioonil kohtusime. Me polnud enam tattninad, mõlemad olime Vene sõjaväest läbi käinud ja ülikooli õppima asumine polnud meil kummalgi esimest korda. Mõlemal jäi aga viimaseks - Tiit lõpetas õpingud pärast ühte aastat, kui ta ürgaja kursusest vajalikud teadmised oma raamatu “Meie, kromanjoonlased” jaoks ära oli ammutanud. Küllap oli õppimine talle ka mingiks intellektuaalseks ajatäiteks vajalik ning pärast seda, kui ta avastas, et sedasama pakub kirjutamine, polnudki Tartusse sõita enam tarvis.

Võib-olla oli meie kõige olulisemaks ühiseks jooneks eliidivastasus. 1980.

Loe edasi...



Christophe Guy Denis Lambert on Prantsuse diplomaadi poeg, kes küll sündis Ameerikas, aga koolis käis ja kasvas ikkagi Euroopas. Põhiliselt tuntud näitlejana, veidi proovinud ka produtsendiametit. Sünnipäev tal 29.03.1957, nii et ilus ümmargune juubel just selja taga. Ja murrab ikka tööd teha, isegi ehk jõulisemalt kui nooruspõlves. Üks film tema osalusel on juba selle aastanumbri sees linastunud, neli tükki veel linastumiseks valmimas. Neist üks põgusal vaatlusel ekstra huvitav – Itaalia düstoopiline ulmetriller „Broken Key“, kus lisaks Lambertile ka Rutger Hauer, Michael Madsen ja Franco Nero.

Alustas Christophe oma näitlejakarjääri vähetuntud prantsuse komöödia- ja draamafilmides ja on aegade jooksul mänginud ka mitmetes krimitrillerites. Kuulsus tuli aga 1984.

Loe edasi...

Kui autor paneb romaani nimeks “Tumeaine” (“Dark Matter”), kargavad esimeste asjadena pähe emotsionaalsete vampiiride pühalikud riitused kooli higises riietusruumis või mõne põhuse Ameerika osariigi küüniromantika lõdvas füüsikaulme kastmes. Viimase puhul oleks see ilmselt ainsaks lõdvaks või siis dimensionaalselt puudulikuks komponendiks.

Blake Crouchi teos on õnneks täiesti teisest ooperist. Küll mitte kosmose, vaid hoopis maistel teemadel. Autor on meie lugejatele (ja miljonitele televaatajatele läbi samanimelise seriaali) tuttavaks saanud triloogiaga “Wayward Pines”, mille esimese osa avaldas kirjastus “Helios” Andreas Arduse tõlkes 2013. aastal. Kui nimetatud triloogia kujutab FBI agendi tegemisi Twin Peaksilikult müstilises väikelinnas, siis “Tumeaine” on teadusulmega vürtsitatud põnevuslugu armastusest, tegemata jäänud valikutest, armastusest, sellest, kui kaugele oleme nõus minema, et unistusi täide viia ja lõppeks veel kord armastusest.

Loe edasi...



Umbes esimese Mass Effecti sündmuste ajal otsustavad mõned, et ei jää ootama, kuni Linnutee galaktikas virts ventikasse lendab, vaid lendavad ise enne minema. Laevad kümnete tuhandete külmutatud kolonistidega, sina nende hulgas, võtavad suuna Andromeeda udukogule, et seal uut elu alustada. Kuussada aastat hiljem ärkad sa üles ja avastad, et oled kohal küll, aga et asjad pole sugugi nii roosilised kui kaugelt paistis: täheparve täidab veider ja ebatervislik energiapilv, koloniseerimiseks ettenähtud kinnisvara on kehvas seisukorras ning esimesed kohatud tulnukad annavad sinu pihta pikema jututa tuld. Kuna sinu alter ego Ryderi ametinimetuseks on “rajaleidja”, pead just sina skafandrikäised üles käärima ja tööle hakkama, et Andromeedast inimkonnale sobiv elupaik teha.

Loe edasi...

Kui Ove ütles, et ma võiks jooksvalt kirjutada Reaktoris ilmuvatest novellidest, siis mainis ta: nagu ma toona tegin, kui kunagi ennemuiste Reaktoris jututoimetajana tegutsesin. Siis oli endalgi näha, milline töö võib minna tekstide peale, mida enamik esmapilgul üldse lugema ei hakka, sest sõnade arv on suurem kui niisama sirvimiseks tahaks. Lehekülgede arvu pole näha, aga avad teksti ja näed, et scrollimisriba on pea nähtamatult kitsas ja jätadki asja katki, sest pole teada, kas ikka maksab.

Toona oli kahju, kui tekst jäi lugemata seepärast, et ei osata aimata, millega on tegemist. Too oli natuke ka algusaegade värk ning tõenäoliselt polnud keskmisel lugejal tekstide hääduse osas mingeid ootusi. Kui on pikem tekst, siis grafomaania; kui lühem, siis mingi mõttetu nupuke. Päris nii see siiski ei olnud ja metatekst toimetajapoolse tutvustusena tundus toona põhjendatuna.

Loe edasi...

Nüüd on see siis eesti keeles olemas. Fännide poolt kaua igatsetud uus osa Harry Potteri saagale. Mõnele ehk ebameeldiva üllatusena mitte romaanina, vaid näidendi kujul ja teistele ebameeldiva üllatusena mitte J. K. Rowlingu sulest, vaid lihtsalt tema mentorluse all J. Thorne´i poolt kirja pandud.

Selleks, et mitte lasta end neist kahest seigast põhjustatud eelarvamusest kõigutada, andsin raamatu kõigepealt lugeda nn. sihtgrupi esindajale, oma tütrele. Ta neelas selle ühe õhtuga alla, mis oli hea märk. Siis küsisin temalt kommentaari ja see kõlas umbes nii: “See oli... kahtlane. Hea, aga paiguti üsna segane ja... kahtlane.” Sellise teadmisega varustatult ja ootusi igaks juhuks mitte eriti kõrgele seades, asusin ka ise lugema.

Ütlen kohe alustuseks, et süžee oli hea. Lugu oli huvitav, potteriaanasse lisandus üks uus huvitav tegelane ja oleks J. K. Rowling selle ise ja romaanina kirjutanud, siis oleks igati tubli järg suurele saagale olnud.

Loe edasi...

Tegemist siis Clarke idee põhjal Baxteri poolt kirjapandud teos. Seega mitte kahe võrdväärse autori ühisteos, vaid pigem ikkagi puhtalt Baxteri kirjutatud asi. Baxterlikku stiili on tunda küll. Kuigi olen temalt lugenud varemalt vaid ühe raamatu („Ajalaevad”), on "Kaugete päevade valgus" samaoodi väga mastaapne ja suurejooneline. Baxter mängib väga suurte ideedega, ta sukeldub ajalukku, uurib Jeesuse elu, vaatleb esimeste elusolendite tekkmist läbi miljardite aastate ning analüüsib paralleelselt tehnoloogia mõju inimkonnale. Täpsemalt siis teeb üks firma avastuse, mis võimaldab neil luua väikesi ussiauke igasse aegruumi nurka ja läbi selle jälgida abosluutselt kõike, ajalugu, teisi planeete ja eriti muidugi teiste inimeste intiimelu.

Paljuski ongi see raamat tegelikult üks vägagi mahukas essee või mõtisklus. Baxter arutleb siin mõnuga ja kümnete lehekülgede viisi küll ussiurgete tehniliste detailide ja küll ajaloolise tõe üle.

Loe edasi...

Naomi Noviku romaani "Välja juuritud" juures tasub meeles pidada, et tegu on eelkõige noorele lugejale kirjutatud kõrgfantastilise (high fantasy – ingl k) teosega. See võib kippuda meelest minema, sest hoolimata sellest, et peategelane on noor ja sutsuke lapsemeelne metsakülast pärit piiga ning et kõike kirjeldatakse läbi tema naiivse ja veidike trotsliku pilgu, on sel romaanil seda n-ö täiskasvanulikku hõngu. Eriti alguses ja lõpus.’

Kui olin teosega umbes poole peale jõudnud, tekkis tahtmine raamat katki jätta, märkega – ei kvalifitseeru edasilugemiseks. Aga kui keskpaik oli öötundide arvelt läbi koperdatud, ei kahetsenud pingutust – lõpp lunastas.

Kui kuidagi ja väga rohmakalt üldistada, on "Välja juuritud" modernses keeles kirjutatud muinasjutt, kus ei puudu ei neetud mets, imekaunis ja selge veega jõgi, kuri nõid, hea loodusnõid ja kipras kulmudega turtsakas, aga väga austusväärne võlur.

Loe edasi...

Pikkmaa saaga viimases osas on Astumispäevast möödunud kuuskümmend aastat. Peategelased on jäänud vanaks ning nende lapsed on sirgunud suureks. Uus põlvkond peab astumist ehk kõrval-maadele minemist sama igapäevaseks kui rongisõitu. Siiski leidub Pikkmaa avarustes endiselt palju uusi ja avastamata paiku, mis peidavad endas etteravamatuid ohtusid.
Kõigi mõistuslike olenditeni kogu Pikkmaal jõuab ühel päeval salapärane kutse: ÜHINEGE MEIEGA.

Terry Pratchett´ile omast huumorit (näiteks: Ed Cutler ei saaks isegi lekkiva vanni juhtimisega hakkama.) leidub vaid esimestel lehekülgedel ja edasi jätkub lugu tõsisemas toonis.

Kindlasti tekitab Pratchett´i austajates rõõmsat äratundmist ahvilaadne troll Sancho, kes nimetab ennast raamatukoguhoidjaks. Neile, kes pole Pratchett´i teostega tuttavad, olgu selgituseks, et Kettamaailma sarjas töötas Nähtamatu Ülikooli raamatukoguhoidjana inimhingega orangutan.

Loe edasi...

Ulmestaar



Sellekuine ulmestaar on ulmekirjanik ja Reaktori pikaaegne kaastöötaja ning arvustaja Leila Tael-Mikešin

1. Mida praegu loed?
Loen Stephen Kingi raamatut "Mis hundi suus, see hundi oma." See pole küll otseselt ulme, kuid on Kingile omaselt psühholoogiline ja õudussugemetega.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Mind naelutab raamatu külge põnev sündmustik või huvitavalt kirjeldatud karakter, kellele kaasa elada.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Ulme vaieldamatu suurim lemmik on Terry Pratchett, kelle kõik eesti keeles ilmunud teosed on läbi loetud, paljud isegi mitu korda. Teiseks lemmikuks on eelpool mainitud Stephen King, kelle teostest valdava enamuse moodustab ulme. Komandaks lemmikuks on "Täheaja" antoloogiad, millest võib leida tõelisi pärle kodumaistelt ulmekirjutajatelt.

Ulmet hakkasin lugema varateismeeas ja alustasin "Marduste" sarjaga.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia



Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber)



Koostanud Raul Sulbi. 302 lk. Tartu, Fantaasia, 2017.
Kaanepilt Meelis Krošetskin.

Esimesena saabuvad uuele, seniuurimata planeedile sõjaväelased, kelle peamiseks mureks saab Veenuse vaenulikus keskkonnas ellujäämine. Sellest räägib Keith Bennetti lugu "Raketlastel on karvased kõrvad", tõlkinud Priit Kenkmann.
Järgmisena saabuvad planeedile kaevurid, kelle on palganud... keskaegsest Veneetsiast pärit kaevanduskompanii! Nii juhtub Jaagup Mahkra loos "Veenuse kuninganna".
Mida enam sigineb planeedile asustust, seda enam tekib sinna ka igasugu kahtlast rahvast, kes koguneb räpaste kõrtsilaudade taha kaarte mängima. Lavie Tidhar, "Uppunud jumalus". Tõlkinud Martin Kirotar.
Kuritegeliku kontingendi koondumine Veenusele tähendab seda, et peatselt on platsis ka Vene maffia oma jõhkrate meetodite ja salakavalate plaanidega.

Loe edasi...

Tõlkinud Silver Sära

Üks on kindel: Arthur poleks kunagi pidanud Janeyle seda nukku saatma.
See juhtus niimoodi.
Ta kirjutas meile ühe oma absurdse kirja ühest kohast Aafrikas, kus ta oli abiks pärsimaalaste ülestõusu majasurumisel. See oli – nagu tavaliselt – kaunistatud erksatooniliste pliiatsi ja tindi abil tehtud sketšidega tema mustanahalistest sõduritest (kes näisid olevat erakordselt sarnased Christy Minstreli liikmetega) ja postskriptumis sisaldus informatsioon, et ta saadab Janeyle ühe väikese musta nuku, mille ta oli leidnud mahajäetud hütist.
Nukk, mis oli mässitud aastavanusesse Timesi tehnikalisasse ja seotud kokku kolme nöörijupiga, saabus kohale kaks nädalat hiljem. Margid panin ma kõrvale oma kolmeaastase nõbu tarbeks, kuni ta saab nii vanaks, et oskab nende väärtust hinnata.
Janey oli pettunud ja ma ei imestanud.

Loe edasi...

Hukkamismeeskond töötas tõhusalt ja efektiivselt. Vilunud liigutusega sidusid kaks meest sipleva ohvri jalgade külge köied, kolmas asetas paika palgi ning neljas andis köite teistesse otstesse seotud hobustele piitsa.

Loomad hirnatasid ja vedasid õnnetu röökiva ohvri vastu teivast ning pressisid selle tömbi ja rasvaga määritud ning rohmakalt tahutud malaka otse sooja tuksuvasse ihusse. Veri purskas, ohver kaotas teadvuse ning järgmisel hetkel kargasid timukad ligi, sättides palgi ühe otsa juba valmis kaevatud auku ning lasid hobustel palgi kõigestükis sinna aetud ohvriga püsti tirida.

Vanemtimukas, tüse ühesilmne morn mees äigas käega üle higist leemendava otsaesise ning ohkas mõrult.

“Palju meil veel on?” hõikas ta enda kamraadidele. “Seitseteist vähemalt, kui vahepeal pole isand lasknud talupoegi veel kinni püüda ning juurde tuua,” vastas kiitsakas ametivend, veriseid käsi ropult määrdunud rätikusse pühkides.

Loe edasi...

Ma virgusin. Aeg oli kätte jõudnud. Viimane, kes oleks suutnud mind takistada, oli nõrgestatud ja haavatud. Ma olin oma Neljale Isandale juba liiga kaua valetanud. Kuid ma olin ka liiga kaua maganud.
Mäletan eilse päevana, kuidas Melphegor minu poole kutseloitsu saatis. Ma mõistsin, et midagi on valesti, sest mingi jõud looritas tema taju, kuid samas täitis mind uhkus, et sellest albinuudide rassi viimasest esindajast oli sirgunud nii võimas teener. Ma vastasin tema kutsele.

Kui tõusin ookeanist, seisis ta üksi kaljupangal - punased juuksed ja punane mantel tuules lehvimas, marmorjas nahk hommikuudus valendav, vööl rippumas minu kingitud rituaalinuga Vereküünis tihedalt vereruunidega tätoveeritud käsi pidemel. Ta kummardas, salakaval naeratus punastel huultel, valge nägu nagu mask. "Oli au mu isand," lausus ta. Tema hääl oli mahe, salakaval, sensuaalne: iga sõna täitis vägi, mille sarnast ma polnud kõikide nende millenniumite jooksul veel ühelgi surelikul tajunud.

Loe edasi...

"Kolmeosalise järjejutu "Pilvelinna Bluus" viimane osa.
Eelmine osa

Ellisele tõmmati ühtäkki seljatagant must kott pähe ning ta kuulis Ruani ütlemas: “Viige ta kuhugi tagumistesse tunnelitesse ja tehke vagaseks. Laibast tuleb pilt teha ja Ingerslebenile saata. Alles siis võite ta ümbertöötlusse pista.”
Kapid otsisid Ellise läbi ning eemaldasid tema põuest püstoli. Saadetuna peakoti pimedusest, tiriti Ellis ruumist välja ning ta sai siplemise eest veel ühe rusikahoobi maksa. Võimas valupurse hetkeks peaaegu halvas kogu keha ning röövis Elliselt tahte edasist vastupanu osutada. Tal polnud enam aimugi, kus ta nüüd viibis või kuhu nad teel olid. Ainuke millest ta aru sai oli see, et kõik kolm meest saadavad teda. Ellisel võttis natuke aega, et end koguda, kuid veidi taastununa asus ta oma vastukäiku planeerima. Tema nahalt ja riiete vahelt hakkas pudenema õrna tolmu, mis heljus õhus nende ümber.

Loe edasi...

(c) ARAD (arad-at-fimfiction.net)
(c) Tõlge eesti keelde Osvald Soobel

Equestria kuningriik on püsinud üle tuhande aasta. Kaks iidset alikornist printsessi – Celestia ja Luna – on taganud selles riigis väikestele ponidele rahuliku ja rõõmuküllase elu. Celestia valitseb päeva ja päikest, tema õde Luna aga ööd ja kuud. Enne õdede troonileasumist valitsenud maal aga kaos: kolm ponihõimu – ükssarvikud, pegasused ja maaponid – võidelnud ja tülitsenud omavahel, nende negatiivsed emotsioonid kutsunud aga välja kurjad talvevaimud windigod, kes tõid igavese talve ja ähvardasid ponitsivilisatsiooni sootuks välja suretada. Muistendid pajatavad, et kolm hõimu leidnud siiski ühise keele ja harmoonia ja nende sõpruse leek peletanud talve ja windigod. Aga kas kõik ka tegelikult niimoodi läks, nagu neis muistendites, mida märad varssadele talvepühade aegu jutustavad? Vaid üks poni teab. Printsess Celestia soovib tõsiselt, et möödanik püsiks unustuses...

My Little Pony. Minu väike poni.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Märts 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 3/17
Intervjuu Nicola Piovesoniga
Raskuse vaim ehk mälestusi Tiit Tarlapist
Palju õnne, Christopher Lambert
Raamatuarvustus: Tumeaine
Mänguarvustus: Mass Effect Andromeda
Reaktori veebruari juttudest
Arvustus: Harry Potter ja äraneetud laps
Raamatuarvustus: Kaugete päevade valgus
Raamatuarvustus: Libelobe loba võluritest ja nõiutud metsast
Raamatuarvustus: Pikk-kosmos
Ulmkonnakroonika 3/17
Kirjastuste uudised 3/17
Tõlkejutt: Sambo
Jutt: Vladi ärkamine
Jutt: Väelaegaste Loomine
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 3.
Järjejutt: Celestia. 1.
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0240)