Labürint taas avatud

Estconi-järgsete vabas vormis kogunemistega alustasid Tartu ulmikud taas vanas kohas - Vanemuise 21a keldrikorrusel, endises Labürindis, nüüdses Club80-s. (Kolm Ahvi oli augustis kinni.) Proovisime, kuidas muutused meile sobivad.

Selgus, et "Uus labürint" oli muutunud eelkõige pearuumi osas - kiviplaatidega põrand on seal üle värvitud, uus lett tehtud, suurem telekas nurka monteeritud ja söögid kah kuidagi kvaliteedi-hinna suhtelt kehvemad. Samas positiivsetest asjadest on lisandunud kaardimakse ning ulmikute tagakambris pole muid muudatusi kui, et ära on korjatud ketid kuhu oli mõnus asju riputada.

20120810 005


20120810 007
20120810 001


Tallinna ulmikute augustikuu kohtumine Indrek Hargla pool

Augustikuu ulmikute kokkusaamine toimus traditsioonilise koha (baar kesklinnas) asemel hoopis tuntud ulmekirjaniku Indrek Hargla kodus. Kohal viibis üllatavalt palju ulmikuid, isegi Tartlased olid suuremalt jaolt pealinna ilmunud ning grilli ja juttu jätkus hilisööni.

20120817 003
20120817 009

Selles väikses majakeses sünnivadki suured romaanid.

Jätkuvad Tartu ulmekirjutajate õhtud

Nagu pildilt näha on Tartu ulmekirjutajad suvepuhkuselt tagasi ning jätkavad oma iganädalasi kirjutamisõhtuid. Nagu ikka toimuvad need kolmapäeviti Raekoja platsis EENeti majas, algusega 18.00. Kõik kirjutamishuvilised teretulnud.

20120822 002


BAASi kuu arvustus

Eelmise kuu parim arvustaja Raul Sulbi:

Juulis oli palju arvustusi. Silma torkas ligi kümmekond.

Silver Sära kirjutas huvitekitavalt Stanley C. Sargenti Vana-Egiptust ja Cthulhu mütoloogiat ühendavast tekstist «Nyarlathopis: A Fable of Ancient
Egypt»


Lauri Lukas arvustas Eesti autoritetrio kodumaist ühismaailma «Saladuslik tsaar». Paraku oodanuksin pelkade kirjelduste asemel pisut rohkem hinnangulist lähenemist. Lisaks märgiksin ära Lukase tekstis esineva faktivea, et omaaegsest Indrek Hargla loomingust tõukunud Fabuluse ühismaailmast miskit kunagi paberkandjale ei jõudnud. Jõudis ikka: Veiko Belialsi/Lew R. Bergi (B. S. Bailey) ühistöö «Jumalate vandenõu» (Varrak, Tallinn, 2006) on ju paberil ilmunud.

Ats Miller kirjutas minu eelmise sügise suurimast lugemiselamusest - Albert Sánchez Piñoli romaanist «Pandora Kongos». Paraku on mul Atsi arvustustega viimasel ajal mingi probleem. Vaatan nagu täielikus kummastuses pealt, kuidas ta arvustab enamasti mingit täielikku kõntsa või siis kirjandust, mis lihtsalt pole tema maitse ja rapib sedagi valusa naudinguga. Miks üks normaalne inimene endale niimoodi järjekindlalt teeb - ajal ja maailmas, kus on olemas kõik võimalused hankida endale lõpututes kogustes spetsiifilist ja tõenäoliselt meeldivat ning rõõmu tegevat lugemismaterjali, mina ei tea. Vägisi tekib mulje, et kas ei taha arvustaja mingil põhjusel eriti inglise keeles lugeda või siis ei tea ta lihtsalt neid paljusid talle ilmselt meeldivamaid kirjanikke ega oska lihtsalt nendeni jõuda. Ning isegi kui Ats arvustab midagi, mis talle tegelikult paistab et meeldis (nagu kõnealune tekst), teeb ta seda kuidagi justkui häbenedes. Nagu oleks positiivse hinnangu andmine midagi piinlikku, vale ja ebaõiget. Mistap tuleb öelda, et ka seda arvustust ei too ma välja positiivse nähtusena. Pigem probleemina.

Kristjan Rätsep tutvustas pulpulme ajaloo seisukohast olulist Philip Francis Nowlani teost «Armageddon 2419 AD», mis õige pea eestikeelsena tema enda tõlkes ka meie lugemislauale jõuab. Igati positiivne tegevus!

Triinu Meres kirjutas talle omase terava sulega kolmikarvustuse Kunnase Gort Ashryni triloogiale, aga mulle olulisemgi tundus ta karvustus Robin Hobbi romaanile «Kuninglik salamõrtsukas». Olulisem seetõttu, et nõustun Triinu põhilise etteheitega.

Andri Riid jätkas Philip Jose Farmeri arvustamist - mis on iseenesest tänuväärne tegevus -, aga tegi seda pisut kummaliselt, pannes romaani «The Magic Labyrinth», mis on kirjaniku Riverworldi sarja 4. osa, arvustusse kokku hinnangud-kirjeldused tsükli neljale esimesele romaanile. Kummaline iseenesest.

Kuu arvustuse auhinna osas kõhklesingi tegelikult kolme teksti vahel, aga kuna Andri lahendas kolmandiku mu valikust oma veidra vormistusliku otsusega, jäid priisile konkureerima kaks vene ulmele kirjutatud arvustust. Pärast pikka kõhklust otsustasin, et Lauri Lukase arvustus Mihhail Jelizarovi romaanile «Raamatuhoidja» on küll hea, aga mitte nii hea, kui ajakirjandusest selle teose kohta loetud hinnangud (Mart Juur, keegi veel?). Aga lugemishuvi see kirjutis vaid süvendas, mis on pärast aastaid tagasi Viktor okse-Pelevinist saadud moodsa ning argise vene ulme lugemise mürgistust hea uudis.

Juulikuu meeldejäävaima arvustuse kirjutas aga Jüri Kallas Kirill Benediktovi tekstile «Orihalk». Kusjuures ma ei oska oma valikut eriti hästi põhjendada. Kuigi Jürka annab tekstile kokkuvõttes pigem negatiivse hinnangu ja põhjendab seda igati hästi, tekitas arvustus mul ometi selle seiklusliku Atlantisest rääkiva lühiromaani vastu suure huvi ja tahtmise üle pika aja jälle kirillitsat veerima hakata

Igatahes minu õnnesoovid Jürkale ja edu augustikuu parima arvustuse määramisel!

R.I.P. Harry Harrison

Jüri Kallas: Ma saan aru küll, et ulmekirjanduse panteonil polnud Harrison just esimese suurusjärgu staar, aga kuidagi sümpaatne taat oli ning polnud ta midagi nii lihtsakene, kui ta romaanide järgi võinuks arvata. Piisab, kui lugeda mehe lühilugusid ja temakoostatud antoloogiaid... kuigi, mis selles lihtsuses ka halba oleks...


Suri Kuu vallutaja Neil Armstrong

314907 10151224065337868 857905624 n


Tea Roosvald: Kakskümmend aastat läheb sujuvalt mööda, ilma et inimene meenutaks, kuidas ta kümneaastaselt tahtis Gagariniks ja Armstrongiks saada. Moondud täiskasvanuks ja täheldad kaledamat maailma, kuidas võidujooks Kosmosesse oli vist vaid surriikide ärapanemisaktsioon ning ei tea kas kedagi ikka kuhugi üldse saadetigi või mitte. Aga sellisel nukral päeval nagu täna, tuleb kõik kuidagi MEELDE. Ning pole üldsegi oluline, miks või kuidas või kas. Oluline oli, kui mitu põlvkonda kasvas üles koos unistusega mitte ainult tähdedest vaid tõelistest skafandritest. Today we lost the man on the moon aga mitte kosmost oma südametest.

Tarkovski filmid Tartus

Kahel esmaspäeval septembri lõpus ja oktoobri alguses võtab Elektriteater vene kirjanduse päevade raames ette vene suure kultusrežissööri Andrei Tarkovski ja tema kaks suuremat filmi Stalkeri ja Solarise. Tarkovski tegi oma elu jooksul kokku kõigest seitse filmi, aga sellegipoolest on ta oma praeguseks 40 aastat vanade filmidega kõikide ulmefännide ebajumal. Ta avab ulmežanri hoopis sügavamalt, intelligentsemalt ja emotsionaalsemalt, kui seda teevad läänemaailma režissöörid.

stalker0wc


24. septembril kell 19, linastub Elektriteatris "Stalker", mille tegemist pakkus Tarkovski kõigepealt hoopis ühele oma režissöörist sõbrale Mihhail Kalatazovile, kes aga ei olnud nõus seda projekti ette võtma. Tarkovskit ennast hakkas järjest rohkem painama võimalus teha vendade Strugatskite novellist "Väljasõit rohelusse" film, mis järgib Aristotelese aja-, koha- ja tegevusühtsuse reegleid. Lõpuks võttis ta selle ette ning päris lõpuks tuli Tarkovskil seda filmi kaks korda otsast lõpuni üles võtta. Võtted korraldati Eestis.

"Stalkeris" pannakse proovile kõik inimlikkuse ja inimliku ahnuse piirid. Stalker on tegelane, kes viib soovijad Tsooni, milles asub Ruum. Ruumi sees saab kogeda oma kõige suuremaid soove. Tarkovski arutleb filmis selle üle, kas inimesed on üldse võimelised oma tõelistele soovidele otsa vaatama ja nendega leppima. Kui tegemist on kõige sügavama ja tugevama sooviga, kas siis on inimene nõus selle täideviimiseks ohverdama kõik endale lähedase või on ta võimeline ohverdama oma soovi, et päästa kõik muu?

597474621 sol7 122 52lo


1. oktoobril, linastub Elektriteatri ekraanil "Solaris", Tarkovski järjekorranumbrilt kolmas film. Stanislaw Lemi raamatul põhinev film räägib psühholoogist, kes lendab planeedi nimega Solaris ümber tiirlevale kosmoselaevale, et hinnata sealse meeskonna töövõimekust. Ta leiab eest veel ainult kaks allesjäänud teadlast, kes on täiesti hullunud ja räägivad asjadest, mille psühholoog Kris Kelvin koheselt meelepettusteks ja hallutsinatsioonideks tembeldab. Veetnud ise natuke aega kohapeal, hakkavad Krisi ennast järjest veenvamalt kummitama pildid tema kadunud naisest.

"Solaris" on vaste neli aastat varem välja tulnud Kubricku "2001: Kosmoseodüsseiale". Nii raamatu autor Lem kui ka Tarkovski olid mõlemad pettunud läänemaailma ulme pinnapealsuses. Tagantjärgi võiks "Solarist" pigem pidada Tarkovski edasiarenduseks "Kosmoseodüsseiast". Erinevus peitub peamiselt selles, et Tarkovski paneb oma tegelased pidama palju intelligentsemat ja filosoofilisemat dialoogi.

Kõik ulmefilmide austajad, kahel nädalal kohe peale sügise algust on Tartu Elektriteatris võimalik kogeda kahte klassikalist ulmefilmi tippteost.

Kohtume kinos!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0687)