kaanepilt
 
metsavanaSellekuine Reaktori number on eriline. See on 36. number ehk siis käesoleva Reaktoriga saab täis kolm aastat igakuist kiirgusrõõmu. Esimest numbrit välja andes poleks osanud sellist püsivust lootagi. Lisaks ei tunne üldse, et nii palju aega on möödunud. Pigem tundub, et kulunud on maksimaalselt aasta sellest, mil sai Aguriga Saaremaalt tagasi sõites otsustatud, et hakkame ajakirja tegema.

Mis siis selles numbris uut? Jätkame endistviisi Estconi artiklite ilmutamist, Ove avaldab järjekordse Luke Crane`i ettekande, võetud on ka intervjuu ning ulmestaari juures võtame luubi alla selleaastase jutuvõistluse esimese ja teise koha võitjad. Lisaks kritiseerib Raul Sulbi stalkerite väljaandmist, (:)Kivisildnik (k)arvustab oma (endist) lemmikkirjanikku ning Taivo Risti võtab ette „Kirjad päikesele”. Ehk konstruktiivset kriitikat on seekord tavapärasest märksa rohkem.

Loe edasi...

{SILDID}
 
mannlMann Loperi nimi sai laiemale avalikkusele tuntuks, kui ta võitis kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ulmejuttude võistluse. Võidutöö andis pealkirja hiljuti ilmunud kogumikule „Täheaeg nr 13 Meister ja õpipoiss“, mis koondab endasse jutuvõistlusel esiüheteistkümnesse tulnud tekstid. Kuid Mann Loper ei piirdu ainult ühe jutu avaldamisega. Avaldamisjärjekorras seisab kaks romaani, millest üks ootab Eesti Kultuurkapitali poolset toetust ja teine sai kirjastuse Tänapäev noorsooromaani võistlusel kolmanda koha. Lisaks on jutuvõistluse võitjast saanud aktiivne osaleja Tartus toimuvatel ulmekirjutamise töötubades, mille korraldajateks on Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana.
Järgnevate küsimuste abil on lugejal võimalik „Meistri ja õpipoisi“ autoriga lähemalt tuttavaks saada:

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ulmeajakirjal Reaktor on oktoobris sünnipäev ja nagu teada, pole sünnipäev mitte iga päev. Nii otsustasime toimetusega, et teeme oktoobris midagi teistmoodi.
Kuna päris-päris alguses oli Reaktori sünni tõukajaks vajadus luua koht, kus saaks avaldada Eesti autorite ulmeloomingut, otsustasime, et tulgu ülilühijutud.

Nii et siis:
Armas Reaktori praegune või tulevane autor, juba end tõestanud kirjanik või tuleviku lootus (igast saapapuhastajast võib ju saada miljonär, miks mitte siis igast kirjutajast kirjanik). Ootame sinu 50–300-sõnalist ulmejuttu, et avaldada see Reaktori kolmanda sünnipäeva numbris.
Tegu pole jutuvõistlusega, auhindu ja kohti ei jagata ning toimetusel ning nende perekonnaliikmetel on õigus osa võtta. Milline jutt on avaldatav ja milline pole küllalt hea, otsustab toimetus.
Oma kaastööd palume saata hiljemalt 23. oktoobriks Reaktori toimetuse meiliaadressil

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrkaMaailma ulmeajakirjade-teemaline artiklisari on vahepeal üsna pika pausi pidanud – põhjuseks objektiivsed asjaolud ja minu enda laiskus. Suvi on möödas ja sügisel on kõigel uus ja parem minek, nii ka sel artiklisarjal. Taasstardiks sai valitud ajakiri „Orphia“, Bulgaarias väljaantud ingliskeelne slaavi ulme ajakiri.

Ajakirja „Orphia“ esimene ja ainus number ilmus 1990. aasta veebruaris/märtsis, planeeritud oli väljaanne kuukirjana, aga läks nagu ikka, kui tahetakse ingliskeelset lugejat harida muukeelse ulmega.

„Orphia“ polnud esimene taoline ajakiri – juba aastail 1967–68 ilmus kaks numbrist ajakirja „International Science Fiction“. Aeg oli justkui soodne, sest USA fändom oli n-ö avastanud mandri-Euroopa ja Ladina-Ameerika, kuid rahvusvahelise ulme ajakiri erilist menu ei omanud. 1987. a ilmus samuti kaks numbrit ajakirja „SF International“, kuid sinna see ka jäi. Ei saaks öelda, et neis ajakirjades oleks olnud halvad jutud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Selleaastasel Ropeconi (25.-27. juuli) üheks aukülaliseks oli Luke Crane, kes pidas ürituse käigus kolm ettekannet. Antud ettekanne on neist kolmas, mille ta pidas pühapäeva pärastlõunal ning milles ta selgitab, miks on tema meelest rollimängud vinged. Samuti räägib ta ka rollimängude olemusest ning lahkab mängudes toimuvate tegevuste olemust. Loodetavasti jõuab selle ettekande helisalvestis täies mahus varsti ka meie youtube kanalisse. Meeldivat lugemist. Teksti toksis ümber Ove Hillep

Tere, minu nimi on Luke ning ma koostan mänge. Olen seda teinud juba kümme aastat ning paljudega teist oleme me pikalt tuttavad. Ma mängin palju rollimänge, ma mõtlen palju rollimängudest ja ma räägin palju rollimängudest ning ma otsustasin teile selgitada, miks minu meelest on rollimängud vinged. Et siis alustame…

Rollimängud on vinged! Räägime siis, miks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
nazgul by smeagolllum-d5fsia93. septembril 2014 külastas Eestit Hollandi Keskmaa seltsi Unquendor liige Jan van Breda, kes pidas St. Patricku trahtris ka ettekande Nazgulide olemusest. Kuna ettekanne oli piisavalt põnev, küsis Reaktori toimetus luba see eesti keelde tõlkida ning ka meie lugejatele üles panna. Tõlkis Mirjam Proos. Ingliskeelne tehniliste viperuste tõttu osaline salvestis jõuab peatselt ka meie youtube kanalisse.

Minu tänaõhtuse ettekande teemaks on nazgulite füüsiline olemus, või teisiti öelduna: kas nazgulid on sõrmusevaimud, see on, ütleme, erilist sorti vaimud, või mitte.

Osade jaoks ei pruugi see üldse küsimus olla – nad on juba veendunud, et nazgulid on ühte või teist. Ma loodan seevastu näidata, et Tolkien ise ei olnud oma sellekohastes otsustes väga kindel. Seetõttu nõuab see teema põhjalikumat tähelepanu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kristjan Sander
Õhtu rannal
Varrak 2012

Olen tõsine Sanderi fänn ja pean tema „13 talvist hetke“ nii välimuse kui jutukirjutamise oskuse poolest teedrajavaks. Respekt aastast 2008. Uue kogu lugemist alustasin hüsteerilise innukusega. No nüüd läheb jälle lahti. Siit tulevad uued luiged, see päev ei unune kunagi.

Umbes nii läkski. Päev on siiani meeles – nii kui meenub, ajab sülitama ja vanduma. Milles küsimus? Jututehnika on Sanderil hea, ehk ei olegi meil paremat, mulle istub see ütlematajätmine: no ei pea autor igat sitta asja lahti seletama ja üle jahuma. Kõik lugejad ei ole raske puudega.

Aga elu on edasi läinud, luiged paraku on samaks jäänud ja enam sellest ei piisa. Peale on lennanud Metsavanad ja Maniakkide Tänavad, Belials lammutab, Hargla on mu meelest tõusnud jutukirjanduse kõige kõrgmatele tippudele – nii viimase viie-kuue aastaga, ei viitsi aastanumbreid otsida.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Septembrikuu Reaktoris ilmus Tuuli Tolmovi jutt “Kirjad Päikesele”. Ma ei ole kunagi varem midagi Reaktoris avaldanud, aga seekord tunnen vajadust. Mitte sellepärast, et jutt oleks läbinisti halb, ei, seda ta pole. Vastupidi, Tuulil jutt kulgeb lobedalt, poolelijätmise tahtmist polnud. Kui siiski tuli jutt pooleli jätta, leidsin end järgmisel päeval korduvalt mõtisklemas, mis edasi võiks saada. Selles mõttes oli jutt hea.

See, miks pealkirjas on kirjad Päikesele, kui kogu tegevus toimub Veenusel, ei olegi nii tähtis. Ja see, et Veenusel ei ole elu, pole ka tähtis. Kui kirjanik tahab, siis on Veenusel ükspuha mis.

Nii “Algernonis” kui BAASis on korduvalt mainitud, et jutt tuleb märksa parem, kui kirjanik kirjutab sellest, mida ta ise hästi tunneb. See jutt on tüüpnäide sellest, mis juhtub, kui kirjutatakse sellest, mida absoluutselt ei tunta.

Loe edasi...

{SILDID}
 
sulpsKäesoleva kirjatöö eesmärgiks on juhtida tähelepanu lähiminevikus Stalkeri-küsitlustel ette tulnud vigadele teoste määratlemisel ja seeläbi ehk vältida nende kordumist tulevikus.

Stalkeri-auhindade kategooriad on meil algusest peale olnud žanrikesksed – omavahel kandideerivad romaanid, teises kategoorias antoloogiad ja autorikogud, eraldi pikad jutud ja lühikesed lood. Ehk et kui näiteks ilmuks täna mõni omaaegse «Põneviku» sarja ulmeraamat, ütleme, et Clifford D. Simaki «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala», siis romaanikategoorias kandideeriks auhinnale kumbki romaan eraldi ja see terviklik Simaki raamat kandideeriks kogumiku kategoorias, kuna see on kahest tekstist koosnev kogumik.

Loe edasi...

{SILDID}
 
lippRõõm on kohe viimasel ajal lugeda eesti ulmet. Ikka kirjutatakse ja ilmub, ning häid lugusid, millele plaksutada, on ka omajagu. Ka kosmoselugusid tuleb. Siis lugedes eestlaste kirjutatud kosmoseulmet, hakkab mind tihtipeale painama üks küsimus. Kas eestlased ei tahagi kosmosesse? Sest kui tahaks, siis ju pandaks oma unistused kirja ja ulmelugejani jõuaksid seiklused, kus Jaan Mõisakülast teeb Alfa Centauri kandis lendava taldrikuga vigursõitu ja välgutab laserit. Selliseid lugusid leiab aga väga harva. Nii kummaline kui see minu jaoks ka ei ole, siis eesti kirjanike kosmoseooperites ja -operettides kohtab väga harva eesti soost tegelasi. Johne ja Amysid, Clause ja muid, palun väga, niipalju kui kulub, mõnd Jaani või Lindat aga satub väga harva ette.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Pühendus:
Laurile, kes on viimased aastad jehoovatunnistajaliku järjekindlusega Estconidel tervislikke eluviise jutlustanud ja seeläbi inspireeris mind seda ettekannet tegema :)

Tänapäevane maailm on lausa lummatud rasvast, ülekaalust, tervislikkusest ja fitness’ist. Ükskõik mis seltskonnas sa oled, lõpuks kipub jutt ikka rasvale ja kaaluprobleemidele. Võiks arvata, et seda on märgata ka kirjanduses − ja loomulikult ka ulmekirjanduses, mis on kirjanduse loomulik osa −, aga võta näpust. Või noh, tegelikult nii ja naa. Lopsakatele kangelannadele pühendatud kogumiku „Such a Pretty Face“ toimetaja Lee Martindale kirjutab selle raamatu sissejuhatuses, et üks põhjus, miks nii paljud loevad ahnelt ulmet ja fantaasiakirjandust, on asjaolu, et see kirjandusžanr on üks väheseid, mis hoiab elus vanu ühiskonnas unustusse vajunud ideid ja kontseptsioone ning toob need lugejateni piisavalt köitval moel.

Loe edasi...

{SILDID}
 
weinberg portraitUlmetähed
Heinrich Weinbergi pseudonüümi kandva autori näol on tegemist värskelt alustanud aga vägagi produktiivse kirjutajaga. Ta debüteeris Reaktoris aastal 2013 ning seejärel on Weinberg avaldanud veel kolm lühiromaani. Lisaks sai ta äsja toimunud jutuvõistlusel auväärse teise koha ning tegi sel kuul Täheajas ka enda trükidebüüdi.
1. Mida praegu loed?
Sai loetud "Täheaeg 13" - loomulikult eksju!? Ikka tohutu huvi oli, mis teised autorid kirjutasid, ja samamoodi ootaks järgmist numbrit, sest võttes aluseks Triinu Meresi lõppsõna kogumikule, on ka seal kindlasti häid ja huvitavaid asju. Ürita(si)n lugeda Ann Leckie "Ancillary Justice" (Hugo-laureaat), kuid jäin sellega toppama kuhugi 1/6 peale. Nii neetult segane tundus see jant, mis seal käis. Aga mõtet edasi lugeda pole veel päris maha matnud. Peaks ju hea raamat olema?

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Huvitav peab olema.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Ersen
Varava langemine

Värava langemine
Alan Dean Foster
tõlk. Ülle Jälle

„Loitsulaulja” sarja teine raamat HIRM NAASEB
Jonathan Meriweather, kes sattus ootamatult oma maailmast paika, kus loomad kõnnivad kahel jalal, räägivad ja loevad loitsusid, on taas kord vastamisi ohtliku vaenlasega. Nüüd peavad tema ja tema veidrad kaaslased asuma teekonnale, kust keegi pole eluga tagasi tulnud.

Ta peab minema mööda salakavalat jõge, mis lookleb läbi kõigi painajate ema Massawrathi maa-aluse koopa, üle Põrguaugu ja läbi külma leegi tunneli Maa sisemusse...

New York Timesi menukite autor Alan Dean Foster on üks nüüdisaegse fantaasia- ja ulmekirjanduse þanri tuntumaid esindajaid. Ta sündis New York Citys 1946. aastal, õppis California ülikoolis filmindust, ent saavutas edu 1968. aastal lühijutuga, mille üks õudusjuttude ajakiri ära trükkis.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Midagi päris suurt oli visklevate õunapuu okste vahel liikunud. Raimond teadis, ta oli seda näinud - tume tumeda taustal. Jah, tõesti, ta oli kahjuks kindel. Mees sulges silmad ja kobas pimesi aknalaual. Kerged plastikust lillepotid, laialivajuv paberivirn tema enda jutukritseldustega, peotäis pastakaid ja pooltühi kohvikruus. Mitte midagi, mis kaitseks, kui see hull sealt ööst, see narkomaan sisse murrab.
Neetud! Raimond tõukas end aknast eemale. Öös ei olnud kedagi, seal ei tohtinud kedagi olla! Tartusse oli siit ju ometi üle 25 kilomeetri, ükski pätt lihtsalt ei tuleks nii kaugele! Hea küll, võib-olla, ehk viskles seal mõni armunud paarike, kes oli suudlemiseks põnevamat kohta otsinud. November, muud pole ju nende raagus aias ju tehagi! Mees võdistas õlgu, kujutades ette, kuidas ta hommikul põõsaste alt ligaseid kondoome otsib. Mariann ei usuks kunagi, et see oli keegi võõras, kes neid tema hoolitsetud põõsaste alla poetas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Xalinyez luges aeglaselt kaheksani ja tegi silmad viiendat korda lahti. Nii lahti, kui ta neid ilma käte abita kangutada sai. Ei aidanud. Maailm, mida ta pilukil silmade vahelt nägi, oli ikka sama ebareaalne ja lisaks veel kujuteldamatult inetu. Ainult peavalu oli päris.
Ta ei mäletanud, et ta oleks eelmisel õhtul joonud, nii et pohmakas ei saanud see järelikult olla. Tumehaldjas, Seksikas Tumehaldjas – nagu ta armastas end mõttes kutsuda – vaatas üles ning pilgutas koobaltsiniseid silmi.

Lagi oli kuidagi liiga lähedal ja nägi välja säärane, nagu oleksid väga paljud olendid selle külge toppinud neid olluseid, mida tegelikult oleks tark koguda prügikasti või taskuräti sisse.

Tumehaldjas võttis nõuks ilusti ja graatsiliselt oma seliliasendist üles tõusta ning... ebaõnnestus kohutavalt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Drake Cement ei olnud alguses linn. See ei olnud isegi küla, lihtsalt üks paljudest tsemenditehastest Arizonas, Yavapai maakonnas. Taamal pundus maapinnast veidi kõrgemale Black Hillsi mäestik, sajakonna miili kaugusele lõuna poole jäi pulbitsev Phoenix, mõnisada miili loode poole minnes võisid rahast ilma jääda purskkaevulises Las Vegases. Selline vaikne kohake keset-ei-miskit. Kunagi, kui tehas asutati, olid peamised argumendid lähedal asuv Geronimo lubjakivilade ja US 93 raudtee, tähtis lüli olulisest CANAMEXi transpordikoridorist. Enamus töölisi käis tööle lähedal asuvatest kõrbelinnakestest: Pauldenist, Chino Valleyst, Prescottist, Prescott Valleyst, mõni isegi Cottonwoodist. Tol ajal olid tsemenditehases vägagi korralikud kõrgepalgalised töökohad ja kohalikule elule andis suurinvesteering palju hoogu juurde. Ehitusbuumi aegadel oli tsemendi tootmise, logistika ja kõige muu juurdekuuluvaga hõivatud peaaegu 10 000 inimest. Kohalikele tehas meeldis.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Maal on perearstidega olukord nagu on. Seetõttu polnudki ma väga üllatunud kuuldes, et Villemil osutab külarahvale meditsiiniteenuseid veterinaar Toomas. Just nii oligi.
Kes käis Toomase juures haiget hammast ravimas, kes seedevaevuste vastu abi lunimas, kes põletikke alandamas ja nii edasi ja nii edasi. Kahe Villemil elatud aasta jooksul oli minuski tärganud uudishimu Toomase raviteenuseid kasutada, sest külajuttude järgi polnud mees Jeesusest teps mitte kehvem tegelane. Katlamaja Petsi olla Toomas üleöö terveks ravinud neljandas staadiumis verevähist ning Üleaia Pille pojal ära kaotanud raske vaimupuude.

Külajutud külajuttudeks. Ega siin endise kolhoosi ääremaal muud meelelahutust ei olnudki kui üksteisel külas käia ja üksluisest igapäevaelust imelugusid genereerida. Ju siis veterinaar Toomas oli tänuväärne kuulaja ja platseebo efekti mõjus ei kahtle tänapäeval enam keegi.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0657)