Ei peata meid ilm ei peata meid ’con. Värske laar kiirgavat ja kuuma lugemisrõõmu on jälle valmis saanud ja ootab läbilugemist. Estconist Jõgevamaalt Archipelagonini Ahvenamaal, valgussõjajõududest Andromeeda maksuparadiisis Terminaatorini filmilinal. Ja lisaks veel paljut sinna vahele. Kõik see on siitsamast Reaktorist loetav.

Kõigil Estconil käinutel on kindlasti hea meel meenutada, kuidas see kõik seal oli. Ka Reaktoril on rõõm, eelmisel aastal Reaktoris esmailmunud 47 jutust mainiti Stalkeri edetabelites ära 24. Kuigi ükski Reaktoris ilmunud jutt Stalkerit ei saanud, jäi tõlkelühijuttude kategoorias Norman Spinradi lool «Abistav käsi» vaid üks punkt puudu. Napilt. Kuid seda suurem lust on Reaktori toimetusel veel rohkem pingutada, et ükskord see tunnustus pälvida.

Estconil jätkus ka Loe edasi...

Kõige algatuseks tuleks ilmselt mainida, et see oli minu esimene con. Olles õnnistatud Reaktori pressipassiga (aitäh, et te ei läinud!), lugedes Martini intervjuusid ja Not A Blogi, tutvudes Karin Tidbecki loominguga (mida ma polnud seni lugenud), alustasin ärevil ning elevil teekonda Ahvenamaa saarele.

Õigupoolest ei osanud ma väga ette kujutada, mis mind ees võiks oodata. Mõttes olid kostüümides tegelased (ja neid ma ka hiljem trehvasin), vali kiljumine iga kord kui hr. Martin ilmub ja üles-alla hüppavad noored fanaatikud ning rahvas tungimas ühelt seminarilt teisele, aga selgus, et kõik oli ühel või teisel moel midagi hoopis muud.

Olles ainuke eestlane esindamas ulme- ja fantaasiafänne Archipelaconil, pandi mind väga mugavalt teel Tallinnast Ahvenamaale kajutit jagama ainukese lätlasega conil. Tuli välja, et tegemist oli kirjanikuga, kes lisaks niisama lõbusale ajaveetmisele läks ka oma töid esitlema.

Loe edasi...

Ajal, mil kogu maailm üritab saada kinni George R.R. Martini traksidest, et teada, kaugel ta on uue raamatuga, kutsus Martin mind ja veel kahte inimest – kahe väikese hobiajakirja reportereid ja ühe raamatublogi autorit – intervjuule. Koos minuga oli kutsutud üks noormees Vene ulmeajakirjast (kodulehekülg mirf.ru) ja hobi-raamatublogija, keskealine naisterahvas. Tegemist oli väga ootamatu kutsega. Võib öelda, et tegemist oli rohkem vestluse kui intervjuuga.

Kuuldes, et ma olen Eestist, Martin rõõmustas ja ütles, et ta käis Eestis 2009. aastal ja neile (tema abikaasale McBride'ile ja talle endale) väga meeldis Tallinn ning nad kindlasti soovivad kunagi tagasi tulla. Nii me siis neljakesi istusime hotell Arkipelag kohvikufuajees George´iga väikese lauakese taga ringis ja rääkisime natuke juttu. Siin see jutt siis on.

George tuli praamiga Stockholmist Mariehamni Archipelaconile, kuhu ta oli lubanud tulla juba jaanuaris.

Loe edasi...


”Taevas on silmadele igapäevane leib.”
Ralph Waldo Emerson


Kui ÜRO oli viimaks kosmoseprogrammi jaoks piisavalt raha annetanud, jõuti niikaugele, et aastaid valminud automatiseeritud ruumilaev sai võtta suuna Merkuurile. Pärast mitut aastat päikesetuultes seilamist jõuti viperusteta kohale, kuid juba pärast pinnaseproovide teelesaatmist ütles tehniliste viperuste tõttu üles kogu süsteemi toitnud generaator. Kümme aastat hiljem, kui meeskond varustusega kohale jõudis, leiti Merkuuri Päikesest puretud pinnasest vaid ammu töö lõpetanud robonaudi jäänused. Jaapani Shimuzu korporatsioon ei olnud aga sel ajal laiselnud. Ehitanud oma hiiglasliku teadusjaama Kuu taha orbiidile, kus see sai Maalt tulevate raadiolainete eest kaitstuna oma eksperimente läbi viia, võttis see oma uueks eesmärgiks Kuule tehaste rajamise ning uute tehnoloogiate arendamise.

Loe edasi...

Phil Eklund ei ole just kuulus inimene. Lauamänguautorite Bruno Cathala, Reiner Knizia või Friedemann Friesega teda tuntuse osas just võrrelda ei saa, kuid sellest hoolimata julgen väita, et sellel mehel on tugevam (mitte aga suurem) fännibaas, kui eelmainitutel. Sierra Madre Games, mida Phil juhib, on suutnud aasta-aastasse üllatada huvitavate mängudega, millest on kõlakad ja isegi mõned eksemplarid jõudnud meie maile. Antud kontekstis on tema oluliseimaks mänguks "High Frontier", mille puhul on võimatu ükskõikseks jääda. Mängija kas hakkab seda mängu vihkama või siiralt armastama.

Aga kes ta tegelikult on? 2014. aasta Essen Spieli ajal püüdsin ma mehe kinni ning küsitlesin teda pikalt. Rääkisime nii tema lauamängudest, tema isiksusest kui ka muidu ulmest. Siin on selle tulemus:

Nii et... Sa oled raketiteadlane!?

Jah, ametlikult olen ma pensionil kosmoseinsener. Ma töötasin sel postil Tähesõdade programmi jaoks 35 aastat, peamiselt Loe edasi...



Selle suve Estcon oli mitmes mõttes eriline. Esiteks toimus see nelja Saarjärvel olemise aasta järel täiesti uues kohas, Udu talus Jõgevamaal. Teiseks löödi antud Estconiga ka pikalt püsinud publikurekord, ehk kokku tuli 105 ulmehuvilist. Aga et mitte liiga ette rutata, alustan algusest.

Reede


Minu jaoks algas Estconile reis harjumuspäraselt juba lõuna paiku. Sõitu hilisemaks jätta oleks olnud ilmselt ka üsnagi halb mõte, sest Tartu oli võetud ralliässade piiramisrõngasse ning seal, kuhu poldud veel lipukeste-lintidega piire maha veetud, käis usin teeparandus. Noppisin neist piirangutest hoolimata Jana, Sessi ja Väikese-Eva (ja suure Eva raamatukohvri) peale ning hakkasime, autovedrud ragisemas, Jõgeva poole logistama.

Üsna kiirelt selgus, et kaart, mille olin ise tartlastele Udu tallu jõudmiseks joonistanud, kujutas endast vaid poolikut tõde. Kogu tõde oli, et kõige ökonoomsem tee viis läbi Luua.

Loe edasi...

Kui esmakordselt sellest raamatust kuulsin, ei osanud väga midagi arvata. Minu senised püüded tutvuda vene kirjameestega on suures osas luhtunud, kui välja arvata mõningad erandid, kes on jällegi väga meeldinud. Seega tekitavad kõiksugu vene kirjanikud minus kahetisi tundeid. Kui aga minu kõrvu jõudsid kuulujutud, et teost olla võrreldud “Terasunelmaga”, otsustasin raamatu hankida ning uurida, kuidas asjalood tegelikult on.

Lugedes sissejuhatuseks olevat maailmaanalüüsi jõudis minuni arusaam, et kuuldud võrdlus on üpris kohatu ning reaalselt pole neil kahel teosel rohkem ühist kui ilukirjandusliku tegelase poolt kirjutatud kriitika antud raamatule, mis “Terasunelmas” asus lõpus, kuid sel korral oli autor selle miskipärast algusesse toppinud. Tuleb möönda, et olin raamatut juba käest panemas, kui lahvatas geniaalne idee: otsustasin tatina veniva eelloo vahele jätta ning minna pühadust teotades kohe sisu kallale. Kuna arvustus siinkohal ei lõpe, võib eeldada, et otsus oli õige.

Loe edasi...

Lugedes raamatu "Põgenemine" esikaanelt autorite nimesid, võiks seda pidada lühiproosa kogumikuks, aga tegemist on hoopis romaaniga. Mulle on alati pisut segane tundunud, kuidas saab kahekesi ühte raamatut kirjutada, aga no kolmekesi? Õnneks seletatakse järelsõnas kõik täpselt ära: lugu sündis Gardner Dozoisi peas 1976. aastal ja kirja sai mõnituhat sõna, mida ta tutvustas ulmekirjanduse seminaril aasta hiljem ühes katoliiklikus naistekolledžis. Kui te juba lugema hakkate ja peategelase Ramón Espejoga tuttavaks saate, näete, et sellises kohas saab ta põhjustada ainult ohtralt risti ette löömist. Lugu ei meeldinud kellelegi peale George R.R. Martini, kes oli autori esinema kutsunud.
Kolme aasta pärast palus Dozois Martinil lugu edasi arendada, mille käigus tekkis tollel mõte, et asi tuleks arendada romaaniks; 1982. aastal sai autor arendatud loo tagasi ja see jäi sahtlisse kuni 2002. aastani, ehkki mitte päris unustatult.

Loe edasi...

Raamatut lugema hakates oli kohe tunda, et Abercrombie. Taas on mängus kuningriigid ja kuningad, üks neist peagi kastis. Intrigeeriv oli kohe esimese peatüki lõpulause: "Yarvi mõistis, et tema isa ja vend on surnud," kus korraks arvasin, et autor on GRRM'ist mööda läinud ja verepilastuse "Kuningas Oidipuse" tasemele keeranud. Paraku oli tegemist kõigest sedasorti kirjanduse lugemisest rikutud meelega ning hauda aeti ikka kaks tegelast.

"Pool kuningat" on hoogsas vormis kirjutatud raamat, mis koosneb õhukestest, mõneleheküljelistest peatükkidest. Tundub, et pea pool tekstist koosneb dialoogidest ja kirjeldustele pannakse suhteliselt vähe rõhku. Lugu keerleb peategelase Yarvi ümber, kes poisieas ootamatult kuningaks saab. Paha lugu on see, et seda ei tahtnud ei tema ega ka mõnedki teised tema ümber. Nimelt on noormees kogu oma elu pisut vilets vennike olnud, mis taolises viikingite-laadses ajastus ei ole kuningale sobilik.

Loe edasi...

Olin päris mitmes parimate ulmeteoste nimekirjas näinud Robert Charles Wilsoni romaani „Spin“. See pälvis ka parima romaani Hugo 2006. aastal. Tegemist oli väga tugeva ulmeaastaga – sellega konkureerisid Strossi „Accelerando“, Scalzi „Vanamehe sõda“ ning George R. R. Martini „Vareste pidusöök“. Ometigi mõjusid tutvustused teosele natuke pelutavalt.

Need rääkisid sellest, kuidas ühel hetkel on Maa kaetud musta looriga, mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Ühtäkki on Universumi lõpp käegakatsutavas kauguses.

Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi lootusetusega. Lasta tunda kosmilisel skaalal abitust. Seda oodates oli raamatu kättevõtmine natuke ka enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.

Loe edasi...

Estconiks eesti artistide ulmelisi muusikavideoid otsides avastasin äkki, kui kesine ja virelev see valdkond meil on. Tekkis lausa tunne, et korralik muusikavideo ise on Eestis paras ulme. Ega imestada ole – video on ju olemuselt lühifilm, filmitegemine aga nõuab raha. Raha on aga teadagi asi, mida kunagi piisavalt ei ole. Nii tundubki kõige odavam olevat teha kontsertvideo või selle stuudiovariant – filmime lihtsalt üles, kuidas vennad pilli mängivad ja asi purgis. Või kui tegu on naislauljaga, siis paneme ta lihtsalt punktist A punkti B kõndima ja paneme kaamera käima. Veel on võimalik otsida mõni arvutit tundev vend, kes mingid digitaalselt tehtud plärakad või jooned vonklema paneb ja kui on kõvem vend, siis keevitab need plärakad bändimeeste pillitinistamisele peale. Deep!

Aga raha rahaks. Hullem veel – teinekord näib, et ka ideedega on totaalne ikaldus. Ja selleks, et seda ikaldust ära peita, aetakse asja veelgi „deep“imaks.

Loe edasi...

Olen aastate viisi korraldanud Estconil mälumängu, kuid siiani on küsimused-vastused jäänud kättesaadavaks vaid vähestele.
Nüüd parandan selle vea ning saadan 5 järjestikusel kuul "Reaktorisse" 2011 kuni 2015 ulmekilvade küsimused, vastused ja neile lisaks ka kommentaarid. Võib-olla on inimestel huvitav lugeda, mida teati ja mida mitte, mida vastati ja mida mitte.
2011. aasta küsimused on vaid tekstilised, järgmistel aastatel on küsimuste juures ka pilte.
Head nuputamist.

Kõik kolm, küsimused, õiged vastused ja vastuste analüüs, on käesolevas artiklis üksteise järel (toim.)

Estconi mälumäng 23. juulil 2011


Küsimuste autorid on Rauno Pärnits (RP) ja Taivo Rist (TR).

1. Seda müütilist Arkaadia kuningat võib lugeda esimeseks libahundiks. Zeus muutis ta hundiks, kui ta üritas jumalale inimlihast valmistatud rooga pakkuda, ühtlasi tõukas ta sellega Zeusi inimkonda veeuputusega hävitama.

Loe edasi...

Selleks, et Agu Sihvka kombel kõik ikka ausalt ära rääkida, tuleb alustada sootuks kaugelt. Minu esimene kokkupuude Terminaatori frantsiisiga ei toimunud mitte suurel ekraanil, vaid läbi saksakeelse satelliidikanali. Üheksakümnendate esimeses pooles tuli esimest Terminaatorit (1984) telepurgist korduvalt. Dublaaž oli korralik – nagu tol ajal enamikul filmidel – aga karmim vägivald lõigati lihtsalt välja. Sakslastel on tänini kombeks igasugu meelelahutust tsenseerida ja Terminaatorist jäi toimetaja toa põrandale nii mõnigi meeter linti.


Tänu sellele ei õnnestunud minul filmi algset lõiget oma silmaga näha kuni DVD laiema levikuni 2000. aasta alguses. Siis sai filmi eriväljaanne endale riiulisse ostetud ja nii mõnigi kord üle vaadatud. Filmi teinegi osa oli selle aja peale korduvalt ära nähtud (Terminator 2: Judgment Day (1991)).

Loe edasi...

Ulmestaar Riivo Mägi



Riivo on ilmselt üks tasakaalukamaid ulmefänne. Ta räägib küll vähe, aga tema tohutu lugemus
paneb aukartust tundma. Seejuures suhtleb Riivo hoolimata oma loomuomasest tagasihoidlikusest täiesti vabalt ning on tuntud kõigile Estconil ja Tartu üritustel käinutele.

1. Mida praegu loed?
Nagu tavaliselt, on mul enam kui üks raamat korraga pooleli. Hetkel siis Lois McMaster Bujoldi "Captain Vorpatrils's Alliance", James S. A. Corey "Leviathan Wakes", H. L. Oldie "Tirmen", Joe Abercrombie "The Blade Itself", Stieg Larssoni "The Girl with the Dragon Tattoo" ja Tom Holti "The Outsourcerer's Apprentice". Kõige kiiremini edeneb neist praegu Bujold.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Kindlasti peab peategelane (või siis peategelased) huvitav, meeldejääv ja kaasahaarav olema. Head kõrvaltegelased on samuti abiks. Samuti peab raamat tasakaalus olema ehk nii kirjeldusi, sündmusi kui dialoogi olgu parasjagu.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia



Hemingway võltsing
Joe Haldeman
Tõlkija Martin Kirotar
Sari: Orpheuse Raamatukogu

Raamatu keskmes on eideetilise mäluga Bostoni kirjandusprofessor John Baird, kelle erialaks on moodne klassik Ernest Hemingway. 1921. aastal kaotas Hemingway naine Hadley Pariisi rongis ära kohvri kirjaniku esimese romaani ja hulga lühijuttude käsikirjadega. Baird, kes teab peast kogu Hemingway loomingut, otsustab romaani kirjandusliku nalja korras ise uuesti kirjutada. Siis aga võtab temaga ühendust Hemingway näoga võõras, kes keelitab teda ettevõtmisest loobuma. Selgub, et Hemingway käsikirja võltsimine võib drastiliselt muuta ajalugu. Pole üldse imekspandav, et ühel hetkel leiab Baird end 1921. aasta Pariisi rongilt, kupeest, kuhu on parajasti kiirustamas Hemingway naine Hadley.

Loe edasi...

1.
Ja saabuski päev, mil esimest korda üle kolme ränkraske aasta näitas end Ra-Päikene. Isegi kaks korda: esmalt sompus päeva keskel – mõne südametukse jooksul libises kiir läbi pilvelaama, keegi ei jõudnud jahmatusest ei "hurraa" ega "hai!" hõigata, kõik seisid pead kuklas nagu antiiksed marmornaised – ja palju hiljem – kuldpunases videvikus aeglaselt-aeglaselt tollesama pilve taha siniste mägede varju laskudes. Vaat' siis hõisati priipäralt...
Hõisati nii rõõmujoovastuses kui kibemõrult:
"Meie kõigekõrgem..."
"Mispärast sa meid hülgasid..."
Sellepärast ongi helv põrgulisest hullem – põrguline varastab kuu, rapib ja ähib, ent lõpuks jätab ikka sinnapaika – aga helv võttis päikese ja viis ära... nagu igaveseks.
Paljudele saigi nagu igaveseks.

Loe edasi...

1.

Valge härrasmees - osa 2.


Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana

Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes "Lääne elu". Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust

Eelmine osa



Jälgisin klaasistunud pilgul, kuidas robot-doktori laserdüüsidega sõrmed mu põlvele lukustusid ning kaks järgmist mehaanilist käppa jala paika fikseerisid. Tundsin iga puudutust ja ei suutnud võpatusi tagasi hoida. Laserid sähvatasid ning õhku paiskus kõrbenud liha lõhn, kui kiired nahakudesid läbistasid. Kisendasin kirjeldamatust valust! Mida iganes Peeter robotitele varastatud ampulli asemele ei sokutanud, valuvaigisti see ei olnud. Tõbraaaas!
“Kuulge mehed, tehke vähemalt tuimestust!” ulgusin valust vingerdada püüdes, kuid robot-doktor hoidis mind paigal.

Loe edasi...

Estconi kirju melu ja ürituste kaleidoskoobi hulka lisas oma kirjandusliku killu kirjanik Maniakkide Tänava juhitud kirjutamistuba. Hulk tuntud ja vähemtuntud kirjutajaid, nende hulgas näiteks (:) Kivisildnik, Mann Loper, Siim Veskimees, Heinrich Weinberg, Krafinna jt tulid kokku, et hoida oma oskusi rooste minemast. Kuulanud ära juhendaja antud näpunäited, alustati laupäeval lühiloo kirjutamist ühiselt valitud teemal "Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik". Kirjutamiseks saadi aega 20 + 10 minutit. Pooleli jäänud või viimistlemist vajavate juttudega jätkati pühapäeva hommikul ning neile, kes laupäeval kirjutama ei jõudnud, valiti uueks teemaks „Koristajaputukatel on täna lennuilm“. Pühapäeval valisid kirjutustoas osalejad kõigi valminud juttude hulgast välja nende kahe päeva jooksul valminud juttudest parima, kes pälvis nn. mini-Stalkeri. Laureaadiks osutus Siim Veskimehe lugu teemal „Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik“.

Loe edasi...

Prohvet Njuutoni nimelise Ülisalajaste Uuringute Sõjaväestatud Kloostri kohale Saha kõrbe loodeosas tõusis tühi päike. Mulle võis see koidik jääda viimaseks.

Ründelaevad põlesid, põlesid ja lähenesid. Surmavaenlase taktikat tundsime me aegade algusest peale – katekismuses nimetati seda ahjukütmise taktikaks. Nad lisavad uusi soomusdiviise nii nagu kärbitud tiibadega ori kütab ahju, üks halg teise järel, iga päev, talv läbi. Valgusejõudude lõputuna näivate ressursside peale ei olnud vaja mõelda, mõelda oli vaja.

Njuutoni nimelises kloostris paastuda oli kõigi õdede, vendade, tädide, ämmade, onupoegade ning isegi 24.-36. järgu Njuutoni sugulaste ülim eesmärk. Töötage võidu heaks, see on võrdsustatud märterlusega.

Ja ikkagi olime just meie seda laviini tagasi hoidnud, vahel isegi mäkke tagasi lükanud. Põlevad ründelaevad, üles mäkke tagasi, ehkki igas vaenlase soomusdiviisis on kaks-kolm miljardit ristlejat.

Loe edasi...

„Mis kõige tähtsam: jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik,“ lõpetas täpiliste traksipükstega tsipatillu pika ohutuseteemalise ettekande ja tegi sügava kummarduse. Kõik kuulajad plaksutasid, kuigi enamus neist polnud loengus räägitust suurt midagi aru saanud. Tähtis oli, et üldse midagi räägiti, sest see tähendas, et nad olid olemas. Vaikijate puhul on väga raske aru saada, kas nad ikka on olemas või ei ole.
„Saapad, tulle...“ pomises Sirklane omaette. Erinevalt teistest tsipadest oli ta idealistlike kõnede suhtes ülimalt umbusklik. Ta polnud seni veel aru saanud, mille jaoks neid ülikasulikeks peetud jutlusi üldse peeti, kui esiteks polnud neil ohtu, mille pärast muret tunda ja teiseks polnud kellelgi peale Suure Juhi olemas saapaid. Ning temalgi rippusid need elutoas seina peal, külalistele näitamiseks. Paljajalu oli sametpehmel maapinnal palju mõnusam kõndida ning saabastest oli ammu saanud üleliigne ohutusnõue, just nagu tulekustuti, mida hoolikal tsipatillul kunagi tarvis ei läinud.

Loe edasi...

Tuleväli laius nende ees ja taga: suitsevad-lõõmavad lõhed, kuum tuhk ja teravad kivid maapinda narrimas. Ussilakk ja Krabi olid jäänud kahekesi. Seitse alustas Metsakülast teed kaugesse Ogade Torni, igaühel soov hinges hõõgumas. Nüüd oli neid alles kaks ja Krabi ihu põles palavikus nagu maa nende jalge all. Varjumehe noole mürk puuris ta ihu ja uuristas sooni, kandes endaga aeglast hukku.

„Tee läheb üle Tulevälja,“ kähistas Krabi kuival häälel. Häälel, millest lootus ammu välja põletatud. Ussilakk võttis vöölt pooltühja veelähkri ja pakkus seda kaaslasele. Mees raputas kuidagi kõhklevalt pead, otsekui keeldumist kahetsedes, kuid Ussilakk ei hakanud peale käima. Vett oli vähe, tõesti vähe. Naine tõstis liigkerge lähkri paakunud huultele ja neelas kaks ahnet lonksu.

„Lähme edasi,“ noogutas ta siis Krabile.

Nad läksid.

Loe edasi...

Lugu on kirjutatud Estcon 2015 kirjutamistoas ca 20 minutiga

Ma suutsin päästa oma kehadest ainult kolm. Need kõik olid pealegi meessoost.

Ei, ärge mõelge selles suunas edasi, sest situatsioon ei soosinud mingeid muid aktiviteete peale toore ellujäämise.

Ma tegin hädamaandumise planeedile, mille pind koosneb suuremas osas laavast. On heledamad kohad, kus see lompides isegi lainetab atomaarsete algelementide puhangutes (nendel temperatuuridel lagunevad isegi hapnik ja lämmastik aatomiteks), ja tumedamad, mille peal saab hea tahtmise korral ka seista. See, mis laevast järele jäi, seisab kolmes tükis ühel tumedamal; tänu sellele olen siin seda lugu kirjutamas.

Need tükid asuvad üksteisest rohkem kui kilomeetri kaugusel ja kui te vähegi mu liigi olemusega kursis olete, siis juba saja meetri peal katkeb side kehade vahel. Ma pole enam üks läbi sadade silmade nägev tark olevus, vaid hunnik tavalisi.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Peatoimetaja veerg 07/15
Archipelacon, GRRM ja Soome fänniskene
Vestlusring George R. R. Martiniga
High Frontier: Colonization
Intervjuu: Phil Eklund
Metsavana üheksas Estcon
Raamatuarvustus: Väljapraakimine
Üks raamat, kolm autorit
Raamatuarvustus: Pool kuningat
Raamatuarvustus: Spin
Eesti ulmeline muusikavideo: Estcon 2015
Ulmeühingu suvekilb
Filmiarvustus: Terminator Genisys (2015)
Ulmeuudised 07/15
Uudiskirjandus 07/15
Tõlkejutt: Meie, urus-haid
Järjejutt: Valge härrasmees. 2.
Eessõna kirjutamistoa juttudele
Jutt: (:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik
Jutt: Mõistlik valik
Jutt: Saabaste küsimus
Jutt: Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1078)