Jõuluaegse saginaga sammu käies kipuvad asjad tihtipeale ära ununema. Reaktori toimetusel ei ole aga oma lugejad meelest läinud ning hoolimata meie ümber toimuvast sebimisest oleme selle numbri jaoks kokku kühveldanud nii mõndagi põnevat. Äsjase järjekordse maailmalõpu möödaminekuga seoses tutvustame lugejaile kirjandusest ja filmidest läbikäinud teooriaid ning võimalusi globaalseks hävinguks. Ene Kallas lahkab lõppenud kodumaist õudussarja "Süvahavva" ning selle numbri uhkuseks on Tea Roosvaldi koomiks "Taevasse kootud linn".

Loe edasi...

Kuigi teletutvustuses kasutatakse “Süvahavva“ kohta tapva järjekindlusega sõnapaari “müstiline põnevusdraama“ ja “õudusfilm“ kipub jääma üksikuks hundiks koerte keskel, ütles sarja produtsent Ivo Uukkivi siiski seda viimast. Täpsemalt määratles ta “Süvahavvat“ kui kogu-pere-õudust. Ja siinkohal jääb vaid üle nõustuda.

Iseenesest pole ju mõlemal sõnal ega ka žanril midagi viga, samas ei tule vähemalt mulle ette liiga palju sarnaselt vändatud telesarju, õigust öelda ei meenugi korrapealt. Oh, õudust on küll ja enam, aga sellised, kuhu on segatud lapsed ja perekonnad, on suhteliselt haruldased ka maailma mastaabis, mis siin väiksest Eestist rääkida. Samas just see kogu-pere-asi sai ilmselt magusaks kommiks teleonudele, kellest sõltus sarja käikuminek. Niisiis tabasid nii produtsendid kui ka stsenarist ära midagi üldiselt söödavat.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia omanik, asutaja, tõlkija ja toimetaja ei tohiks küllap ühelegi ulmefännile võõras isik olla. Tegemist on kodumaise ulmeskeene tõelise legendi ja hiiglasega, seega tundus Reaktori toimetusele paras aeg käes olevat ka temaga üks korralik ja tummine intervjuu maha pidada.

1. Mis ajendas sind kirjastust looma ja mis motiveerib seda tegevust jätkama?
Raamatud on mind juba lapsest saadik väga huvitanud, nii et erilist üllatust selles polnud. Juhtus nii, et jäin samaaegselt ilma tööst ja sain päranduse. Seisin siis 1998. aastal oma venna Mart Kondi raamaturiiuli ees, mis oli täis täiesti fantastilisi Poul Andersoni, Lovecrafti, Howardi, Moorcocki ja teiste sarnaste kirjanike raamatuid, ja mõtlesin, et miks ei võiks need eesti keeles olemas olla. Kui rääkisin sellest vennale, siis ta ütles, et ta võib mind aidata küljendamisel ja kujundamisel nii kaua, kui mul vaja on. Ja seda ta tegigi, päris mitu aastat. Nii kirjastus sündiski.

Loe edasi...

Kui hakata vaatama "Doctor Who'd", võib tekkida küsimus, kust alustada. Olukord meenutab Star Treki soovitamist, ainult et Trek on jagunenud nii mitmeks eri sarjaks, milles on pea täielikult vahetunud näitlejad, sarja tegijad ja stiil. Võrrelda seda Doctor Who'ga võiks tunduda paras lihtsustus, kuivõrd see Inglismaa kultussari tundub olevat küllaltki ühtne mass, mis on pealegi väga pikk – ometigi Guinessi rekordiraamatus pikima ulmesarjana. Kui keskmist inimest võiks väsitada mõte viie hooaja pikkuse Babylon 5’e lõpunivaatamisest, mis siis veel rääkida sarjast, mis on saanud alguse 1963. aastal? Seepärast tulekski alustada sellest, et Doctor Who on aastate jooksul väga palju vahetanud oma ilmet. Püüdmata kogu sarja senist ajalugu, oldWho'd maha kanda, võib seda siiski näha taustana sarjale, mis on alguse saanud 2005-st ja mida fännide seas nimetatakse nuWho’ks. Kui praegu rääkida Doctor Who’st, siis räägitaksegi üldiselt just nimelt nuWho’st.


Ent isegi nuWho jaguneb kaheks.

Loe edasi...

Olid pühad ning iga tõelise kodaniku kohus oli end heast-paremast oimetuks vitsutada. Tegin seda minagi! Ja kui kere sealiha, kapsast ja kartulit täis oli, veri makku vajunud ja aju tühikäigul ketras... vaat siis mul plahvatas...

Muinasulme! See, mida mõned kodanikud nimetavad sõnaga "imeulme" peaks maakeeli hoopis muinasulme olema. Fantasy siis!

Paar päeva hiljem mulle küll öeldi, et ilmselt on muinasulmet keegi teinegi pakkunud. Täitsa usun! Minu arust sobib juba muinasulme kõlalise ühtluse poolest, et kui on teadusulme ja õudusulme, et miks mitte ka muinasulme.

Tunnistan, et imeulme on minu jaoks absoluutselt vastuvõetamatu värdvorm. Ja mitte seepärast, et mulle seostuks sellega mingid oraalse rahuldamise toimingud. Imeulme kõlab minu jaoks kui sogaulme või paraulme... et miskid imed ja tunnustähed... miski lõputu ime ootamine jne. Niigi on ulmefännid kogu aeg ja üle maailma hädas sellega, et võhikud neid mingiks väe- või UFO-sektiks peavad.

Loe edasi...

28. novembril kohtusid ulme- ja muidu kirjandusfännid kirjanike liidu saalis nelja tuntud Eesti kirjanikuga. Vestlusõhtust võtsid osa vanameister Henn-Kaarel Hellat, kõigile tuntud tõsiteadusliku ulme viljeleja Siim Veskimees, Reaktori lugejatele tuntud Triinu Meres ja Algernoni kaaskirjutaja Kristjan Sander. Muusikat tegi Allan Vainola, esitades endapoolset ulmetemaatilist loomingut. Kohale oli tulnud umbes 30 huvilist, kellest paljud olid tuntud Estconilt või paljudelt ulmekogunemistelt, kuid oli ka tundmatuid nägusid.

Loe edasi...

Maailmalõppu on kardetud niikaua, kuni inimkond on olemas olnud. Gilgameši eepos, mis kirjutati aastatel 2000 - 1500 e.Kr, räägib suurest uputusest, millest vaid vähesed pääsesid. Viikingid olid veendunud Ragnaröki saabumises ning (kehvemad) hindud värisevad Kali Yuga lõppemise hirmus. Väidetavalt olevat ka kristlik jumal tõmmanud oma loomingule vee peale ja tema mustade paksude kaantega raamatus ähvardatakse seda veelgi teha. Isegi hästi käitumine ei aita, need kes tublid ja vagad on saavad peale maailmalõppu lihtsalt uues maailmakorralduses paremad ametid.

Zoovolinikku jumala loodud maailmas ette nähtud pole, võrdõiguslikkus ka ei kehti. Jumala vits nuhtleb valusalt ja mitte meie maiste seaduste järgi. Homod, ateistid ja muud elukad lähevad ikka põrgukatlatesse.

Nagu aru võib saada, on maailmalõpp iga suurema usulahu üheks alustalaks – midagi, mille nimel usutõdedest kinni pidada, kuid mille saabumise kuupäeva päris täpselt ei tea...

Loe edasi...

Eesti ulmetähed


Reaktor alustab sel kuul uue rubriigiga. Selles uurime, mida loevad ja fännavad Eesti ulmemaastikul rohkem tuntud tegelased. Esimeseks küsitletuks sai Lauri Lukas, kes selle idee Reaktorile välja pakkus. Lauri on nii baasist kui Estconilt paljudele tuttav ulmefänn, kes oma sõnavõttudega pikalt ei keeruta, kuid kelle lugemuses ning kriitilises meeles kahtlust ei ole.

1. Mida praegu loed?
Täheaeg 11
Adam Bahdaj "Koolivaheaeg vaimudega"
Zmitrok Bjadulja "Hõbedane nuusktubakatoos"
Vladimir Sorokin "Sinine pekk"

Ühte söögi juurde, ühte peldikus, 2 teist "põhi" lugemiseks

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Raamatu külge naelutab mind eelkõige miski huvipakkuv nüanss süžees, miski raskestikirjeldatav ja tabamatu detail, aga ka muidugi uudishimu, et mis siis saab ja kuidas lõpeb

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia

Kaose prints
Roger Zelazny
Tõlkija: Juhan Habicht

Merlin on sunnitud tagasi pöörduma Kaose Kotta endise valitseja matustele ja avastab, et äkilised surmad sugulaste hulgas on ta troonipärimisjärjekorras üllatavalt ettepoole nihutanud. See protsess jätkub.

Viimases raamatus saavad vastuse nii mõnedki küsimused. Näiteks, kuidas põimub loosse taas Merlini isa Corwin. Lõpuks peab Merlin otsustama... ei, mitte Ükssarviku ja Mao vahel, kuigi Muster ja Logrus endiselt aktiivselt toimuvasse sekkuvad. Ta peab otsustama, mida oma eluga peale hakata...

Loe edasi...

Detsembrikuu sebimistesse toob seekordne pildimäng kindlasti tuttavaid nägusid.

Sel korral on mõistatuseks kahe näitleja kombinatsioon. Mis on nende ulmefilmidest tuttavate näitlejate nimed? Õiged vastused saata taas kord teele toimetuse pildimängumeilile (pilt@ulmeajakiri.ee). Ühe näitleja äraarvamise eest saab 1 punkti - kokku võimalik saada 2 punkti. Vastata saab kuni 25. jaanuarini.

Loe edasi...

Teoloogiatudeng Kaarel seisis tuure üles vedava saunapeo melu ignoreerides akna veeres ja jõllitas tühjusse. Kusagil allpool seadis linnatäis patuseid hingi end pühapäevaöösse imbuma, asisemad tegelased üritasid lapsi magama laulda ja seejärel ise sõba silmale saada, et hommikul uuesti oravana oma argipäevarattasse tormata. Kaarli selja taga olid mingid plikad end poolalasti jõudnud koorida ning väänlesid nüüd pilvelõhkuja katusesauna akendel, nutitelefonidega üksteisest seksikaid pilte klõpsides. Kaarel võinuks vanduda, et nii mõnelgi pingilt piigasid piidleval mehepojal venib hõbedane nire suunurgast vargsi põranda poole nagu rebasel, kes näljasena viinamarju nillib.

See saunakas oli õigupoolest tema vana pinginaabri idee oma kahekümnenda eluaasta täitumist väärikalt vastu võtta. Kaarel ei tihanud lapsepõlve parimale sõbrale ära ka öelda.

Loe edasi...

Pühendatud Hanna S-ile.

Ragnarholmi küla asub neljasaja kilomeetri kaugusel lähimast asulast, seal, kus Piirimägede viimased nõlvad annavad teed arktilisele tundrale. Enne lõputusse tundrasse minekut peatuvad võõrad alati väikeses söögimajas küla serval. Mõned sapisemad ehk ütleksid, et see on lihtsalt neljasaja kilomeetri raadiuses ainus kõrts. Tegelikult peitub söögimaja saladus aga selles, et siin saab kogu Põhja parimat kuuma šokolaadi ja jänesepirukat. Pärast lühikest või pikemat puhkust ja kehakinnitamist lahkusid nad kõik söögimajast, lubades peagi võidukalt muistse vägilase Ragnari aaretega naasta. Üksteise järel kadusid nad Rumi pilgu eest tundra järeleandmatusse lumetuisku.

Tagasi ei tulnud kunagi keegi.

See päev ei erinenud teistest kuigi palju. Kahvatu põhjala päike näitas mõneks tunniks oma nägu ja pani söögimaja härmatanud aknaklaasid särama.

Loe edasi...

Unenäod painasid mind juba kolmandat nädalat. Need olid kas kirjeldamatult realistlikud ja hirme ning õudust täis või siis sellised, kus ei toimu midagi peale abstraktse ja seosetu sagimise, kuid mis virutavad hullemini jalad alt kui miski muu.

Olin just ärganud ühest, kus mind ajasid mööda iidse ja pehastunud puitlinna kitsaid tänavaid taga mingid vormitud-kehatud õudused. Üritasin nende eest meeleheitlikult põgeneda, aga jalad olid tuimad ning ootamatult rasked, keeldudes sõna kuulamast. Inimmeeltega ähmaselt aimatavaid olendeid tuli aga aina juurde, neid voolas võika massina tänavaäärsete majade mustavatest akendest ning ustest, ja mida rohkem neid lisandus, seda raskemaks näis edasiliikumine muutuvat. Viimaks ei kuulanud jalad enam üldse sõna, sain vaid abitult jälgida nende grotesksete peletiste tahtlikult aeglast lähenemist nagu võrku takerdunud kärbes, kes on ümbritsetud loendamatust hulgast ämblikest.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0495)