Meil on lugejatele edastada kaks suurt uudist.‭ ‬Esiteks on‭ ‬Reaktor saanud viieaastaseks.‭ ‬Teiseks algab see kuu Ulmeühingu ja kirjastus Fantaasia koostöös järjekordne jutuvõistlus.‭ ‬Varasemad on siiani toonud nii ulmefändomisse kui ka Reaktorisse autoreid juurde,‭ ‬seega ootame tulemust suure põnevusega.‭ ‬Mõlemast sündmusest saab lähemalt lugeda allolevatest artiklitest.‭ ‬Noh,‭ ‬tegelikult on ju kolmas uudis ka ehk ulmekirjanduse baas on nüüd kättesaadav uuelt aadressilt ehk baas.ulme.ee ja selle alune kood on täielikult ümber kirjutatud.‭ ‬Paljud funktsioonid on veel puudu,‭ ‬aga arvustada juba saab.

Mis veel‭? ‬Eks sügiskaamos on meiegi toimetuse ridu hõrendanud,‭ ‬aga sellegipoolest ei saa tekstide-juttude vähesuse üle kurta.

Loe edasi...

Meil on teile ja kõigile lugejatele hea uudis, mida me nüüd ka suurima rõõmuga teatavaks teeme. Naeratades ja uhkusega saame öelda, et Reaktor saanud viieaastaseks. Reaktor on ilmunud ilma pausideta kõik need aastad, seda hoolimata ilmast, aastaajast ja sõltumatutest jõududest. Kõik tekstid ja pildid, mis Reaktoris on ilmavalgust näinud, on tehtud vabatahtlikus korras ja rahalist tasu pole keegi selle eest saanud. Samuti on vabatahtlikud ka kõik Reaktori toimetajad, tõlgid ja kõik need ülimalt vajalikud, kuid avalikkusele nähtamatud inimesed, kelleta ajakirja ilmumine poleks võimalik. Lisaks Eesti autoritelt pärit juttudele oleme avalikustanud ka mitmeid tõlkelugusid. Kui nimesid mainida, siis tuntumad oleks ehk Bruce Sterling, Norman Spinrad, Charles Stross, Andrzej Sapkowski, Andrei Lazartšuk, kuid see nimekiri on palju-palju pikem..

Autoreid, kes on enda töid või artikleid avaldanud, on selle aja jooksul läbi käinud 206, mitmed neist pole Eesti kirjandusmaastikul tundmatud nimed.

Loe edasi...



Tsaari maailmas on nüüdseks ilmunud kaks kogumikku ja kaks romaani, mis jutustavad loo maailmalõpujärgsest maailmast ja Eestist. Lugu algab sellega, et avastatakse – Maaga on sattunud kokkupõrkekursile asteroid Tooni. Osa inimkonnast otsib pääsemist Kuult, osa varjenditest ja kolmas seltskond põgeneb üldse tähtedele.

Osa juttudest ja tegevusest leiabki aset kokkupõrke-eelsel ja kohe järgsel ajal, romaanid keskenduvad aga puhtalt tuhandete aastate tagusele tulevikule, mil katastroofijärgsed pinged pole teps mitte lahtunud. Kirevas ja žanreid segavas sarjas seiklevad sõdur Jaan Kallos, tema tulevikuminad Kal ja Los, mutandid, putukinimesed, digitaalsed olendid ja aegajalt sekkuvad mängu ka tähtedelt pärit omnikud. Ühtlasi on tegemist ilmselt ühe mahukama ja enim autoreid koondava ühismaailmaga kogu Eesti ulmekirjanduse ajaloos.

Nagu seda varem korduvalt öeldud, sai Tsaari maailm alguse 2011. aastal Mandi köögis, kus Mant pani kirja avaloo Ippolitist.

Loe edasi...

„Aga härra professor, mida see teie leiutis siis teeb?“
„Vaadake, siiani oleme saanud lugeda ainult kirjasid, mis on kellelegi kohale jõudnud. Isegi kui need on jõudnud valele inimesele. See leiutis aga uurib läbi kogu meile teadaoleva ajajoone, ning kõik võimalikud paralleeljooned, ning toob sealt meieni kõik kirjad, mis ei ole mitte kunagi mitte kellelegi jõudnud. Tahaksite lugeda, mida kirjutas 16. sajandil elanud nõid, aga tema kirja kasutati tema enda tuleriidal tulehakatuseks? Või mida kirjutasid siiani teadmata kadunuks jäänud suurima asurlaeva meeskonnaliikmed enda päevikusse? See masin, nimetame ta siis Kadunud Kirjade Postkontoriks, leiab need kirjad ja võimaldab meil neid lugeda.“


Juubelinumbri ilmumisega toome avalikkuse ette ka uue idee – nimelt käivitame Reaktoris uue jutuformaadi. Oodatud on kõikvõimalikud kirjavormis, ning päevikusissekannete stiilis jutud, muid piiranguid ei ole.

Loe edasi...

Hiljuti oli uudis, et Jaapan kavatseb 2020. aasta olümpiatule süüdata hõljukautoga. Ei tea, kas see on minu, kui ulmelugeja kretinism, aga see ei tundunudki eriti ulmeline uudis. Üldse on huvitav see, et kui raamatust lugeda igasuguseid tehnovidinaid, siis tunduvad need jubedalt ägedad. Kui see sama asi aga suudetakse päriselt luua ja oled juba näinud ja käes hoidnud ise säärast asja – kaasaskantav võrgus olev sideseade (mobiiltelefon), hõljukrobot (droon), laserid USA sõjalaevadel ja nüüd siis hõljukauto – ei tundugi see enam nii ulmeline. Sellest on ju lausa kahju :D Niiviisi ei saagi tekkida tunnet, et elad tulevikuühiskonnas. Alles siis, kui istud maha ja mõtled pikalt ja põhjalikult, et näe, minu vanaisa noorusajal oli raadio haruldus, minu isa noorusajal ei olnud televiisorit, minul polnud noorusajal ei arvutit, mobiiltelefoni ega droone – alles siis saad aru, et tegelikult elangi ma võrreldes oma lapsepõlveajaga juba tulevikuühiskonnas.

Loe edasi...

Korraldab: Eesti Ulmeühing ja kirjastus Fantaasia.
Tööde esitamise tähtaeg: 31. märts 2017.
Tulemused selguvad festivali Prima Vista raames 2017. mai alguses.
Auhinnad: Eesti Ulmeühing, kirjastus Fantaasia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital.
Parimad tööd avaldatakse kirjastuse Fantaasia poolt.

Loe edasi...



„Kõige suurem kuritegu, mida üks lavastaja saab vaataja vastu teha, on igav filmi väntamine. Kui sa ebaõnnestud vaataja meelelahutamises, oled sa toime pannud kuriteo.“ Umbes sellise vabatõlkelise mõtte on välja öelnud oktoobrikuu sünnipäevalaps Sam Raimi. Lavastaja, stsenarist, produtsent ja harrastusnäitleja, kes tähistas 23. oktoobril oma 57. sünnipäeva.

Ja nüüd kõigest tähtsuse järjekorras.
Kuna näitlemise kohta on mees isegi öelnud, et ta on seda proovinud pigem selle mõttega, et saada paremaks lavastajaks, siis ta näitlejaoskusi ma siin lahkama ei hakka.
Stsenaristina on Sam kirjas kõigi oma tähtsate (ja minu isikliku arvamuse kohaselt talle endale südamelähedaste) lavastajatööde juures (nende mainimiseni jõuame mõne aja pärast).
Produtsendi rollist rääkides enam nii lihtsalt ei pääse. Siin tuleb hakata nimesid nimetama. 1979.

Loe edasi...

„Pikk utoopia“ on Pikkmaa sarja neljas raamat. Nagu eelmisedki osad, jutustab lugu paralleel-Maadesse rännanud inimkonnast, kes põgenes Sammupäeval meie koduplaneedi hävitanud Yellowstone´i purske eest.

Superastuja (astuja – paralleel-Maadele astuv inimene) Joshua Valientè, kellest on saanud elav legend, veedab oma viiekümnendale sünnipäevale eelnevat aega mõtiskledes ja minevikku meenutades. Ta laseb välja uurida, kuidas on edasi pärandunud astumisanne ja kes oli tema isa. Lastekodulapsena, kelle ema sünnitusel suri, on Joshua elus palju asju selgusetuks jäänud ning poole sajandi täitumine oleks viimane aeg tõe väljaselgitamiseks. Lisaks otsustab Joshua oma sünnipäeva tähistamiseks teha viimase matka koos hea sõbra ja põlise Pikkmaaränduri Sally´ga.

Lobsang – ülivõimas arvuti, kelles peitub tiibeti mootorratta parandaja hing, otsustab matta vana androidkeha tseremoniaalsel matusel ning alustab uut elu farmerina.

Loe edasi...

Ernest Hemingway'le omistatakse kuulsaima flash-fictioni teose loomise au. Väidetavalt vedanud ta kord restoranis kihla, et suudab kuue sõnaga täieliku loo jutustada. Ta pani kirja: "Müüa titepapud. Pole kordagi jalga pandud". Ise pidanud ta seda oma parimaks kirjutiseks.

Just nii serveeris toimunut ühes oma kirjas Arthur C. Clarke kolmkümmend aastat pärast Hemingway surma. Kas see nii nüüd oli või mitte, jääbki ilmselt teadmata, kuigi Hemingway'd tundnud isikute väitel ei saa seda välistada.

Kuuesõnaliste "jutukeste" kirjutamine on eriti internetiajastul üsna levinud. Täpselt kümme aastat tagasi, novembris 2006 võttis USA tehnikaajakirja Wired toimetus ette julge tüki – ta palus tuntud ulmekirjanikel luua mõni jutt a la Hemingway. Tegu on seda hämmastavam, et Wired pole mitte kuidagi seotud ei ulme ega kirjandusega. Ja kui vaadata, milline plejaad nimesid küllaltki ebaharilikule palvele vastu tuli...

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia





Me armastame Maad
Venekeelse ulme antoloogia
Koostaja Veiko Belials
Tõlkinud Veiko Belials, Astrid Kabur
Kaanepildi autor Kait Kübar

"Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal..."

Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid” lõpuridadel. See kuulus tsitaat on ütlemata palju suutnud mõjutada kogu venekeelset ulmekirjandust. Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes.

Kogumikus on motoga haakuvat venekeelset ulmet läbi 70 aasta – alates Strugatskite endi 50.

Loe edasi...

Ulmestaar


Riho Välk on ulmefänn, kelle kohta võib naljaga pooleks öelda, et lõime ta üle animekogukonnast. Ehk siis tegemist on animefänniga, kes tuli Estconile ja sattus sellest ja ulmest sõltuvusse. Praegu on ta lisaks aktiivselt tegev ka Reaktori toimetuses ning avaldanud isegi paar lühijuttu.

1. Mida praegu loed?
Hetkel on pooleli Perdido Tänava Jaam, kuid kuna ei hoidnud vahepeal Eesti ulmel kätt pulsil, üritan ka kõik Täheajad (uuesti) läbi lugeda.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Raamatu juures on minu jaoks kõige tähtsam sealne maailm ning selle sisemine loogilisus. Tegelased võivad olla tuimad kui puupakud, dialoogid koosneda mõminast ja podisemist, ning süžee võib olla auguline kui Šveitsi juust. Mind on raske köita üksikute inimsuhete või paari tegelase hingeeluga. Ma tahan teada, milline on see maailm, mis paneb neid selliselt käituma.

Loe edasi...

Katkend romaanist „Elavad surnud: Tee Woodburysse“
Tõlkinud Martin Kirotar


Nädala lõpuks on müüriehitajad jõudnud kolmanda kvartali servale Jones Milli tänavale, kus asub laudadega kinni löödud ja graffitiga rüvetatud postkontor. Teisele poole parklat telliskiviseinale on keegi paar aastat ülikoolis kirjandust õppinud naljavend maalinud sõnad “NII LÕPEB MAAILM – MITTE PAUGU, VAID PUREJAGA”, mis meenutavad pidevalt endise ühiskonna ja riiklike teenuste lõppu.
Josh hakkab suuri saepuruplaate maha laadima. Ta heidab jope seljast – kael ja selg juba leemendavad higist, sest talvepäike lõõmab täna kõrgel taevas – ja saab virnad mõne minutiga valmis.
Martinez tuleb tema juurde. “Too õige enne lõunat veel üks koorem.”
“Just nii,” lausub Josh, tõmbab tühja käru vabaks, pöördub ja eemaldub mööda kõnniteed, jättes oma jaki koos lühikese 38-kaliibrilise politseirevolvriga aiaposti külge rippuma.
Josh unustab mõnikord, et tal on jopetaskus relv.

Loe edasi...

Romaani teises osas selgub, et eluohtlik arvutimäng nimega „Fata Morgana” polegi lõplikult hävitatud. Levivad põrandaalused piraatversioonid ning nende omanikele saab osaks sama saatus, mille pärast mäng kunagi keelustati. Mängijad satuvad virtuaalsest maailmast sõltuvusse, hakkavad seda pidama päriseluks, unustavad söömise ja joomise ning surevad lõpuks juhtmete otsa. Mis saab järjekordsest ohvrist, kuidas elavad mängumaailma kangelased ja kes lõpuks ellu jääb?

Loe edasi...

Juba tunde kõrvetas Päike halastamatult Võrumaa selges sinises taevas ning oli ühes kipakas soojakus kolme mehe olemise saunkuumaks kütnud.
„Gagarin! Kas sa antennid vaatasid ikka korralikult üle? Positsioneering on õige?“
Küsitu, kelle õige nimi oli tegelikult Karl, peatas hetkeks kruvikeerajaga küünealustest mustuse õngitsemise. „Kõik on tibens-tobens, mees. Nagu endale tehtud! Asimuudid ja värgid komade pealt.“
Operatsiooni vaimne liider ja rahastaja Allar pöördus, heitis kõigepealt tigeda pilgu Atsile, kes ikka veel süüdimatult sotsiaalmeediast naljapilte vaatas, ja puuris oma piinatud pilgu taas seinale kinnitatud teleritest ühele. Suur rooma numbritega kell luges sellel stardini jäänud minuteid. Veel viis minutit. Viis pikka higist minutit siin soojakus, kus lõõskavale päikesele olid abiks terve hulk võimendeid, saatjaid, arvuteid ja muud seadmevärki.

Loe edasi...

Tõusev päike pani juhi, välimuselt vaid kolmekümnese mehe, silmi kissitama ja päikesevarju keerama. Tuul sasis tema heledaid juukseid, kui Mercedese kabriolett mööda mereäärset puiesteed linnasüdame poole suundus. Kuldkett mehe kaelas ja enesekindel nägu määrasid ta vaieldamatult rikaste ning edukate hulka. Signaalitörts kenale tüdrukule ja kabriolett sööstis uljalt punase tule alt läbi. Selle viimase eest oli mees mitmel korral trahvi saanud, kuid see pakkus sõltuvust tekitavalt närvikõdi ning aitas tal oma ego vormis hoida, tunda, et ollakse vaba tavainimestele mõeldud reeglitest, mis neid kogu elu küüru vajutavad. Raha sillutab teed ja silub kõik konarused, nii suured kui ka väikesed. Seda oli ta juba lapsepõlves oma isalt õppinud.
Mees hingas ahnelt öise vihmasaju järel karget hommikuõhku ja tundis ennast väga elusana. Veel mõned vilinal võetud kurvid ja kabriolett keeras hommikupäikeses särava noobli hoone klaasist fassaadi ette.

Loe edasi...

Vilkuvas küünlaleegis tundusid Preussi silmavalged kollasemad kui need tegelikult olid, see-eest aga varjas see näo sinakuse ja andis sisselangenud palgetele veidi tervema jume. Kägaras istus ta kiiktoolis, kõikus aeglaselt edasi-tagasi ja vaatas, kuidas teenripoiss Arp kamina ees askeldas. Jäädes valgussõõrist eemale paistis ta musta ähvardava varjuna ja Preussi palavikulisele ajule tundus hetkeks, et see on surm ise, kes talle seal tuleriita üles laob.
„Näed siis, oledki kohal,“ sosistas Preuss kähedal häälel. Väriseva käega kobas ta taskust piibu ja hakkas seda toppima puistates enda ümbruse tubakapuru täis. Ta oli valmis. Kaua oli ta surma oodanud. Surra ta ei tahtnud, hirm selle ees puges aegamisi igasse selgroolülisse, sest ta teadis, et pääsu ei ole. Surema peab. Kuid surm viivitas. Vahest oleks see viivitus kellelgi teisele meelerahu andnud, ent Preuss oli mees, kes uskus kokkulepetesse ja kui leping oli tehtud, siis pidi seda täitma. Surm aga ei tulnud sellest hoolimata.

Loe edasi...

Tõlkinud Tuule Iil

Kui poleks olnud neid eriteadlasi,kes Suure Hadronite Põrguti ellu äratasid, ei asetaks ma praegu oma parima sõbra hauale lilli. Sel ainsal korral võttis Marcie mu nõu kuulda. Ma soovin, et ta poleks seda teinud.
Marcie teekond teispoolsusesse algas siis, kui ta nõjatus köögilauale ja vaatas mind pilguga, millega ta tavaliselt kostitas mannetuid tüüpe.
„Sa tegid misasja?”
„Ma regasin end ühel kohtingusaidil netis!”
„Jen, mispärast sa seda tegid?”
„Sest ma olen 35.”
Marcie pööritas silmi. „Sul praegu lihtsalt ei näkka. Kõigil tuleb seda ette.”
Muidugi, Marcie välja arvatud. Ta ei pidanud kunagi mehi lantima. Suured tissid ja Beyoncé juuksed tegid töö tema eest, samas kui mina hindasin end heas valguses piisavalt esinduslikuks. Tuleb tunnistada, et ma valisin netisaidil atraktiivne aga samas – kes poleks?
„Olgu,” ütles Marcie ohates. „Vaatame siis seda asja.”
Ma panin läpaka tööle.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
Peatoimetaja veerg 10/16
Juubel!
Tsaar pole surnud, elagu tsaar!
Üleskutse - Kadunud Kirjade Postkontor
Repliik: Tulevikus ja minevikus elamisest
Jutuvõistlus 2017
Palju õnne, Sam Raimi
Raamatuarvustus: Terry Pratchett ja Stephen Baxter „Pikk utoopia“
Kurioosum 10/16
Uudiskirjandus 10/16
Ulmkonnakroonika 10/16
Katkend romaanist „Elavad surnud: Tee Woodburysse“
Teine lõik romaanist Fata(l) Morgana
Jutt: Startup
Jutt: See ei tee üldse haiget!
Jutt: Tartu kaupmehe Preussi needuse mõistatus
Tõlkejutt: Tumedad olid nad ja kummalised seest
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0593)