Ulmeühingu ja ulmelisti algus

RAUL SULBI:
1993. aastal hakkasid keskkooliõpilased-gümnasistid Eestis aktiivsemalt õpilaspoliitikat ajama ning Soome eeskujul loodi ka Eesti Gümnasistide Liit. Kuna mina ja mu klassivend Taavi Tuvikene olime Tartu Gümnasistide Liidu loomise juures, tekkis meile ka oskusteave, et kuidas luua MTÜd ja järgmine samm oligi juba see, et minu peas formeerus idee teha selline asutus nagu Eesti Ulmeühing. Kusjuures alguses polnudki asja taga meeletu soov fänne ühendada ja hakata meeletut seltsielu elama. Pigem oli mõte, et teeme igaks juhuks endale sellise juriidilise keha, ehk kulub ära, kui on kunagi soov hakata midagi kirjastama või mingeid autoriõigusi hankima.

Sellisena me ta 1995. aasta 5. märtsil kolmekesi – Taavi, mina ja tädipoeg Rene tegime, häbi öelda, aga sellest kolmest asutajaliikmest on vaid üks liige. Mina paraku jäin mingil ajal liikmeskonnast kõrvale samuti see kolmas liige - matemaatikust ulmehuviline, kes on asjast täiesti kõrvale jäänud, ulmet loeb ta muidugi edasi.
vlcsnap-2012-08-29-14h04m59s71

Raul Sulbi ja Taavi Tuvikene Estcon 2012

Esimese tegutsemisaasta jooksul kujutaski ulmeühing endast rohkem riiulifirmat. Plaane oli meil küll palju, mida sellega teha. Näiteks hakata kirjastama, hankida lääne agentuuridest autoriõigusi jms. Kuidas seda aga teha, meil kahjuks samas väga head ettekujutust polnud, samuti nagu finantsvõimekust. Eks seda ettekujutust polnud Eestis palju teistelgi, sest 90ndate keskpaigas oli kirjastusturg alles moodustumas ning kellelgi kirjastustest ühtegi ulmesarja veel polnud.

Igal juhul oli see ühing esimesel aastal lihtsalt olemas ja tegelik asi, mille ümber hakkas teatav fändom kogunema, oli ulmelist – sf2001@obs.ee.

TAAVI:
Eks ma mängisin ka ulmelisti tekkimise juures olulist rolli. Olen väiksest peale astronoomiahuviline olnud, mu isa oli astronoom ja vedas mind tähetorni kaasa, kus oli võimalus kasutada ka internetti. Mind hakkas see arvutite asi võluma ning ta avastasin sellise nähtuse nagu veebilistid. Esimesena sai meililist loodud tähetornile, et huvilised saaksid astronoomiauudiseid hankida. Sealt tekkis oskus ning läks vaid mõni kuu mööda ja see idee kandus edasi ulmevaldkonda...

Täpsemalt sai list sf2001 loodud 1996 aasta kevadel ja sealt edasi kasvas fändom juba üsna kiiresti. Nime puhul oli hiljem (eriti just 2001 aasta paiku) arutlust, et kas peaks seda ehk muutma, aga lõpuks jäi ta nagu on. (Kusjuures huvitava faktina tasub mainida, et list jookseb siiani esialgse tarkvara peal)

Alguses oli muidugi omajagu tegemist, et listis vestlust käima saada, nügisime isegi klassivendi ja sõpru, et nad tõstaksid üles intrigeerivaid teemasid ja saaks elu sisse.


RAUL:
Muide kui list 96. aasta maikuus sündis, siis mul veel mailiaadressi polnud – selle sain alles septembris, kui läksin ülikooli ja umbes sügisest algaski listis pihta meeletum liiklus. Tekkisid teemad, kus inimesed hakkasid kirglikult ja vihaselt andma ja mitte persoonide, vaid vaadete ja seisukohtade pihta. Vaieldi kõikide alamžanrite ja definitsioonide üle, hakati lemmikautoreid promoma ja nii ta läks.

Meiliaadressi puudumine ei tähenda muidugi seda, et oleksin listielust kõrvale jäänud. Mäletan, et 96. aasta suvel printis tähetornis tegutsev Taavi maatriksprinteriga suurele rullpaberile välja valiku põnevamaid listikirju ja oli n-ö hääletoruks listis, kes võttis ulmeühingu nimel sõna ja edastas mitmesuguseid minupoolseid mõtteid.

Suvel 1996 (ei mäleta kelle kaudu) toimus ka ajalooline telefonide vahetus ja nii sai ulmeühing kokku Veiko Belialsiga, samal päeval tegi Veiko meid veel tuttavaks Elmatari toimetaja Jüri Kallasega. Nii et paralleelselt listiteemaga tekkis ka inimeste endi kokku- ja tuttavakssaamine. Rääkida oli omavahel muidugi tohutult ja nii ta läks. Umbes samal ajal hakkas ka Mario Kivistiku eestvedamisel “Põhjanaela”- “Põhjatähe” ja “Mardusega” seotult tekkima ulmeautorite sõpruskond, kuhu kuulusid Veiko Belials, Marek Simpson, Lew R. Berg, Veikko Vangonen, Craig Wolf jt.

Selleks ajaks oli ulmeühing juba enam kui riiulifirma ja tekkis ka soov ajakirja välja andma. See hetk sai veebis tehtud ka sellist asja, nagu ulmeuudise väljaandmine veebiajakirja “SF Online” nime alt. Seda me Taaviga alguses otseselt välja ei reklaaminudki ja lõpuks jäi ta seisma, aga kohe tekkis ka idee, et peaks andma välja paberajakirja – fanzine’i – kserograafiliselt paljundama, mis paralleelselt “Mardusega” ilmuks siis.

1997. aasta kevadeks sai ka esimene number peaaegu valmis, nimeks sai valitud “Terra Fantastica”, mille küljenduse tegi Taavi ja kuhu sai tellitud pea kõigilt omaaegsetelt autoritelt jutte. Mart Raudsaare “Soolinn”, Veiko Belialsi “Sfinks”, Marek Simpsonilt “Kohtumine” ja Lew R. Bergilt “Kolm tilka verd”. Kuna aga see fanzine kunagi reaalselt ei ilmunud, siis need lood ilmusid valdavalt Algernoni esimestes numbrites 1999. aasta alul.

Lisaks oma juttudele leidus seal ka tõlkejutt, milleks oli Jürka soovitusel Robert E. Howardi “Olevus katusel”. Sellega läks nii halvasti, et enne kui valmis saime, ilmus sama tõlkejutt ka “Marduses” Kivstiku tõlkes.

Muide, paralleelselt listiga üritasime koondada ka ulmehuvilisi paber-kirjavahetuse kaudu suhtlema. Reklaamisime “Postimehe” tollase webmasteri Jaanus Lillenbergi kureerimisel ilmunud noortelisas “Jess” oma kontaktandmeid ja ühingu veebilehekülge. Mingisugune fännsuhtlus selle kaudu isegi algas ja tekkis paarikümne inimeste kirjavahetuse võrgustik, kus mõni saatis ka jutte ja mõni (väga vingeid!) pilte. Aga see võrgustik hajus kiirelt, sest internet tuli peale ning keegi ei viitsinud enam tegeleda markide lakkumisega. Igatahes kummalise ajaloolise paralleelina sai meiegi fändomi sünni juures 1990-ndail aastail harrastatud sellise kirjavahetajatevõrgustiku raames suhtlust, nagu oli USAs sealse fändomi sünni ajal 1930-ndate alul.

Üks verstapost, mis tasub äramainimist, on ka “Eesti Ekspressis” ilmunud artikkel ulmeühingust, kus rääkisime meist lugu tegema tulnud Meelis Pillerile ja Vesta Reestile ühes tähetorni külmas ruumis ühingu plaanidest jms. Tol hetkel oli plaane palju, kuid elu tegi oma korrektuurid.


TAAVI:
Alguses käidi välja ka selline idee, et võiks püsti panna raamatuklubi. Klubiliikmed maksaksid maksu ja selle eest tellitaks võõrkeelseid raamatuid, mida saaks jagada ja lugeda ning anda edasi. Aga sellest ei saanud asja, sest alguses ei tulnud piisavalt palju inimesi kaasa ning hiljem jäi see soiku.


Estconi ellukutsumine


TAAVI:
Nüüd jõuamegi 1997. aastani välja, kus sündis esimese kokkutuleku idee. Listiarhiivi järgi viskas 7. märtsil kõige esimesena selle teema üles Lea Larin, Eesti Eekspressi ajakirjanik (kusjuures ta pole ühelgi üritusel kunagi kohal käinud). Tsitaat: Ja veel üks mõte on ilusate ilmadega pähe pidama jäänud: võiks suvel soojaga ühe kokkusaamise korraldada, saaks pidada ulmelist debatti ja rampse vahetada!

Aprillis võeti teema taas üles ning Janek Part pakkus välja ka kokkusaamise koha, Aegviidu lähedal lähedal asuva Tõrvaaugu. Seal see toimuma saigi, kohale tuli üksjagu – kokku 15 inimest. Päris õigeks ulmehuviliste kokkusaamiseks seda siiski nimetada ei saa, pigem ikka listirahva kogunemine.


RAUL:
See esimene kokkutulek, mida me hakkasime nimeta Protoconiks või Preprotoconiks, tekkis seega peamiselt selleks, et näod ära näha ja oli üheõhtune üritus, laupäeval sõitsime kohale, saime Aegviidu poe ees kokku, täiendasime oma söögi- ning joogivarusid ja sealt liikusime edasi. Sellest tekkis mõte, et järgmine aasta peaks samas kohas tegema juba programmiga ürituse, kus oleksid ettekanded ja muud särgid-värgid. Esimesel listirahva kokkutulekul aprilli lõpus 1997 näitasime ka väljaprinditud “Terra Fantastica” esimese numbri külgi, aga rohkem asja sellest väljaandest ka kunagi ei saanud. Küll säilis see nimi seekaudu, et samanimelises antoloogias ilmusid 2004. aastal ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud esimese ulmejutuvõistluse parimad tööd.

1998. aastal toimus siis see päris esimene Estcon, mis sündis ka suhteliselt viimasel minutil. Juuni keskpaigas polnud näiteks veel päris kindlat ürituse kava, kuupäeva ega kohta, ainult idee. Aga kuu ajaga sai siiski Estcon sealsamas Tõrvaaugul korraldatud.

Esimese programmi panin kokku mina – see koosnes küll suuremalt jaolt paarist ulmekirjanduse-teemalisest etteandest ja Eesti ulmeauhinna Stalker esmakordsest väljaandmisest, aga tegemist oli siiski esimest korda kokkutulekuga, kuhu tulid ka kirjastajad. Viimaseid oli küll vaid kaks: Varrakust Krista Kaer ja Jüri Kallas Elmatarist.

Krista rääkis oma kirjastuse ulmeplaanidest ja -sarjast, Jürka Elmatari plaanidest ja esmakordselt said fännid otse küsida kirjastajailt kõiksugu asju, nagu näiteks et miks sellist kräppi välja antakse jne.

Elavamalt on mul meeles ettekannetest veel Jürka jutt sügavas öös vene ulmest, mille järel, tõsi, ma ise vist rääkisin millestki, küll juba üsna krillis silmadega ja umbes paarile-kolmele kuulajale.

Koht ise nägi välja nagu üks suur rehetalu. Kõik olid põhimõtteliselt ühes suures ruumis ja hommikuni käis karm jauramine. Kuskil kuueni hommikul käis Tolkieni rappimine, kolm tundi oli magamist kah ning hommikupäike leidis meid maja eest laua tagant jälle asja arutamast.
t-14 (1)

Estcon '98 ühispilt

Mida see esimene päris Estcon andis? Andis usku, et fännid reaalselt on olemas, pole ainult nimed @-i ees, et nad tahavad koos käia, kord aastas laaberdada, oma lemmikuid teistele pähe määrida jne. Võib öelda, et traditsioon tekkis esimese korraga. Järgmisel aastal polnudki enam küsimust, et kas korraldada, vaid kus ja kuidas korraldada.

Esimesest Estconist olen kirjutanud fotodega ülevaateartikli ka “Marduses” 4/98 lk 12-15. Esimeste Estconide ülevaated on ka ulmeühingu vanal kodulehel (www.obs.ee/~taavi/esfa/) kenasti olemas.

Teise Estconi toimumise ajaks olin mina juba kaitseväes ja asja korraldamine jäi Taavi ja Jürka õlgadele. Kohal olin, aga ei korraldanud.

Jürka tegeles programmiga ja Taavi olmega, Taavi broneeris ka puhkemaja. Teine Estcon toimus Mustjõe kõrtsitalus, mis oli veidi suurem koht, sest Tõrvaaugu jäi kitsaks. Juba esimesel Estconil oli natuke rohkem inimesi kui Tõrvaaugu oleks mugavalt mahutanud.

Mustjõe asub tegelikult Tõrvaaugu lähedal, Aegviidust kümmekond kilomeetrit eemal raudtee ääres. Nii et kui oli väljas ettekannete voor ja tuli järgmine naftarong, siis tuli kaheks minutiks ettekanne katkestada, oodata kuni kuulmine taastub ja siis jätkata (Mustjõe kõrtsitalu on hiljem korduvalt maha põlenud ja uuesti üles ehitatud – hetkeseisu ei teagi).

Kui esimese paari esimese Estconi peale mõelda, siis on tuliselt kahju, et kuigi sellest algsest kohalkäivast kaadrist on suur tuumik ikkagi hiljemgi kohal olnud, pole päris paljud esimestel kordadel kohal olnud inimestest rohkem väga edasistele üritustele jõudnud. Samuti on mitmeid listi algusaegade suuri kirjutajaid üritusest lahku kasvanud.

Üks tähtis asjaolu Estconide loos on ka tõik, et 2002. aasta Estcon oli esimene kolmepäevane üritus. Selle kokkuleppimisega kaasnes muidugi ka korralik vaidlus, kuid lõpuks jäi nii, et reedel kogunes tuumik ja paljud tulid alles laupäevaks.

Esimesi Stalkereid algupäraase lühiproosa kategoorias ei määratud mitte fännihääletuse teel, kuna kartsime, et fännid ei ole kodumaiseid jutte piisavalt lugenud, vaid auhinna valis esimesel aastal välja žürii ning teisel aastal sõelus nominatsioonikomisjon välja 5 finalisti, mis anti siis fännidele hinnata. Olles selle žürii töö kureerija (ja teisel aastal nominatsioonikomisjoni esimees), palusin hindajailt esimesel aastal ka kommentaari või põhjendust antud hindele. Andri kirjutas Lew R. Bergi jutu “Kõrvalepõige” kommentaariks “haisev sitt”, mida ma muidugi enda teada ei hoidnud. Järgmisel aastal oligi hetk, mil Berg oli julguse kokku võtnud ning ohvitseri sammul Andri juurde läinud ning küsinud, et “kas sina oled see mees, kes kirjutas mu jutu kohta “vedel pask“?”. Jürka, kes seal lähedal seda kuulis, võttis kohe nõuks antud tsitaati parandada: “Ei-ei, see oli “haisev sitt”.” Sellepeale ütles Berg klassikalised sõnad: “Ei, ma olen rahumeelne inimene. Seda võivad kinnitada kõik, kes pole jäänud mu rusika või Moskvitši ette.”
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0545)