Septembrikuu oli hoolimata mitte kõige mõnusamast ilmast hämmastavalt üritustetihe. Teadlaste öö raames said ulmefännid ohtralt ringi liikuda ja ulmekirjandust tutvustada. Kohati oli üritusi nii tihedalt, et kaks neist sattusid õnnetuseks isegi ühele ja samale ajale. Aga sellest juba eraldi artiklis. Kindlasti soovitaks lugeda ka ühe neist ürituse aluseks olnud Andri Riidi kirjutatud referaati ulmest ja selle hindamisest teadusliku tõepära alusel.

Originaallugudest on meil heameel avaldada Maniakkide Tänava uus jutt "Liblikad pimedusest", mis ilmus algselt järjejutuna ajalehes „Lääne Elu”. Krematooriumit pidaval matuseteenuste firmal ei lähe just kõige paremini. Omanik ei taha siiski pankrotti tunnistada ja püüab olukorda lahendada omal moel. Millisel moel just, seda saab juba igaüks ise lugeda. Lisaks muidugi veel kaks tõlget ja terve hulk raamatuarvustusi.

Head lugemist!

Kaanepildi autor: Grete Prangli. Kaanekirjad: Jana Raidma.

Loe edasi...

1. Eestis on viimasel ajal avaldunud palju postapokalüptilisi teoseid. Armin Kõomäe „Lui vutoon“, Tiit Tarlapi „Aegade julm laul“, Mairi Lauriku „Süsteem“, Mann Loperi „Algus pärast lõppu“, J.J. Metsavana ja Maniakkide Tänava „Saladusliku tsaari“ sari. Mis sinu arvates tingib selle žanri järjest tõusva populaarsuse?

Ma olen ise ka natuke imestunud, aga teisalt, mis siin ikka imestada. Praegu on maailm üsna rahutu paik. Põhja-Koreas toimuv oleks nagu välja kalpsanud ehtsast düstoopiast, aga globaalne terrorism on isegi ettearvamatum ja ohtlikum. Usufanaatikute eest pole kaitstud keegi. Tõenäosus terroristi kuuli või pommi läbi hukkuda on küll mitte väga suur, aga täiesti reaalne. Eesti on osa maailmast, selge see, et need hirmud jõuavad kas teadlikult või alateadlikult igale poole. Inimesed elavad küll paremini kui kunagi varem, kuid hirmud ja ärevus on sellega koos kasvanud.
Ning mis juhtub siis, kui kõige halvem on juba juhtunud – see on teema, mida tasub arutada.

Loe edasi...

Eks raamatute headuse üle saab otsustada mitut moodi ja nagu Ulmekirjanduse Baas on aegade jooksul näidanud, siis ongi igal inimesel omad mõõdupuud. Kellel mõnus sulejooks, kellel huvitavad ideed, kellel alltekst ja sümbolid.

Margus Haava „Kuidas lõhnab kuri“ on mõnusa sulejooksu romaan, kirjutada autor oskab. On väga hea, et meie ulmemaastikule on sisenenud ja loodetavasti püsivalt, mitte lihtsalt vilksatanud, uus paljulubav autor. Raamat on õhuke, kuid parasjagu just sisu jagu. Tegevus toimub kuskil suurte mägede maal, mereäärses riigis. Täpsemalt, endises riigis, sest maailmast on üle käinud see ja teine koledus, ning nüüd püüab igaüks oma väikse sootsiumi luua, et postapokalüptilises maailmas hakkama saada.

Tegelased, kelle saatus meie ees lahti hargneb, on huvitavad ja eripalgelised. Tasapisi tekib nende kõigi vastu sümpaatia, isegi nn.

Loe edasi...

Teadlaste Öö Festivali raames 30. septembril 2016 toimunud vestlusringi „Ulmekirjanduse võimest näha tulevikku“ ettevalmistamisel ennast ise kirjutanud essee.

Ulmekirjanduse mõte nagu mistahes kirjanduse alaliigi mõte on kujutada inimeseks olemist ja jutustada lugusid inimeseksolemise eri aspektidest, mis võivad avalduda eri situatsioonides. Kuna ulmes on autor sündmustiku konstrueerimisel vabam kui teistes žanrites - eeskätt tänu sellele, et tal on vabadus see maailm, kus tegevus toimub ja kus miski on üldjuhul ka oluliselt teisiti, kui meile teadaolevas maailmas, ise kokku panna - siis on tal ka rohkem võimalusi eri situatsioonide konstrueerimiseks ning seeläbi ehk ka seda inimeseks olemist vähemalt potentsiaalselt rohkemate või alternatiivsete nurkade alt valgustada.

Loe edasi...

Teadlaste Öö festivalinädal algas Ulmeühingu jaoks kohe esmaspäeval, 26. septembril, kui Maniakkide Tänav tegi Tartu kirjanike majas ulmejuttude kirjutamise töötoa. Kahjuks oli osalejaid ainult neli.

Kolmapäeval, 28. septembril käisid Mann Loper ja Mairi Laurik Kiviõli Gümnaasiumis rääkimas endast, ulmest ja kirjutamisest. Samuti tegid nad väikese ulmekirjutamise töötoa. Osavõtjaid oli 21.


Foto: Hanna-Liina Kingsep

Loe edasi...

Saladuslik Tsaar 4: Kui rumalad surid

Meie kohalikus ulmeskeenes pole just palju selliseid kirjanduslikke ühismaailmu, kuhu mitmed autorid jätkuvalt panustada soovivad ja seda juba tubli viie aasta vältel. “Saladusliku Tsaari” esimesest jutukogumikust alguse saanud nn Ippoliti maailm on seetõttu üpris haruldane nähtus. Nagu sarja peamised eestvedajad ja autorid – J.J. Metsavana ning Maniakkide Tänav – on esimese kogumiku eessõnas öelnud, sai kogu asi alguse köögist, kus viibis ka maailmaloome kolmas autor Jaagup Mahkra. Just seal tulid esimesed välgatused, ideepojukesed ja sinna sekka palju muud pahna, millest hakkasid välja kooruma arad pulstunud sulgedega jututibud. See köök on üks veider asi. Meenub ühe tuntud geeniteadlase ütlus, et mõte eestlaste geenipank luua tuli köögis istudes. Toonane peaminister pidas seda piisavalt hullumeelseks ideeks, et asi töösse anda. Aeg näitab, kas “Saladuslik Tsaar” kirjandusmaailmas taolise ampluaa saavutab, sest hullust on siin tõesti palju.

Loe edasi...



Stranger Things viib meid (tagasi) aegruumi, kus asjad olid lihtsamad, ning meeleheitlik ainulaadsuse poole püüdlemine pole eksistentsi ainus eesmärk. See toob meieni klassikalise õudusloo, mille keskmes on valitsuse eksperimendid, psühholoogilised traumad, ning lõpuks ka klassikaline kollijaht.

Meid viiakse unisesse USA 80ndate väikelinna, mille elanikel pole millegi üle kurta. Elu veereb vaikselt omasoodu, elatakse, sigitakse ja suretakse. Just seda idüllilist lihtsat elu, mis oli alles üsna hiljuti, on siin sarjas ülihästi edasi antud. Lapsed sõidavad jalgratastega, sest keegi ei pea vajalikuks neid helebeeži perebussiga trepist treppi sõidutada - pole ju terroriste, pedofiile ega ateistlikke liberaale. Politseinikud hammustavad sõõrikut ja lürbivad kohvi peale, sest mingid väikesed juhtumid ei jookse niikuinii kuskile ära, veel vähem vajaksid need riiklike korrakaitseorganite sekkumist. Tiinekad käivad koolis ja räägivad popmuusikast.

Loe edasi...



Daniel Thomas "Dan" O'Bannon’i seitsmekümnendamas sünniaastapäev

… laseb nagu lõokene ühe jala pealt teise peale „Stsenaarium nõrk, stsenaarium nõrk“. Nagu stsenaariumid kasvaksid kuskil puu otsas, et mine aga ja nopi kõige isuäratavam välja. Kuuldavasti ei kasva. Kuuldavasti kirjutavad stsenaariumi stsenaristid. Ja seekordse sünnipäevaõnnitluse on kuhjaga välja teeninud žanri täielik ikoon, kelle nimi üksi võib-olla kohe äratundmisrõõmu silmadesse ei too, aga peaks.
30. septembril saab tähistada Daniel Thomas "Dan" O'Bannoni seitsmekümnendamat sünniaastapäeva.

Kui siin mõne varasema õnnitletava puhul võis rääkida stiilis, et oma muude toimetamiste hulgas on teinud ka žanrifilme, siis Dan mingite igavate ajastudraamadega tiiba ripsutanud ei ole. Ulme ja õudus on tema mängumaa.

Loe edasi...

Jeff VanderMeeri raamat pealkirjaga „Häving“ juhatab sisse äsja ilmuma hakanud „Lõunaringkonna“ triloogia. Varasemalt on kirjaniku loomingut eesti keeles avaldatud antoloogiates „Täheaeg 4“ ja „Täheaeg 9“. Originaalkeeles ilmunud „Häving“ võitis 2014 aastal parima ulmeromaanina Nebula auhinna.

„Hävingus“ kirjeldatakse salapärase piirkonna X uurimist, mis ametliku versiooni järgi on lihtsalt üks ökokatastroofi all kannatav piirkond. Mitteametlikult toimuvad seal aga imelikud asjad ning keegi ekspeditsioonidel osalenutest ei tule tagasi enam päris endisena.
Kuigi tegemist on ulmevaldkonda kuuluva teosega, liigitaksin selle lisaks ulmele psühholoogiliseks thrilleriks. Peategelase sisemaailm on ülirikkalik, kuid ta varjab seda teiste inimeste eest läbitungimatu maski taha. Ainsad, kelle vastu ta sügavamat huvi tunneb, on taimed ja loomad. Introvertse ja kaaslaste jaoks pisut hirmuäratava naise pärisnime pole raamatus mainitud.

Loe edasi...



Azeroth on jälle hädaohus! Sa ju tead, mida see tähendab? Muidugi! Aeg taas Blizzardile raha maksta!
Tegelikult on asi tõsine. Azerothi maailma põhivaenlane, Põlevaks Leegioniks kutsutav deemoniarmee on (juba teist korda) tagasi, et tuhandete aastate eest alustatu lõpule viia. Lõpule viia misasi? No ütleme, et päris lõkke kohal vahukommide küpsetamine neil plaanis pole, kuigi küpsetamist iseenesest sisaldab see küll. Azerothi küpsetamist. Muahahahaa! Igatahes märul läheb käima sellega, et orkisorts Gul’Dan (teise ajajoone oma, kui täpne olla) saadetakse pärast fiaskot Draenori planeedil (teise ajajoone omas) “meie” aja Azerothi, et ta oma läbikukkumise heastaks ja siin Leegionile väravad avaks. Heh. Need deemonid tunduvad täitsa mõistlikud tegelased – ei ole mingit “ebaõnnestusid? pea maha!”-jampsi. Igaüks teeb vigu.

Loe edasi...



Kui palju on ühele ulmikule õnneks vaja? - piisab vähesest, kui on õnnelikke kokkusattumusi. Kui sul on ees vaba nädalavahetus Lõuna-Rootsis ühes väikelinnas, kus ei leia enam mitte kui midagi, mida teha, siis võib tulla mõte, kuidas päev sisustada – sõidaks Malmösse, mis on siit vähem kui kahetunnise bussisõidu kaugusel. Sõidadki. Astud bussist maha, jalutad kesklinnas siia- ja sinnapoole, vaatad poode ja maju, kuni juhuslikult avastad enda ees suure kollase sildi „SCIENCE FICTION BOKHANDELN”. Kõnnid kõheldes lähemale, uskumata endale sülle langevat sellist õnne ja vedamist. Piilud ettevaatlikult läbi klaasi, kas tõesti võib nii olla... Astud vaikselt uksest sisse. Sinu ees kõrguvad raamatu- ja filmiriiulid, kõik täis väärt kraami, kõik puha ulme. Silme eest läheb kirjuks.

Loe edasi...

Me kõik teame muinasjuttu Tuhkatriinust, kes orjas oma kurja kasuema ja tigedaid kasuõdesid. Lõpuks sai ta endale kristallist kingad ja ilusa printsi. Marissa Meyer´i raamatus „Cinder“ pole kristallkingi ega haldjast ristiema. On robotjalaga vaeslaps Cinder (lühend inglisekeelsest nimest Cinderella - Tuhkatriinu), kuri Kuu kuninganna Levana, Ida Ühendriikide prints Kai, katk ja palju androide.

„Kuu kroonikate“ esimese osa tegevus toimub tulevikuühiskonnas, kus Maa on üle elanud neljanda maailmasõja, aega arvatakse sõja lõpust alates, osa inimkonnast on kolinud Kuule elama ning sealne valitsejanna kuninganna Levana tahab hirmuäratavatest mutantidest koosneva sõjaväe abil allutada Maad oma ülemvõimule. Ainsaks rahu hoidmise võimaluseks on Kuu kuninganna abielu Ida Ühendriikide printsiga. See tähendaks aga vabatahtlikku alistumist võimuahnele Levanale.
Lisaks sõjaohule hoiab Maa elanikke hirmul ülikiiresti leviv katk.

Loe edasi...

Ulmestaar



Mairi Laurik on ulmefänn ja kirjanik, kes on siiani avaldanud hulga jutte, ühe romaani ja kellelt on peatselt ilmumas veel kaks romaani.

1. Mida praegu loed?
Just täna hommikul avasin Naomi Noviku „Väljajuuritud”. Aja jooksul on kujunenud nii, et sügis-talvisel hooajal, pimedamal perioodil, eelistan ma kergemat fantaasiakirjandust, kuid kevadel ja suvel kisub pilgu tõsisema teadusulme poole. Ehk on asi selles, et pimedas on kõik võimalik, isegi lohed, haldjad ja muud elukad, ega peagi loetu mingilgi määral loodusseadustele alluma.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Idee, lugu, kirjapanemise viis,... Geniaalses loos on need kõik olemas, kuid selleks, et ma lugu naudiksin, piisab tegelikult ka vaid ühest komponendist. Naelutamise jaoks on vist vaja pigem lugu või ideed.

Loe edasi...

Kirjastus Gururaamat




Läbi valu ja vaeva
Koostanud: Jüri Kallas

Antoloogia «Läbi valu ja vaeva» on kirjastuse Gururaamat ulmesarja esimene köide.

Pehmekaaneline raamat sisaldab 12 lühemat ja pikemat juttu.
Kaks ameeriklast, kaks venelast, Belgia juuretga prantslane, tšehh ja kuus kohalikku autorit.

Tulnukad, eksperimendid, veidrad olendid, kataklüsmid, tehnoloogia, võõrad maailmad – need oleks mõned teemad, kui tahta kuidagigi iseloomustada antoloogia jutte.

Loe edasi...

Pärast seda, kui Keskmaal ilmus Gandalfist rääkivate anekdootide kogumik, hakati Hallil Rändurilt pidevalt küsima, et ega ta pole tolle kuulsa naljamehe sugulane.

***

Vennaskonna liikmed kohtuvad Morias kaduma läinud Gandalfiga.
Gimli pahvatab: "Gandalf, sa oled üleni valges!"
"Mis parata, teil on Morias tohutud kriidilademed!"

Loe edasi...

Inimene on teatavasti üsna mugav olevus, kes hea meelega lööb aega kasutult (vähemalt mõnede teiste arvates) surnuks mõne mänguga. Vahel mängib seejuures kogu oma varanatukese ka maha. Aga mida siis mängitakse?

Loe edasi...

1.

„Gaas läheb üha kallimaks,“ ütles Aldo lahtise pliidiukse ees istudes ja suitsetades. Suitsujoa puhus ta iga mahvi järel ettevaatlikult kolde uksest sisse. Ta oli nooremapoolne mees, paaripäevase habemega ja kottis teksadega.
„Jajah,“ vastas Liia, olles ise ajalehte süvenenud. Teda olid need krematooriumijutud juba ammu ära tüüdanud. Aldo vahtis veidi aega mornilt pliidiuksest sisse. Leekide valgus mängis tema näol ja raske oli mehe ilmest aru saada, kui naine seda vaadanud oleks. Naine aga ei vaadanud, ta oli süvenenud oma ajalehte.
„Tegelikult oleks vaja välja mõelda, kuidas saaks laipu niiviisi põletada, et gaasi vähem kuluks,“ ütles mees.
„Mhmh,“ noogutas Liia. Ta tõstis korraks lehte keerates silmad uudistelt ja heitis pilgu köögi ukse kohal rippuvale kellale.
„Hakkab üheksa saama, peaks poisi varsti magama panema,“ lausus ta, pööras lehte ja luges edasi.
Mees tõstis samuti silmad kellale, noogutas ja viskas koni pliidi uksest sisse.

Loe edasi...

Pühendusega Rattusele, keda enam pole.

„Mida uut peaks ma veel tegema? Neid on siin sadu miljoneid!“ Kosmoselaeva Välk 1 stardi juht heitis veel ühe äreva kiirpilgu turvamonitoridele. „Või isegi miljardeid ja neid tuleb juurde.“
„Viska neile tuumapomm, põleta napalmiga, palu neid põlvili või kutsu oma vanaema vana kass. Mul ükskõik, kuid Välk 1 peab startima! Peate laeva täna kella 19-ks platvormile viima ja homseks üles seadma, muidu ei jõua te stardiakna lõpuks ettevalmistustega mitte mingil moel valmis! Järgmine sobiv stardiaken on aga inimkonnal alles kahekümne seitsme aasta pärast, kui kõik orbiiti korrigeerivad planeedid on õiges kohas. Meie inimkond tuleb viia teiste tähtedeni, et juhuslik katastroof seda ei hävitaks, nagu paar korda on juba peaaegu juhtunud! Mõtle inimkonnale …“
Side katkes. Nagu alati ei hoolinud Üks sideprotokollidest. Talle ju reeglid ei laiene, mõtles Ruth sisekommunikatsioonipuldi poole pöördudes. „Käsud mult, töö teilt“ oli Ühe deviis.

Loe edasi...

Tõlkinud Lee Kärner

Tahtsin kõigest Bostoni kesklinnast Cambridge'i oma sõpra vaatama minna. Ummikute korral oleks see pidanud kakskümmend minutit võtma. Metrooga ei tahtnud minna, sest nad on hakanud väravatesse mingeid kemikaalide nuuskureid panema. Ma ei teadnud, kas nad grafitivarustust suudavad tuvastada.
Seega tõmbasin selle uue äpi, regasin ta eelmakstud krediitkaadile ja tellisin Taxy.
Suvepäike lõõskas raskes niiskes õhus. Inimesed mu ümber karjusid, sest seda linnas tehaksegi - karjutakse.
Mattmust Taxy sõitis ette. Tundus nagu tahaks see isegi päeval öösse kaduda. Milline häkker ei tahaks mattmusta isejuhtiva autoga ringi sõita?
Ma ronisin kõrvalistmele. Juhiistet polnud. Tõmbasin peale turvavööd, kaks õlarihma, mis otse mu naba juures kinnitusid. Kont töötas täistuuridel ning ma panin oma käed ventika ette, et külm õhk higi mu pealt ära puhuks.
"Tere, Nic," ütles see. Nagu armatuurlauast, aga juhipoolsest otsast. Nagu see oleks juht olnud.

Loe edasi...

Tõlkis: Tiina Mahler-Jaaniste

„Seal ta ongi!“ sosistas Hellson, pilk ilmutusele naelutatud.
„Olgu ma neetud, kui ma selle asja pardale astun,“ pomises Smalle nina alla.
„Tasa, Smalle. Meil on nende abi vaja. Sa teed nii, nagu kapten käskis, ja viid meid lõikuvale kursile.“
Kapten Heartwoodi pargitud nägu, viltu nagu laineist uhutud puit, auklik nagu Saturni kuud, jälgis Hollandlase lähenemist.
Ta liikus kiiresti nende poole. Siluett nagu klipperitel legendides, ajast, mil korsaarid olevat vedanud vürtse, mil ühe laeva last võis mehele kogu eluks rikkuse tagada. Ent tema välimusest oli näha, et juba ammu oli see vaid minevikumälestus. Tema väändunud kerest vilkusid läbi pardakaarte punased tulukesed nagu hüljatud lõkke kustuvad söed. Mis teda edasi viis, ei osanud Heartwood öelda – laevamootorite valgest hingeõhust polnud märkigi.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 09/16
Intervjuu Margus Haavaga
Raamatuarvustus: Kuidas lõhnab kuri
Kas ulmekirjandust tuleks hinnata teadusliku tõepära järgi?
Ulmeüritused teadlaste öös
Raamatuarvustus: Ja nad suridki
Stranger Things
Palju õnne, Dan O“Bannon
Raamatuarvustus: Jeff VanderMeer „Häving“
World of Warcraft: Legion
Science fiction bokhandeln
Raamatuarvustus: Kuu kroonikad 1: „Cinder“
Ulmeuudised 09/16
Uudiskirjandus 09/16
Kõver kiirgus 09/16
Kurioosum 09/16: Ulmelistest mängudest
Jutt: Liblikad pimedusest
Jutt: Siiralt teie
Tõlkejutt: Üks tärn
Tõlkejutt: Lendav Hollandlane
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0227)