Uskumatu küll, aga juba viiekümnes Reaktor. Kui aus olla, jahmatas see number iseennastki, kust neid nüüd nii palju on saanud? Hakkasin sellest mõjutatult ka teisi mõõdikuid uurima ja leidsin, et ega teisedki arvud väikesed pole. Näiteks on Reaktoris aja jooksul kaasa löönud 160 autorit (arvestamata seejuures kunstnikke ja tõlkijaid). Neist kõige produktiivsem on seejuures olnud meie kauaaegne toimetaja-peatoimetaja Ove. Ka veebivaatamise statistika tundub üsnagi armsalt ümmargune. Lehe vaatamisi on kokku 280029 ja unikaalseid kasutajaid 46165. Konkurentsitult populaarseim lugu on aga endiselt Tea Lalli „21. detsember”, mis viitab sellele, et tuleb rohkem otsida päevakajalistel teemadel kirjutatud ulmet. Tõlkejuttudest on rahva vaieldamatud lemmikud (vähemalt klikkide põhjalik) Bruce Sterlingu „Putka” ja Charles Strossi „Kollane lumi”.

Aga aitab nüüd numbritest. Hoolimata kenast ümmargusest arvust hetkel suuremaid pidutsemisplaane praegu ei ole, aga päris tähistamata ka ei jäta.

Loe edasi...

Sellekuine intervjuu on meil Eesti ulmele olulise isiku Raul Sulbiga, kes on nii Ulmeühingu asutajaliige kui kauaagne erinevate kodumaiste ning tõlkeulme kogumike ja sarjade koostaja.

1. Oled seda erinevatel üritustel juba palju kordi teinud, aga räägi meie lugejatele lühidalt veelkord enda tulevikuplaanidest „Orpheuse” sarja, antoloogia „Täheaeg”, õuduskirjanduse kogumike avaldamise ja muude kirjastamisplaanide osas.

Kõige värskemalt ilmus oktoobri keskel minu koostatud üleloomuliku kirjanduse antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I», mis keskendus ameerika õudusjutu sünnile 19. sajandil ja arengule läbi 20. sajandi.

Loe edasi...

Kaks deformeerunud välimusega inimest
Kolm ja pool amfiibinimest (ühel oli vaid kalakuju, aga mitte lõpuseid)
Üks vana maag ja üks oskamatu noor maag
Kaks härraste söögitoas kummitavat kummitust ja üks roosipõõsas sahistaja
Üks nähtamatu koll
Neli uudishimulikku teadlast-maadeuurijat
Üks seestunud telefonikeskjaam

Raul Sulbi koostatud "Hirmu ja õuduse kogumiku" puhul on tegemist raamatuga, kus leidub nii vanemaid kui ka uuemaid lugusid. Kui otsida neid omavahel ühendavaid jooni, on need kõik väga lopsakate, aeglaselt kulgevate kirjeldustega. Liialdusteta võib öelda, et paljud lood polegi muud, kui ainsa stseeni maalilaadsed kirjeldused. Näiteks lugu „Hääl koidikul” on jutt sellest, kuidas meremehed imetlevad kummalist loodusnähtust. Ja kõik. Midagi rohkemat seal ei toimu. Seejuures tuleb nii selle kui paljudele teistele lugude autoritele au anda, sest kirjeldused on tõesti meisterlikult teostatud ning lugedes tekkis silme ette mõjuv kujutluspilt.

Loe edasi...

Kuna ulmeajakiri Reaktor on jõudnud esimese suurema juubelini, 50 ilmunud numbrit, siis tekkis mõte sel puhul kirjutada eesti ulme tõlgetest võõrkeeltesse.

Varasematel Estconidel on ikka aeg-ajalt kerkinud küsimus, et milline eesti ulmejutt võiks näiteks inglise keeles ilmuda? Tavaliselt on sellele vastatud, et mitte ükski, sest inglise keeleruum ei vaja tõlkeulmet. Jah, anglomaailmas on lainetena käinud neid ulmetõlkimise laineid, kuid kui vaadata, et mida tõlgitakse ja millises mahus, siis oleks isegi ühe eesti ulmejutu ilmumine seal haruldane ja õnnelik juhus. Jah, sellist piiripealset ulmet, mida lugejad ja sageli isegi autor ulmeks ei pea, sellist ilmub. Piisab kui nimetada Tuglast, Tammsaaret ja Unti. Kuid ega neid ulmena seal avaldata ja turustata ning ulmeks ei pea neid ka ostja/lugeja ning sealne ulmelugeja ei pane neid isegi tähele.

Loe edasi...

Mul avanes oktoobrikuus võimalus külastada kena Zagrebi linna, kus toimus üks hästi väike kirjandusfestival. Selle korraldajad teadsid, et mul on miski puutumus ulmekirjandusega ning sättisid seepärast ühe kokkusaamise ja intervjuu Horvaatia ulmeajakirja „Sirius B“ peatoimetaja Davorin Horakiga.

Nii et me lobisesime Davoriniga umbes tunnikese ja vahetasime mõtteid Eesti ja Horvaatia ulmeasjade kohta. Davorin oli leidnud internetist ühe Raul Sulbi artikli meie fandomi elu kohta ja uuris, et kas on tõsi, et meil ilmub 60-80 tõlkeromaani aastas. Et see olla ikka väga kõva number. Me siis võtsime viimase „Stalkeri“ nominatsiooni ette ja veendusime, et tõesti nii on. Paraku on Eestis samuti nagu Horvaatias asjalikku žanriulmet vähe ja peamiselt tõlgitakse YA sarju ja debüütromaane ning igasugust messidel kirjastusele kaela müüdud vampiirikaid või algajate võluritüdrukute seiklusi.

Loe edasi...

See on noorteulme, õrnemale sugupoolele. Ladusalt kirja pandud, nii et kuigi ma ei ole sihtgrupp, juhtus mul õnneks olema vaba päev ning lugesin ta ühe jutiga läbi.

Raamatu peategelane on tüüp, kellel ei ole oma keha. Sünnist saadik ärkab ta iga päev erineva omavanuse inimese kehas, surudes tolle isiksuse tagaplaanile ja võttes juhtimise üle. See on üsna segane ja segadusse ajav elu, kuid peategelane on 16 aasta jooksul sellega leppida jõudnud ja ära harjunud. Peategelane seisab mitmel korral eetilise küsimuse ees – need on ju teiste inimeste elud, millesse ta sisse murrab ja kelle ta jätab pärast silmitsi oma tegude tagajärgedega. Ühel päeval aga armub ta ühte tüdrukusse ja hoolimata sellest, et ta on iga päev väliselt erinev inimene, eri sugu ja eri ühiskonnaklassist, tahab ta olla oma armastatu lähedal ja talle enda kohta viimaks tõe avaldada. Läheb suuremaks sekeldamiseks ja tagajärjed on palju suuremad, kui peategelane arvata oskab.

Raamat on huvitav ja üsna hoogne.

Loe edasi...

Esiteks pean ma tänama Veiko Belialsi, sest ilma tema soovituseta oleks mul üsna kindlasti see Ben Eltoni ajarännuraamat lugemata jäänud. Varem jäi sellest mulje kui pigem väga väheulmelisest põnevikust ja alles Veiko kiitmine tekitas asja vastu huvi.

Raamatu peategelaseks on värskelt pere kaotanud kõrgharitud sõdurpoiss, kes saab ootamatu kutse enda vanalt ülikooli õppejõult. Kohalejõudes selgub, et õppejõud kuulub Cronose-nimelisse salaseltsi, kellele on teada Isaac Newtoni kõige olulisem ja salajasem ajarändu puudutav avastus. Cronos on otsustanud saata inimese tagasi 1914. aasta Sarajevosse, et peatada Franz Ferdinandi mõrvar ning sedamoodi hoida ära järgnev maailmasõda ning Euroopa üleüldine allakäik.

Raamatut on ennast üsnagi raske defineerida. See meenutab mulle „Ajakaarti” ja seda peamiselt aeglase jutustamisstiili poolest, aga võrreldes „Ajakaardiga” on „Tagasi minevikku” kompaktsem, üks kindel liin jookseb ja ulmeline element paljastub kohe alguses.

Loe edasi...

Jutukogu esikaane siseküljel tutvustatakse Mercat kui näitlejat, kirjanikku ja endist punkarit. Raamatuesitlusel rääkis autor pikalt unenägudest ja seentest, millega neid esile kutsuda saab. Just unenäoliseks võibki nimetada kogumikku „Jututulbad“, mis olevat nime saanud väikeste infotahvlikeste järgi, mida looduskaunites paikades leida võib. Jutt on peal, aga liiga pisike, et teadetetahvliks nimetada. Raamatus on ainult viis juttu ja neid on liiga vähe, et kogumikku novellikoguks nimetada saaks. Mahu suurendamiseks on kõik jutud inglise keelde tõlgitud ja samade kaante vahele lisatud. Väga palju annavad raamatule juurde illustratsioonid, mis erinevalt juttudest ei kordu ja selle pärast tasub kogumik lõpuni sirvida ka neil, kes inglise keelt ei oska või samu jutte teises keeles üle lugeda ei taha. Pildid on vaatamist väärt.

Kuna jutukesed on nii omanäolised ja erinevad üksteisest nii stiili kui sisu poolest, tasub igaüht neist eraldi analüüsida.

Loe edasi...


Reaktor on ulmeajakiri, mis on juba aastast 2011 oma tuumakolletega kiiritanud Eesti ulmemaastikku pidevate lahedate ulmeuudistega, objektiivsete raamatuarvustustega ning kasulike ja huvitavate artiklitega nii maailmas toimuvatest ulmeteemalistest sündmustest, arvuti- ja lauamängudest, kinolinastustest ja huvitavatest inimestest. Lisaks üleüldisele radiatsioonitekitamisele püüame populariseerida ja edendada ka kohalikku ulmekirjandust.

Reaktori logo (või täpsemalt sõna "Reaktor" lihtsalt popis ja noortepärases fondis) on kaunistanud meie ajakirja juba 50 numbrit – üle nelja aasta. Kõik mis aga tuumalõõsas lipendab, kulub paratamatult läbi ning seega otsib Reaktor endale uut ja väga stabiilsetest isotoopidest meisterdatud logo. Konkursil võib osaleda ükskõik milline töö, mis vastab võistluse tingimustele.

Võistlusele laekunud töid hindab kõikidest olnud ja tulevatest Reaktori peatoimetajatest koosnev žürii.

Loe edasi...

Järgnev statistika on kaevandatud Andri tekitatud andmemaardlast novembri alguse seisuga.

Arvesse lähevad arvustajapaarid, kel on vähemalt 10 arvustust, mis on tehtud suvalistele samadele teostele. Iga teose puhul tehtud arvustusepaari puhul arvutatakse hinnete erinevuse absoluutväärtus (näiteks kui Juku pani hinde 4 ja Juhan 2, siis hinnete erinevus on 2). Sarnast maitset hinnatakse nii (arvustajapaari arvustuste absoluutväärtuste summa/arvustajapaari arvustuste_arv) + Korrigeeriv Konstant.

Vähem sarnast maitset hinnatakse nii (arvustajapaari arvususte absoluutväärtuste ruutude summa/arvustaj paari arvustuste arv) - Korrigeeriv_Konstant. Korrigeeriva konstandi valemi andis mulle Arktuuruse Süsteemi Sõltumatust Laborist dr Tam Bov ja selleks on ((2/(arvustajapaari arvustuste arv-5))- 0,2). Nagu näha, sõltub Korrigeeriv Konstant pöördvõrdeliselt arvustajate paari ühiste arvustuste arvust.

Loe edasi...

Perdition’s Mouth: Abyssal Rift on uue lauamängukirjastuse Dragon Dawn Productions ja Arctic League'i rahvusvahelise meeskonna esimene toode, mis just äsja jõudis Kickstarterisse. Timo Multamäki (Black Hat), kellega Reaktor on vahepeal tihedat koostööd teinud, tutvustas Traconi eel Reaktori esindajatele samuti oma uut mängu ning avaldas lootust, et me sellest ka kirjutada saame. Kuna pole aga mõtet asjast kirjutada, kui inimesed selle kohta mujalt miskit infot ei saa, siis ootasime ära nende Kickstarteri projekti.

Loe edasi...

Maikuises numbris kuulutasime välja lauamänguloominguvõistluse, mille tähtaeg oli 1. september. Võistlusele laekus tähtajaks neli mängu. Pärast žürii hurraa-hüüdeid püüdsime natuke rahuneda ning mängisime need läbi. Oleme uhked, et leidsime täiesti lahedaid ideesid ning tunnistame, et Eesti lauamängumaastikul on tulevikku. Vaja vaid vahel väikest tõuget.

Pärast kohutavalt pikki ja pimedaid sügisesi mänguõhtuid panime mõnikord žüriiga pead kokku ning arutasime mängude plusside-miinuste üle, vaidlesime ning vahel läksime isegi kaklema. Võtame kõik need mõtted siinkohal kokku:

Loe edasi...


Siin ta on: mäng, mis oli nõnda oodatud, et selle ilmumispäeval langes ühe populaarseima pornosaidi Pornhub külastatavus olulisel määral. On see mäng tõesti parem kui porno? Nii ja naa; vaatleme märksõnade kaupa.

Algus. Fallout 4 tegevus toimub kunagise Bostoni ümbruses 200 aastat peale suurt tuumasõda. Mängija ärkab üles varjendis külmkambris, kuhu ta pommide langedes koos abikaasa ja pojaga pisteti. Tal on missioon: leida üles poeg, kes tema silme all rööviti, kui nad vahepeal korraks üles sulatati. Kuidagiviisi on see kõik seotud piirkonda kummitava hädaohuga, milleks on salapärase Instituudi toodetavad androidid, kes on inimeste sekka imbuma hakanud…

Loe edasi...

Reaktor jätkab Estconi viktoriinide küsimuste ja vastuste avaldamist. Kõik kolm, küsimused, õiged vastused ja vastuste analüüs, on käesolevas artiklis üksteise järel (toim).

1. Herakles pidi esialgu sooritama 10 vägitööd, aga lõpuks tegi 12. Nimelt kaks vägitööd ei läinud arvesse. Augeiase tallide puhastamist ei arvestatud sellepärast, et Herakles leppis eelnevalt tasu suhtes kokku, aga pidanuks tegema tasuta. Ta küll ei saanud seda tasu, aga ikkagi. Miks ei läinud arvesse Lerna hüdra tapmine?

Tal oli abiline Iolaos, aga pidanuks tegema üksi. V.
(eri sõnastuses 4). V. Veel pakuti: ei löönud kõiki päid maha, pead ei olnud ja pettus. 3 ei vastanud.

2. Šotimaal nimetatakse näkke sõnaga kelpie. Peaaegu igas Šotimaa järves on mõni selline. Kui eesti näkid on põhiliselt inimkujulised ja kõigest mõned moonduvad aeg-ajalt loomaks, siis kelpie on üldjuhul loomakujuline ja üksnes mõnikord moondub nooreks paljaks naiseks.

Loe edasi...



Tähistamaks Reaktori 50ndat numbrit, tegi Rauno meile taas ühe väikese ulmeteemalise ristsõna. Javaskripti versiooni saab mängida siit. Kui mingil põhjusel javaskript ei tööta saab aga võtta ja välja printida siin asuva pdf faili. Selleks, et java versioon küsimusi näitaks tuleb ristsõna lahtrite peale klõpsida.

Loe edasi...

Ulmestaar


Sellekuine ulmestaar Veiko Kastanje on ilmselt samuti isik, kes Estconil käivatele vanematele ulmikutele tutvustamist ei vaja. Ja need kes Estconil käinud pole on kindlasti saanud neist üritustest osa just suuresti tänu Veiko tehtud fotodele. Lisaks foto- ja ulmehuvile töötab Kastanje seeneteadurina.

1. Mida praegu loed?
Hetkel on e-lugeris lahti Jamie Sawyer'i "The Lazarus War: Artefact" (2015). Hea hard military SF, soravalt kirjutatud, piisavalt eripärane ja pisikese naljaka kokkulangevusega inglise ja eesti keele terminites, mis potentsiaalsele eesti tõlkijale ilmselt veidi peavalu valmistaks. Juba pikemat aega on mul pooleli ka Neal Asher'i "Owner"-i triloogia viimane raamat "Jupiter War" – ainus selle kirjaniku raamatutest, mis taolisel veidral kombel pooleli on jäänud.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Raamatu külge naelutaks mind ilmselt üks väga suur nael. Aga mis mind ühes raamatus köidab...

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia




Kettmõõgaga mõõdetud Maa
Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana

Hea lugeja, sinu ees olev romaan on juba kolmas «Ippoliti» sarja liigituv teos. Kui küsida, mis teeb selle eriliseks võrreldes kahe eelnevaga, siis tegemist pole enam kogumikuga, vaid romaaniga. Maa on võõrelu haardes. Säilinud on vaid väike lapike, kus osutatakse vastupanu. Veel on inimesi, kes teevad kõik, mis nende võimuses, et inimkonna koduplaneet jääks neile alles. See lapike on Eesti. Need inimesed on eestlased.

Loe edasi...

Peatükk äsja ilmunud romaanist "Kettmõõgaga mõõdetud Maa", mis on kolmas Ippoliti-sarja liigituv teos. Raamat ise on saadaval kõigist hästivarustatud raamatupoodidest.

2. ja samuti veidi sissejuhatav peatükk: Kus üks ahne mees teeb kõlvatu tehingu pimeduse jõududega, aga nendest jõududest me veel täpset aimu ei saa.

Vanker kolises öisel metsateel. Tuul kahistas ja sasis mõlemal pool kitsast ja vonklevat teesoolikat kasvavate metsahiiglaste juukseid. Laanerahvas nagises üksteise vastu, kuskil rabistas ehmunud lind, haugatas loom – põlislaas elas ja hingas. Keskealine, suure parraga talumees sammus ohje hoides teeaukudes ja puujuurtel logiseva sõiduki kõrval. Hobuse kabjad tümpsusid kõvaks tallatud teel. Oli juba ammu pime, kuid mees ei julgenud lampi süüdata enne, kui jõuab veelgi sügavamale laande. Küla oli alles lähedal, mine tea, kes juhtub kuskil tares ärkama, tuleb õue vett viskama, märkab kuma ja hakkab varanatukese peale hammast ihuma.

Loe edasi...

Unenäod hakkasid juba Gurja mõtteid üle võtma kui palati uks avanes ning õde sisse astus, hoides käes kandikut süstimisriistadega. Õige jah, aeg oligi taas sealmaal. Akna taga mustas öö mis öö. Taevas võis isegi haiglavoodist näha eredamaid tähti, mida habisev tänavavalgustus matta ei suutnud. Päeval sadanud lobjakas tegi üksikutel tänaval liikuvatel inimestel ja sõidukitel elu vastikuks. Gurja avas vastumeelselt silmad ning keeras end veelgi vastumeelsemalt kõhuli. Iga liigutus tegi omajagu haiget. Õde Anna Semjonovna ei olnud üldsegi kuri inimene, aga amet oli ta aastatega teinud kangeks kui kaljurahn ning talle vastuvaidlemine oleks olnud võitlus vesiveskitega. Vilunud meediku liigutustega tõmbas õde Anna Gurja tagumiku paljaks, möksis vatitupsuga piiritust peale ning saatis süstlanõela sinna, kuhu pidi. Seegi oli valus. Gurjal oli tegelikult kanni peal mitu hella klompi, mida regulaarne süstimine sinna tekitanud oli, aga parata polnud midagi.

Loe edasi...

Tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep


"Idioodid!" ulgus Grant Calthorpe. "Narrid-juhmardid-imbetsillid!" Ta otsis raevukalt veelgi ilmekamaid väljendeid ja maandas neid leidmata oma meeleheitlikku raevu, andes prügihunnikule maapinnal tigeda jalahoobi.
Tegelikult, liigagi tigeda; ta oli taas unustanud, et viibib Io normaalsest kolm korda nõrgemas gravitatsiooniväljas ja nii järgnes ta keha ta jalahoobile pika, kaheteistjalase kaarega.
Kui ta maapinda tabas, neli luunit itsitasid. Nende suured, idiootlikud pead, mis meenutasid kõige rohkem laste poolt pühapäeviti lennutatavatele õhupallidele maalitavaid naljanägusid, läksid Granti randme jämeduste viiejalaste kaelte otsas viltu.
"Kasige välja!" karjus ta püsti koperdades. "Tõmmake lesta, visake varvast, kõtt! Ei šokolaadi. Ei kommi. Mitte niikaua, kuni teile jõuab kohale, et ma tahan fervalehti ja mitte iga suvalist rämpsu, mida te üles korjama juhtute.

Loe edasi...

Tõlkinud Sash Uusjärv

Magnus jälgis poole silmaga marslaste kampa. Neid oli viis, kes baarinurgas naerda möirgasid. Nendega tuleb veel jama. Nottimisturistid mõnest ekvatoriaallinnast, Wellsist või Bradburyst. Siin vaid selleks, et seadusteta Stripil paar päeva pööraselt ringi aeleda ja pärast koju minnes kõigile kiidelda, kui hull oli värk olnud. Alati üks ja sama. Möbiuse kohalikud elanikud tekitasid harva tüli.
Jälle mõtles ta sellele, et baaripidamine on tegelikult sõjale päris sarnane. Pikad ajalõigud täis igavust, pidev valvelolek, juhuslikult plahvatav vägivald. Magnuse pilk libises üle ruumi, kui ta ise samal ajal ühele püsikliendile Punast Marssi valas. Tegelikult ei pannud lärmakad marslased teda eriliselt muretsema. Nendega sai lihtsalt hakkama. Murelikuks muutis ta hoopis kaks lauda kaugemal istuv viirastus. Viirastus minevikust istus üksinda, rüüpas jooki ja piidles teda. See, et tema siin oli, ei saanud olla juhus.

Loe edasi...

Tõlkinud Tuule Iil

Dave istus tassikese rahustava Rihmlõdvaksi taga ja vaatas õhtust uudistesaadet oma värskelt ostetud seinaekraanilt. Ta naine kraamis parasjagu maja. Tõevisioon polnud kõige kallim seinaekraan turul, aga see oli nende jaoks piisavalt hea. Ta oleks võinud osta sellise, mis katab terve seina, aga see maksis kolm korda sama palju ja ta ei näinud selle järgi vajadust. See ekraan oli piisavalt hea. Värvid olid erksad, heli kaikus vastu igast toanurgast, lisaks oli sel kõige värskem holograafilise projektsiooni uuendus.

Ta oli parajasti süvenenud uudisesse, kus räägiti miljard dollarit maksva lõbustuspargi suurejoonelisest avamisest Uus-Vietnami Vabariigis. Hiiglaslik kass, kaetud mustade ja oranžide markeeringutega, hiilis üle Dave´i vaiba. Beežid kiud vaibas olid muutunud haljendavaks samblaks. Elukas jäi seisma tema vibrotooli ees, jõllitas meest ja jätkas oma kärsitut edasi-tagasi sammu.

Loe edasi...

Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu. Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust. Käesolevaga avaldame järjejutu viimase osa  Eelmine osa

*

Lendasin kui tuul ja suutsin jälitajad esimese hooga maha jätta. Jõudsin liftini, ent juba kaugelt oli näha, et ekraan, mis andis teada millisel korrusel tõstuk asetses, ei töötanud. Ilmselt oli Puuslik lifti välja lülitanud.
„Kivi kuule, saad sa lifti tagasi tööle?“
Ei mingit vastust. Proovisin veel, ei midagi. On alles lugu, küllap oli Puuslik ta süsteemist välja puksinud. Vaat kus tõmbasime omale selle tolvaniga häda kaela. Ei tasu näppida kõike, mis ette satub. Proovisin ise liftile läbi võrgu ligi saada, kuid Puuslik, vana siga, oli tõesti osav ja blokkis mu pääsu võrku üldse ära.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Peatoimetaja veerg 11/15
Intervjuu Raul Sulbiga
Raamatuarvustus: Mutandid, maagid ja kummitused
Eesti ulme tõlked võõrkeeltesse
Külas Zagrebi ulmikutel
Iga päev - seikluslik, mitmevärviline armastuslugu
Raamatuarvustus: Tagasi minevikku
Raamatuarvustus: Jututulbad
Reaktori logo konkurss
Ulmekirjanduse BAAS - kes kellega sobib?
Lauamängututvustus: Perdition´s Mouth
Lauamänguloomingu võistlus - tulemused
Arvutimänguarvustus: Fallout 4
Estconi mälumäng 19. juulil 2014
Reaktori juubeliristsõna
Ulmeuudised 11/15
Uudiskirjandus 11/15
Isutekitaja: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Jutt: Gurja ja kosmos
Tõlkejutt: Hull kuu
Tõlkejutt: Mälestuspäev
Tõlkejutt: Kõik saab korda
Järjejutt: Valge härrasmees. 6
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1146)