kaanepilt
 
378796 10150425648539700 698149699 8429798 641720594 n

Seekordses numbris lükkame pikemad uraanivardad katlasse ja pakume teile laiendatud arvustuse Andrzej Sapkowski Geralti saagale. Sest nüüd viimaks ilmub üle maailma laineid löönud Poola fantaasiakangelane ka Eesti keeles raamatukaante vahel ja toimetus tahtis proovida vahelduseks kätt välismaiste autorite loomingu arvustamise kallal. Sapkowski tõlkimine olnud nii ammu jutuks, et selle teokssaamine on fännidele, kelle hulka ka meie toimetuses nii mitmedki kuuluvad, kauaoodatud sündmuseks. Kuna Nõidur on raamatukaante vahelt väljunud ka muud elu elama, siis võtame laiemalt ette ja püüame käesolevas numbris lisaks raamatuarvustusele katta ülevaatega ka Geraltiga seonduvad muud projektid.

Kuid lugejad ei pea pelgama, et me Eesti autorid ära unustame. Ajakirja peamine eesmärk on siiski Eesti ulme lugejateni toomine ning seepärast püüame igas numbris tuua teieni ka kodumaiseid autoreid ja nende loomingut. Seekord Heidi Raba "Lili Remma ja gongapuuhaldjas".

Loe edasi...

{SILDID}
 
liliremmaIEnne kui ma Heidi Raba „Lili Remma ja gongapuuhaldja“ kätte võtsin, oli mul selle suhtes suuri kahtlusi. Noortefantasy, naiskirjanik, tundmatu nimi, eesti oma. Jumal teab, mis algelist teksti ja ninnu-nännut see sisaldada võib. Ja ma ei pidanud pettuma. Nii ta täpselt algaski. Brrr.

Kohutavad puised dialoogid, teismelised tüdrukud, triviaalsed sündmused, halvad külaelu kirjeldused. Niiviisi, nagu need tegelased, ei räägi küll ükski normaalne inimene. Vähemalt mitte järjest ja nii pikalt . Seda ma ei ütle, et niiviisi nagu need tegelased, ei käitu ükski normaalne inimene, sest ajuti käituvad inimesed ikka üsna veidralt, aga igatahes olin juba sama hästi kui kindel, et see raamat jääb mul pooleli. Üldjuhul annan raamatule aega 50nda leheküljeni ja kui selleks ajaks ei ole lugu mind kaasa haaranud, siis panen teose kõrvale. Andsin ka seekord. Õnneks läks umbes 45st leheküljest asi veidi põnevamaks. Jäin edasi lugema.

Loe edasi...

{SILDID}
 
The Witcher UUS reklaamiksPean alustuseks tunnistama, et ma pole eriline fantaasiakirjanduse fänn. Enamus klassikuid selles žanris on teadlikult lugemata jäänud, kuna võimaluse korral eelistan ulme tehnoloogilisemat ja teaduslikumat poolt. Seega lootsin salamisi „Viimast soovi“ kätte võttes, et saan ohtralt fantaasiakirjanduse stampide üle keelt teritada ja nende üle ilkuda. Õnneks/õnnetuseks osutus raamat suurepäraseks lugemiselamuseks. Ehk kogu mu esialgne plaan langes põrmu ning virina asemel saate järgnevalt lugeda ohtralt kiidusõnu.

Romaani peategelaseks on rändmaag või siis palgamaag (wiedzmin - nõidur) Geralt. Nõidurid kuuluvad tsunfti, mille liikmete ülesandeks on rännata mööda maid ringi ja hävitada kõikvõimalikke peletisi. Lisaks on nõidureid maast madalaks treenitud igat sorti rohtude, mürkide ning leotistega, mistõttu omavad nad ebainimlikke võimeid (nt reaktsiooni ning nägemist) ja teatud mürgiste vedelike manustamisega suudavad nad oma ainevahetust aeglustada.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ASEsiteks luba end õnnitleda eestikeelse raamatu (peatse) ilmumise puhul. Kas olete juba näinud selle kaanepilti ja kujundust?

Kuidas ma oleksin saanud? Nagu sa ütlesid on see alles „peatselt ilmuv“. Ma näen siis kui see ilmub. Aga ma tänan.

Eesti keel peaks olema kuueteistkümnes milles teie raamat ilmub? Kas Eesti keel on kõige väiksema lugejaskonnaga nendest kuueteistkümnest?

Kuueteistkümnes? Ju vist. Kui aus olla, siis mul on tõlgete osas ülevaade kadunud. Mis puutub lugejaskonda, siis see on õige; Eesti on tõepoolest väikseim riik kus mu loomingut on tutvustatud. Siiani oli selleks Leedu.

Kas oled kokku puutunud Eesti ulmekirjandusega? Mõni nimi?

Teadmisi pole. Mulle meenub kohtumine eesti fännidega ühel SF kokkutulekul, see on kõik.

Loe edasi...

{SILDID}
 
6942120.3

Kuigi esimesed raamatud Geralti lugudega ilmusid juba '92 aastal, sai Geralt Riiviast kinopublikule tuttavaks alles uue aastatuhande alguses, kui 2001 Poolas vändati lavateos „Wiedzmin“ (inglise keeles „The Hexer“). Aastake hiljem lasti sama näitlejaskonnaga välja ka 13-osaline sari. Mõlemas mängib peaosalist Geralti Michal Zebrowski.

Sarjast

Mainin kohe alguses ära – vältimaks hilisemaid arusaamatusi – et olen nõiduri sarjast lugenud vaid äsjailmunud „Viimast soovi“. Kui raamatu näol on meil tegemist põhimõtteliselt jutukogumikuga, mis kronoloogiliselt ühes jadas ei jookse, siis sarjas on kõik omal kohal. Lugu algab sellega, kuidas vana nõidur tuleb talusse saatuse lapse järele, kes on enne sündi ära lubatud (ka eesti mütoloogias esineb selliseid juhuseid: „Anna mulle see, mida sa esimesena oma väravast sisenedes näed.“).

Loe edasi...

{SILDID}
 
Witcher kaasThe Witcher: The Adventure Card Game on seiklusliku teemaga kaardimäng Andrzej Sapkowski samanimelise romaani ainetel, kus peategelaseks on nõidur nimega Geralt. Tegelikult baseerub mäng peamiselt küll hoopiski Witcheri arvutimängul ja pea kogu mängu kunstiline pool pärineb samuti otse arvutimängust. Kuigi selle kaardimängu nimi lubab seiklusmängu on tegemist siiski set collection tüüpi mänguga, kus mängijad koguvad erinevat tüüpi rünnakukaartidest komplekte kokku, et siis nende abil erinevaid koletisi või nõiduslikke olendeid teise ilma saata, kes maha lööduna mängijatele võiduks vajalikke punkte annavad. Interkatsiooni lisab mängus peetav oksjon selle nimel, kes saab antud käigus Geralti endale appi palgata ja ühtlasi õiguse ühte kolmest aktiivsest koletisest ründama minna. Samuti on mängus sündmusekaardid, mis annavad vastava kaardi endale hankinud mängijale ühekordse eelise või näiteks võimaluse teistele mängijatele käru keerata.

Loe edasi...

{SILDID}
 
The Witcher EU boxArvutimäng “The Witcher“ põhineb Poola ulmekirjaniku Andrzej Sapkowski loodud samanimelisel romaaniseerial. Võib isegi öelda, et mäng pajatab ühe raamatutes rääkimata jäänud loo. Mäng anti välja CD Projekt RED STUDIO poolt 2007 aastal. Esimene osa sai käesoleva aasta Mais ka järje Witcher 2: Assassins of Kings. Räägin siinkohal aga vaid esimesest osast.

Enne mängu välja tulekut ei osanud ma midagi oodata või loota. Nüüd, peale pikaajalist mängimist ei oska talle väärilist konkurenti leida.
Alguse tutvustav video räägib raamatu „ Viimane soov“ ühest peatükist. Mängu aeg paigutub viis aastat pärast suurt sõda, kus Geralt Riiviast on unustanud oma mineviku ja proovib eluga edasi minna, võttes vastu töid, mida tavalised inimesed ei tee. Saab oma tasu ja kaob.
Sündmustikku sukeldudes selgub, et oled tegelasena kaotanud mälu ja naasnud kodukohta. Pärast mitmeid ebameeldivaid sündmusi hakkab mängu maailm oma ilu ja võlu välja tooma.

Loe edasi...

{SILDID}
 
nanopiltOma oktoobrinumbris tõime teieni loo Rahvusvahelisest romaanikirjutuskuust, millest ka Tartu ulmekirjutajad osa otsustasid võtta. Detsembri esimese päevaga see kuu lõppes ja rahuldamaks lugejate uudishimu, oleme palunud kirjutada kahel osavõtnul, kuidas siis ikkagi sünnivad surematud romaanid. Pakume teile siin eduloo ja … noh, mitte nii eduka loo.

Kirjutaja number üks: J.J. Metsavana

Et kõik ausalt ära rääkida, siis alustaks sellest, et lubasin minagi suure suuga kirjutamisekuust osa võtta. Lühidalt öeldes - kukkusin selles täiesti läbi. Minu sooritatud loomkatsed näitasid, et 11200 sõna nädalas on VÕI-MA-TU. Vähemalt minule isiklikult. Mingi 2000-4000 sõna nädalas on maksimaalne, mida suudan töö, kassikasvatamise, söögitegemise, laisklemise, filmide, reaktori ja muude kohustuste kõrvalt pigistada. Mis veelgi hullem: liigne punnitamine kippus muutma kogu lugu ja kirjutamisprotsessi mulle ebameeldivaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
1 (3)Larpi korraldaja Marten Laur:

Larp Wasara Valgus oli õudussugemetega olustikumäng 1926. aasta Londonis. Kaudselt oli tegu järjega larbile Wabariigi Varjus. Lasime mängijatel mõelda endale ilusad, targad ja julged rollid Londoni Akadeemilisest Maailmarändurite Seltsist. Mängu esimene pool pidi olema pidulik bankett. Turvaline ja noobel, et kõik tegelased elaksid oma rollidesse mõnusalt sisse, võtaksid omaks kõrgklassi käitumismallid ning saaksid üksteisega suhelda.
Kokkutuleku kavas olid kõned, uue esimehe valimine ning mustkunstniku etteaste. Samuti kaetud rootsi laud.
Olime mängule teinud ka valebaari, kus joogid küll õiged välja nägid, kuid tegelikult vastavat värvi mittealkohoolsed alternatiivid olid (pisang – tarhun, vein - viinamarjamahl jne). Põneval kombel tundus see mõjuvat sama sotsialiseerivalt nagu alkohol muidu. Ahjaa, Valge Klaar vahuveinipudelis pettis ära päris mitmeid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
axarusNumenori maskiball

26. novembril korraldasid dragon.ee rollimängijad ja Eesti Tolkieni selts Keskmaa Ordu Puurmani mõisas Jõgevamaal rollimängijate aastakokkutuleku. Kokkutuleku teemaks oli „Numenori maskiball“, mis tähendas, et valiti omale selga rõivad mis seostusid märksõnadega „Sõrmuste Isand“, „Troonide mäng“ ja „suursugune“. Pandi ette maskid, keerutati tantsu, tehti rollimänguaasta kokkuvõte, anti parimatele mänguritele ja korraldajatele auhindu. Lisaks söödi-joodi ja kuulati ettekandeid.

Asjaolu, mis võib Reaktori lugejatele erilist huvi pakkuda, oli maskiballil viibinute Eesti ulmekirjanike ebatavaliselt suur kontsentratsioon, mida tavaliselt võib kohata pigem Estconil. Meie laserreporter, kes maski varjus end peole sisse smugeldas toob teieni nende tualetid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
VingeVernor Vinge
“Sügavik taevas”

Inimkond on koduplaneedilt ammu välja murdnud. Ehkki valgusest kiiremini reisimist – nagu paljusid muid asju – nimetatakse „täitumatuteks unistuseks”, liiguvad läbi kosmose laevad, mille meeskond magab aastasadu ja elab seetõttu aastatuhandeid. Nad asustavad maailmu, kus tõusevad ja varisevad tsivilisatsioonid. Nad püüavad pidada sidet ja luua ühtset kultuuri. Nad otsivad kosmoseavarustest Galaktika saladusi ja teisi elusolendeid. Kuni nende teadlased tabavad äärmiselt anomaalsest süsteemist saabuva raadiosignaali...

See on võimalus tutvuda teise rassiga. See on võimalus arendada teadust. See on võimalus koguda varandust ja võimu. SisseVälja tähe juures – kaheksa tuhat aastat on jälgitud, kuidas see põleb tavalise tähena umbes 40 aastat ja on siis paar sajandit kustunud – kohtuvad kaks inimkonna laevastikku.

Loe edasi...

{SILDID}
 
reaktor1
Nädalapäevad tagasi näidati meie laagri rahvale imeasja. Seesugust, mille nimetustki paljud enam ei mäleta ning lapsed pole isegi kuulnud. Või kui ongi, siis pigem nagu muinasjutu tasemel. Mina siiski veel mäletan, kuidas seda ilmaimet vanasti nimetati. Selle nähtuse nimi oli varematel aegadel „kino“. Kohalikust keskusest saabusid veoautod (samuti imeasjad ju) kogu vajaliku imeväärse kolaga ning isegi üks uhke limusiin, mis töötas – kujutage ometi ette! - bensiini-, mitte puuküttega. Nendest, kes selle imesõidukiga saabusid, räägin hiljem.

Kinosaal improviseeriti suurde vanasse angaari, kus kohalike jutu järgi oli iidsel ajal asunud vist puidutöökoda. Kui ma ütlesin „kohalike“, siis pidasin momendil silmas vanu kohalikke – neid, kes elasid siin juba enne sõda. Ma ise tulin siia sõja lõpupoole.

Loe edasi...

{SILDID}
 
earringsKõps-kõps-kõps. Mare uute kingade kontsaklõbin kajas rütmiliselt üle terve haiglakoridori. Musta-valgeruuduline põrand oli hoolega puhtaks küüritud, aga siin-seal vedeles läikimahõõrutud pinnal jäledaid süljelärakaid. Mare ees kõndiv üllatavalt nägus ja piinlikult puhast valget arstikitlit kandev nooremapoolne mees pööras pead ning lausus vabandaval omamehelikul sosinal: „Ivanovil on jälle tuurid peal!“ Mare noogutas mõistvalt ja naeratas samas lohutavalt tädikesele, kes seina ääres ratastooli külge kinni oli seotud ning huilgas: „Pomogii, deevuška baabušku, pomogi, rodnaja babulju svajuu.“ Tema kõrval istus samuti ratastoolis kiilaspäine punetava ninaga vanamees, ilmselt Ivanov, kes valimatult igasse suunda sülgas, üritades samal ajal pahklike kätega oma õlgadelt hiiglaslikke siputuspükse meenutavaid asjandusi üleval hoidvaid paelapuntraid puruks katkuda. Üks pael katkes naksatusega.

Loe edasi...

{SILDID}
 
randj2rv viimane artur r2pp crJärgnev kirjutis leiti Uniooni tähejõudude baasi likvideerimise ajal, s.o. umbes 3 aastat enne Uniooni lõppu, baasi värbamiskeskuse ühest ruumist. Arvatakse, et see võis olla kirjutatud viimase emotsionaalselt tasakaalustamata värdinimese poolt. Lugege ja rõõmustage, et destruktsiooni aeg on möödas.

Hommikul oli meid kaksteist. Kössitasime vaikides kõval pingil ja põrnitsesime värbamisbüroo sõjaväesinist seina, oma käsi või kes mida. Kaks ja pool korda tunnis avanes koridori otsas must metalluks ja üks naha ja mundriga ületõmmatud luukere viipas järjekordse värvatu selle taha. Niisiis olin ma juba üksteist korda näinud, kuidas minuvanune inimene tõuseb ja kõnnib enda meelest selga tikksirgena hoides ukse taha. Seni pole ma veel näinud kedagi sealt tagasi tulemas.

Nii-siis. Ma olen siin viimane ja see ei üllata mind. Ma olin viimane juba sündimisel. Kas kujutate ette, et minu sünni juures oli arstiks minu vanim õde.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tanel raja Aili GerzErik nõjatus paadisilla rinnatisele ja läitis sigareti. Õhk järve kohal oli lämbe, peaaegu tuuletu, ning kui poleks olnud hundinuiade vahel laisalt ringi patrullivaid tondihobusid, oleks maailm tundunud merevaiku tardununa.

Talle meeldis see koht, pealegi oli ta siinkandis sündinud - praegustes mõõtühikutes vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Erik oli kunagi nostalgiahoos proovinud oma vanematekodu üles leida, kuid aeg oli oma töö teinud: tuttavad orientiirid olid kadunud, mets oli küla endasse neelanud, vanad rajad olid rohtu kasvanud ning uued viisid juba sootuks mujale. Sestap tuli leppida vaid üldisemat sorti kodutundega, mis õnneks oli ilma täpse asukohatagi südantkosutav.

Süüdatud suits oli vahepealt jõudnud pooleldi ära põleda. Erik nipsutas kogunenud tuha minema, tõmbas paar kiiret mahvi ja heitis koni hooletult järve. Paadisillal konksu leotav habemik saatis talle etteheitva pilgu kuid ei öelnud midagi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
illustratsioon2 Suudle mind - Elo-Mai Mikelsaar crop21.

Kelli tõusis voodis istukile. Midagi oli juhtunud. Midagi jubedat. Liisu näugus nagu pöörane, tuul vilistas akende taga, loopides klaasile üksikuid vihmapiisku. Need maandusid õõvastavate mütsatustena ka vastu magamistoa õuepoolset seina. Tüdruk keris end tekkide sisse ja põrnitses akent, püüdes samal ajal rahustada üha hüsteerilisemaks muutuvat kassi. "Kiiss-kiiss," sosistas Kelli ja võttis väikse kollase karvakera sülle.
Pärast kümneminutilist akna põrnitsemist jõudis Kelli otsusele. Jah, ta siiski pakib kassi homme endaga koos haiglasse, kuigi oli emale lubanud, et ei võta kiisut enam kaasa. Kreetal on kindlasti hea meel, ja see, mida ema ei tea, ei saa talle halvasti mõjuda. Selle rahustava mõtte ajel heitis Kelli pikali, jättes käe ümber väikese kassi.

Liisu haleda näugumise saatel tüdruk uinuski. Kass aga libistas end läbi lahtiste uste just tema jaoks valmis tehtud läbikäigust kuuvalgesse, aga tormisesse öhe.

Loe edasi...

{SILDID}
 
vaenuvägede purustamine 3„Tra-taa-taadaa!“ põristasid trummilööjad trumme. Pärast päevi kestnud rännakuid olid tsaari väed viimaks Kiievi müüride alla jõudnud.

Äsja lõppenud talv ja teekond oli olnud pikk ning raske ja sõjamehed ootasid eesseisvat taplust kärsitult nagu peigmees pulmaööd, vaatasid igatsevalt hommikusest udust paistvate Kiievi tornitippude suunas ning tammusid mudasel karjamaal jalgu nagu hobused.

Aga isake tsaar ei kiirustanud. Linn oli küll kaotanud palju endisest hiilgusest: müürid olid siit-sealt lagunenud ja kullatud tornidki pleekinud ning päikese käes tuhmunud, kuid kants kätkes siiski jätkuvalt väge, et ühe tormijooksuga sellist tulist kartulit alla ei neelaks. Seetõttu oli tsaar lasknud linna esialgu piiramisrõngasse võtta ning sulgeda kõik selle sisse- ja väljapääsuteed. Las vastase moraal langeb. Papid saavad aga senikaua lisaaega jumalalt õnnistuse palumiseks.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0651)