kaanepilt
 
metsavanaJätkame ka sel kuul Estconi ettekannete avaldamist. Seekord räägib Die lähemalt enda korraldatud larbist ning toome ära Mart Redi ettekande tehisinteligentsist mängus-filmis. Väikese spin-offina on kirjutanud Onu Kalver ühest Mardi poolt mainitud mängust täispika arvustuse. Lisaks avaldame järjekordse Heinrich Weinbergi kosmoseloo ning Ove on ümber trükkinud ühe Ropeconi ettekande ja teinud selle autoriga ka intervjuu.

Parafraseerides V.A. Mezentsevit võib öelda „Vabastatud aatomienergia avab inimkonnale erakordsed tehnilise arengu võimalused. Eriti hiiglaslikud on aga aatomienergia rahulikel eesmärkidel ärakasutamise võimalused ulmemaailmas“. Head lugemist.

Kaanepildi autoriks on Kait Kübar, teksti lisas Jana Raidma.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Selaastasel Ropeconi (25.-27. juuli) üheks aukülaliseks oli Luke Crane, kes pidas ürituse käigus maha kolm ettekannet. Teine neist kandis pealkirja "How to write one to two books a year and not die" ning selle sai Reaktori toimetus käigupealt linti võetud ning hiljem arvutisse toksitud ja vabas tõlkes eesti keelde pandud. Kuigi Luke on siiski mängudisainer, lahkab ta oma ettekandes probleeme, mis on ilmselt tuttavad kõikidele kirjanikele. Loodetavasti jõuab selle ettekande helisalvestis varsti ka meie youtube kanalisse. Meeldivat lugemist. Huvitava tähelepanekuna kandis ettekanne kavas teist nimetust, kui slaididest arvata võis.

IMGP1214

Olen tegelenud mängude loomisega aastast 2002 – olen loomulikult ka paljude muude asjadega tegelenud – ning leidsin, et ehk pakub inimestele huvi, kuidas seda täpselt teha. Mitte küll just miks, vaid pigem protsessi enda pärast.

Loe edasi...

{SILDID}
 
LukeLuke Crane on üks edukamaid indie rollimängude väljaandjaid. Tema sulest on tulnud suur kollektsioon Burning Wheel (2002) sarja raamatuid (kokku 10 raamatut), Mouse Guard (koos samanimelise koomiksi autori David E. Peterseniga), FreeMarket (koos kogenud partneri mängumeistri Jared A. Sorenseniga) ning kõige hiljutisem Torchbearer rollimängusüsteem. Samuti töötab ta Kickstarteris rollimängude sektsioonis toimetajana. Luke on ka kirglik rollimängija ning Ropeconil, kus meie välkreporter ta ka tabas, juhtis ta samuti üht mängu Torchbearer süsteemis, kus ta jäi oma eba-põhjamaise energilisusega väga silma. Väikese abiga vanameistri ameeriklastest fännidelt suutis Reaktor talle Ropeconil mõned küsimused esitada. Pildil asub Luke vasakul. Pilt on pärit Reaktori fotokogust.

Loe edasi...

{SILDID}
 
mart rediSissejuhatuse asemel ja ESTCONist
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi 2014. aasta aprillikuusse. Joel (aka Metsavana) küsis näoraamatu kaudu, kas minu Transcendence (2014) filmiarvustust tohib ulmeajakirjas Reaktor avaldada. Vastasin, et lasku aga käia. Kuna too film minus pisut nördimust põhjustas, rääkisin Joeliga veel edasi. Andsin mõista oma pooltusasest suhtumisest tollesse filmi ja fantaseerisin, et võiks ESTCONil populaarse meedia ja tehisintellekti ristumistest pikemalt rääkida. Märk sai maha, hiljem võttis minuga juba Veiko Belials ise ühendust ja kui aeg küps oli, lubasingi ulmikute kogunemisel selle va ettekande maha pidada.

ESTCON 2014 toimus traditsiooniliselt Saarjärve kaldal, see aasta siis 18.-20. juulil. Mina saabusin higisena Põlvasse alles laupäeva hilisel pärastlõunal. Veiko ja Joel tulid mulle õnneks bussijaama vastu ja sedasi sain suuremate sekeldusteta otse ürituse paika.

Loe edasi...

{SILDID}
 
algusOstsin kunagi sõbrale sünnipäevaks Ellisoni kogumiku „Koletis, kes kuulutas armastust maakera südames“. Siis oli see mulle täitsa võõras nimi, aga sirvides tundus huvitav. Jutukogu on pealegi kindla peale minek: halvad jutud saavad kiirelt läbi. Lugesin peol raamatust nimiloo ette ja pärast läksin hankisin raamatu endale ka. Tänase loo kangelane „Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma“ on kogumiku viimane. Hugo laureaat.

Kogemata kombel juhtusin keset suve ühel õhtul pakkumisele, kus Steam samanimelist mängu vaid paari euro eest jagas ja kasutasin võimalust. Lugesin enne mängima asumist jutu soojenduseks veel läbi ja andsin minna.

Alustuseks väike hoiatus kõigile huvilistele – mäng on valminud 1995. aastal, nii et teravamad silmad eraldavad ekraanil piksleid.

Tegemist on klassikalise point and click seiklusmänguga, kus juhid oma tegelast ühelt ekraanilt teisele, korjad varustust ja kasutad seda sobivas kohas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
mandikoll"Kosmiline klassikokkutulek elik küborgpiraadid, kallid klassikaaslased ja karukallid"

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peaks alustama sellest, miks selle loo pealkirjaks on "Kosmiline klassikokkutulek elik küborgpiraadid, kallid klassikaaslased ja karukallid". Kes osa võtsid, saavad ilmselt aru, aga neile, kes Estcon'ile ei jõudnud või tegelesid LARPi ajal millegi muu vahva ja toredaga (sest et vahvat ja toredat oli Estcon'il palju ja see kattus päris hooga), selgituseks ja lihtsalt kiusamiseks see lugu. (Ja kes LARPist ikka üldse ei pea, kerige lõppu, juttu on ka niisama Estcon'ist.)

Kuidas ma üldse Estcon'ile LARPi korraldama sattusin? Agu Sihvkast eeskuju võttes tunnistan häbenemata, et üks põhjus seda pakkumist tehes oli mõte, et see on ilmselt ainus võimalus, kuidas minusugune klerikaalnäriline osavõtumaksust ära pääseb.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Tallinna ulmefännide kooskäimised algatas kohaliku ulmemaailma grand old man Mario Kivistik. Alguses käidi koos Hellas Hundis (kuni 2002), siis Kloostri Aidas ning seejärel Texases (2005-2007) ja Hadeses (umbes 2007-2008). Inimestest käisid esmalt peamiselt Marduse autorid (Craig Wolf, Lew R Berg ja Veiko Belials), aga üsna peatselt ilmusid kohale ka ülejäänud kirjanikud ja tavafännid. Lost Continent muutus püsivaks kooskäimise kohaks umbes 2008. aastal ja esialgu ajutise lahendusena. Aga nagu kõik teavad, muutuvad ajutised lahendused vahel just kõige püsivamateks. Ajutisi kohti, kus vahepeal üks-kaks korda käidud, on tegelikult veelgi rohkem: Balta õllekas, Sveik, Underground, Eliit baar, H.H. Rüütel (praegune Põrgu) jne.

Seekord sai toimetus Continentist sedavõrd palju erinevate (ja esmakordselt käinud) inimeste põnevaid muljeid, et otsustas toimunust eraldi artikli teha.

Loe edasi...

{SILDID}
 
karajevUlmetähed
Sellekuine ulmetäht Nikolai Karayev on Eestis elav ulmekirjanik, tõlkija ning ulmefänn. Reaktori lugejaile on ta tuttav ilmselt tõlkejutu "Aafrika piires" autorina. Lisaks külastas Nikolai sel suvel esmakordselt Estconi ning pidas seal ka huvitava ettekande.
1. Mida praegu loed?
Nädal tagasi olin Peterburi lähedal suurepärasel conil Ulmeassamblee („Фантастическая ассамблея“) ning soetasin mitu raamatut, mida loen (nagu mul kombeks on) korraga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
Täheaeg13 esikaas

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss
Koostaja: Raul Sulbi

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahisarja 13. köites on esindatud kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud jutuvõistluse paremik. Kogumikku kuuluvad võistlustööd esindavad erinevaid ulmekirjanduse suundumusi, muuhulgas näeb ilmavalgust tõenäoliselt esimene omamaine ökoloogilise ulme valda kuuluv jutt (“Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi”), on esindatud heal tasemel intellektuaalne alternatiivajalugu (“Vastuoksa”). On kuldajahõngulist kosmilist eepikat (“See maailm on mulle!”), postapokalüptilist salapära (“Küljeluust ja lihast”) ja eripäraseid fantaasiamaailmu (“Meister ja õpipoiss”, “Aahe oma”). Kokkuvõttes annab jutuvõistluse parimate tööde kogumik hea pildi eesti värskeimast ulmest. Lisaks ilmub kogumikus žürii liikme Triinu Merese tagasivaade toimunud jutuvõistlusele.

Loe edasi...

{SILDID}
 
“Dokumendid kaasas?”
“Jah, kindral.”
“Saadetised?”
“Jah, need on pagasi...”
“Vaim valmis?”
Madeliné keel takerdus hetkeks, kuid siis vormisid ta lopsakad huuled "Jah."
Tema ees seisev kindral Ludovic takseeris teda endiselt sügava kahtlusega. Ei tea, kas see tuli isiklikust vastumeelsusest või oli asi selles, et kindral Ludovicil olid omad põhimõtted ja teadmised vastassugupoole erapooletuse ja läbirääkimistel hakkamasaamise kohta. Kuid kindrali pettumuseks oli Madelinél oskusi, mida ei saanud eirata. Pagana pihta, ta rääkis üle kümne keele, kaasa arvatud nende neetud elukate oma, kelle juurde ta minema pidi. Aga, kindral muheles vargsi, Madeliné oli määratud kõrgelt tulnud käsuga ja ta oli silmipimestavalt naine. Kui midagi peaks viltu minema, ei jää kindral Ludovicile mingit süüd.
“Sel juhul ohutut reisi,” sõnas ta madalal häälel ning kiirustas minema, jättes Madeliné ettevalmistusmeeskonna hoole alla.

Loe edasi...

{SILDID}
 
TÖÖVESTLUS

SÜÜTUSE PRESUMPTSIOON – kriminaalmenetluses rakendatav põhimõte, millele viidatakse juriidilises keeles mõnikord ka ladinakeelse väljendiga „Ei incumbit probatio qui dicit, non qui negat“ (tõendamise kohustus lasub väite esitajal, mitte eitajal). Põhimõtte kohaselt on inimene süütu, kuni tema süü on tõendatud… [ENCYCLOPEDIA BRITANNICA; Presumtion of innocence (3381)]


„Teckland Leathercord!“

Tõusin pingist üles. Teckland Leathercordiks kutsus mind isa, kui olin lapsena mõne pahandusega hakkama saanud. Sõpradele-tuttavatele olin lihtsalt Teck, tudengid kõnetasid mind reeglina doktor Leathercordina ning Carina ütles mõnikord Cordy…

Carina – mu kadunud naine, tema pärast ma siin tegelikult olingi.

„Kohtuasjas Camp Reggelton versus Leathercord, süüdistatuna Carina Alvarez Leathercordi mõrvas, kuidas kostate?“ pöördus kohtunik minu poole.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0577)