Murjamitemaa elanik ja kõikide üldine peksukott Mooses leiab jõest seebi, mis õpetab talle puhtuse saladusi, aitab tal oma vaenlastest võitu saada ja koos pesevad nad kogu riigi puhtaks.

Filmi režissöör on Andrew Bond, operaator Heiko Sikka, kunstnik Elo Soode, helilooja Mihkel Zilmer, eriefektid valmisid postproduktsiooni stuudios Frost FX ja filmi produtsent on Evelin Soosaar(Mustfilm). Näitlejatest astuvad üles Kristo Viiding, Andres Ots, Riina Maidre, Ilona Tsvetkova, Tõnis Niinemets, Doris Vahtra, Vladimir Pulkin, Tiit Sukk, Inga Salurand, Elina Pähklimägi ja Kene Vernik.

Vägeva seebi filmi sai erinevate meediate kaudu juba niipalju eel-reklaamitud, et oleks olnud piinlik mitte minna. Seega olime mina ja mu vana kursavend Droz juba pool tundi enne seansi algust piletisabas. Pilet lunastatud torkas esiteks silma, et ooteruumist olid koristatud kogu istumismaterjal. Tea kas kardeti rahva mitte äramahtumist või on juba Athenas kummitamas vaesed ajad ning tuleb mööblit pisitasa müüa. Eks väikeste kultuurikinode asi. Riik pigem maksab raha käega katsutavatele asjadele nagu sammastele-hoonetele. Kino on selline olevus mida raske töövõiduna esitleda või käega katsudagi ;)

Varsti ilmusid lagedale ka teised blogijad (Jaan ning onu Kalver) ning ulmekirjanik Maniakkide Tänav koos Anne-Maiga. Nii võis end kinosaali sääda. Esimene väike ehmatus tuli seoses sellega, et film oli vaid 20 minutit pikk. Niipalju jääbki siis eesti filmist alles kui sealt kogu ugri-mugri kunst maha rookida oli mu esimene mõte. Õnneks rahustas saali ette tulnud Andres koheselt kõiki, et peale põhi-lühifilmi tuleb esitlusele ka dokfilm seebiloo tegemisest.

Film oli hea. Hoogne, fantaasiarikas ja tempokas Holliwoody superkangelaste filmide paroodia. Eelnevalt kõrgeks aetud ootused petetud ei saanud. Ainult lõpp kannatas pisut kiirustatud
kokkutõmbamise all. Liiga kiirelt sai minujaoks kogu tegevus otsa. Vägikaikavedu kangelase
ja mustusejumalanna vahel oleks võinud tiba pikem olla. Praegu oli film justkui proportsioonidest väljas. Inimene kellel keha normaalsuuruses ja parimas tervises, aga pea näe kahjuks õunasuurune kämbu. Mulle ei mõjunud veenvalt ka Andrew hilisem vabandus, et märulit oli lõppu plaanitud veel küll- ja küll aga näe festivalide tarbeks tuli kokku tirida. Teinud siis kaks versiooni või midagi. Üks kino ja teine festifalidel kolistamiseks.

Filmi lühidust üritati pisut korvata dokumentaalfilmiga mis rääkis lähemalt kinoloo sünnitusvaludest ja tegemisega seotud faktidest. Dokfilmil polnud samuti viga. Kohati suisa hariv ning inspireeriv. Ainult see filmiautorit pidev ette- ja taha geeniuseks nimetamine hakkas väsitama. Mina autorina vajuks küll häbist maa alla kui sarnane mesine kuldamine suurel ekraanil minupihta käiks.

Dokfilmist märksa rohkem meeldis mulle Andrew Bondi enda sellele järgnev jutt. Ütleme ausalt, kogu see kiiduvoor jättis temast üsna võõristava mulje. Kahtlen kas Tarkovskit on ka suudetud ühe minuti jooksul nii mitu korda geeniuseks nimetada. Seda üllatavam oli hetk hiljem näha enda ees lõbusat, humoorikat ja sõbralikku vennikest. Jutuvada veeres tüübil kenasti ja lausa lust oli kuulata ideid uutest projektidest ning fakte sama seebifilmi kohta. Ma soovitaks Andrewl ikka teinekord karmimalt seda, mida ta abilised teevad, kontrollida.

Vaata lisa: www.mustfilm.com/category/film/legend-vagevast-seebist-film/