Septembrikuu Reaktoris ilmus Tuuli Tolmovi jutt “Kirjad Päikesele”. Ma ei ole kunagi varem midagi Reaktoris avaldanud, aga seekord tunnen vajadust. Mitte sellepärast, et jutt oleks läbinisti halb, ei, seda ta pole. Vastupidi, Tuulil jutt kulgeb lobedalt, poolelijätmise tahtmist polnud. Kui siiski tuli jutt pooleli jätta, leidsin end järgmisel päeval korduvalt mõtisklemas, mis edasi võiks saada. Selles mõttes oli jutt hea.

See, miks pealkirjas on kirjad Päikesele, kui kogu tegevus toimub Veenusel, ei olegi nii tähtis. Ja see, et Veenusel ei ole elu, pole ka tähtis. Kui kirjanik tahab, siis on Veenusel ükspuha mis.

Nii “Algernonis” kui BAASis on korduvalt mainitud, et jutt tuleb märksa parem, kui kirjanik kirjutab sellest, mida ta ise hästi tunneb. See jutt on tüüpnäide sellest, mis juhtub, kui kirjutatakse sellest, mida absoluutselt ei tunta. Ma pean silmas, et kui Tuuli kirjeldab verdiinide välimust, siseehitust ja kombeid, siis on tal suured vabadused, sest maailmas pole ainsatki inimest, kes oleks verdiinide alal suurem asjatundja kui Tuuli. Teine lugu on aga loodusseaduste, loogika, matemaatika ja muu sellisega ning kui kirjanik hakkab väitma, et Veenus tiirleb ümber Maa või et kahe kosmoselaeva kokkupõrge kosmoses tekitas kohutava paugu ja lööklaine, siis vähendab see teose ja isegi kirjaniku usaldusväärsust.

Niisiis jutu juurde. Selle peamine teema on läbirääkimised. Mitte lihtsalt läbirääkimised, vaid kahe sõdiva planeedi vahelised rahuläbirääkimised. Maa läbirääkijaks määratakse Madeline. Sest tema oskab keelt. Ta on üks väheseid, kes keelt oskab, aga keeleoskajat on vaja tahes või tahtmata.

Võtame võrdluseks Tartu rahulepingu. Läbirääkimistel osales Eesti poolt 5 meest, kellest 3 olid mingil ajal välisministrid. Neljas oli sõjaväe staabiülem. Venemaa poolt osalesid Adolf Joffe, kes oli suursaadik kõige tähtsamas riigis, Saksamaal, ja Ukraina kaitsenõukogu esimees, samuti Issidor Gukovski, pärastine suursaadik Eestis. Teise Maailmasõja lõpetamise läbirääkimised peeti kõige kõrgemal tasemel: Stalin, Churchill ja Roosevelt olid kõik isiklikult kohal. Kui Venemaa viis aastal 1994 oma väed Eestist välja, siis selleks pidasid läbirääkimisi kummagi riigi presidendid omavahel. Vaat niisugusel tasemel peetakse läbirääkimisi.

Siiski tuleb arvestada, et kui läbirääkimised toimuvad Veenusel, siis ei saa lõplikult kindel olla, et sealt ka eluga tagasi tullakse. Sellepärast on mõistetav, et Maa ei saada sinna ÜRO peasekretäri. Kuid kindlasti koosneb delegatsioon rohkem kui ühest liikmest. Üks inimene võib olla mõjutatav, ta võib osutuda ootamatult ebakompetentseks, puht vaimselt on ühel inimesel raske vastu seista verdiinide rohkearvulisele delegatsioonile. Vanasõnagi ütleb, et kaks pead on ikka kaks pead.

Nüüd visandan Maa delegatsiooni võimaliku koosseisu. Kõigepealt on seal Tähtis Poliitik, mitte küll ÜRO peasekretär, aga mitte palju madalam. Siis on seal Kaval Jurist, rahvusvahelise õiguse asjatundja ja ise ka natuke poliitik, kes oskab musta valgeks rääkida ja suudab ainuüksi oma jutuga küborgid lühisesse ajada. Seal on veel Kõva Kindral, kes teab hästi seda, milleks Maa sõjavägi on võimeline juhul, kui läbirääkimised ebaõnnestuvad. Ning ettevaatlikult lisan delegatsiooni neljandaks Madeline kui tõlgi, kel pole lubatud verdiinide juuresolekul ainsatki oma mõtet välja öelda. Kuid kõik delegatsiooni liikmed on paari viimase kuu jooksul läbinud verdiini keele põhjaliku koolituse. Sugude vahekord on eeldatavasti 2:2.

Niisiis oli Madeline üksinda paljude verdiinide vastu. Kui talt küsiti, kas inimesed häbenevad oma paljunemisorganeid, oli ta kohe pahviks löödud. See on ebaprofessionaalsuse tundemärk.

Edasi. Madelinel olid kaasas kingitused, aga ta otsustas neid mitte üle anda. See on jäme viga. Kingitused polnud tal ilmaasjata, vaid selleks, et tekitada läbirääkimisteks sõbralikku õhkkonda. Ühest küljest: ega tema ka ju kinke saanud, selles mõttes vorst vorsti vastu. Kuid teisest küljest: mida ta siis nendega teha tahtis? Salaja endale jätta? Seda ju nimetatakse varguseks. Ja kui ta oleks kingid üle andnud, küllap ta oleks midagi vastu saanud ka.

Nüüd meenutagem kohta, kus kari maalaste kosmoselaevu hävitatakse ja Madeline mõtiskleb, kui mitu inimest seal surma sai. Ma vastan täpselt: mitte ühtegi ei saanud. Need olid kõik täisautomaatsed laevad, ainsaski neist polnud ühtegi inimest. Mehitatud kosmoselaeva ehitamine on palju kallim, seal peavad olema elutagamissüsteemid, alates õhupuhastusseadmetest ja lõpetades kusest vee regenereerimise süsteemidega. Mehitamata kosmoselaev ei vaja õhu koostise jälgimise ja säilitamise süsteeme, see ei pea olema üldse hermeetiline, see ei pea olema kindlal temperatuuruil, vaid võib jahtuda saja külmakraadini. Mehitamata kosmoselaeval on kama, kas ta stardib kiirendusega 5g või 50g, talle pole vaja prügi sortimise süsteeme ega ruume inimestele, sest inimene on ikkagi väga suurte mõõtmetega objekt. Kas Tuuli teab, kui suur on Eesti kosmosesond ESTCube? Sellest räägitakse, nagu oleks see mingi hiiglaslike mõõtmetega objekt, mis jääb suuruselt kusagile veoauto ja raudteevaguni vahele. ESTCube’i maht on täpselt 1 liiter. Vaat sellepärast ei olegi sõjakosmoselaevades ühtegi inimest, et sedasi on neid odavam ehitada.

Nüüd meenutagem kohta, kus maalased avastavad, et verdiinide koostatud lepingus on maalastele vastuvõetamatu punkt. Kõigepealt vihjab see, et Maa hakkab sõjas lüüa saama, sest lepinguid koostavad tavaliselt võitjad. Aga mida teeksid selle peale diplomaadid?

Kõva Kindral teatab: «Meil ei ole volitusi niisuguse punkti allakirjutamiseks. Kui me oma käe sellele alla paneksime, oleks see õigustühine.»

Tähtis Poliitik ütleb: «Sellegipoolest saaksime sellise lepingu teha, kui meil oleks vastav luba. Me peame sellest teatama Maale, et ÜRO Peaassamblee saaks seda arutada. See võib kesta paar nädalat.»

Kaval Jurist küsib: «Miks te tahate lepingusse niisugust punkti? Miks see teile korda läheb, missugust kasu te sellest saate? Meile läheb see vägagi korda, see on meile kahjulik.»

See on täiesti loomulik, et lepingu üle tekivad mingid lahkarvamused, mida vestlustega püütakse ületada. Seda nimetataksegi läbirääkimisteks. See ongi saadikute peamine töö, oma käe oskaks lepingule alla panna iga loll.

Selle asemel ei astu Madeline mingitesse läbirääkimistesse, vaid laseb kõrvad lonti ja kirjutabki alla. See on ebaprofessionaalne.

Nüüd meenutagem kohta, kus Ludovic teatab, et Madeline kirjutagu aga alla, sest lepingul pole mingit tähtsust niikuinii.

Tähtis Poliitik arvab selle peale: «Minu vanemad õpetasid mind, et kõike tuleb teha korralikult. Me oleme siin lepingu tegemiseks ja ainuüksi selleks, et omaenda südametunnistus puhas oleks, peame ikkagi tegema nii hea lepingu, kui saame.»

Kaval Jurist arvab: «Aga kust me teame, et kindral Ludovic õigust räägib? Äkki ta eksib või valetab meelega? Ma tean, et tal on relvatehaste aktsiaid ja rahu oleks talle rahaliselt kahjulik. Me ei saa riskida võimalusega, et kindral Ludovic andis meile valeteavet ja me keerame sellepärast asja kihva.»

Kõva Kindral kuulutab: «Mis kindral Ludovic? Homme on ta reamees!»

Kaval Jurist jätkab: «Tõenäoliselt ei ole see viimane töö, mida me elu jooksul teeme, küll aga kõige tähtsam. See leping saab meie visiitkaardiks ja jääb meid saatma kogu eluks. Kui me teeme viletsa lepingu, ei saa ma enam nii jõukaid kundesid ega nii tähtsaid kohtuasju, Tähtsast Poliitikust saab Endine Poliitik või Tähtsusetu Poliitik. Juba meie tulevikule mõeldes peame tegema kõigest hoolimata hea lepingu.»

Tähtis Poliitik lisab: «Asjal on ajalooline tähendus. Kui me teeme halva lepingu ja vaherahu katkeb, siis inimesed seostavad need omavahel ja lahti läheb kuulujutt, et sõda puhkeski just sellepärast, et meie leping ei olnud inimkonnale vastuvõetav. Me peame andma oma parima hea lepingu saamiseks kasvõi selleks, et pesta puhtaks oma nimi tulevaste põlvkondade silmis. Me jätkame läbirääkimisi.»

Selle asemel sisaldab jutt lauset «Madeline poleks eales uskunud, et Yen talle noa selga lööb.» Tule taevas appi, kas on napakamat läbirääkijat enne nähtud? Kui vaenlase sõjaväe ülemjuhataja ka talle käru keerata ei katsu, kes siis veel?

Madeline ei olnud diplomaat. Tal ei olnud võimalust kindral Ludovici tagandada. Ta andis lepingule jah-sõna ja allkirja. Lõpuks kaotas ta koguni enesevalitsuse, ärge öelge, et see on mõistetav, see oli andestamatu viga. Ja inimesed hakkasid edaspidi süüdistama just nimelt teda vaherahu katkemises. Aga Madeline ei saanud enam enese kaitseks midagi öelda.

Tuuli, palun kirjuta veel midagi. Sinu juttu oli huvitav lugeda, sul on annet. Aga palun ära enam diplomaatiast kirjuta, sa ei valda seda teemat. Ja kui ma lugesin, et verdiinid mürgitasid terve linnatäie rahvast mingi keemiarelvaga, mille koostist ei suutnud keegi kindlaks teha – see ei ole võimalik. Sa ei tea, milleks teadlased on võimelised.

Selle asemel võiks lugeda Sergei Lukjanenko juttu “Õhtune vestlus härra suursaadikuga”. Lukjanenko on täiskasvanud inimene ja kirjutab diplomaatiast nii, et seda ei ole häbi lugeda.

Sügis 2014
Taivo Rist
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
Peatoimetaja veerg 9/14
Intervjuu Mann Loperiga
Kolmsada sõna kolmandaks sünnipäevaks
Esimene ingliskeelne slaavi ulme ajakiri
Rollimängud on vinged!
Nazgulid - sõrmusevaimud?
(:)üks kustumatu lugemiselamus
Arvustus jutule: Kirjad päikesele - lugejakiri
Romaan, raamat, köide, osa? - ehk Stalker saja meetri jooksus
Varbad sügavale mulda?
Kangelane trullanahas
Ulmkonnakroonika 9/14
Kirjastuste uudised 9/14
Jutt: Ja viis köidet ülespoomist
Jutt: Ühe tumehaldja päris elus seiklused
Jutt: Drake Cement
Jutt: Usstõbi
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0084)