maxresdefaultKäesoleva aasta jooksul ilmub nii väiksemaid kui ka suuremaid ulmefilme. Üllatav on aga tõdeda, et varasemate aastatega võrreldes on tänavune saak küllaltki kesine. Õnneks leidub nende väheste hulgas rohkelt intrigeerivaid teoseid, millel silma peal hoida. Nende seas on loomulikult ka kõiksugu teoseid, mis segavad endas nii ulme- kui ka fantaasiažanrile omaseid elemente. Superkangelaste filmid on näiteks juba ammuilma muutunud täiesti omaette žanriks ning neid tasukski käsitleda kui täiesti eraldiseisvat nähtust, mis segab kõiksugu ulmelisi ja fantastilisi elemente kokku nii innukalt, kui vähegi jaksab. Koostades kokkuvõtet 2016. aasta ulmefilmide tõenäolisest paremikust on mõistlik keskenduda ainult filmidele, mis justkui ei soovigi midagi muud, kui pakkuda lennukaid mõttelende just nimelt ulmežanri laiades piirides.

Kõige parem viis 2016. aasta tulevaste ulmefilmide kokkuvõtte koostamiseks on koondada tähelepanu sellistele ulmefilmidele, mis pealtnäha tähelepanu väärivad. Pole oluline, kas tegu on järje, uustöötluse või populaarsel algmaterjalil põhineva ulmefilmiga: kõigi nende hulgast leiab terve hunniku originaalitsevaid filme, mis sooviksid öelda midagi enamat, kui toonitada seda, et tegu on massidele mõeldud tootega. Seega ongi alljärgnevalt välja toodud ulmefilmid siia kokkuvõttesse jõudnud peamiselt just seetõttu, et neil on potensiaal pakkuda midagi enamat, kui kerget meelelahutust või tootesarnast filmihakatist.

Kuna filme on tõesti palju, siis on mõistlik koostada aasta oodatuimate ulmefilmide kokkuvõte filmide potentsiaalse kvaliteedi põhjal, et ulmesõpradel silme ees liiga kirjuks ei tõmbuks. Et elu veel lihtsamaks teha, jagame kokkuvõtte kolmeks osaks: originaalid, järjed ja uustöötlused ning superkangelased.

Originaalsed ulmefilmid

Nagu varem juba mainitud, siis tänavu on suure-eelarvelisi ulmefilme märgatavalt vähem kui eelnevatel aastatel. Seevastu paistab silma terve hulk originaalseid filme, mis põhinevad värskel stsenaariumil või tuginevad juba olemasolevale, kuid suhteliselt tundmatule algmaterjalile. Aasta kõige oodatuimaks ulmefilmiks võib ilma igasuguse kahtluseta nimetada Jeff Nicholsi esimese stuudiofilmi “Midnight Special”. Filmi keskmes on isa (Michael Shannon), kes on sunnitud kaitsma oma erilist poega, keda USA valitsus ja usuhullud iga hinna eest tabada püüavad. Filmi kirjeldus võib mõjuda tüüpilise või koguni tüütu klišeena, kuid tasub silmas pidada tõsiasja, et filmi režissööriks ja stsenaristiks on üliandekas Jeff Nichols, kelle apokalüptiline “Take Shelter” ja peen krimilugu “Mud” on suurepärased näited fantastilistest näitlejatöödest ja haaravalt põimitud stsenaariumitest. Ka nende filmide stsenaariumite autoriteks oli Nichols ise. Kuulu järgi jagab “Midnight Special” hingelist sugulust John Carpenteri 1984. aasta ulmefilmiga “Starman”.

Midnight

Üks selle aasta suurimaid üllatusi on kindlasti tõsiasi, et sellel aastal ilmub võppuva kaameraga kollifilmile “Cloverfield” vaimne järg “10 Cloverfield Lane”, mis vastupidiselt esialgsele filmile viib publiku maa-alusesse pommivarjendisse, kus kolm inimest justkui varjaksid end “Cloverfieldi” koletise tekitatud tagajärgede eest. Filmist ei ole väga palju teada, kuid väsimatu režissöör ja produtsent J.J. Abrams, kes uue “Star Warsi” ajal suutis oma kunagisele hittfilmile järje toota, on tuntud oma hiilgava salatsemise poolest ning seega võib juba praegu eeldada, et “10 Cloverfield Lane” on kahtlemata midagi enamat, kui lihtsalt nõrgalt seostatud järg ligi kaheksa aastat tagasi ilmunud kollifilmile.

Järgmisena peab kahtlemata toonitama fantastilist tõsiasja, et viimaste aastate andekaim režissöör Denis Villeneuve (“Prisoners”, “Enemy”, “Sicario”) toob juba sellel aastal päevavalgele oma esimese ulmefilmi “Story of Your Life”. Film põhineb Ted Chiangi lühilool ning loo keskmes on keeleteadlane, kelle abil püütakse välja selgitada, kas inimkonnaga kontakti otsivad maavälised jõud on sõbralikud või mitte. Peaosades Amy Adams, Jeremy Rennern ja Forest Whitaker. Filmi põhiliseks tõmbenumbriks on siiski režissöör Denis Villeneuve, kelle psühholoogilised põnevusdraamad “Prisoners” ja “Enemy” ning eelmise aasta võrratu krimipõnevik “Sicario” on tõestanud, et Villeneuve'i puhul on tegu kunstnikuga, kelle teosed on ääretult pingelised, intelligentsed ja unikaalsed. Hämmastav on ka fakt, et Villeneuve vastutab muuhulgas ka “Blade Runneri” järje kvaliteedi eest. Meid ootavad ees huvitavad ajad.

Kui tulnukad korraks kõrvale jätta, ei tasu järgmisena unustada ajarännet käsitlevat ulmefilmi “Synchronicity”. Filmi kirjeldatakse kui sci-fi noir`i, mis segab omavahel “Blade Runneri”, “Gattaca” ja “Memento” parimaid omadusi. Sellisest kirjeldusest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Filmi keskmes on teadlane, kes on leiutanud ajamasina, kuid loomulikult soovivad kõikvõimsad korporatsioonid revolutsioonilist seadeldist endale saada.

Filmide “Headhunters” ja “The Imitation Game” poolest tuntud Norra režissöör Morten Tyldum naaseb seekord hoopistükis teistlaadi filmiga. “Passengers” tutvustab tulevikku, kus tuhandeid inimesi transportiv kosmoselaev suundub koloniseeritud planeedile. Kõik reisijad on paigutatud krüounne, kuid õnnetul kombel ärkab vigase kambri tõttu üks neist reisijatest liiga vara üles ja peab leppima olukorraga, et ta sureb üksi vanadusse. Suutmata olukorraga leppida, äratab ta üles teise reisija. Filmi peaosades on hetke kõige populaarsemaid staarid Chris Pratt ja Jennifer Lawrence. Filmile annab kaalu ka stsenarist Jon Spaiths, kes on eelkõige tuntud kui Ridley Scotti “Prometheuse” algupärase stsenaariumi versiooni autor. Spaiths on ka Marveli tulevase fantaasiafilmi “Doctor Strange” üks stsenaristidest.

Austria režissöör Stefan Ruzowitzky võitis 2008. aastal filmiga “The Counterfeiters” parima võõrkeelse filmi Oscari. Pärast Hollywoodi saabumist pole tema edu olnud just kõige imetlusväärsem. 2012. aasta väikest krimifilmi “Deadfall” ei võetud just kõige positiivsemalt vastu, kuid nüüd on režissööril käsil järjekordne nägemus elavatest surnutest. “Patient Zero” tutvustab maailma, mille on vallutanud marutõve muteerunud vorm. Marutõve mutatsioon muudab ohvrid ääretult intelligentseteks. Filmi peategelane üritab päästa nii maailma kui ka oma hiljuti nakatunud naist, enne kui on liiga hilja.

“Spectral” on ulmefilm, mida kirjeldatakse kui üleloomulike elementidega “Black Hawk Downi”. Loo keskmes on grupp sõdureid, kes tungivad ühte Euroopa linna eesmärgiga vabastada see fantoomolendite küüsist. Esmapilgul kõlab filmi sisu täpselt nagu 2011. aasta märulifilm “Battle Los Angeles”, kuid õnneks pole tegu üksnes tulnukate invasiooniga. Filmile annavad tooni ka teenekad stsenaristid John Gatins (”Flight”) ja George Nolfi (“The Adjustment Bureau”).

Keanu Reevesi viimaseks ulmefilmiks pärast “Matrixi” triloogiat jäi “The Day the Earth Stood Still”. Pärast seda on legendaarne kivinägu alustanud režissöörikarjääriga ja naasnud märulifilmidesse. “Replicas” toob Reevesi aga tagasi ulme valdkonda. Filmi keskmes on mees, kes soovib surnust tagasi tuua autoõnnetuses traagiliselt hukkunud naise ja lapse. Arvestades, et Reeves on kogu oma elu jooksul väga tihedalt kokku puutunud surmaga, võib filmist kujuneda midagi väga isiklikku.

circle poster

Dave Eggersi samanimelisel romaanil põhinev “The Circle” kujutab internetifirma sisemisi mahhinatsioone väga süngelt. Nimelt asub Harry Potteri filmidest tuntud Emma Watsoni tegelaskuju Mae Holland tööle The Circle nimelises firmas ning avastab, et George Orwellil oli siiski õigus. Kaasa teevad ka värske “Star Warsi” staar John Boyega ja vanameister Tom Hanks.

“Lazer Team” on Machinima videote ning videomängudele pühendatud veebilehekülje Achievement Hunter poolest tuntud Rooster Teeth Productions’i esimene täispikk film, mis üritab näidata, kuidas peaks nostalgia- ja retrohõngu tegelikult kujutama. Kui eelmisel aastal tegi seda sama häbiväärne “Pixels”, siis nüüd tundub, et ülesandega saab päriselt hakkama “Lazer Team”, milles neli luuserit puutuvad kokku hädamaandunud tulnukalaevaga ja saavad endale tulnukate lahingurüü. Nüüd peavad nad ainult ühele kandjale mõeldud rüü neljaks jagama ning võitlema nii valitsuse kui ka tulnukate hordidega.

laser team

Eelkõige kultusfilmi “Timecrimes” poolest tuntud Nacho Vigalondo naaseb ulme valdkonda veidra kollifilmiga “Colossal”. Kui varasemalt on režissöör teinud nii komöödia tulnukate saabumisest (“Extraterrestrial”) kui ka paar õudusfilmi (“Open Windows”, “V/H/S: Viral”), siis nüüd toob ta meile omapärase nägemuse Godzillast. Peategelane Gloria (Anne Hathaway) avastab kodulinna tagasi kolides, et tal on kummaline side hiiglasliku olendiga. Vigalondo filmides käib huumor, õudus ja pinge käsikäes. Tema nägemus koletisefilmist saab olema ääretult huvitav.

Järjed ja uustöötlused
Tähelepanu väärivad ka kõiksugu järjed, uustöötlused ja populaarse materjali põhjal valmivad ulmefilmid ja ega neid sellel aastal nii palju ei olegi, et saaks raskelt ohata ja Hollywoodi rahamasinat hurjutada. Tänavu on hiigelulmefilmide vallas nii mõndagi paeluvat alates suurejoonelisest videomängu adaptsioonist ning lõpetades oodatud (ja vähemoodatud) järgedega.

maxresdefault

Populaarse videomänguseeria Assassin’s Creed filmiadaptsioonist võib kujuneda esimene suurepärane mänguadaptsioon, mis on hea nii filmina kui ka adaptsioonina. Ubisofti videomängude seerial põhineva “Assassin’s Creed’i” puhul ei võetud inspiratsiooni seerias varasemalt tutvustatud tegelastest ega ajaperioodidest, vaid selle asemel on tegevus viidud seni näitamata 15. sajandi Hispaaniasse ning seeriale kohaselt on filmis kaks ajaperioodi – kauge minevik ja lähitulevik. Minevikus tegutseb hispaanlasest salamõrvar Aguilar ning tulevikus surmamõistetute ridades redutav Callum Lynch, kes kistakse templirüütlite ja salamõrvarite sajanditevanusesse konflikti. Filmi muudab eriliseks selle saamislugu. Nimelt lõi mängustuudio Ubisoft eraldi filmistuudio, et tuua mäng suurele ekraanile. Selleks nõuti koostööd soovivatelt filmistuudiotelt tavatult palju õiguseid – Ubisoft soovis kontrollida stsenaariumi loomist, näitlejate ja režissööri valikut ning isegi eelarve suurust ja ilmumiskuupäeva valikut. Paljud stuudiod langesid seetõttu mängust välja, kuid kokkulepped said siiski tehtud ja nüüdseks on film juba üles võetud. Filmi üks produtsentidest on peaosatäitja Michael Fassbender ise. Asjale lisab jumet ka see, et Fassbender osales ise ka loo algsetes arendusfaasides. Režissööriks on “Snowtowni” ja “Macbethi” poolest tuntud Justin Kurzel. Üks stsenaristidest töötas ka “Macbethi” kallal ning filmi operaator on peale Kurzeli “Snowtowni” ja “Macbethi” üles võtnud ka “True Detective`i” 1. hooaja, “Animal Kingdomi” ja “Lore”. Lisaks Fassbenderile teevad filmis kaasa ka Marion Cotillard, Jeremy Irons ja Brendan Gleeson.

“Star Trek Beyond” on uue “Star Treki” seeria kolmas film. Enam ei ole filmi režissööriks vanade seeriate elustajana tuntud J.J. Abrams, vaid Justin Lin, kes oli “Fast and Furious” filmiseeria üks põhilistest mootoritest. Film sai pärast esmase treileri avalikustamist vastu päid ja jalgu liigse märuli reklaamimise eest. Lin ise väidab, et film on truu nii uuele kui vanale “Star Trekile”. Uute “Star Warsi” filmide ajastul on huvitav näha, kuidas hakkavad omavahel konkureerima kaks uut (või pigem vana) nägemust klassikalistest ulmeseeriatest.

NEw0fNr8QVUNAz 2 a

“Independence Day: Resurgence” toob taas kokku Roland Emmerichi, Jeff Goldblumi ja Bill Pullmani, et pakkuda 1996. aasta “Independence Day” efektirohket “pärandit” uuele publikule. Lisaks vanadele tegijatele teevad kaasa ka mitmed noored staarid. Film ise räägib, nagu ikka, tulnukate järjekordsest invasioonist ja ameeriklaste võimest tulla kokku siis, kui patriotism kutsub. Efektimärulina kindlasti huvitav. Režissöör Emmerichi stiili arvestades ei tasugi rohkemat oodata.

Nüüd, kui ”Star Wars” on jälle kinodes ja veelgi populaarsem, hakkab pea igal aastal kinodesse jõudma üks “Star Warsi” film. “Rogue One: A Star Wars Story” on uuest planeeritud triloogiast eraldi seisev lugu mässajatest, kes said pärast hulljulget missiooni enda kätte esialgse Surmatähe plaanid. Film leiab aset enne 1977. aasta “Star Warsi” sündmusi. Režissööriks on määratud “Monstersi” ja “Godzilla” poolest tuntud Gareth Edwards. Tegemist on esimese osaga seerias, mis peakski hakkama tutvustama “Star Warsi” universumi värvikamaid tegelasi.

Superkangelased
Superkangelasi on seekord isegi vähevõitu ja need, mis selle aasta jooksul projektorivalgusesse tõugatakse, on nii mõneski mõttes põnevamad lood, kui need, mida meile pakuti paaril möödunud aastal, kui kinodes domineerisid Marveli superkangelased. Nüüd naasevad mängu Warner Bros. ja Fox, et näidata, milleks nemad võimelised on. Vaheldusrikkus toob alati värsket õhku, ehkki kvaliteetset filmi ei taga ka filmitootjate varieerumine, kuid loota võib alati.

“X-Men: First Class” ja “X-Men: Days of Future Past” turgutasid mutantide jõukatsumised pärast mitmeid surmalööke (“X-Men: The Last Stand”, “X-Men Origins: Wolverine”) tagasi elule. “X-Men: Apocalypse” peaks lõpule viima triloogia, mida on senimaani vedanud noort Xavieri kehastav James McAvoy ja noore Magneto tõelise innuga omaks võtnud Michael Fassbender.

deadpool1-gallery-image

Märulikomöödia “Deadpool” staar Ryan Reynolds on näinud väga palju vaeva, et inimesed unustaksid “X-Men Origins: Wolverine`i” (seal kehastas ta Deadpooli esmakordselt) ja “The Green Lanterni”. Seda on raske saavutada, kuid ropp, vägivaldne ja verine „Deadpool“ lubab parodeerida kõiki õnnestunud ja ebaõnnestunud superkangelase-filme ning loodetavasti on Deadpool saabunud, et meie sekka jääda. Temasugust ropusuist hullumeelset maailm vajabki.

Üllataval kombel ei ilmu tänavu Marveli lipu all rohkem kui kaks superkangelaste filmi. “The Avengers” ja “The Avengers: Age of Ultron” tõid kokku kaks filmifaasi, milles Marveli tuntuimad kangelased kurjuse jõududele säru andsid. Nüüd on aeg kolmandaks faasiks, mille keskmes on konfliktid liitlaste ja sõprade vahel. “Captain America: Civil War” tutvustab meile väga tõsist konflikti, mille osapoolteks on endised kamraadid Kapten Ameerika ja Raudmees.

Doctor-Strange-movie

Hamleti, Sherlocki, Khani ja Smaugi rollidega kuulsust kogunud karakternäitleja Benedict Cumberbatch teeb oma esimese sammu superkangelasena Marveli filmis “Dr. Strange”. Režissöör Scott Derrickson (“The Exorcism of Emily Rose”, “Sinister”,“The Day the Earth Stood Still”) teeb taaskord koostööd oma lemmikstsenarist C. Robert Cargilliga (kuuldavasti on ta ka Deus Exi mänguadaptsiooni stsenarist) ning toovad ekraanile loo Marveli universumi tuntuimast võlurist ja maagist.

“Man of Steeli” kui Zack Snyderi nägemust Supermani algusaastatest ei võetud vastu kuigi soojalt, kuid nüüd on ta tagasi filmiga, mis toob kokku kaks tuntuimat superkangelast. “Batman v Superman: Dawn of Justice” jõuab meieni juba märtsis ning kui Snyder rakendab suurepärasest Alan Moore`i ekraniseeringust “Watchmen” demonstreeritud loomingulist jõudu, siis võib Batmani ja Supermani konfliktist kujuneda midagi väga eeskujulikku. Senine reklaamikampaania tekitab pigem muret kui ootusärevust. Elame-näeme.

hqdefault

“Suicide Squad” on eriskummaline film, mis toob kokku DC koomiksite superkurjategijad, eesotsas kurikuulus paarike – Harley Quinn ja Jokker. Viimast kehastab seekord Jared Leto, kes on kuulduste kohaselt rolli sisenemiseks läinud üle normaalsuse piiride. Vähemalt sellist muljet soovitakse publikule vägisi jätta. Filmi suurimaks tõmbenumbriks polegi mitte uus Jokker, vaid pigem ebatavaline valik režissööriks. Selleks on David Ayer, kes on vastutanud selliste tugevate teoste eest nagu “Fury”, “Sabotage”, “End of Watch” ja “Harsh Times”.

Kui olla veel kannatlikum ja täpsem, võib käesolevast aastast leida veelgi rohkem ulmefilme, mida mitte mingi hinna eest ei tohiks maha magada. Praeguse seisuga on ulmefänne ees ootamas igati põnev aasta ning alati on tore tõdeda, et tervele aastale annavad rohkem värvi pigem originaalsed lahendused, mitte igavad ja tüütud klišeepuntrad.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0760)