Kes pärast "The Martiani" vaatamist tundis, et isu Marsi-teemaliste ulmefilmide järele ei saanud täielikult rahuldatud, võib ette võtta Mark Elijah Rosenbergi igati eesmärgipärase autoritöö "Approaching the Unknown", kus usaldusväärse Mark Strongi poolt mängitud astronaut William D. Stanaforth saadetakse ihuüksinda 270 päeva kestvale teekonnale punase planeedi suunas. Marssi kavatsetakse koloniseerida ning sinna elama asuda planeeriv Stanaforth on valitud esimeseks inimeseks, kellel luksus selle pinnale astuda. Film jälgib pikka ja üksildast reisi, vastates ükshaaval erinevatele missiooni puudutavatele küsimustele, mis võivad vaatajat vaevata, ning seades Stanaforthi erinevate tehniliste probleemide ette, mida pardal lahendada. Nagu "The Martiani" Mark Watney, on missiooniks aastaid valmistunud Stanaforth nutikas ja pragmaatiline teadlane, kes muuhulgas on loonud temaga kaasas oleva unikaalse reaktori. Kuna mees rändab solitaarselt, võib ennatlikult jääda mulje, et filmis teksti peaaegu polegi, kuid tegelikult peab ta regulaarselt videokõnesid kolleegide või teda imetlevate võõrastega. Samuti kuuleme eksistentsiaalseid sisemonolooge.

Üksildaste astronautide psühholoogilistest jõukatsumustest on läbi aastakümnete mitmeid filme tehtud — esimese hooga meenuvad võrratu "Moon" ja 70ndate kultusteos "Silent Running". "Approaching the Unknownil" puudub kahjuks oma kindel nägu, mille järgi teda mäletama jääda, aga hästi kammerlike ning tõsisesisuliste ulmekate austajail ei tohiks seda vaadates piinlik hakata. Režiidebüüdi kohta on see suht ambitsioonikalt teostatud, stsenaarselt ilmekas ning meelevastaseid maitsevääratusi siin ei silma. No näiteks ei ilmu ootamatult välja värdjalikke elukaid (vaatan sinu poole, Danny Boyle!) ega näe inetuid arvutis tehtud plahvatusi, mis ähvardaks kosmosekauboi laevast minema tähtede vahele lennutada. Tegemist pole lennuka seikluse, vaid pessimistliku karakterdraamaga, mis keskendub koduplaneediga hüvasti jätnud Stanaforthi motiividele, eesmärkidele ja tunnetele. Käesolevat lugu saaks edukalt teatrilavalgi etendada.

Filmi vaevab aga kaks esileküündivat probleemi. Esiteks: katarsiseni jõudes hakatakse liiga julgelt "2001: A Space Odysseyt" ahvima ning näeb maailma kõige tobedamat skafandrit. Kui nüüd täitsa karm olla, siis viimased minutid on nagu popsus peaga kokku pandud Snickersi reklaam. Teiseks: Mark Strongil, kes reeglina väärikalt esineb, ei õnnestu intrigeerivalt kirjutatud peategelast huvitavaks mängida. Kui mainitud Mark Watney oli botaaniku kohta meeletult karismaatiline tüüp ning "Moonis" oli põnev jälgida Sam Belli oma seletamatu teisikuga jagelemas, siis Stanaforth meenutab oma monotoonsuses kuivetut robotit. Kaldud imestama, miks tal peast mõni kruvi välja ei kuku. Kui peaossa oleks leitud näitleja, kes lähenenuks tegelasele loomingulisemalt, võiks "Approaching the Unknown" isegi suurepärase madala-eelarvelise ulmedraamana mõjuda.

Aga mis selle juures igal juhul võlub, on hea tunnetus ning teatav intelligentsus, mida kaasajal ei saa paljude ulmekate kohta öelda. Film nõuab mõningast seedimist ning paneb kõigele lisaks mõtlema ühe reaalse globaalse probleemi ehk veepuuduse üle, sest Stanaforthi loodud riistapuu võimaldab mullast puhast vett saada. Selliseid taibusid Maa vajabki, aga vaat — ta saadetakse sealt hoopis minema...



Mu sõber Guy sedalaadi filmidest jälle ei vaimustu. Kui seda talle kirjeldasin, kostis ta: "sounds more like approaching 8 hours of good sleep to me".

Originaalne postitus pärit siit: Approaching the Unknown