Lõppenud kuu üheks olulisemaks sündmuseks oli kahtlemata Eesti ulme päev, millest saate lähemalt lugeda ka käesolevast numbrist kogunisti kahest ülevaatest, millest üks ametlikum ja teine gonzolikum. Asjaolu, et meie keeles on olemas üks kena katusetermin nii teadusulme, muinasulme kui õudusulme ühendamiseks, väärib kindlasti tähistamist ja ühtlasi kutsuks üles kõiki ulmikuid seda terminit kaitsma ja hoidma. Ehk siis nähes antud mõiste väärtarvitamist tuleks kindlasti sekkuda ja teavitustööd teha. Väärkasutuse all pean eelkõige silmas kõikvõimalikke elektroonikute ulmelaboreid ja ulmerulatajate võistlusi aga ka erinevaid „ulme” liitega värdtermineid nagu näiteks „imeulme”, mis kõlab heal juhul naeruväärselt ja halvemal juhul suisa piinlikult ning ei sobi kindlasti tähistama kogu fantaasiakirjandust. Sellest, miks muinasulme oleks parem valik, on Reaktoris varemalt kirjutanud ka Jüri Kallas.

Loe edasi...

Fryxgames on pisike Rootsi perefirma, mis juba mitmeid aastaid annab lauamänge välja. Tohutult kuulsaks ei ole nad saanud, kuid omajagu tuntust on aastatega kogunenud. Kuna eelmise aasta Essenis sai nendega tutvutud, tuli mõte ka kohe intervjuu läbi viia ning uurida, kuidas Rootsis ulme ja lauamängudega asjad on. Nüüd, aastake hiljem, saavad ka lugejad sellega tutvuda. Loodame, et intervjuu on ajaga vaid paremaks läinud.

1. Sa oled pärit Rootsist ning sul olla kuulu järgi viis venda?

Jah, ning ka kuus õde. Meie perekond on üks riigi suurimaid, kuid see on justkui reklaam. Kahtlustan, et me kasutame seda ehk oma ettevõttele tähelepanu tõmbamiseks liiga tihti.

2. Kust sa said inspiratsiooni, et teha mäng nagu seda on “Fleets: The Pleiad Conflict”?

Ma ütleks, et see on üks vana mäng, mida ma mängisin umbes 10 aastat tagasi. Mängisin kunagi kaardimängu “Star Wars”, mis mulle väga meeldis. Ostsin ka tohutul hulgal kaarte kokku.

Loe edasi...

„Fleets: The Pleiad Conflict“ püüdis mu pilku eelmise aasta Essen Spieli ajal, kui see kusagil taganurgas teiste putkade vahelt väga kenasti silma paistis. Lähema uurimise peale selgus, et tegu on üpris põneva ning meelelahutusliku mänguga, mille uudne mehaanika laevastike moodustamisel mulle ereda mulje jättis. Tegu on strateegiamänguga, kus mängijad punkte koguvad, püüdes erinevaid planeete kontrollida, vastaste laevastikke purustada või ise haledalt lüüa saavad.

Fryxgames on Rootsi perekonnaettevõte, mis on avaldanud praeguseks 5 mängu ning ühe mängulaiendi. Ettevõte alustas 2011. aastal, mil Essenis esitleti ellujäämismängu Wilderness, mille kõik käsitsi valmistatud koopiad läbi müüdi. Eesti mängijale peaks tuttavam olema samal aastal ilmunud Space Station, millele kaks aastat hiljem ka laiend tuli.

Loe edasi...



1970. aasta 18. septembril ehk peaaegu täpselt 45 aastat tagasi ilmus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjanik Henn-Kaarel Hellati artikkel “Ilukirjanduse põnevad provintsid”, kus autor kasutas esimest korda enda loodud sõna “ulme”. Seda omapärast sõnajuubelit tähistati Tallinnas kirjanike majas korraldatud ulmepäevaga, millel osales ka praegu Põltsamaal elav Henn-Kaarel Hellat. Enne, kui Hellat sõna “ulme” eesti keelde tõi, nimetati ulmekirjandust teaduslikuks fantastikaks. See vene keelest tulnud kohmakas ja ebaadekvaatne sõnaühend oli Hellatile ja mitmele teiselegi eesti kirjandusinimesele vastukarva. Nii asutigi üksteisest sõltumatult uut, kohasemat terminit välja nuputama. Henn-Kaarel Hellat sai oma termini lihtsalt: võttis eesti keeles juba eksisteeriva sõna “ulm” ja pani sellele e-tähe otsa. ““Ulm” ei tähendanud eriti midagi. Mõni kirjanik oli seda ehk siin-seal kasutanud, ent kõnekeeles see juurdunud polnud.

Loe edasi...



Minujaoks algas Eesti ulme päev ebaõnnestumiste seeriaga. Esiteks selgus, et mitmed prominentsed külalised ei saa kahjuks tulla, teiseks unustas Kirjanike Maja Ulmeühingu broneeringu ära ning meid koliti kella kuueselt alguselt kella neljale. Kõigele pani aga vähemalt minu jaoks krooni pähe Tartus puhkenud sügisene viirusepuhang, mis rabas lisaks minule maha veel Isa Pjotri, Eva Lutsu, Rätsepa ja veel terve hulga teisi fänne. Ulmefänlus on aga teadupärast üks hullumeelsuse eriliike, mistõttu, olles hommikul endal 37.2 kraadi palavikku välja kraadinud ja leidnud, et peapöörituse tõttu ma rooli keerata ei suuda, kupatasin autorooli hoopis Jaagupi ja sõit võis alata.

Hoolimata Jaagupi raskest gaasijalast jõudsime kohale 10-minutilise hilinemisega. Ehk siis Belialsi kõne magasime maha, aga Hellat polnud õnneks veel alustanud, mistõttu kahjud ei paistnud väga suured.

Loe edasi...

Reaktori käesoleva aasta augustinumbris ilmus Raul Sulbi artikkel „Edmond Hamiltoni rehabiliteerimine“, kus on muuhulgas juttu ka mainitud autori romaani „Tähekuningad“ tõlke retseptsioonist Eesti ulmefännide seas aastal 2015. Artikkel on huvitav ja infoküllane ning selle ilmumist võib vaid heaks kiita. Kuna see sisaldab otsest minu Ulmekirjanduse Baasis avaldatud mainitud romaani arvustuse metakriitikat, pean käesolevaga vajalikuks oma sõnu ja seisukohti kaitsta.

Esiteks, sõna worldbuilding. See, et see neologism tuli kasutusele mõnevõrra hiljem, ei tähenda, et seda ei võiks kasutada 20. sajandi esimesest poolest pärinevate tekstide arvustamisel. J. R. R. Tolkien tegi esimesi samme oma detailse fantaasiamaailma loomiseks teatavasti juba I maailmasõja päevil. Robert E. Howardi Hübooria pole küll nii detailselt lahti kirjutatud, ent siiski on mainitud autori loomingu näol tegu tekstidega, kus maailm on ääretult oluline. Kolmanda näitena meenub Stanley G. Weinbaum, kes juba 1930.

Loe edasi...

Esmapilgul näeb Grady Hendrix-i imelikku pealkirja kandev raamat välja nagu tavaline mööblikataloog. Nii tundub ka kiiruga sirvides – palju pilte erinevatest sisustuselementidest. Samas lubab pealkiri õudusjuttu. Mida saab olla õudset ühes mööblikataloogis? Kannustatuna huvist sedavõrd veidra teose vastu hakkan lugema ja ennäe – juba esimeses lauses kirjeldatakse, kuidas zombid hommikul tööle lähevad. Kuid siis selgub, et tegemist on vaid metafooriga ning jätkub üpris tavaline poemüüjate igapäevaelu kirjeldus.
Kannatlikule lugejale saab pikapeale selgeks, et tegemist on tõepoolest õudusjutuga, milles kirjeldatakse üht pealtnäha normaalset poodi, kus toimuvad pimeduse saabudes seletamatud sündmused. Keegi lõhub mööblit ja teeb muidki sigadusi. Poe abijuhataja palub kahel töölisel ööseks tööle jääda, et pahategude sooritajat tabada.

Loe edasi...

Reaktor jätkab Estconi viktoriinide küsimuste ja vastuste avaldamist. Kõik kolm, küsimused, õiged vastused ja vastuste analüüs, on käesolevas artiklis üksteise järel. Mõne vastuse juures on ära toodud ka Tehnikaülikooli kilva sarjas antud vastused. (toim.)

Küsimuste autorid on märgitud vastuste juures: Rauno Pärnits (RP) ja Taivo Rist (TR).

1. Gilgameši eepos on umbes 4000 aastat vana, kuigi vanimadki säilinud katkendid sellest päris nii vanad ei ole. See kirjeldab Uruki kuninga Gilgameši tegusid, muu hulgas tema reisi kuninga Utnapištimi juurde millegi järele. Otsitavat ta ei saa, sest kukub kõigil Utnapištimi korraldatud katsetel läbi, ja ta pöördub kurvalt koju tagasi, aga kodus leiab enese suureks üllatuseks selle, mida otsis. Mille järel siis Gilgameš Utnapištimi juures käis?
Käis surematust otsimas. TR. 3 õiget ja 6 vale vastust.

Loe edasi...

Kui sulle pakub huvi jaapani popkultuur ning eriti anime ja manga, mis on selle kultuuriruumi üks eripärasemaid osasid, siis Tampere kultuurikeskuses korraldatakse igal aastal üritus nimega Tracon. Soome ning selle lähiriikide entusiastidele on see tõeliseks oaasiks. Esimene Tracon peeti maha juba aastal 2005. Välja kasvas see kohalikust rollimängu- ja animefännide poolt korraldatud Mansecon. Prognoositi küll vaid 200 külastajat, kuid kohale jõudis üle tuhande inimese, oli tegemist ühe viitega, et sarnast üritust on vaja. Seetõttu korraldatakse seda senini, iga aastaga üha mastaapsemalt.

Loe edasi...

Arvestades Mad Maxi suurt kinoedu ning head vastuvõttu vaatajate poolt, pole midagi imelikku selles, et sellest ka üsna kiirelt mäng välja lasti. Esmapilgul tundus tegemist olevat nii visuaalselt kui ka tehniliselt igati hästi teostatud asjaga. Alustamegi siis kõigepealt positiivsete külgedega. Mehaanikalt on tegemist üsnagi korralikku rauda nõudva avatud maailma (open world) mänguga, mis võtab eeskuju mängudest nagu GTAV (autod), Just Cause (konksud, trossid ja märul) ja Assassin's Creed (märul ning vaatlusõhupallid, et territooriumil olevat kaardistada). Visuaalselt on tegemist tõelise silmanuumamise orgiaga. Kunstnikud on hästi tabanud filmi koloriiti ja tonaalsust ning selle väga edukalt ümber tõstnud. Liiva lendab rataste alt kaskaadidena, muda lirtsub, tuul ulub, poodud laibad kiiguvad roostes trosside küljes ehk ühesõnaga kõik nagu ühes postapokalüptilises maailmas olema peab. Eskapist minus lõi nurru ning aegajalt unustasin end imetlema taamal paistvaid Bensulinna tulelonte.

Loe edasi...

Eelmine kuu käisin Lätis Uniconi festivalil, mille kohta saab lugeda siit. See kuu sai käidud juba vähe tuttavamal Animatsuril. Animatsuri väsimatu peakorraldaja Kaia Jallai on Reaktoris Animatsurist 2012. aastal ühe korra juba ka kirjutanud, peamiselt siis ajaloost, sellest, kuidas kõik alguse sai ja kuidas praeguseni välja jõuti.

Kuna olen üks nendest vähestest veteranidest, kes on kohal olnud kõigil üheksal festivalil, on Animatsuri minu jaoks iga-aastane kohustuslik üritus. Vägev on vaadata, kuidas kunagi noortekeskuse koridor-saalis alguse saanud 72 külastajaga (sinna hulka loeti vist isegi meeskond) MiniAnimefestist on saanud üritus, kus oli see aasta 905 piletiga külastajat + minu jaoks teadmatu hulk korraldajad-vabatahtlikke-tehnikuid.

Loe edasi...

Helsingi aurupunk baarist kuulsin ma juba kevadel, kui see märtsi algul uksed avas, kuid võimaluste puudumisel sain seda kohta oma ihusilmaga kaeda alles septembri algul, kui enne Traconi Helsingi peal kolama juhtusin. Väljastpoolt ei paistagi ta midagi eriti erilist – mõned lauad, toolid ning ainukeseks viiteks aurupungile on põnev ratastool ukse kõrval.

Loe edasi...

Ulmestaar Jüri Kallas


Kui Reaktori toimetus asus sellekuist ulmestaari valima ja välja sai hõigatud Jüri Kallase nimi, imestasid mitmed toimetajad, et kas ta siis polegi juba staar olnud? Kuidas saab olla võimalik, et me oleme jätnud kahesilma vahele ühe eesti tuntuima ulmiku – mehe, kes õppis poola keele selgeks ainult seepärast, et veelgi rohkem ulmet lugeda? Igal juhul katsume nüüd seda viga parandada. Jüri Kallas on ulmekirjanduse ekspert, tõlkija, kirjastaja ja toimetaja. Ta on andnud välja ulmekogumikke ja sarju, kirjutanud loendamatus koguses artikleid ning järelsõnu, korraldanud Estcone, olnud üks Algernoni asutaja ning oluline isik Reaktori sünni juures. Ka ulmeauhinna Stalker väljaandmine leiab aset suuresti tänu temale. Ühesõnaga, tegemist inimesega, kelle teened eesti ulme ees on vaieldamatud ning kes on enda hüüdnime – Ulmeguru – igati välja teeninud.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia



«Hirmu ja õuduse jutud»
õudusjuttude kogumik
koostaja Raul Sulbi

«Hirmu ja õuduse jutud» pakub valiku tondijutte ja teisi ebamaiseid lugusid üleloomuliku kirjanduse kuldajast ehk siis perioodist 1840-1940, lisaks ka uuemaid tekste tänapäeva õuduskirjanduse meistritelt.

Kogumikus leidub inuiitide müstilises kohas "Hingede saarel" toimunud verine seikluslugu, loos "Minevik" kasutavad tegelased parimat eksortsismimeetodit, mis üldse võimalik, kui seda rakendada osatakse, H. P. Lovecraft esineb tuntud headuses, Robert W Chambers võtab õudseid olukordi pisut sarkastilisel ja omamoodi vaimukal moel, Mary E. Wilkins Freeman kruvib meisterlikult pinget teismelise tüdruku kadumisloos. Kogumiku autorite hulgas on peale nimetatute veel Robert E. Howard, Nathaniel Hawthorne, Edith Wharton, Thomas Ligotti, William Hope Hodgson, A. Merritt jt.

Seeria peamiseks eesmärgiks on taasluua 19.

Loe edasi...

Tshussssssss, tegi õhkpidurdussüsteem, kui 48 tonnine raskeveok teeäärsesse taskusse keeras ja seal seisma jäi. Keset tundrat. Kahel pool teed laius kidurate puudega kaetud lumine tasandik, kaugemal aga ajasid endid maast välja kaljused mäed. Veokijuht Marko (nimi muudetud) oli sunnitud siin peatuma, kuna sai täis tema kahe nädala tööaeg. Ega see koht teda rõõmsaks ei teinud, peale automootori seiskamist valitses täiuslik vaikus, mis mehe jaoks tähendas paraku ka igavust. Ei olnud siin teisi autojuhte, kellega koos end purju juua ja lõbusalt mõttetud pläma suust välja ajada, ei olnud noori kenasid piigasid bensiinijaamas, kellelt hot dogi osta samal ajal piiludes kurvikaid kehasid. No õnneks oli internet, pisut viina ja palju õlut.

Marko nihutas oma keha (138 kg) juhiistmelt voodile. Autos oli hea, ei pidanud palju liikuma, kõik oli käe/jala juures. Ta pani valmis snäkid (Ossi krõps, tema totaalne lemmik), õlled ja arvuti.

Loe edasi...

Lained veeresid laisalt üle kogu planeeti katva ookeani. Selle pinna all kihas värvikirev elu. Intelligentsed hiidkalmaarid kasvatasid vetikaid ja karjatasid kalu. Vahel käidi pinnal päikese käes kõhtu soojendamas või niisama muljetamas ja selga kratsimas. Mõnusat äraolemist rikkus ainult hiljutine tähelaeva naasmine oma esimeselt avastusreisilt.

Kuna koduplaneedil oli kalmaaridel enda arvates kõikvõimalikud pahandused tehtud ja ressursidki otsakorral, hakkasid neil kombitsad sügelema teiste maailmade järele. Saanud valmis tähelaeva, saatsid nad selle lootusrikkalt lähemaid tähti uurima.

Nüüd oli tähelaev tagasi. Pidulikuks vastuvõtuks kogunenud kalmaaride hämmastuseks plartsatas nende au ja uhkus ebaviisakalt maandumisplatvormi kõrvale ookeani ning jäi sinna kõht ülespidi kiikuma.

Nüüd istusid väärikaimad teadlaste hulgast ookeani põhjas asuvas sammassaalis, kombitsad kombekalt enda alla keritud, ja valmistusid aru pärima.

Loe edasi...

Lugu ilmub kogumikus „Hirmu ja õuduse jutud“, koostajaks Raul Sulbi, kirjastus Fantaasia.

Tõlkinud Silver Sära.

Ma olen rääkinud seda lugu ainult mõnele inimesele ja mu katse Loodusloomuuseumi ametnike jutule pääseda kukkus täielikult läbi nii New Yorgis kui ka Londonis, ja sekretärid kohtlesid mind mõlemas kohas üsna sarnaselt. „Oh jah,“ ütlesid nad enesega rahulolevalt minu visiitkaarti vaadates, „see sobib. Me oleme sellest kuulnud ja me võtame selle asja millalgi ette. Aga ärge isiklikult läbi tulge, oodake, kuni me teile kirjutame.“ Siis kõlistasid nad kella ja ühele abilisele anti korraldus mulle linna näidata, kui ma huvitatud olen, ja viia mind möödaminnes ühtlasi minu peatuskohta. Loomulikult nad arvasid, et ma olen peast põrunud.

Loe edasi...

Tõlkinud Martin Kirotar.

1. peatükk

Läksin aeda vaatama, ega hekk pügamist ei vaja, kui äkki ilmus välja punapäine mees. Mind märgates hõikas ta kohe:
"Aita mind, Eric. Lase käia, see võib olla su viimane võimalus. Ära vea mind alt!"
Jäin teda jõllitama ega saanud üllatusega sõnagi suust. Kes see mees oli? Kuidas ta mu nime teadis? Kuidas ta nii äkitselt mu aeda ilmus? Ja mis juttu ta ometi ajas?
"Ära passi niisama, Eric!" karjus mees, hääles paanikanoot, nägu raevust moondunud. "Issand, mitu korda me seda tegema peame? Kas sa siis ei mäleta mind?"
"Ei mäleta?" pahvatasin mina. "Me pole varem kohtunud. Kes te olete?"
"Kuidas me kohtunud ei ole? Issand, saan aru. Kui sinu jaoks on see meie esimene kohtumine, siis minu jaoks järelikult viimane võimalus ja võib-olla ongi juba hilja. Sa ei saa nüüd kuidagi..."
Ta peatus poolelt sõnalt ja haihtus õhku, niisama müstiliselt, kui oli välja ilmunud. Mu aed oli jälle endine.

Loe edasi...

Tõlkinud Eva Liisa Sepp.

Lugenud täna hommikuks kokku kolmekümnenda mesilase surnukeha, ei suutnud peremees Giles enam eitada, et lahing Sheldoni talu eest oli tõepoolest alanud.

Ta tammus põlenud riismed mulda ja silmitses kõige lähemal asuvat õunapuud. Õigupoolest peaksid selle õites oksad praegu sumisema mesilastest, kuid kahjuks ei leidnud ta tänasel ülevaatusel mitte ühtegi isendit – tähendab, mitte ühtegi elusat. Kui niimoodi edasi läheb, ei jätku septembrikuus tema sulastele ainsatki Braeburni õuna. Samamoodi läheb pirnide, vaarikate, tomatite ja ka suvikõrvitsatega.
Peremees Giles oli siiamaani kohalikele kuulujuttudele laseritega robot-herilastest vähe tähelepanu pööranud. Kuid vaadates tõele ja oma geneetiliselt muundatud tolmlejatele näkku, pidi ta olukorra tõsidusega leppima. Nüüd, kus GM-nisu tootmine lõpetati kogu UK ulatuses, pöördusid bioludiidid koos oma relvajõuga Kenti puu- ja juurviljakasvatajate vastu.

Loe edasi...

Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu. Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust.

Eelmine osa

Peeter oli peale operatsiooniruumist tagasitoomist veidralt vaikne, isegi häirivalt vaikne, kuna tekitas minus sellega aina suuremaid süümekaid. Poleks pidanud ikka mehele seda genitaalide nalja mängima. Ainus, millega ta minu poole vagasel häälel pöördus oli küsimus, ega mul talle valuvaigisteid ja rahusteid anda pole. Süümekate tõttu ei saanud ma keelduda. Pagan võtaks. Ent oli veel keegi, kelle pärast ma muretsesin palju rohkem, kui Peetri pärast. See oli mu kallis Sirts. Kui olin ta teadvuse faili kandva andmediski Kosmoseinstituudist kätte saanud ja tsikile ühes põrandaaluses laboris uus keha bioprinditi, oli ta teadvusele tulles endast üsna väljas olnud.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
Peatoimetaja veerg 9/15
Intervjuu: Daniel Fryxelius
Lauamänguarvustus: Teraskirstud kosmoses
Sõna ulme pidas juubelit
Tõbised ulmikud ulmepäeval
Veel kord Hamiltonist
Raamatuarvustus: Horrorstör
Estconi mälumäng 14. juulil 2012
Tracon 2015
Mänguarvustus: Mad Max - Postapokalüptiline rullnokk
Animatsuri 2015
Steam Helsinki
Ulmeuudised 9/15
Uudiskirjandus 09/15
Jutt: Ühes teeäärses parklas
Jutt: Inimkonna viimane lootus
Tõlkejutt: Hingede saar
Tõlkejutt: Lootusetu juhtum
Tõlkejutt: Mesilastulevikud
Järjejutt: Valge härrasmees. 4
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1031)