Tervist, head „Reaktori“ lugejad. Teie ees on uus ulmeteemaline võrguajakiri.

Ajakiri on loodud fännidelt-fännidele. Loodame hoida ilmumise igakuise ja avaldada mitte ainult ulmejutte, vaid ka arvustusi, intervjuusid, artikleid ja jutulabori ning töötubade ülevaateid. Üks peamisi eesmärke ajakirjaga on anda uutele autoritele võimalus astuda lugejate ette. Nüüd kui Jutulaboris ja Tartu kirjutamise töötubades sünnib pidevalt uut ulmekirjandust oleks patt seda jätta kuskile tolmuma. 
 
Enamus ulmikuid ei viitsi Jutulaboris sobrada, kuna seal on ikkagi alles algusjärgus jutud. Kirjutamise töötubade jutte ei ole aga üldse võimalik peale töötubade leida. Vahva oleks kui autorid saadaks jutte paberajakirjadesse, aga seal ei pruugita alati avaldada või ei usalda autorid ise ennast piisavalt, et seda ette võtta. Algernon on üks võimalus noortele autoritele ja vanasti ta selleks oligi mõeldud, kuid aja jooksul on Algernoni latt tõusnud ja paljud algajad ei pruugi seda ületada.

Loe edasi...

1.      Kes sa oled, Mari Järve?
Olen molekulaarbioloogia doktorant, täpsemalt populatsioonigeneetik. Veel olen õpetajaks õppija, mesinik, talupidaja, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige, fantaasiakirjanduse ja pärimusmuusika fänn, mõistuse piires Eesti patrioot ja inimene, kes tahab saada kirjanikuks.

2.      Kas see, et sinu romaan on ulmeromaan, on juhus? Kas võib sinult ka edaspidi ulmetekste oodata?
Eesmärgiks ei olnud tingimata kirjutada ulmeromaani, pigem väga ebatõenäolise sündmuse tagajärgede analüüsi. Aga ulme- ja fantaasiakirjandus on mulle südamelähedased ja ma pean neid igati võrdväärseks „tavalise“ kirjandusega. Nii et kui mulle tuleb pähe kirjutada ulmelugu ja see osutub avaldamiskõlblikuks, tahan selle samamoodi välja anda nagu täiesti realistliku loo.

Loe edasi...

Võtan teekruusi kõrvale, naaldun tugitoolis tahapoole, uurin raamatut. Vabadusrist kaanel on pilkupüüdev, juurde veel hunnik laipu. Etteruttavalt ütlen, et raamatust me neid ei leia. Ehk peaks kaanekunstnik ja kirjanik teinekord oma nägemusi ühtlustama. Samas - müüb, minule küll. Avan raamatu ja hakkan lugema. Sulg on kirjutajal lobe, lugeda on mõnus, leheküljed neelduvad kiiresti.

Iseloomustaksin teost sõnadega - rahulik kulgemine, kasvamine läbi töö. Atmosfääriks on selline tammsaarelik töökultuur. Raamatu miljöö tõttu oleks ehk oodanud eluraskustes vähkrevates inimestes rohkem sisekaamost. Rohkem raskeid omavahelisi suhteid. Vahepeal ootasin juba, et Grete läheb hulluks, et Leemet ja Kristjan lähevad Grete pärast lõrinal kokku, et Ants hakkab puskarit ajama ning toob naabri talu Mare käest viina, kui mujalt ei saa. Kakerdab purjuspäi ringi, räuskab ja peksab naisi. Et Kristiina isa ilmub ilmselgete haigustunnustega metsamajakesse ja nad peavad ta püssiga minema ajama või maha laskma.

Loe edasi...

Kuna Tartu ulmekirjutajate töötuba plaanib pealkirjas mainitud sündmusest osa võtta, siis palusime ühel selle kirjutamissündmuse pikaaegsel veteranil, Mona Hakomaal, lühidalt kommenteerida, mida NaNoWriMo ehk National Novel Writing Month endast kujutab.



Üks ilukirjanduslik romaan algab 50 000 sõnast, ja nimelt nii palju tulebki kirjutada igal aastal novembris toimuva Nanowrimo võistluse ajal. Võistluse eesmärgiks on vabastada perfektsionismi ja hirmu küüsis vaevlevad kirjanikud, pakkudes neile seltskonda kaaskannatajate näol, keda eelmisel aastal oli lausa 200 000, ning võimalust oma peas olevad ideed paberile panna. Võistlus sai alguse 1999. aastal San Franciscos, kus 21 sõpra panid end kirjutades proovile ja nüüdseks on see kasvanud ülemaailmseks fenomeniks.

Niisama lihtne see ongi: registreeri ennast Nanowrimo ametlikul kodulehel ja 1. novembril alusta oma surematu romaani kirjutamist ning koos teistega paanitsemist.

Loe edasi...

Murjamitemaa elanik ja kõikide üldine peksukott Mooses leiab jõest seebi, mis õpetab talle puhtuse saladusi, aitab tal oma vaenlastest võitu saada ja koos pesevad nad kogu riigi puhtaks.

Filmi režissöör on Andrew Bond, operaator Heiko Sikka, kunstnik Elo Soode, helilooja Mihkel Zilmer, eriefektid valmisid postproduktsiooni stuudios Frost FX ja filmi produtsent on Evelin Soosaar(Mustfilm). Näitlejatest astuvad üles Kristo Viiding, Andres Ots, Riina Maidre, Ilona Tsvetkova, Tõnis Niinemets, Doris Vahtra, Vladimir Pulkin, Tiit Sukk, Inga Salurand, Elina Pähklimägi ja Kene Vernik.

Vägeva seebi filmi sai erinevate meediate kaudu juba niipalju eel-reklaamitud, et oleks olnud piinlik mitte minna. Seega olime mina ja mu vana kursavend Droz juba pool tundi enne seansi algust piletisabas. Pilet lunastatud torkas esiteks silma, et ooteruumist olid koristatud kogu istumismaterjal.

Loe edasi...

Rääkides ulmelistest lauamängudest ei saa kuidagi mööda minna klassikalistest antiikaja mängudest nagu näiteks Senet, kus mängijad esindasid siis nn. head ja paha, üritades jõuda Osirise kuningriiki. See on teadaolevalt esimene lauamäng, mis meie mõistes on ulme. Siiski jäid klassikalised mängud liialt abstraktseks, et neid siduda mingi konkreetse teemaga – samuti on nende tõlgendused pidevalt aja jooksul muutunud. Esimesed „tänapäeva mõistes“ lauamängud ei olnud aga siiski meelelahutuslike eesmärkidega, vaid pigem kui arendavad tööriistad. Nii ka esimene teadaolev sõjamäng „Kriegsspiel“, mis valmistati Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm III'le, millel ta sai treenida oma ohvitsere väljaspool reaalset lahingutegevust. Paljudele ulmesõpradele on kindlasti tuttavad H.G. Wells'i rohkemtuntud teosed kui näiteks Põrandamängud (Floor Games – 1911) või Pisikesed sõjad (Little Wars – 1913). Mõlemas reglementeerib kirjanik lahingu simulatsiooni tinasõduritega (tänapäevaste miniatuuride esiisad).

Loe edasi...

Iga-aastase ulmehullude/-huviliste tippsündmuse Estconi tagajärjel sündis eesti realistlikule ilukirjandusele vaheldust otsivate inimeste kirjutamis- ja lugemisvaevusi rahuldav ulmejutulabor. Otseseks tõukeks sai Saarjärvel pühapäeva varahommikul Mandi korraldatud kirjutamise töötuba, kus valminud „surematud“ teosed ootasid avalikustamist.

Ulmejutulabori tutvustav postitus ilmus 26. juulil 2011 ehk kaks päeva peale Estconi lõppu. Kümnest varahommikuses väsimuses valminud loost jõudis aadressile ulmelabor.blogspot.com kuus, mis tekitasid sellise elevuse, et paari päevaga liitus veel neli uut kirjutajat ja septembriks oli autoreid juba 23, kes olid kirjutanud kolmel erineval teemal: „Igal aastal upub siia järve üks laip“, „Mida masinad kardavad“ ja „Impeeriumi õhtud.“ Teemad valitakse avaliku hääletusega ja hääletada saavad nii kirjutajad kui lugejad.

Loe edasi...

INDREK HARGLA: E-RAAMATUD ON JAMA!

20.-30. oktoobril toimusid Eestis raamatukogupäevad. Selle raames on korraldati üle Eesti mitmesuguseid üritusi. Reaktor toob teieni Indrek Hargla esinemise videoülesvõtte Tallinna Keskraamatukogus, kus tuntud ulme- ja krimikirjanik ütleb välja nii mõnegi huvitava mõtte.
Vaata videot siit:tln.lib.ee/~jagatud/videod/raamatukogupaevad2011/Indrek_Hargla.html

ROBOTEX

Robotex on 2001 aastast toimuv rahvusvaheline robootikavõistlus mida korraldab Tallinna Tehnikaülikool koostöös Tartu Ülikooli ja Eesti Infotehnoloogia Kolledžiga. Robotex 2011 toimub 26. ja 27. novembril Tallinna Tehnikaülikooli Spordihoones.

Seekord võistlevad robotid kahel alal:
Jalgpallis on ülesandeks lüüa vastasest rohkem väravaid ja teha seda võimalikult kiiresti.

Loe edasi...

Tuul ulgus, nagu öeldakse ja tegelikult ta ulguski. Sõna otseses mõttes ulgus. Ulgus hullemini, kui üksik näljane hunt, kelle elupäevad on peagi loetud. Maiki kuulatas. Miski oleks nagu veel tuule ulgumise taustal talle korraks kõrvu jäänud, aga mis see oli? Nagu oleks midagi poolvedelat hammaste vahelt ahnelt sisse tõmmatud, selline luristamise ja neelamise heli kostis korraks õuest, otse Maiki magamistoa akna tagant.
Maiki süda tagus. Ta kuulatas, kuid peale omaenese valju verekohina ta kõrvu ei mahtunud.
Nüüd oli vaikus. Veri kohises ikka nii tugevalt, et läbi selle oli võimatu veel mõnda heli kuulda. Ikka veel ei julgenud Maiki kardinat liigutada. Ere kuu paistis elutoa aknast tuppa. Maiki teadis, et kui miski tema akna taga toimub, siis näeb seda selgesti, kui vaid kardinat pisutki liigutab.

Loe edasi...

Alati algas see nii. Kauge võbin, mis kandus läbi seinte ja põrandate, siis tuli kauge ümin, mis klaarus aegapidi vanaks marsilauluks ja kõik need 89 korda, kui ta oma tööruumi ukselt vägede marssimist kuulas, üürgas koridori S39 üks naishääl:
„Tõbras surnud, põrmu paisat!“
Alati just selle ainsa rea, ei rohkem ega vähem.
„Kas meie kosmoseväelased pole täpsed, Anna?“ Hallide silmadega jässakas mees, vajaduste vanemanalüütik Murim Ahme, naaldus vastu koridori seina ning silmitses läbipääsu juures istuvat töökaaslast
„Nad peavadki olema. Kosmoses on murdosa sekundist ju tuhandeid kilomeetreid.“ Hallis kombinesoonis naine tõusis ja astus töökaaslase juurde: „Ma olen alati tahtnud küsida, miks sa pole kordagi kahe aasta jooksul all väliüksuste marssi vaatamas käinud. Ka täna pole sa ju valveanalüütik, et peaksid siin olema.“
„Mulle tundub nähtamatute marssijate jõud tugevam. Muide, Anna,“ mees tõi paar sammu eemalt laualt käsiterminali.

Loe edasi...

Enn astus rongilt maha ja ringutas. Rong lasi vilet ja sõitis edasi. Enn jalutas esimese läheda asuva laternaposti alla ja uuris kaarti. Elva oli küll ja väike linn ning asus kohe Tartu kõrval, ent ometigi polnud ta siia aedlinna varem sattunud, eriti veel õhtueelses hämaruses.

Oma rõõmuks avastas mees, et teda külla kutsunud vana ülikoolikaaslane Vambola ei ela eriti kaugel, vaid üle raudtee lipsata ja seal mööda sirget mõnisada meetrit. Enn nööpis mantli kinni ja asus astuma. Linn tundus kui väljasurnud. Isegi enamus tänavalaternaid olid kustus.

"Leidis ka kolkasse kolida" imestas Enn endamisi. "Temasugune ajudega mees peaks kuskil välismaal laia pappi kokku lükkama. Aga eks veidrik muidugi on ta koguaeg olnud".

Nii mõtiskledes leidis Enn, et oli märkamatult kohale jõudnud. Vambola maja oli suur, kahekordne vana puulobudik. Maja oli tõenöoliselt näinud ka paremaid päevi.

Loe edasi...

Pesin lapiga lauda. Heledast puidust pinnale olid kleepunud kohvirõngad. Ja ongi laud rikutud. Kurat! Nühkisin küürimispastaga, aga tulutult. Tõmbasin helerohelised köögikardinad eest, et plekke lähemalt silmitseda. Võimalikult lähedalt - selleks oli vaja valgust. Jah, ja ongi puidu sisse imbunud. Peenikesed pruunid kriipsukesed moodustasid kena ühtlase helepruuni ringi. Mööbliese oli minu silmis igasuguse elegantsuse minetanud. Kurat, kurat, kurat!
Õnneks helises uksekell. Lõpuks ometi. Kas nii raske on kellaaegadest kinni pidada? Ma talle veel näitan! Tõmbasin sõrmed kongu ja peaaegu tundsin väikest pehmet kaela oma küünte all. Avasin ukse ja üllatusin, sest ukse taga seisis mees.
„Tere,“ kogeles mees. Ta limpsis oma huuli. Ila kleepus pumatina huultele, jättes suule mesise väljanägemise. Lasin käe lõdvaks, sest tundsin randmes värinat. Veresuhkur hakkas langema. Esmane näljahoog oli alati kõige hullem.

Loe edasi...

Kaile trügis läbi rahvasumma. Ta teadis täpselt, et poleks tohtinud siin kõrtsis viibida, kuid see koht oli teda lapsest saadik ligi tõmmanud. Juba siis, kui ta veel üsna nooruke oli olnud ning vanematega koos ringi rännates siin peatus. Kuigi koht iseenesest talle väga meeldis polnud ta juba 20 aastat siia sattunud.
Keegi tõukas teda. „Hei, vaata ette!” pahandas Kaile.
„Oi, vabandust, preili, ma ei teadnudki, et blauniidid ka siiakanti satuvad!” Suur, Kailest vähemalt poole pikem rohenahaline peletis, torkas teda provotseerivalt sõrmega rindu.
„Kuule sina, paks, ära tule siin hüppama!” Kaile lõi rohepeletise käe pihta paraja hoobi. “Minu meelest rohepeletised ei ole ka just armastatuim rass, mis. Võibolla peaks ennast rohkem kasima, mees. Mina olen siin katsete pärast. Pealegi olen vaid poolenisti blauniid, mis muuseas ei oma antud kontekstis nagunii mingit tähendust, sest kuulutus oli mõeldud kõigile.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0184)