Seisame kõik varahommikul uniste silmadega Dorpati konverentsikeskuse fuajees. Eelneval õhtul olid kõik nii tublid, et enamik ettevalmistusi said tehtud. Nüüd on vaja ainult detailid paika seada ning vaadata, et kõik oleks korras. Ülesanded jagatakse kätte; kes jookseb paberitega ühest kohast teise, kes katsetab veel korraldajate närvilise pilgu all, et kõik mängud ja muu tehnika toimiks. Avamisega samal ajal toimuva moeshow modellid siblivad juba ringi ning teevad proovi, ukse taga ootavad elevil külastajad, kes üritavad juba kannatamatult sisse saada. Piletimüük on seetõttu natuke ärevil. Siin-seal võib silmata punastes särkides meeskonnaliikmeid, kes on end kohtadele valmis seadmas ning ootavad uudishimulikult ürituseavapauku. Kohe-kohe on algamas järjekordne AniMatsuri festival.

21. septembri ennelõunal avas Tartus uksed kahepäevane Jaapani anime- ja mangahuvilistele suunatud üritus, mis hõlmas endas ka Jaapani muusikat, moodi, kirjandust, kunsti ning kultuuri laiemalt. Reaktori lugejad on kindlasti juba tuttavad selliste mõistetega nagu anime ja manga, mistõttu ehk ei peatukski nendel pikemalt, kui et tegu on Jaapanis toodetud animatsiooni ja koomiksitega. Sellealane fännikultuur hakkas Eestis laiemalt levima kusagil üheksakümnendate keskpaigas või lõpupoole. Minu isiklik kokkupuude animega oli peamiselt saksakeelsete telekanalite kaudu nagu RTL2, põhja-eestlastel levis videopilt üle lahe Soomest ning mõningad tegid teemaga tutvust juba vaikselt levima hakkava interneti vahendusel. Uue sajandi alguses jõudis animehuvi juba laiema ringkonnani ning ei läinud enam kaua, kui 1. veebruaril 2003 avati esimene eestikeelne animeportaal www.baka.ee, mis tuleva aasta veebruaris tähistab oma kümnendat tegutsemisaastat.

Idee festivali korraldada oli umbes sama vana kui Baka portaal ise. Erinevatel aastatel on seda üritanud vedada erinevad animehuviliste grupid. Kõige kaugemale jõudsid sellega 2004 aasta paiku venekeelse animeklubi EVA liikmed, kuid projekti kirjutamisest järgmine samm jäi tegemata. Festivali korraldamise soov ise aga kuhugi ei kadunud. Tolleaegsed kroonikad on kahjuks veidi lünklikud, kuid mäletan, et enne praeguse festivali korraldava MTÜ loomist sai arutatud ka ideed registreerida Baka ametliku MTÜ-na. 2005. aasta oktoobris jõudsime aga nii kaugele, et ideest sai reaalsus ning notari juures allkirjastati MTÜ Tartu Animeklubi Asashio põhikiri. Festivalini aga niipea ei jõutud. Hiljuti sai läbi lapatud vanu koosoleku protokolle, kus iga natukese aja tagant festivali korraldamisest juttu on. Suund oli seega juba kätte antud.

Eelmainitud ajal oli noorte seas äärmiselt populaarseks kohaks Rate.ee. Erinevate huvidega noortel oli võimalus oma klubi luua ja juttu ajada. Ühel septembrikuu õhtul sattus animeteemalisse kommuuni postitus noormehelt, kes soovis korraldada animefestivali. Haarasin ideest kinni, võtsin temaga ühendust ning juhtus nii, et läks veel ainult kaks kuud ja 15. detsembril 2007 toimuski Anne noortekeskuses esimene Eesti animefestival. Nimeks sai sellele ebaoriginaalne, kuid igati sobiv „MiniAnimefest“. Üritus oli ühepäevane, toimusid mõned ettekanded, müüsime omavalmistatud sushit, laulsime karaoket ja inimesed näitasid oma cosplayd (sõnadest "costumeplay", kus riietutakse enda lemmiktegelaseks mõnest animest, mangast, filmist või mängust). Üritus oli veel lapsekingades, kuid vähese ettevalmistusajaga ja piisavalt rohke külastajate arvuga – 72.

Pikaleveninud algusele festivali korraldamisel leiab mitmeid põhjuseid. Neist peamiseks võib pidada kogemuse puudumist. Polnud sellist asja ju varem keegi Eestis teinud ja huvilistel puudus otsene kokkupuude teistes riikides toimuvate üritustega. Sisuliselt oli tegemist millegi nullist ülesehitamisega. Lähtuvalt kogemuse puudumisest võis üheks põhjuseks lugeda ka soovi alustada suurelt ja korralikult. Mäletan kõne PÖFFi korraldajale uurimaks välja anime autoriõiguste summat. Kas oli põhjuseks mõni anime, mida PÖFFi programmi raames näidati või asjaolu, et nemad Eestis festivali raames teoste näitamisega tegelesid, enam ei mäleta. Kõne on aga siiamaani meeles. Kergel närviline sammumine mööda tuba edasi ja tagasi. Saades teada selliste autoriõiguste summa (10 000 – 15 000 krooni, kui ma ei eksi) ning kogu transportimisega kaasnevat jamamist, oli kergelt lootusetu tunne. Peas tagus küsimus, kust küll sellist raha leida? PÖFFil on tänu laiale filmivalikule suurem osalejaskond kui oleks meie väikesel, peamiselt teismelistest koosneval üritusel. Sedasi see korraldamine järjest pikemaks venis. Koostööd JAFFiga veel tol hetkel polnud.

Olles innustatud esimese festivali edust, sai võetud sihiks ka järgneva festivali korraldamine. Juba järgmisel MTÜ koosolekul sai arutatud, mis festivalil toimis ja mis mitte, mida tuleks parandada ja mida juurde lisada. Ühtlasi sai võetud ette nimemuutus ning paika pandud toimumisaeg. Rahalistest põhjustest lähtuvalt sai otsustatud, et meie ei keskendu anime näitamisele. Tollal vastuvõetud põhimõtet, et kesksel kohal olgu animefännidele suunatud tegevused, oleme järginud tänaseni. Anime näitamiseks oli JAFF juba olemas. Pean seda varakult tehtud otsust oluliseks, sest hiljem on see aidanud suunata raha ja kulu sinna, kus see festivalile kõige paremini mõjunud on – programmi. Ühtlasi on see võimaldanud veel oskamatutel noortel vähese riskiga üritust korraldada. Arenes ka koostöö JAFFiga ning kevadel juba olimegi Tartus toimunud üritusel Krisostomuse raamatupoe mangasid müümas.

Esimene AniMatsuri nime kandev festival toimus 25. oktoobril 2008 Anne Noortekeskuses. Seekordne varajane ettevalmistus ja reklaam kandsid vilja, festivali külastas üle 140 inimese ning ühte noortekeskuse ruumi külastajad enam ära ei mahtunud. Sai selgeks, et meil on vaja uut kohta. Ühtlasi oli esmakordselt selge, et ühe päevaga enam üritust ära ei korralda. Ideid programmiks oli lihtsalt liiga palju. 2008 aasta üritus andis ka mitmed kogemused ootamatuste osas: liiga tiheda ajakava tõttu jäi osa programmist ära, üks esineja ei ilmunud välja ning sai selgeks, et Tartust väljastpoolt tulevatele esinejatele on vaja sõidukulude katmisel kindel piir panna. Praktilised ja ettevalmistavad kogemused tulevikuks.

2009. aasta festival oli mitmeski mõttes erakordne. Esimest korda korraldasime me ürituse kahepäevasena, palju külalisi oli Lätist, külastajate koguarv ületas 200 piiri, esmakordselt jooksis ringi festivali maskott Aki ning suur osa korralduskuludest sai kaetud läbi eraisikutelt saadud annetuste. Just see viimane on üheks oluliseks näitajaks, miks festival toona üldse toimus ja on seda teinud tänaseni. Nimelt sai selgeks, et meie klubi ei suuda omade kuludega uut suurt maja kaheks päevaks rentida. Tegime avaliku pöördumise Eestis pesitsevate anime fännide poole, kes toetasid meie üritust ligi 6000 krooniga. See andis meile julgust, et oleme õigel teel ning selline üritus on midagi, mida on vaja ja mida soovitakse. Olime äärmiselt tänulikud kogukonna toetusele. Festival toimus ja oli igati edukas.

See kolmas festival jäi mulle kui peakorraldajale meelde aga kõige eredamalt just elevust täis meeskonnaliikmete näol. Üritus oli juba sedavõrd suur, et festivaliruumide ettevalmistamist alustasime eelmisel õhtul. Esimest korda olid meil ka kaelakaardid. Pean siiani neid üheks kõige olulisemaks osaks meeskonnatööst. Kaelakaartide kättejagamisel oli tore vaadata inimeste elevust, kui nad said kätte tõestusmaterjali sellest, et nemad on ühed osalised sellise ürituse toimumisel. 2010 aastast lisandusid kaelakaartidele ka eraldi särgid.

Neljas festival toimus meil esmakordselt Athena keskuses Tartu vanalinnas. Keskus oli juba varajasemal aastal sihiks, kuid meie maksevõimest väljaspool. Tänu eelmisel aastal toimunud annetustele, mille tõttu piletitulu suuremalt jaolt alles jäi, oli meil aga tugev baas olemas ja saime lubada selle uhke koha rentimist. Areng võrreldes eelneva aastaga ei küündinud aga oodatud tasemele. Tegevusi oli küll rohkem, kuid külastatavus jäi võrreldavaks aastataguse festivaliga. Põhjuseid analüüsides võis oletada, et festivali programm polnud kõige tugevam ja reklaamist jäi vajaka. Kõige meeldejäävama mäletuse said aga korraldajate jalad, mis kaks päeva järjest nelja korruse vahet jooksid.

Planeerides 2011. aasta üritust, pidime juba arvestama, et tuleb leida uuemad ja suuremad ruumid. Eelnevate aastate kohad Tudengimaja ja Athena olid meile muutunud ilmselgelt väikseks ning vähene ruumide arv tähendas, et erinevad ettevõtmised segasid üksteist. Seadsime pilgud suurema küpsise poole. Paar aastat tagasi valminud Tasku keskus ja seal olev Dorpati konverentsikeskus oma suuruse ja ruumide rohkusega oli just see õige koht. 2011. aastal toimunud AniMatsuri oli esimene kord, kui tekkis tunne, et tegu on tõesti korraliku festivaliga. Sama kinnitas ka üritusel käinud Jaapani Suursaatkonna kultuuriatašee. Külastajaid oli sel korral natuke üle 400, programm korralik, meil oli mitmeid partnereid ja korralik meeskond. Paljudele meeldejäävaimaks asjaoluks oli aga see, et esimesel päeval jagasime konverentsikeskust Reformierakonnaga, kes korraldas oma aastakonverentsi. Poliitikute hulka, kes üllatunud pilguga imelikes kostüümides noori ringi trallamas nägid, kuulusid ka Tartu meer ning härra peaminister.

Meeskond on üks teema, millel mul oleks soov peatuda eraldi lõiguga. Ma ei suuda ära kiita neid tublisid inimesi, kes on aidanud kaasa festivali toimumisele. Kes esimest korda, kes juba festivali sünnist saati. Meeskond koosneb meil täielikult vabatahtlikest, kes oma vabast ajast töö ja/või kooli kõrvalt festival kokku panevad. Head pole siiski ilma halvata. Mida suuremaks ja aeganõudvamaks on festival kasvanud, seda selgemaks saab, et korraldamine ei ole jõukohane enam kõikidele. Meeskonna kokkupanemisel on vaja arvestada inimese iseloomude, oskuste ja võimalustega. Meeskond on aga jätkuvalt hindamatu ja nende poolt tehtud kulud pole mitte ainult ajalised, vaid ka materiaalsed. Rahalised võimalused on alati seadnud teatava piiri festivali korraldamisele ning seetõttu on õnnestumisele pannud õla alla korraldajad ise. Kes on toonud oma kodust tehnikat kasutamiseks, mangasid lugemiseks või soetanud midagi omade kuludega. Näha meeskonda, kes on nõus andma endast kõik ja rohkem kui vaja, on korraldamiseks tugev motivaator.

Festivali kasvades on meie jaoks iga aastaga olulisemaks saanud erinevad sponsorid ja koostööpartnerid. 2011. aasta festival polnud veel alanudki, kui juba pidi olema valmis 2012. aasta projekt, et esitada see esimesele võimalikule sponsorile. Peakorraldajate grupp pannakse kokku juba poolteist aastat varem, teised korraldajad eelmise festivaliaasta lõpuks. Sponsoreid ja partnereid tuleb otsida kogu aeg, aasta läbi. Korraldamisest on saanud peaaegu nagu töö, mis nõuab pühendumist ja aega, mida tihti ei pruugi leiduda. 2012 oma rahaliste kuludega andis aga selgelt märku, et sponsoriteta enam üritust korraldada ei ole võimalik ning järeleandmisi eeltöös teha ei saa. Ühtlasi vajab uuendamist ka programm, mida on vaja vürtsitada aegajalt uute teemadega ning lähenemistega. Järjest olulisema koha võtab endale reklaam, et jõuda kaugemale kui püsivad huvilised ning kasvatada neid animehuvilisi juurde. Raskused on aga selleks, et neid ületada.

Planeerides 2013. aasta festivali, on rõõm tõdeda, et meil on olemas rohkem ideid kui suudaksime kahe päeva sisse ära mahutada. Käesolev aasta näitas, et üritus on juba tuntud ning meid leitakse ise üles, inimesed teavad meist. Ühendust on võtnud meediaväljaanded ning firmad. Korraldusmeeskond järgmiseks aastaks on hästi motiveeritud ning rohkete ideedega. Hea meel on tõdeda, et üritus on muutunud üheks aasta olulisemaks sündmuseks mitmetele noortele inimestele, kes pikkisilmi juba tulevat aastat ootavad. Nüüd on meie kui korraldajate ülesanne neile mitte pettumust valmistada.

Kaia Jallai
MTÜ Animeklubi Asashio asutaja ja president, AniMatsuri peakorraldaja

Animatsuri kohta leiab veel lisainfot nende Facebooki lehelt ning nende kodulehelt.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Peatoimetaja novembriveerg 2012
PÖFF 2012
Intervjuu: Cory McAbee
Studio Foglio koomiksid
Küberpungilikud sümptomid tänapäeva maailmas
Raamatuarvustus: Accelerando
AniMatsuri siis ja nüüd
Oktoobrikuu parima arvustuse määramine
Hiline Lõikus III
Lauamänguarvustus: Mission: Red Planet
Novembrikuu pildimäng
Oktoobrikuu ulmkonnakroonika 2012
Novembrikuu kirjastuste uudised
Jutt: Pimeduse poolel
Jutt: 21. detsember
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0137)