Mujal pole eriti kombeks, aga Ameerikas on vägagi levinud n-ö kordustrükkide ajakirjad. Eks peamine põhjus ole suured tiraažid ja tootmise odavus, pluss korralikud levitamise kanalid. Kõik, mis Euroopas ja eriti postsotsialistlikus maailmas puudu. Lisaks veel kummaline USA autoriõigus, mis eeldab, et kord ajakirjas ilmunud tekst on eelkõige kirjastuse oma ning seetõttu oli ka kirjastajatel väga mugav tekstid mõne aja möödudes uuele ringile saata...
Seekordne vaatlusalune "A Merritt's Fantasy Magazine" oli samuti kordustrükkide ajakiri. Lisaks veel esimene ajakiri, mis sai nime konkreetse kirjaniku järgi. Igaks juhuks mainiks ära, et selliseid kuulsa autori järgi nimetatud ajakirju ulmes vaid kolm ongi... teised on "Vargo Statten Science Fiction Magazine" (1954–56) ja "Asimov's Science Fiction" (1977–). Eks vaderi looming ja selle kaalukus jätab oma pitseri ka väljaandele – A. Merritt oli parem kirjanik kui Vargo Statten ja nii ka ajakirjad, kuid Isaac Asimovi ja temanimelise ajakirja vastu ei saa neist kumbki.
Tahtmata maakeelsete ulmefännide teadmisi kuidagi kahtluse alla seada, mainiks siiski, et A(braham) Merrittilt on isegi eesti keeles ilmunud kolm teksti. Jutt "Metsaneidis" (
The Woman of the Wood, 1926) minukoostatud antoloogias "Olend väljastpoolt meie maailma" (1995) ja jutt "Kuristiku rahvas" (
The People of the Pit, 1918) Raul Sulbi koostatud antoloogias "Hirmu ja õuduse jutud I" (2015) ning kaudtõlkena vene keelest ilmus aastail 1993/94 paralehes "Paradoks B" ka Merritti romaan "Madame Mandylipi saatanlikud nukud" (
Burn, Witch, Burn!, 1933). Oma eluajal ja Ameerikas oli A. Merritt aga tunduvalt populaarsem, kui need kaks ja pool maakeelset tõlget aimata lubavad. Ja just see populaarsus ilmselt andiski mõtte teha Merritti nime kandev ulmeajakiri.
"A Merritt's Fantasy Magazine" sai ilmuda vaid viis numbrit, olles seega kolmest eelpoolmainitust kõige lühiealisem. Avanumber nägi trükivalgust 1949. aasta detsembris ja viimane number järgmise aasta oktoobris. Esimesed numbrid ilmusid igal teisel kuul, kaks viimast aga kolmandal. Ilmselt siis ei läinud nii hästi kui loodeti.
Ajakirjanumbri ülesehitus oli lihtne: üks romaan ja üks-kaks juttu, pluss juhtkiri, lugejakirjad jne. Tekstid olid pigem
fantasy ja pehme õuduse poole kaldu, kuid hoolimata ajakirja nimest, avaldati ka teaduslik-pulplikku kosmoseulmet. Tasub mainida, et kolmandas ja viiendas numbris Merriti enda tekste polnudki. Eesti lugejatele võiksid ajakirja autoritest midagi öelda Robert Arthuri, George Allan Englandi ja Jack Williamsoni nimed – kõigilt kolmelt mõni jutt ka maakeeles ilmunud. Pisut pikantse faktina võiks ära märkida noore Robert Silverbergi pika ja põhjaliku fännikirja teises numbris, kus ta fännile omase kirega kiitis ja pisut ka kritiseeris ajakirja ja A. Merritti loomingut.
Takkajärgi targana võib öelda, et "A Merritt's Fantasy Magazine" ei saanudki pikalt ilmuda. Merritti enda tekstid olid raamatutena kättesaadavad, ka olid sama kontserni ajakirjad "Famous Fantastic Mysteries" ja "Fantastic Novels" autori magusamad palad juba taasavaldanud. Merritt ise oli juba surnud, tekte juurde ei tulnud ja kui uusi tekste ei tule, siis ka kuulsus hääbub.
