Kõige algatuseks tuleks ilmselt mainida, et see oli minu esimene con. Olles õnnistatud Reaktori pressipassiga (aitäh, et te ei läinud!), lugedes Martini intervjuusid ja Not A Blogi, tutvudes Karin Tidbecki loominguga (mida ma polnud seni lugenud), alustasin ärevil ning elevil teekonda Ahvenamaa saarele.

Õigupoolest ei osanud ma väga ette kujutada, mis mind ees võiks oodata. Mõttes olid kostüümides tegelased (ja neid ma ka hiljem trehvasin), vali kiljumine iga kord kui hr. Martin ilmub ja üles-alla hüppavad noored fanaatikud ning rahvas tungimas ühelt seminarilt teisele, aga selgus, et kõik oli ühel või teisel moel midagi hoopis muud.

Olles ainuke eestlane esindamas ulme- ja fantaasiafänne Archipelaconil, pandi mind väga mugavalt teel Tallinnast Ahvenamaale kajutit jagama ainukese lätlasega conil. Tuli välja, et tegemist oli kirjanikuga, kes lisaks niisama lõbusale ajaveetmisele läks ka oma töid esitlema. Nimeks on tal Ieva Melgalve ja tal on Lätimaal ilmunud 3 pigem ulmekirjanduse alla kuuluvat raamatut. Hea algus. Veetsime koos unetu öö ning ajasime omale luuad alla kell 4 hommikul, kui laev end Mariehamni oli loksutanud. Koidikul vedasin oma laialivalguvaid kodinaid ja üle võimete piiri kaaluvat seljakotti telkimisala poole, kus ma kuidagi endale väikese kilemajakese võlusin. Periood, mida ma ei mäleta, palju kajakaid, räuskavad mehed, päike.


Paar tundi hiljem vedasid jalad mind mööda mereäärt Alandica-nimelise konverentsikeskuse poole. Järgnes rida asju, mida ma pole varem teinud (nagu pressikaardi vormistamine ja mõistmine, et tegelikult neil mu nime kirjas polnudki, aga midagi vist nagu oli ka) ja seejärel transformeerusin ma Eesti Pressiesindajaks. Seda, et see midagi ka päriselt tähendab või teeb, ma ei taibanud... kuni viimase päevani (sellest hiljem.) Katsetasin oma uue staatuse piire. Trügisin teiste eksootiliste pressiesindajate vestlustesse ja noogutasin teadvalt kaasa. Küsisin, mida nad siin teevad ja luurasin YLE TV tegemisi. Tegin tähtsa näoga pilte ja olin muidu oma ala proff. Algas avatseremoonia. See tähendab , et aukülalised nagu George R R Martin, (tema abikaasa) Parris McBride, Karin Tidbeck, Johanna Sinisalo ja Gary K Wolfe töllerdasid väga lõdvas olekus lavale, potsatasid lava kõige äärmisesse ja pimedamasse nurka toolidele ja Archipelaconi peakorraldajad pidasid lühikese ja mitte liialt erutunud kõne, kokkuvõtvalt: Jou, meil on rõõm teatada, et meil pole midagi väga öelda, con on alanud. *käeviibe* George Martin (aplaus) *käeviibe* Parris McBride (aplaus) jne. Kõik. Lahkusin hämmingus saalist. Nii palju tundeid, ent nii vähe emotsioone. Mõtlesin, et nüüd oleks hea aeg sõpru leida ja suundusin keskuse chillimissaali, et kohvi võtta ja vestlust alustada ja... härra Martin istub ja sööb pähkleid. Kartuses, et ma teda enam kunagi nii ei näe, võtsin julguse kokku ja tutvustasin end ja küsisin viisakalt, kas ta oleks nõus minuga ühe pildi võtma, endal nägu rõõmust pall. Kuulus kodanik nõustus ja puterdasin midagi lemmikkirjanikest ja temast ja ta kiitis hea maitse eest, surus rõõmsalt kätt. Voolasin värskesse õhku, mõeldes: MIS JUST JUHTUS? Ma polnud tundigi seal veetnud ja juba ma tegin ära suurtes joontes selle, mida ma sinna tegema olin omast arust tulnud. Eksistentsiaalne hämming. Mis nüüd? Ülejäänud õhtupooliku tutvusin kohaliku eluoluga ja läksin varakult väljateenitud und magama – järgmise päeva programm pidi olema tihe.


Ärgates tundsin end kõvasti enesekindlamalt kui eelneval päeval ja võtsin veel julgustava kohvi konverentsi poole teele kaasa. Vedasin kaasas ka oma tähtsat pressikaarti, mida keegi kunagi ei varem ega hiljem ei vaevunud kontrollima. Järgnes rida vestlusi ja kolleegiume, mis on suuremal või vähemal määral üheks seikluseks põimunud. Nendest võiks välja tuua ehk sellise muljetamise nagu Life in Fandom (elu fännina või elu fännidega), kus GRRM, Gary K. Wolfe ja Parris McBride jagasid oma muljeid varasematest aegadest – olles ise fänn ja omades fänne ja kuidas see kõik on aja jooksul muutunud. Meeldejäävaim osa oli proua McBride'ilt, kes rääkis, kuidas nad Martiniga kohtusid ühel basseinipeol, kus nad ihualasti juttu ajasid ja McBride palja Martini „A Song for Lya“ novelli kiitis. Muhe jutuajamine. Ühtlasi tuli teemaks küsimus, mis vahe on sellel, kui olla lihtsalt kellegi kirjutisi lugenud ja sellel, kui sa elad oma elu fännina. Kõik külalised nõustusid, et ulme- ja fantaasiakogukond on nagu suur ja soe pere, kes hoiab kokku ja seda mitte ainult kirjanduslikul pinnal vaid ka elulistel igapäevavõitlustel. Ühtlasi märgiti , et perekondlik kogukond on hakanud muutuma pigem selleks teiseks, kus tullakse ainult autogramme küsima kuulsatelt kirjanikelt ja lähedust-arutlust jääb üha vähemaks (vähemalt väljaspool internetti). Meid kutsuti üles üksteisega rääkima, leidma sõpru ja neid hoidma jne.


Hiljem läksin kuulama peatükki Martini peagi ilmuvast „Winds of Winteri“ raamatust (loodetavasti ilmub see tuleval kevadel), kus pandi hääletusele, kas ta peaks lugema Arya või Barristan Selmy peatükki (jah, ta on elus). Võitis Barristan ja Mereeni piiramine. Peab ütlema, et ütlemata vahva oli vanameistrit kuulata lugemas maailmas nii palju ärevust tekitavat kirjandust oma hääle ja ilmetega. Sealt jalutasin kohe „A Song of Ice and Fire“ fandomi vestlustele, kuhu olid kohale kutsutud Westeros.orgi administraatorid ja vanad GRRMi austajad, arutama, kuidas asjad on muutunud, võrreldes vanu aegu, kus raamatud veel nii suurt tuntust polnud kogunud, nüüdsega. Kohe, kui kõik olid maha istunud, ilmus lauda esinejate sekka ka Martini assistent Johannah Playford (ukulelega) ja Martini abikaasa Parris. Silmapilkselt muhenesid kõik ja peale lühidat naljaviskamist ilmus ka Martin ise lihtrahva sekka jutuajamist kuulama. Aset leidis tore armas diskussioon kogu tema loodud maailmast üldiselt ja ühtlasi ka sarja problemaatikast. Sellele järgnes kujuteldatava lõkke äärne Night´s Watchi meestelaulu ühislaulmine. Peatselt peale seda tutvusin Brotherhoor Without Bannersi liikmetega, kes olid kaugetelt maadelt kohale sõitnud ja vestlesin TitanConi korraldajaga. Suundusime veel BWB liikmetega edasi linna peale, et asjad ikka selgeks saaks. Seal ühinesin nende klubiga ning hiljem läksimegi juba koos Helsinki 2017 basseinipeole. Tutvusin paljude mõnusate ja huvitavate inimestega ja rääkisime palju juttu. Hiljem sain teada, et vahepeal oli toimunud „Game of Thrones“-i rollimängijate burlesque, kes tegid skandaalse pildi ka George R. R. Martini endaga.


Järgmine päev algaski Martini autogrammijagamisega. 400-pealine pardirida viis konverentsikeskusest välja teisele korrusele, kus Martin 7 autogrammi minutis kõigile muhedate kommentaaridega kiiresti kätte jagas, seejuures lubatud oli 1 raamat korraga ja ilma pühendusteta. Paljud jooksid uue raamatuga tagasi saba lõppu ja mõni värskendas oma 6 aasta tagust autogrammi. Kuulsused! Minagi sain oma paksu Dreamsongsi raamatusse kena autogrammi, mida ma võrdlesin ühe vanemaga ja analüüsi tulemusel võib selgelt väita, et isik, kes neid jagas, on muutunud suuremaks. Seejärel oli järg Karin Tidbecki käes, keda oli kuulama tulnud kahetsusväärselt väiksem audients. Tidbeck rääkis oma suhtest muusikaga ja kirjutamisega – tal on eraldi playlist iga atmosfääri jaoks. Tuli välja, et ta oli varasemas elus olnud ka DJ, seda ilmselt umbes sellel ajal, kui ta aktiivne gootiinimene oli ja et armastab reptiile. Ühtlasi on tal ka soov tõlkida oma äsjailmunud „Amatka“ inglise keelde. „Amatka“ tegevus toimub maailmas, kus kõik sõnad mõjutavad otseselt reaalsust ja kuidas kõikvõimalikud metafoorid ja allegooriad seda tuksi saavad keerata. Olin õnnetu, et ma polnud tema teoseid lugenud, seda enam, et paljud mu sõbrad teda väga kiitsid ja leidsid, et ta mulle väga meeldiks.


Peale intervjuud läksingi siis Tidbecki raamatuid konverentsi raamatulaadalt otsima, aga neid ei olnud kusagil. Otsustasin temalt otse küsida, ega tal endal juhuslikult oma raamatuid kaasas pole, mida ta mulle müüa tahaks. Järgnes naljakas ja vahel kentsakas vestlus, kus ta imestas ja pahandas, et ta raamatuid konverentsil ei müüda. Rääkisime ka China Mieville'ist, kelle suured fännid me mõlemad oleme. Ta oli tänulik meeldetuletuse eest, et ta peab üle lugema „City & the City“ ja soovitasin talle tungivalt „Krakenit.“ (Kõigile teistele ka, kes seda veel lugenud ei ole.) Paar tundi hiljem oligi juba tema raamatutele autogrammide jagamine, kuhu ma põhimõtte pärast ka kohale ilmusin, näpus Archipelaconi voldik, kus tema lühijutt sees oli. Sabas seistes naeris üks Rootsi tüdruk mu üle, mispeale kurtsin talle oma muret ja rääkisin, et ainuke Tidbecki eesti keelde tõlgitud teos on „Jagannath“, mida enam ei müüda. Nii juhtuski, et peale pikka vingumist tõmbas ta oma kotist välja täiesti juhuslikult inglisekeelse lugemata „Jagannathi“ ja pistis mulle näppu. Ma olin liigutatud ja mõtlen siiamaani, kuidas teda vastu tänada. Kui tuli minu kord autogramm saada, teatasin sellest rõõmsalt Tidbeckile. Temagi oli nii õnnelik, et kirjutas pühendusse: „To Helena: Yay, you got it!“ Jee! Ülejäänud õhtu oli tantsune, vikerkaarene ja rõõmus. Rõõmus oli vaadata Martini kirjutatud „Game of Thrones“-i episoodi, kus Joffrey suri, rõõmus oli kuulata, kuidas Martin rääkis oma ulakatest lastest, keda ta koguaeg tapma peab. Rõõmus oli ka Brotherhood Without Bannersi pidu, kuhu me hiljem kõik koos suundusime ja väga mõnusad sulelised ja karvased tegelased seal (kaelahaava ja mõõgaga Brienne of Tarth kleidis naiste tualettruumis), rõõmus oli nii GRRM rüüpamas mohhiitot kui ka kiri, mis mulle Reaktorist saadeti, et Martin oli kutsunud mind endaga intervjuule. Justnimelt! Lähmegi siis nüüd vast kohe selle juurde järgmisel hommikul...


Kiirustasin, kulm kortsus, konverentsikeskuse poole, et leida omale ruttu kuskilt korralik diktofon, millega intervjuud salvestada. Uurisin ringi ja saingi Rootsi coni Confuse korraldajalt tema isikliku diktofoni. Asusin siis seda salapärast kohta otsima, kuhu pressiesindajad kutsutud olid, ja tuli välja, et ürituse korraldajadki ei teadnud sellest asjast mitte midagi. Ma ise olin eeldanud, et see on selline suurem pressikonverents, kus on kõik suuremad ja väiksemad reporterid koos, eks. Olin paar päeva varem uurinud intervjueerimisvõimaluste kohta ja öeldi, et Martin intervjuusid ei anna. Hah! Uitasin arvatavas kokkusaamiskohas ringi ja märkasingi Martinit istumas pisikeses hotellikohvikus nutitelefoni taga, assistent kõrval. Suu tahtis ammuli vajuda – kas m i n a olengi ainuke, kes pressikonverentsile kutsuti? Lähenesin ebalevalt lauale ja küsisin, kas see ongi see. Assistent käskis mul istet võtta ja oodata natuke teisi, kaks tükki pidi veel tulema. Istusin närviliselt kõrvale tugitooli ja otsisin küsimusi, mille ma õnneks olin siiski enne ette valmistanud, kuigi mitte nii põhjalikult kui isiklik intervjuu oleks nõudnud. Otsustasin vooluga kaasa minna ja rääkida niisama juttu. Tutvustasin end uuesti Martinile (seekord korralikumalt) ja ta hakkas kohe õnnelikult Eestist vadistama. Järgnes intervjuu minu, tema, ühe Ahvenamaa blogija ja ühe Vene ulmeajakirjaniku vahel (seda saate eraldi lugeda.) Aeg läks väga ruttu ja juba kärataski assistent, et aeg on läbi Ruttu kiirustati hotelli ette pilte tegema. Mina olin juba oma pildi saanud ja tegin niisama teistest pilte. Siis aeti meid minema ja Martinil tuli järgmine kohtumine. Lahkusin sooja tundega ja panin inteka purki. Peagi oligi juba lõputseremoonia käes ja pidu läbi... kuni kõik ikkagi hotelli peoalasse liikusid ja edasi pidutsesid. Rääkisin Soome ulmeühingu liikmetega, et kindlasti peame koos Tallinnas pidutsema. Juttu tuli ulmest ja muust heast ning kui kajakas mu käele sittus, oli see nagu õnnistus ja kinnitus, et see oli üks pagana kordaläinud üritus.

"Tänud Archipelaconile, te tõesti oskate näidata ühele tüdrukule, kuidas hästi aega veeta."
- Parris McBride
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Peatoimetaja veerg 07/15
Archipelacon, GRRM ja Soome fänniskene
Vestlusring George R. R. Martiniga
High Frontier: Colonization
Intervjuu: Phil Eklund
Metsavana üheksas Estcon
Raamatuarvustus: Väljapraakimine
Üks raamat, kolm autorit
Raamatuarvustus: Pool kuningat
Raamatuarvustus: Spin
Eesti ulmeline muusikavideo: Estcon 2015
Ulmeühingu suvekilb
Filmiarvustus: Terminator Genisys (2015)
Ulmeuudised 07/15
Uudiskirjandus 07/15
Tõlkejutt: Meie, urus-haid
Järjejutt: Valge härrasmees. 2.
Eessõna kirjutamistoa juttudele
Jutt: (:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik
Jutt: Mõistlik valik
Jutt: Saabaste küsimus
Jutt: Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0083)