Eesti malekuulsus Paul Keres oleks 7. jaanuaril saanud 100-aastaseks. Ümmargust tähtpäeva silmas pidades on 2016. aasta kuulutatud Paul Kerese aastaks. Eesti suurmehele teeb omapoolse kummarduse ka käesolev Reaktor, sest Keres peaks olema maailma ulmes enimmainitud eestlane – on ta ju äratuntavalt tegelane Fritz Leiberi jutus „64-ruuduline hullumaja“ ning vähemalt tema nime leiab veel nii mitmestki loost.

Sellest tulenevalt on meil käesolevas numbris tervelt neli maleteemalist juttu. Kolm neist on tõlkejutud ja üks taasavaldatud Belialsi tekst. Lisaks on Rauno Pärnits kirjutanud meile juba peaaegu uurimistöö mahus ülevaate malest ja ulmest ning nende seostest.

Muus osas ei saa me kuidagi mööda Star Warsi uuest episoodist ja seda ümbritsevast tormist ehk siis kokku avaldame see kuu tervenisti kolm arvustust ja alustame ka uudse kurioosumirubriigiga just tähesõdade teemal.

Loe edasi...



Male on kahtlemata kõige ulmelembesem spordiala, mitte ainult sellepärast, et üks populaarsemaid avanguid on kena ulmelise nimega – draakoni variant sitsiilia kaitses.

Kuigi oponendid võivad väita, et praktiliselt igas fantasyteoses tegeldakse ohjeldamatult kõiksugu militaarkallakuga aladega nagu vehklemine, (vibu-, ammu- jms)laskmine, ratsutamine ja mitmed käsitsivõitluse alad, vahel nendega tõepoolest ka ainult puhtsportlikust huvist – näiteks parimate sõdurite väljaselgitamisel – on malel kõigi konkurentide ees siiski üks oluline eelis: ulmemale on ka reaalselt olemas.

Kõige lihtsamal kujul oleks see tavapäraste ilmetute standardnuppude asendamine spetsiaalselt nikerdatutega. Variante on lõpmatu hulk, igaühele vastavalt tema lemmikutele või kõlvatuse astmele.

Loe edasi...

Martin Kivirand on projektijuht ja toimetaja Ajakirjade Kirjastuses, mille alt ta on välja andnud Kingi romaani Härra Mercedes, Hargla ulmekogumiku uustrüki ja muudki. Hetkel on poodides saadaval tema koostatud antoloogia „Pikad varjud”, mis koondab tervet hulka jutte tuntud eesti ulmekirjanikelt nagu näiteks Orlau, Hargla ja Maniakkide Tänav.


1. Räägi, kuidas jõudsid ulme ja ulmekirjastamiseni?

Olin 90ndatel suur ufo-huviline ja ostsin poodidest kõike paranormaalsete nähtustega seotut. Mingil hetkel sattus mulle kätte M. R. Jamesi kogumik „Kummitused nukumajas”, mis toona jättis väga hea mulje. Seejärel Bradbury „Marsi kroonikad” ja Clarke`i „Kosmoseodüsseia”. Ostsin mõned Mardused ja lugesin Algernoni. Sealt ka minu armastus Eesti ulme vastu. Mäletan, et esimesed Eesti autorite ulmekad, mis ostsin, olid Hargla „Nad tulevad täna öösel!” ja Matt Barkeri „Sarah` jalad” ja kui ilmus Raul Sulbi „Eesti ulme antoloogia”, jooksin poodi seda ka ostma.

Loe edasi...

On ütlematagi selge, et uued tehnoloogiad muudavad loomingut. Ma ei hakka siin taaskord rääkima eksitavat juttu, kuidas uue tehnoloogia tulekul peab kõik vana kaduma. Noh, et wõrgus vaatamine tapab televisiooni, või et e-raamat hävitab paberraamatu. Küll aga tekitavad tehnoloogilised muutused asju ja olukordi, mida eriti ette näha ei osatud. Ühest sellisest ma tahangi alljärgnevalt kirjutada.

Me ju kõik teame, et e-raamatu tootmine on odav. Jah, reeglina on mingid parasiidid vahel, kes ise suurt midagi tegemata riisuvad koore, aga üldiselt on tootmine odav. Seesamune odavus on andnud aga võimaluse kõigile, kes vähegi viitsivad. Pealegi, e-raamatu puhul ei ole ka maht oluline. Mitte et ma tahaks nüüd väita, et vaid tellisemõõduline romaan ainuõige raamat oleks, kuid iga vähegi praktiliselt mõtlev raamatutootja püüab teha siiski raamatu, millel on kirju mahutav selg.

Tulemuseks on olukord, kus iga vähegi viitsiv ja ükstapuha millisel tasemel autor avaldab e-raamatuid.

Loe edasi...

Kujutage ette maailma, kus kosmilist tühjust täidab eeter, mis on täidetud eluga: Kuul elab kummaline seenerahvas, pottseppliblikad peavad möödujatele jahti, et neid seejärel oma vastsetele sööta; Marsi muistne tsivilisatsioon on hääbunud ning selle riismeid valitseb Briti koloniaalvalitsus, selle põlisasukad on tagasi surutud ning linnade kõrval töötavad suured robotivabrikud ning Veenusele kolooniate rajamine on läinud vett vedama. Läbi kosmilise eetri kihutavad alkeemiliste mootoritega kosmoselaevad (mis meenutavad väga meile tuttavaid veesõidukeid), viies läbi uurimis- ning kaubaretki kõikidele päikesesüsteemi taevakehadele. Sellises maailmas hõljub Maa orbiidil väike majapidamine, mida perekond Mumby oma koduks nimetab – Larklight.

Raamatu pea- ja minategelane on noor poiss Art Mumby, kes koos oma õe Myrtle’iga satub peadpööritavatesse seiklustesse, mis viivad neid Larklightist Saturni rõngasteni ja tagasi.

Loe edasi...

Kuulsa õuduskirjaniku Stephen Kingi uusima eesti keelde tõlgitud teose „Härra Mercedese“ puhul on erinevalt tema tavapärasest loomingust tegemist kriminaalromaaniga. Üleloomulike nähtusteni autor seekord ei jõuagi. On küll vihjed vaimudele, kes ühe tegelase hulluks ajavad, kuid nemadki saavad viimaks loogilise seletuse. Meister on säilitanud inimese alateadvuse sügavamaid peidukohti kompava stiili ja ulmepuudus kompenseeritakse värvikate ja veriste kirjeldustega, nii et Stephen Kingi loomingu austajad ei pea sugugi pettuma.

Lugu algab kohutava tragöödiaga – hullunud mõrvar sõidab halli Mercedesega varahommikul tööbüroo ukse taga ootavasse rahvahulka. Paljud inimesed saavad surma, veel rohkemad vigastada. Autojuht kihutab minema ja teda ei leitagi.

Järgneb pensionile jäänud politseiniku üksildase ja depressiivse elu kirjeldus. Mees on enesetapu äärel, kui leiab äkitselt elule uue mõtte, sest temaga võtab ühendust mersumõrvar.

Loe edasi...

Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana
«Kettmõõgaga mõõdetud maa» (Saladuslik tsaar 3) 249 lk
Tartu Fantaasia 2015

Ma ei ole kunagi olnud «Saladusliku tsaari» ühismaailma fänn. Sarja esimesest kogust olin lugenud 13 loost 5 ja teisest kogust 8 loost 3. No ei meeldinud lihtsalt nende juttude kirjutuslaad. Käesoleva romaani tõstsin õhinaga lugemislauale raamatuvirna tippu Kristjan Rätsepa arvustuse tõttu, mis lubas sisukirjelduse ja kujutatud maailma järgi aimata kodumaise ulme aasta novaatorlikumat ja pungilikumat teksti. Aga kuidagi suutis see retsensioon minus tekitada ka mulje, et siinarvustatav sarja kolmas raamat võiks olla oma kirjutuslaadilt kuidagi popim, moodsam, futuristlikum, võrreldes varasemaga kuidagi rohkem kiiskav ja klantsim oma stiililt.

Loe edasi...

Elasid kord J.J. Metsavana ja Maniakkide Tänav, kes kord kahekesti maha istusid ja ulmejuttu veeretama hakkasid. Üks rääkis jupikese, siis teine ja lõpuks oli selge, et kogu see krempel tuleb kirja panna. Mõeldud-tehtud! Ei kiskunud nad teineteist karvust ega siunanud vandesõnadega, vaid innustasid ja vaimustusid üksteise aina pöörasematest ideedest. Nõnda sünnib tõeline paarisrakend-ulme!


Et hääd kraami tuleb teistegagi jagada, kogunes Taaralinna Oskar Lutsu nimelisse linnaraamatukokku kenake rahvahulk. Ikka selleks, et trükivärsket „Kettmõõgaga mõõdetud maad” näppida. Enne veel, kui krõbisevad rahatähed omanikke vahetasid ja raamatusse autogramme nõutama hakati, tehti laval ehtsat ulmeteatrit. Sellest, kuidas Õnnepäev ennastsalgavalt mingi kummalise masina suremisele kaasa elas.

Loe edasi...

Tähesõdade seitsmendat osa on oodatud sellest ajast peale, kui Disney 2012. aasta oktoobri lõpus Lucasfilmi ostis, osa Star Wars fändomi poolt kahtlemata ka kartusega “kui palju Disney mõjusid seal on ja mis nad varasemast ära solgivad”. Star Wars'i viimastena linastunud, nn. prequel osad olid lisaks tekitanud väga palju vastakaid emotsioone ja sealsetest tegelastest mõni oli lausa vihatud. Lucasfilmi uus juht Kathleen Kennedy teatas suhteliselt varakult, et nad kuulavad fänne, arvestavad nende muredega ja et tulevastes filmides saab olema palju vähem rõhku CGI-l ja rohkem füüsilisi mudeleid, nukke ja kostüümides tegelasi.

Esimest filmi kutsuti juhtima JJ Abrams, kes lisaks ise Star Wars fänn olemisele oli tuntud ka kui kindel 35mm filmilindile filmimise pooldaja. Filmis pidid osalema kõik algse triloogia põhitegelased ja 2015. aasta juulis toimunud “Star Wars Celebrations: Anaheim” seitsmendale osale pühendatud paneeli käigus olid fännide rõõmuks laval tõesti nii nemad kui uued.

Loe edasi...



Aeg-ajalt – viimasel ajal üha tihedamini – tundub mulle, et mina olen imelik, kui ma julgen tahta, et filmidel oleks mingisugune kvaliteet. “Aga see on ju meelelahutus,” ruigab pööbel kooris, kui neile vägagi veenvalt põhjendada, miks üks või teine film pole kvaliteetne või miks sarnased filmid vanasti paremad olid. Isegi meelelahutus võib olla kvaliteetne ja austada vaataja intellekti. Uus “Tähesõdade” film jookseb kahjuks lati alt läbi, nagu ka märgatav osa inimkonnast, kes sellega rahul on. Sest rahuloluks on väga vähe põhjust.

Loe edasi...

Uue Star Warsi filmi esimeste minutite vaatamine oli üsnagi kummaline. Tuttavaks ja omaseks saanud ajajoon ütleb, et galaktika on sel perioodil jätkuvalt taastumas teisest galaktikast pärit vallutajatega peetud laastavast sõjast, jedid on äsja nõustunud hakkama Galaktilise Liidu diplomaatiliseks korpuseks ning Luke Skywalker tegeleb sisekaemusega; ammu on möödas esimene kodusõda, peagi algab teine. Nüüd aga käib sõda vaprade vabadusvõitlejate ning seni Argentinas maapaos olnud, ent nüüd taasühinenud natsirežiimi jäänukitega, jedidest pole midagi kuulda juba aastaid. Luke Skywalker, tõsi, tegeleb jätkuvalt sisekaemusega.

Põhjus, miks Disney otsustas kõrvale jätta pea kogu senise raamatutes, koomiksites ja muus meedias loodud kontiinumi, on ilmselge. Enamik säärastest teostest keskendub Luke'i elule ja tööle, jedidele, tasakaalule valguse ja pimeduse vahel filmide peakangelaste peredes; nende aastate sündmused on paika pandud kuu, kui mitte nädala või päeva täpsusega.

Loe edasi...

Käesolevast numbrist alustame uue Rauno Pärnitsa poolt veetud rubriigiga, kus üritame lugejate ette tuua kõikvõimalikke põnevaid, lõbusaid ja hämmastavaid ulme- ja pärismaailmast pärit fakte. Ja kuna hetkel on kuumaks teemaks Tähesõjad, siis mis oleks veel parem teema kust alustada.
Reaktori toimetus


George Lucase esimene valik Darth Vaderi häälele oleks olnud tuntud lavastaja Orson Welles, ent lõpuks loobus ta sellest ideest põhjusel, et Wellesi bariton olnuks liiga äratuntav.

Kõige esimestes stsenaariumi variantides oli Yodal ka eesnimi: Buffy. Hiljem muudeti see Minchiks ja lõpuks loobuti üldse.

Obi-Wan Kenobi kehastaja Alec Guinness nimetas Star Warsi esimest filmi muinasjutuliseks jampsiks ega tahtnud sarjaga enam mingit tegemist teha.

Loe edasi...

Reaktor jätkab Estconi viktoriinide küsimuste ja vastuste avaldamist, seekord 2015.aasta viktoriini materjal. Kõik kolm, küsimused, õiged vastused ja vastuste analüüs, on käesolevas artiklis
üksteise järel.


1. Gilgameši eeposes avastati metslane Enkidu ja teda taheti tsiviliseerida. Selleks anti talle kaks tsivilisatsiooni tunnust, millega Enkidu tutvus põhjalikult nädal aega. Pärast seda oligi ta saanud tsiviliseeritud inimeseks. Mis olid need kaks tsivilisatsiooni tunnust? Neist üht võib kohata Estconilgi, teist minu meelest mitte.

Talle anti palju õlut (4) ja kogu riigi parim lits (0). Õigeks loeti ka alkohol (2) ja õlletegemine. Veel pakuti tuli (4), keel (2), kirjakeel (2), põlluharimine (2), riided (2), armastus, laulmine, lugemisoskus, luule, mõtlemine, oder, pesemine ja relvad.

2. Poseidon andis Kreeta kuningale härja, et see temale ohverdataks. Kuningal oli kahju ilusat härga ohverdada ja ta ei teinud seda.

Loe edasi...

Ulmestaar


Sellekuine ulmestaar Kristjan-Jaak Rätsep peaks olema igale Estconil või Tartu ulmeüritustel käinule tuttav inimene. Estconil käis ta seejuures esimest korda 2000 aastal ja pole peale seda ühtegi neist vahele jätnud. Reaktori lugejale on ta tuntud peamiselt aga oma tõlgete ning ühe Artur Räpiga kahasse kirjutatud jutu põhjal.

1. Mida praegu loed?
Praegu loen Poul Andersoni romaani "Hrolf Kraki's Saga". See on viikingiteemaline kangelasfantaasia, mis põhinevad erinevatel (vara)keskaegsetel skandinaavia ja anglosaksi tekstidel ning millel on tugevaid sarnasusi sama autori eesti lugejatelegi tuntud romaanidega "Murtud mõõk" ja "Jumalate sõda".

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Eelkõige tegevusmaailm, intriig ja ulmeline taust. Või siis see, kui kirjutatakse mingil huvipakkuval ja südamelähedasel teemal.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Oeh...

Loe edasi...

Kirjastus Ersen



Viimsete sõnumite tooja
Jan Burke
Tõlkija: Kati Karu

Los Angelese eelmäestikus tunneb jõukas Amanda Clarke suurt uudishimu oma uue nägusa poissmehest naabri suhtes. Ent ta huvi muutub vihaks, kui Tyler Hawthorne kohtub Amanda surmahaige sõbra Roniga ja veenab meest, et too jääb elama. Amanda on kindel, et Tyler on petis – kuni Ron paranema hakkab.

Kes on Tyler Hawthorne? Saladus ulatub ajas tagasi kaks sajandit, mil haavatud Briti ohvitser vahetuseks oma elu eest nõustus hakkama Sõnumitoojaks – olevuseks, kes edastab surijate viimased mõtted nende lähedastele. Ent kui üksildane rändlev Tyler hakkab kujutlema surelikku elu koos Amandaga, pöördub tagasi kurjuse ammu maha maetud jõud ja annab Tylerile teada, et Sõnumitooja rollist loobumisel on kohutav hind.

Loe edasi...

Tõlkinud Rauno Pärnits

“Kas te mõtlete seda tõsiselt? Kas te tõepoolest usute, et masin mõtleb?”
Ma ei saanud kohe vastust: Moxon, tundus, oli täielikult keskendunud sütele kaminas. Ta käsitses osavalt roopi, kuni söed tema tähelepanust meelitatuna eredamalt lõõmama hakkasid. Juba mitmendat nädalat järjest panin ma tähele, kuidas temas süveneb komme viivitada vastusega ka kõige tühisemale küsimusele. Ent ta olek oli hajameelne, nagu ei mõtlekski ta mitte vastusele, vaid millelegi muule.
Eelnevalt oli ta öelnud: “Mis on “masin”? Seda võib määratleda mitmeti. Näiteks üks populaarne sõnaraamat ütleb selle kohta nii: “Iga instrument või seade, mille tegevus on suunatud ja efektiivseks muudetud.” Kuid kas sel juhul pole ka inimene masin? Nõustuge, et inimene mõtleb – või mõtleb, et ta mõtleb.”
“No kui te ei soovi vastata mu küsimusele,” väitsin ma mõnevõrra ärritunult, “siis nii öelgegi. Teie sõnad on vaid ettekääne vastusest hoidumiseks.

Loe edasi...

Tõlkinud Rauno Pärnits

"Kõrgem Ofiitsium ei tegele pisivarguste, pettuste, süütute neitside võrgutamiste ja maanteeröövidega. Nendega tegelevad linnamagistraatide kohtud."

Frank Yoli hääles kõlas ärritus. Nähtavasti kavatses linna kaelakohus inkvisiitori saabumist siia rotiurgu ära kasutada, lükates kõik aastatega korjunud juhtumid tema kaela.

Nunktor, keda vist kutsuti isa Pauliks, kummardus aupaklikult ja sosistas: "Julgen juhtida Teie tähelepanu selle kuriteo mõningatele aspektidele. Meil on tegu hingetu esemega – objectum inanimatum. Kolleegiumil on alust arvata, et tegu on seestumisega."

Yol kõverdas isa Pauli akuraatset tonsuuri silmitsedes suunurki. Inkvisiitorile tuli järsku ette, et ta polegi frantsiskaani silmi kordagi näinud. Libekeelne nunktor ei olnud üldsegi mitte nii lihtne kui paistis. Ta võis näiteks osutuda Tema Hiilguse, selle vana räpase rebase piiskop Dalmaciuse agendiks.

Loe edasi...

Tõlkinud Rauno Pärnits

Sergei ärkas tohutusuurel nelinurksel rohtukasvanud väljal, millel umbes pooleteistkümne sentimeetri kõrgune roheline rohi vaheldus niidulilledega. Välu piiras igast küljest põlislaas, võiks öelda et lausa tihnik. Ta seisis mingil arusaamatul, veidi kirbuhüppemängu nuppu meenutaval asjal, ainult et palju suuremal ning see nägi ka palju soliidsem ja toekam välja. Asjandus kujutas endast korvpallist kolm korda suuremat kera, mille peal asus platvorm jalgade jaoks. Tollel platvormil Sergei seisiski. Seejuures ta ei kukkunud ega vajunud ka kaldu, ehkki ta tasakaalu hoidmiseks ei teinud midagi.

Ta jalad olid tihkelt kängitsetud miskisse poolsaapalaadsesse platvormiga ühtse terviku moodustavasse ollusesse. Viimasest ulatus välja metalne pruss, mille ülaosa lõppes rõhtsa, samuti metalse põiklatiga. Sergei vasak käsi oli analoogselt jalgadega pakitud selle lati külge kleebitud kindasse, kuid seda ta liigutada suutis – kinnas ei olnud umbselt kinni kleebitud.

Loe edasi...

Päkapikul oli mure. Suur mure. Päkapiku mütsil oli tutt kadunud. Mütsi otsas narmendas veel vaid paar niidijupikest, aga ilusat, lumepalli moodi kohevat valget tutti, seda enam ei olnud.

Väike asi kadunud, aga mure oli suur. Päkapikk kartis isegi mõelda sellest, kuhu tema mütsitutt kaduma võis minna. Mis olukorras, millal ja kuhu. Veel rohkem kartis ta mõelda sellest, mis juhtub siis, kui Ülempäkapikk sellest teada saab. Sellist hooletust ei andestata. Oh, ja kui Ülempäkapikk sellest veel Vana teavitab. Parem oleks juba porgandi kombel maa sisse vajuda ja sinna jäädagi. Vana silmis määritud saada, seda ei tahtnud Päkapikk mitte mingi hinnalipiku eest. Õnneks märkas ta tuti kadumist ise. Nüüd pidi ta mütsiotsa krae vahel hoidma ning püüdis mitte teha järske pealiigutusi. Aga kaua see nii kesta ei saanud. Kui teised märkavad, on ta kadunud hing. Kindlasti viskab siis Ülempäkapikk ta päkapikkude hulgast minema. Niigi oli ta jäetud vaid ausõna peale ja tänu Vana heatahtlikkusele.

Loe edasi...

Kiirköitjas aruanne, mille Jari linnapea Egra sekretärilt vastu võttis, nägi välja nagu iga teinegi, aga sekretäri kaunis ähmis olemine selle üleandmisel vihjas, et tegemist on millegi tähelepanuväärsega. Ootamata selgitusi või kommentaare, avas naine aruande ning kiirluges selle kohe läbi. Ta tõstis pilgu.

„Võõras kosmoselaev...? Ja meie territoriaalruumis...”

„Tegelikult ootab kosmodroomi ülem praegu teiega isiklikku kohtumist,” sõnas sekretär.

„Saagu nõnda!”

Kosmodroomi ülem major Mardan oli konkreetse ja asjaliku jutuga mees, kuid Egra pani kohe tähele, et ta on mõneti elevil. Kui sekretär oli lahkunud, istusid mõlemad ning major Mardan alustas juttu.

„Radar tuvastas täna varahommikul 3:03 meie territoriaalruumi piiril väikese tundmatu sõiduki. Raadiosidele ei vastanud, esmalt näis, et tegemist on üldse mingi prahijupiga. Saatsin siiski ekipaaži välja ning nad teatasid, et see on üliväike kosmosesõiduk, ilmselt maist päritolu.

Loe edasi...

Esmakordselt ilmus «Kuller» 1998; nr 20 (18. mai) – nr 21 (25. mai)

„Täna toimub sajandi matš,” sõnas boss, kui oli mind enda juurde kutsunud. Tema nägu säras.
„Tean,” ohkasin tülpinult.
Kolmemõõtmeline male oli vana Mehta lemmikala ja ta pidas end suureks asjatundjaks. Tegelikult oli ta tavaline kiibitseja. Kohe esimesel päeval, kui ma tema juurde tööle tulin, sundis ta mind endaga mängima. Õnneks jätkus mul taipu kaotada ning oma kehvale mänguoskusele viidates olin edasistest partiidest päästenud. Täna oli vana Mehta pidupäev – sajandi matš. Täna pidid lõpuks kohtuma Trrrt III ja BalBal „Sham” Twint.
Trrrt ja Twint olid suurmeistrid, parimad, kes pärast vana Lamke surma nuppe liigutasid. Viga oli selles, et nad vihkasid teineteist. Trrrt oli pärit Jaguselt. Twint aga Punase Tuule süsteemist ja need kaks piirkonda olid aegade hämarusest sõjajalal.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
Peatoimetaja veerg 12/15
Ulmemalest ja malest ulmes
Intervjuu: Martin Kivirand
Lugeja peal katsetatud ulme
Raamatuarvustus: Larklight
Raamatuarvustus: Stephen King „Härra Mercedes“
Raamatuarvustus: Estronaudid teelahkmel?
Raamatuesitlus: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Filmiarvustus: Visuaalne ilu taaskordse superrelva hävitamisel
Filmiarvustus: Jõud ärkab, haigutab ja läheb tagasi magama
Filmiarvustus: Uus algus, uued tegevusliinid
Kurioosumid 12/15
Estconi mälumäng 19. juulil 2015
Ulmeuudised 12/15
Uudiskirjandus 12/15
Tõlkejutt: Moxoni isand
Tõlkejutt: Malekuninganna
Tõlkejutt: Maletaja
Jutt: Päkapiku mure
Jutt: Kangelased sünnivad vaid korra
Jutt: Absoluutne meister
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0217)