Esimese Reaktori ilmumisest on möödas aastakene ning juubelinumber on viimaks lugejate ette jõudnud. Ei ole esimesed külmad meid ära võtnud, grafiidivardad on sügavale maasse lükatud ja energiat toodame endise hooga või veel tigedamalt.
Selles numbris heidame pilgu aastatagustele sündmustele ning toome lugejateni legendi, kuidas sündis Reaktor, Maret Nukke analüüsib Miyazaki loomingut ja võrdleb seda Jaapani müütide ning muistenditega ning tuntud eesti muusik Mart Kalvet jutustab, mida see Trash oma plaadiga nüüd täpselt silmas pidas.
Esimese pildimängu võitja teada ning rõõm anda lugejatele järgmine mõistatus uue pildi näol. Juubelinumbri puhul on meil ka pakkuda ristsõna ning Joe Veen'i kosmiline lauamäng "Kosmoselahing", mille iga lugeja võib alla tõmmata, välja printida ning mängima asuda.

Loe edasi...

Kui see raamat ilmus, siis hakati sellest eesti ulmefännide seas üsna kiirelt rääkima kui "Eesti Douglas Adamsist" või kui "Douglas Adamsi Eesti kloonist". Ei, loomulikult polnud keegi romaani lugenud, aga kujundus ja tutvustused andsid taolisteks arutlusteks justkui alust.

Positiivsena tuleb märkida, et autor ei jätnud enesekiitmise ja -tutvustamise rasket tööd juhuse hooleks, vaid tegi raamatule kodulehe ja muu vajaliku. Kel huvi on, see leiab wõrgust vähese vaevaga hulga infot. Olukorras, kus raamatuid ilmub väga palju ja ilukirjandus on vaeslapse osas, on taoline tegevus enam kui tänuväärt. Samas, see polegi vast nii üllatav, sest romaanidebütandi Kent Raju esimene raamat oli "Reklaamitrikk, ehk Kõik, mida reklaamist teadma pead" (2011).

Pärast romaani "Kadunud Maa" läbilugemist võin tunnistada, et kohalikel ulmefännidel oli õigus, kui nad Douglas Adamsi varjule viitasid.

Loe edasi...

Kes sa oled Kent Raju?
Küsimus, millele ma püüan ka igapäevaselt vastuseid leida ning need on sageli väga põnevalt erinevad, sest tegelen uskumatult paljude erinevate asjadega. Praegu on kõige suurem ja huvitavam vastus küsimusele kes ma olen -- isa. Ning püüan oma uue rolliga harjuda ning endast parima anda, et see kõige olulisem neist kõigist hästi välja kantud saaks.

Kent Raju seos ulmega ja sealhulgas eesti ulmega?
Ulme on žanr mida naudin kõige enam ning olen kogu rahvusvahelise ulmeklassika ning mõned oma leitud huvitavad teosed palju kordi läbi lugenud. Niisamuti sarjad ja filmid. On raske leida sellist, mida ma näinud ei oleks. Samas on minu nõrgim koht ausalt öeldes eesti ulme, sellega olen kõige vähem kursis. Loen küll temaatilisi blogisid jms, aga teoste endini jõuan harva, sest maailmas toimuv kipub tähelepanu endale haarama.

Loe edasi...

Täpselt aasta tagasi, 2011 aasta oktoobris ilmus Reaktori esimene number. 8 artikli ning 5 jutuga oli see täiesti tubli tükk ulmemaastikul, mis oli harjunud nägema sellist perioodikat korra kvartalis. Ei saa öelda, et meie ajakiri oleks selle aastakesega tohutult mahu poolest kosunud, kuid võib öelda, et nüüd on toimetusel vähemalt mingisugune aimdus, mida nad teevad.

Seoses selle suure juubeliga oleks üsnagi paslik rääkida pisut sellest, kuskohast ajakirja idee üldse tuli, võtta aastast tegutsemist kokku ning kiigata korraks ka telgitagusesse hämartsooni, kuhu võõraid tavaliselt niisama kergelt ei lubata.

Reaktori loomine

Mõte uuest ajakirjast sai tegelikult alguse Tartu ulmekirjutamise töötoast. Peale esimest kirjutamiskatsetust, mis leidis aset Maniakkide Tänava köögis, kasvas kirjutamistuba regulaarsete osavõtjatega iganädalaseks ürituseks, kus iga kord sündis vähemalt üks-kaks lugu, mida olnuks patt vaka all pidada.

Loe edasi...

Eesti alternatiivse popmuusika teerajajad ja kaardistajad on mõttega muusika ulmelisusest ilmselt harjunud, nii et teatud sorti “ebamaiste” helide rohkem või vähem teaduslikuks fantastikaks tembeldamine on muutunud mugavalt harjumuspäraseks. Elektroonilisi meeleoluviisikesi üllitab leibel Ulmeplaadid, ulmepopi-kogumikke leibel-raadiosaade Eesti Pops ja nii võib tekkida küsimus, milleks on eelkõige filmiblogina tuntud Trash Can Dance’il tarvis pakkuda veel omapoolset ristlõiget siinse kõrvalvoolulise klubi- ja muidu pentsiku muusika hetkeseisust ulmevõtmes.

Loe edasi...

See jutt on suurele osale ulmelugejatest vägagi tuttav, aga aeg-ajalt meeldetuletuseks või uutele huvilistele avastamiseks väike ülevaade kohtadest, kuhu võiks aeg-ajalt uue info lootuses vaadata.

Eesti ulmekogukond on üsna aktiivne wõrgu võimaluste kasutaja. Kui ma ulmehuvilised netist 1997. a. avastasin, siis tundus, et kõige rohkem kasutavad wõrku rahvaluuleteadlased ja ulmefännid. Läbi aegade on ulmikutele erinevad kanalid olnud erineva osatähtsusega, aga alles on nad kõik.

Loe edasi...

Et miks üldse rääkida (:)kivisildniku valuraamatutest? Miks rääkida Reaktoris? Aga miks mitte, kui teine raamat on sisuliselt düstoopia, kus tegutseb keegi Redik Soar. Muuseas, Redik Soar ei ole niisama nimi. Nimelt tegutses Saaremaal kirjanik ja ajakirjanik Karl Kider (1882 Valjala - 1946 Kodasoo Harjumaal), kelle pseudonüümiks oli Redik Soar. Ei tea, kas ajaloolise isiku katus sõitis, küll aga teeb seda (:)kivisildniku (anti)kangelase oma.
Lausa niimoodi, et Redik Soar hakkas prohvetiks. Igal prohvetil on aga teatavasti järgijad. Mida hullem sõnum, seda rohkem pooldajaid. Või umbes nii.

Valuraamatu esimene köide "Liivlased ja saurused" keskendub eestlaste väljasuremisele. Ka see on sisuliselt antiutoopia. Aga eestlastel (:)kivisildniku hinnangul suurt muud muud valikut pole. Lihtsalt suretatakse välja. Kui ka ise surra ei taha. Seega, väärikas on üldsuse tahtele (mis iganes see üldsus ka poleks) vastu tulla ja ise tegu ära teha. Mis see siis ära ei ole.

Loe edasi...

Anime kui žanr ja Miyazaki Hayao animafilmid selles kontekstis

Jaapani popkultuuri üks võimsamaid ikoone, mis on mõjutanud juba aastakümneid maailma noortekultuuri, on anime ehk jaapani animatsioon. Ehkki anime varaseimaks teoseks peetakse 1917. a valminud paariminutilist sketšilaadset lühifilmi, kujunes see žanr koos oma spetsiifiliste vormi- ja sisukaanonitega välja 1960-ndatel aastatel ning kogus laiemat tuntust väljaspool Jaapanit alles paarkümmend aastat hiljem. Anime mõjutajaks on kahtlemata olnud jaapani koomiks manga, mille stilistikale pandi alus juba 19. saj lõpus, mil selle žanri kui “jutustavatest piltidest koosneva narratiivi” esimesteks viljelejateks olid puugravüüri (ukiyo-e) kunstnikud Katsushika Hokusai oma sketšidega liikuvatest inimestest (Hokusai manga, avaldatud 15-köites 1814-1878) ja Utagawa Kuniyoshi karikaturistlikud seeriad inimesesarnaste kassidega (1830-40-ndatel aastatel).

Loe edasi...

Mis on kirjutamise juures kõige olulisem? Mis on see üks aspekt, mis trumpab kõik teised? Panen ette, et selleks on salvestamine. Ka kõige kaasahaaravama loo ning põnevaima peatüki kirjutamisest pole suuremat tolku, kui see sülearvuti asfaltile pillamisega või voolukõikumisega üles öelnud kõvakettal kaotsi läheb.

Probleemi lahendamiseks käin välja programmi Dropbox. Tegu on teenusega, mis peamiselt mõeldud erinevate arvutite vahel andmete jagamiseks ja sünkroniseerimiseks, kuid töötab ka suurepärase varukoopiate loojana. Põhimõtteliselt tekitab programm su kõvakettale erilise kausta, mille sisu kopeeritakse nii Dropboxi serverisse, kui ka teistesse arvutitesse, mille sa oma kontoga sidunud oled (ühe arvutiga sidumise korral vaid serverisse). Hoia oma kirjatükid Dropboxi kaustas ja iga kord faili sulgedes tekitatakse sellest võrku tagavarakoopia.

Loe edasi...

Zombid pole teps mitte moodsa maailma “haigus” nagu mõni võiks mõelda, vaadates lugematul hulgal ilmuvaid selleteemalisi raamatuid ning filme/telesarju. „Zombipalavik“ on küll oma praegusel kujul moodsate paranoiade kehastus, kuid hirm elavate surnute ees on sama vana kui ühiskond. Järgnevalt väike sissevaade zombiajalukku ja põhjustesse, miks ajusid söövad laibad endiselt nii paljusid meeli erutavad.

Agraarühiskonnas oli surm elu loomulik osa, millega kõik põlvkondade ühise elamiskorralduse juures kokku puutusid, osaledes pealtvaataja ja hüvastijätjana suremisesprotsessis, surnu matusteks ettevalmistamises ja matuserituaalides, mis ühest küljest aitas leppida lahkunu kaotusega ja teisalt pakkus kindlustunnet, et kõik on tehtud „nagu peab“.

Loe edasi...

On ilmselt väga vähe mängureid, kes ei teaks vana UFOt, mis tuli välja aastal 1994 ettevõtte MicroProce käe alt. On ilmselt ka väga vähe selle mängu fänne, kes ei oleks kuulnud remake'ist, mis ilmus selle aasta oktoobri alguses. Firaxis Games võttis ette ohtliku tee vanale UFOle uue kuue andmisel ning tuleb tunnistada, et on sellega ka üsna edukalt hakkama saanud. Kuigi on kuulda ka nurinaid uue versiooni pihta, jäävad enamus kriitikuid siiski seisukohale, et mäng on haarav ning igati vääriline järglane kultusmängule, mida senini peetakse üheks parimaks strateegiamänguks läbi aegade.

Loe edasi...

Animatsuri

Seili Ülper: Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et juba mitu aastat on mulle tehtud vihjeid sellise toreda ürituse kohta, mille nimi on Animatsuri - Jaapani animatsiooni- ja koomiksikunsti ja üleüldse Jaapani pop-kultuuri fännidele suunatud üritus. Sel aastal võtsin ennast lõpuks kokku. Kahetseda mul ei tulnud.

Pean tunnistama, et ettekujutust, mismoodi asi välja näeb, mul tegelikult ei olnud. Teadsin vaid, et kindlasti võib kohata vahvat cosplay'd, mängida mõningaid laua- ning arvutimänge, laulda karaoket ja lihtsalt samade huvidega inimestega juttu ajada.

Animatsuri 2012 leidis aset Tartus Dorpati konverentsikeskuses 22. ja 23. septembril.
Uksed avati 11.30 ning tegevust jätkus 20.00-ni välja. Lisaks olla ka olnud järelpidu, kuhu ma seekord ise ei sattunud.

Esimesel päeval püüdsin kõigepealt lihtsalt ülevaadet saada, kus mida toimub.

Loe edasi...

Juba teist korda on Reaktoril au anda lugejatele pildi kujul mõistatus, mille äraarvajatele võib auhinna kujul ka õnn sülle langeda.

Sel korral on pildid elemendid kolmest filmist. Tahame teada, millistest filmidest need pärit on - elemendi-objekti nime ei ole tarvis. Õiged vastused saata taas kord teele toimetuse pildimängumeilile (pilt@ulmeajakiri.ee). Ühe filmi/sarja äraarvamise eest saab 1 punkti - kokku võimalik saada 3 punkti. Vastata saab kuni 20. novembrini. Iga vähemalt ühe õige vastuse saatnute vahel läheb loosi 1973. aasta prantslaste sürreaalne meistriteos "Metsik planeet".

Loe edasi...

Et Reaktori jalgade alla võtmist korralikult tähistada, tegin ühe temaatilise ristsõna. Püüdsin sisse toppida võimalik palju ulmelisi küsimusi ja nuputamist mitte ülemäära raskeks ajada, aga samas ka mitte liiga lihtsat teha. Eks vaadake ja proovige.

Interaktiivse java põhise versiooni ristsõnast leiab pildid klikkides


Printimiseks sobiliku pdf'i leiab alloleval linkil klikkides:
Loe edasi...

Kirjastus "Fantaasia"

Arkadi ja Boriss Strugatski
Hääbuv linn

Sari: Sündmuste horisont
Tõlkinud Veiko Belials

Vendade Strugatskite “Hääbuv linn” on nende teoste absoluutne tipp, ilma milleta poleks nende looming täielik. See on universaalne totalitarismi kriitika, mis paigutub sotsiaalse absurdi poolest mõtteliselt samasse ritta „Inetute luikede“, „Ajastu ahistavate asjade“ ja „Teoga nõlvakul“. Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, ja sellesse linna tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest. Sügav ja filosoofiline teos tundub esmapilgul sünge ja masendava nägemusena inimese olemusest, kuid selle lõpust ei puudu siiski ka pisuke lootuskiir.

Loe edasi...


Seoses Reaktori aastaseks saamisega, on meie ajakirjal au tuua oma lugejateni lauamäng "Kosmoselahing" (orininaalpealkiri "Space Assault"), mille iga huviline võib endale kodus, tööl või sobivas printimisvõimalust pakkuvas ettevõttes välja printida ning ise valmis teha.

"Kosmoselahingu" näol on tegemist Joe Veen'i poolt 2011 aastal loodud osavusmänguga, mis on tasuta netis saadaval (Print and Play). Kaks või enam mängijat asuvad juhtima kuuest kosmoselaevast koosnevat eskadrilli eesmärgiga hävitada vastane. Teel vaenlase laevastikuni on aga asteroidiväli, millest õrnematel hävitajatel läbimanööverdamisega raskusi võib olla. Soomustatud ristlejate, laserkiirte ning laevavrakkidega asteroidide vahele teed rajades tuleb aga piisavalt jõudu säästa ka vastaseni jõudmiseks...

Loe edasi...

Rööpad kihutasid mulle vastu ja minu alt läbi. Tunne oli selline nagu roniks kuskil mööda lõputut redelit pidi üles. Rongiga on mulle alati sõita meeldinud. Aga hakata rongina tööle - sellest ei osanud ma isegi unistada. Ent nüüd… on mitteunistus käes ja hea, et ma sellest ei unistanud, sest siin pole midagi nauditavat. Meenutab see töö kõige rohkem, hmm… mitte unistust vaid pigem… õudusunenägu. Tuim, igav, lõputu rööpaid mööda kihutamine. Mis mulle rongisõidus küll kunagi meeldida võis? Vaatasin ühetoonilist vastukihutavat pilti ja püüdsin meenutada. Lapsena, siis istusin alati akna all ja vaatasin välja. Mul oli väike holograaf alati kaasas ning igavuse peletamiseks holografeerisin akna taha kõiksugu kummalisi maailmu ja elukaid, mõtlesin neile seiklusi. See oli põnev maailm, raske oli pilku aknalt äragi keerata, ema alati pahandas, kui kohale jõudsime aga mina tahtsin veel veidi välja vaadata. Lõpuks sai ta päris pahaseks ja keelas mul holograafi rongis üldse kasutada.

Loe edasi...

Vaatan paremale ja vasakule - mu viikingeist kaaslased ajavad hambaid irevile, teritades raudkirveid. Laev liugleb hääletult üle vee. Vaatan ette - külaelanikud näevad lõpuks meie puna-valge-vöödilist purje lükkamas laeva nende poole. Nad jooksevad, naiste kiledad hääled kriiskamas.

Maabume liivarannal ja hüppame räusates kaldale. Mõnel kukuvad härjasarvedega kiivrid peast, see ei huvita kedagi. Tormame ja külaelanike paanika tõmbab meid jõuga enese poole. Blondide talupiigade hirmuhüüatustes on siiski tajuda mingit tunnistamatut elevust, mis mõjub mulle erutavalt. Näen ka, et keset küla pole mitte karjasetüdrukud, vaid alles kirikust tulnud leeripiigad.
Siis näen aga kauneid silmi, mis lähevad pärani mind tunnistades. Äkitselt tunduvad kõik ülejäänud tema kõrval kas krõnksud ja krõhvad. Tahan tema heledaid juukseid oma pihku. Näen tema seljas kitsavõitu leerikleiti. Mina olen see, kes rebib selle temalt seljast.

Loe edasi...

Kuldjuukseline nooruk, hõbedane ja valge pistoda peos, puges katuse alla pööningule. See koht oli tuttav varjupaik. Toast jäi väheseks, sealt leiti ta üles ja ta ei tahtnud, et teda leitaks. Kõik need silmad, kõik need meeled, mille eest ta pidi end varjama, millele ta pidi valetama...

Ta vihkas valetamist.
Aga viha oli halb. Viha tegi nõrgaks ja nüriks. Ei, ta pidi olema tugev, pidi olema tormi isand. Või muidu...
Ta ei suutnud sellele mõelda. Sinised silmad tõmbusid kitsaks praoks. Ta ei tahtnud maailma näha. Valus oli.

Ta oli nõrk. Ta oli taas kord minestanud ja Emand pidi ta kambrisse kandma. Lisaks oli ta ka kesk võitlust kokku kukkunud ja välja näidanud, et tal valus on. See oli vale. See oli ohtlik ja halb, sest vaenlased võtavad su nõrkused ja kasutavad neid relvana su vastu. Nõrkus on relv vastaste peos, relv, mille sa ise neile ulatad, pära ees. Ei, nii ei tohtinud.

Ta oli nutnud. Miks, ta ei teadnud, aga tal oli valus.

Loe edasi...

1.

Kodus oli vaikne ja rahulik, aega mõelda, tunda, meenutada ja kannatada. Ta ei tahtnudki meenutada, aga on asju mis meenuvad sellest hoolimata, et neid ei taheta. Pisarad, need voolasid pimedas toas hääletult. Heli poolt ei kostnud ühtki nuukset, kõrvalseisja poleks märganudki, millised tunded tegelikult temas pesitsesid ja välja nõrgusid. See polnud ainult valu kehas. Veelgi enam oli see valu hinges - tühjusest kehas. Naises oli vaid üks asi, millega seda tühjust täita - pisarad.

Kardinad kahisesid tuules. Või ei? Heli peatas kiiktooli ja kuulatas. Taas kostis kahinat. Jah, eksimist ei olnud, ta juba tundis seda häält, see oli kordunud igal ööl, kui naine korterisse vaikus sigines. Mõnikord ärkas ta hääle peale isegi unest üles. Mõnikord oli põgenenud kodust. Mõnikord hakanud korterit mööda ringi kolistama. Enam mitte, ta oli alla andnud, selle häälega leppinud, selle omaks võtnud. Nii oli palju kergem.
"Eeeeemmmm," sosistas see kahin. "Eeeeee....

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
Peatoimetaja oktoobriveerg
Kadunud Maad otsides
Intervjuu: Kent Raju
Valguse sünd
Estcon 2012, Trash Can Dance 2012
Eesti ulmekogukonna virtuaalsed väljundid
Valus tõde liivlastest ja Redik Soarist
Hayao Miyazaki anime kui folkloori ja fantaasia segu
Tasuta kirjutamistarkvara
Zombid, elavate surnute hirm alateaduvuse hoovustes
Arvutimäng: X Com: Enemy Unknown
Oktoobrikuu ulmkonnakroonika
Oktoobrikuu pildimäng
Reaktori ristsõna
Oktoobrikuu kirjastuste uudised
Lauamäng: Kosmoselahing
Jutt: Rongiga
Jutt: Viikingirünnak
Jutt: Ma olen elus
Jutt: Valuhoidjad
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0193)