Ilmselt on selle kuu kõige olulisemaks uudiseks toimunud Estcon ning Reaktor üritab nii see kuu kui ka järgnevatel kuudel seal toimunut kajastada, pilte-videosid jagada ning peetud ettekandeid ilmutada. Etteruttavalt teatan, et järgmisel aastal toimub Estcon 17.–19. juulil ning loodetavasti Udu talus jõgevamaal Kuremaa järve ääres.

Lisaks Estconi muljetele võib sellest numbrist leida ka Ove kirjutatud põhjaliku ülevaade soomlaste Ropeconist, mis on suurim mitte-kommerts rollimänguüritus Euroopas ja mis leidis aset nädal peale Estconi ehk 25.–27. Juulil Espoos. Ning pisut eel-reklaami järgmise kuu lõpus toimuvale Mütofestile. Seoses Ropeconiga on meil seekord ka intervjuu eestikeelse lauamänguteemalise fanzine ühe vedaja Aigariga.

Juttudest avaldame Toomas Kripsi ja Kersti Kivirüüdi kaks värsket teksti, selle aasta jutuvõistlusel 9.-11. koha saanud Jüri Kallase lühijutu ning teise koha saanud Weinbergi lühiromaani.

Loe edasi...

Aigar on lauamängumaastikul tuntud lauamängur, mitmete mängude autor ning kirjastaja. Ühest tema mängust kirjutasime ka 2013. aasta novembrinumbris. Kuna tema aktiivsest tegutsemisest ilmus paar kuud tagasi võrguajakirja VP esmanumber, mõtlesime, et miks mitte uurida tema käest, mida ta mängib, loeb ja muidu tegeleb.

1. Kuidas sattusid kokku lauamängudega?

Kui lapsepõlv välja jätta, siis toimus mu lünkliku arvepidamise kohaselt esimene kohtumine lauamängudega nii 2008. aasta suve paiku. „War of the Ring“, „Game of Thrones“, „Tide of Iron“ - ehk siis visati tundmatus kohas suhteliselt sügavasse vette ning anti kindluse mõttes aeruga vastu pead ka. Aga välja ujusin ning hakkas meeldimagi. [naerab]

Loe edasi...

Alustama peaks vast sellest, et ingliskeelse ulmeblogis io9 ilmus pisut enam kui kuu aja eest postitus "31 Essential Science Fiction Terms And Where They Came From". Teisisõnu siis 31 olulist ulmemõistet ja nende päritolu. Minu teadmiste jaoks oli see üsna vaieldav kirjatükk, aga mitte sellest ei taha ma kirjutada...

Kolmandal positsioonil selles nimekirjas oli "ansible" ehk siis Ursula K. Le Guini poolt välja mõeldud sõna tähistamaks aparaati, millega saab pidada sidet üle mõõtmatute kosmiliste kauguste... ja mitte niisama, vaid pidada sidet praktiliselt reaalajas.

Jagasin seda blogipostitust ka Faceboogis oma Ulmeguru seinal ning seal kerkis küsimus, et kuidas on "ansible" eesti keelde tõlgitud? Vastus sellele küsimusele oli üks ebameeldiv üllatus, õigemini kaks ebameeldivat üllatust.

Loe edasi...

Kuna üks teatud tegelane osutus kalendrit ja kella mittetundvaks tüübiks, keda ei saa usaldada, tuleb siinkohal ärajäänud ettekande, mis oli mõeldud haakuma Jüri Kallase ettekandega, asemel piirduda ettevalmistatud märkmetega, mida ma plaanisin kasutada küsimuste sissejuhatamiseks.

Kõik järgnevad raamatukujundamist puudutavad tsitaadid on nopitud erinevatest artiklitest ja intervjuudest.

Kujundus on üksnes tööriist sõnumi edastamiseks. See peab sisuga haakuma, seda võimendama.

Mis on kujundus? Vastus jäi saamata.

Tiina Tammetalu: Raamatukujundus pole ju vaid kaas. Saan aru, kui tädi Maali nii arvab, aga kui see on üldisem arvamus, siis on küll midagi valesti. Raamat on terviksisu, raamat on arhitektuur. Raamatukujundaja töötab nagu arhitekt: ta valib materjalid, ta alustab eeltööst. Raamat ei pea olema ilus, raamat peab olema läbi töötatud. Stiilne, loetav. Tihti tundubki, et hästi kujundatud raamat on kujundamata, sest vigu pole näha.

Loe edasi...

Seekordne ettekanne sai algtõuke Lauri Lukase arvustusest Baasis minu ja Metsavana ühisele tuumapungitsüklile. Tsiteerin: „Mul puudub vähimgi teave, kas „tuumapunk“ on Belialsi ja Metsavana leiutis, samuti pole mingit aimu, kas selles ülimõnusas žanris ka miskit muud loodud on, (kahtlustan vastuseid „ei“ ja „jaa“), kuid see polegi eriti tähtis.“

Seepeale hakkas asi mind ennastki huvitama ja teemaga edasi tegeledes hakkas see end tuumaseenena laiali ajama.
Mis on üldse punk? Inglise keele sõnaraamat annab vasteks “rämps“, „praht“, Ameerikas ka „halb“, „vilets”. On veel mitu tähendust, kuid enamasti negatiivses võtmes (näiteks „noor pätt“ ja „huligaan“). Üldiselt defineeritakse punki kui subkultuuri ning seda just vastandumise ja protesti kaudu. Pungile on iseloomulik protest kodanliku mõttelaadi vastu ja vastandumine võimule, poliitikale, mida algselt toitis suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tekitatud pettumus- ja solvumistunne.

Loe edasi...


Ropecon [hääldus soomepärane, mitte rõupkon – tuleb soomekeelsest sõnast ropeksi, mis on mugandus rollimängust] on suurim mitte-kommerts rollimänguüritus Euroopas, mis sel aastal leidis aset 25.-27. juulil Espoos (u. 10 km Helsingist läände). Suuresti on see pühendatud rollimängudele, lauamängudele ning LARPile, kuid mängiti ka Artemist, aeti juttu, värviti miniatuure ning kaugemal joodi ka õlut (nimelt ei tohi ürituse alal alkoholi tarbida). Loomulikult toimusid ka ettekanded ning osad neist saab peatselt ära toodud ka Reaktoris.

Ropecon on toimunud järjepidevalt juba 1994-st aastast – seega leidis sel aastal aset juba 21. Ropecon. Sel korral ei jäänud me käed rüpes ootama, et keegi meile sellest kirjutaks, vaid saatsime välkreporteri asja kohapeale uurima.

Loe edasi...

Estcon 2014 algas minu vääritule isikule traditsioonilise kerge neljapäevase pummelungiga Elvas koos härrade Ove ja isa Pjotriga. Lobisesime, rüüpasime õlut (ning hiljem viskit) jalutasime pisut järvekaldal ning selle tulemusena algas Estcon taas kerge pohmelusega. Seda viimast ei lastud mul väga kaua põdeda, topiti aga autorooli ja Ove ei teinud mööndusi isegi mitte salongis suitsetamise osas.

Jõudsime Saarjärvele kohale umbes kella neljaks ning tõdesime üllatusega, et oleme taas kõige esimesed kohalejõudnud. Maja uksed olid igal juhul lahti ning kolisime enda asjad sisse. Priit ja Ove suundusid vette ning mina asusin aktiivselt mõdude abil pohmelust maha suruma. Järgmistena jõudsid kohale peakorraldaja Belials ja Eva Luts. Veiko oli seejuures väga vingelt end Willardi vormi riietanud (moodne välismaa sõna on selle kohta vist cosplay).

Loe edasi...

Laupäeval, 19. juulil kuulutati Estcon 2014 raames välja Eesti ulmeauhinna Stalker 2014 võitjad.

Eesti ulmekirjanduse aastaauhindade Stalkerite jagamisel võidutses sel aastal kirjanik Veiko Belials, pälvides koos kahasse kirjutatud tekstidega kolm preemiat. Belials võitis Stalkeri parima jutukogu kategoorias oma novellivalikuga «Kogu maailma valgus».

Loe edasi...


Baasile nr. 3 läheneb viis vastase laeva. Tähelaev Artemis liigub nebula varjus vaenlastele lähemale, jättes endast paremale aatomimiinide välja.

Kapten: „Navigaator, warp nulli. Kurss 200. Mis meil torudes on?“
Relvainsener: „Torud tühjad, laen midagi sisse?“
Kapten: „Mis mõttes tühjad… oota, ma mõtlen.“
Ekraanid vapuvad!
Kapten: „Mis kurat see oli. Keegi andke mulle taktikaline ekraan. Lae sisse üks EMP ning tuumarakett.“
Ekraanid vapuvad taas!
Kapten: „Insener, miks mu ekraan must on? Tuli vabaks.“
Kostab kahe raketi väljumine šahtidest.
Kapten: „Ära ütle, et sa lasid mõlemad raketid korraga välja. Mitu korda ma olen sulle seletanud, et EMP-ga võtad kõigepealt kilbid maha.“
Insener: „Kapten, sensorid said tabamuse. Saadan parandusmeeskonnad kohe teele.“
Luureinsener: „Kapten, vastase emalaev lasi välja hea hulga hävitajaid. Tabamuse saanud laeva kilbid 400 peal.

Loe edasi...

Lew R. Bergi (1968-2005) õnnestunuimaks teoseks peetakse tema viimaseks jäänud romaani "Must kaardivägi" (2005), ent tema tuntuim tegelane on kahtlemata palgasõdur Willard; kirjaniku eluajal seikles too seitsmes erinevas loos. Paraku on osa neist lugudest ilmunud lehesabades, väikesetiraažilistes kogumikes jmt kohtades ning pole laiemale lugejateringile enam kättesaadavad. Lisaks oli autoril kaks lõpetamata käsikirja. Nüüd on kõik need ühiste kaante vahele kokku kogutud, uuesti toimetatud, kohandatud ja silutud.
Esimese asjana tuleb kindlasti öelda, et Willardiga on nagu AC/DC või Motorheadi looga, oled ühte kuulnud oled neid kõiki kuulnud.

Loe edasi...

Pean tunnistama, et võtsin selle raamatu kätte ääretu eelarvamuse ning ettevaatusega. Tegu ei ole minu eelistusega tõsiteaduslikust ulmest ning jutt triivib häguselt isegi fantaasiakirjanduse piiridel. Tagakaane tekst kiidab „Tripathi „Shiva triloogiat“ kui India „Sõrmuste isandat“ – Hindustan Times“, ei ärata samuti suuremat usaldust – kui midagi võrreldakse „Sõrmuste isandaga“, siis enamasti on tegu vaid odava turustamisnipiga, mis küll näitab tihtipeale raamatu sisu kvaliteeti, kuid ei illustreeri seda väite paikapidavuse seisukohalt. Olgu öeldud, et raamatul on tugevad seosed India mütoloogiaga ning ma olen selles osas täielik võhik - suurem osa minu sellealastest teadmistes pärineb Zelazny raamatust „Valguse isand“, mille ma aastakümme tagasi suurema õhinata läbi lugesin.

Loe edasi...

Eesti ulmetähed

Sellekuine ulmetäht Veiko Belialsil tutvustamist ei vaja. Lisaks oli tal just täiskomplekt õnnestumisi ning olulisi sündmusi: Kolm stalkerit, sünnipäev ning suurepäraselt koostatud ja korraldatud Estconi programm. Lisaks ilmus hiljuti suuresti just tänu temale kogutud Willard, kohe-kohe tuleb trükikojast "Väikemehe" tõlge ning ulmefännide kogunemisel sai otsustatud, et tuleval aastal kandideerib Belials uueks Ulmeühingu presidendiks.

1. Mida praegu loed?
Hetkel on pooleli Vene ulmeautorite (Lukjanenko, Zoritš, Gromov, Kalugin, Pervušin, Verov, Sljusarenko, Amnuel, Minakov, Horsun, Kudrjavtsev, Kolodan, Romanetski, Gevorkjan, Garkušev) 2013. aastal ilmunud ühisromaan „Teekond Marsile“. Ja kuna raamatukogu oli kollektiivpuhkusel, siis jäi järge ootama ka Cassandra Clare „Põrgu sõdalaste“ triloogia – „Kellavärgiga ingel“ sai loetud, „Kellavärgiga prints“ ja „Kellavärgiga printsess“ ootavad järge.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia



“Väikemees”
Arkadi Strugatski
Boriss Strugatski
Tõlkija: Veiko Belials

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.

Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?

Tsitaat teosest: „Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta.

Loe edasi...

Pööripäev. Metsas oli vaikne, langes pehmet lund. Ei, mitte palju, aga piisavalt, et katta kinni maailma koledus. Mees seisatas ja kuulatas – vaikus vaid ümberringi.
Metsas oli ikka vaikne, aga nüüd ilmselt ka linnades – aeg oli selline. Mees nautis metsa, lund ja vaikust.
Sai jah naistele lolli peaga lubatud, et toob kuuse. Jõulud ju!
Tõesti, mees nautis metsa ja iseend selles. Eneselegi ootamatult.
Oleks ehk veel nautinud, aga eemalt kandus temani ree naginat. Ei, aisakellasid polnud kuulda – jõulutaat see polnud. Kuid pole teada, kas tänapäeval isegi jõulutaat julgeks aisakelladega sõita.
Mees ei mõelnud pikalt – sumpas tee äärde, vedas traadi üle tee, silus lume, puges kuuskede varju peitu ning jäi ootama. Peagi ilmus käänaku tagant regi. Reel oli vaid üks sõitja, kes ree peal püsti seisis ja piitsal plaksuda laskis...
Traadile oli küll pisut lund kogunenud, kuid reelsõitja traati siiski ei märganud – ta oli liialt ametis nüpeldamaks rege vedavaid mörisejaid.

Loe edasi...

Lõunasöögini on aega ja sind ei ole veel laeva B-sektsioonis. Ma tean seda, sest ma mineerisin kõik sissepääsud – oleks sa sisse tulnud, oleks ma plahvatusi kuulnud. Ära poleks see sind vast tapnud, aga vähemasti oleks ma siis sinu lähenemiseks valmis ja võiksin kas põgeneda või vastu hakata, sõltuvalt sellest, kui palju energiat mu laserpüssil seks ajaks on.
Kontrollin oma relva energiataset (kaks pulka kümnest) ja sean end paremini istuma. Küljes pistab ikka veel, aga õnneks on laeva õhus liikuvad nanobotid tublit tööd teinud ja muist liha juba kokku sidunud. Igav on. Teen konsooli lahti ja kuulan värskeid uudiseid – nii värskeid, kui valguskiirus seda lubab – lähimalt planeedilt. Sugulastelt kirju ei ole, R-ilt ka mitte. Tüütu. Ja sind ka ei tule. Kübermänge ei saa mängida, sest natuke peab ju ikkagi ümbrust tähele panema. Võib ju juhtuda, et sa saad kuidagi miinidest mööda. Aga vibronuga on käeulatuses ja lendab su kõri suunas kohe, kui sa oma jõleda molli mu vaatevälja torkad.

Loe edasi...

„Liigne agarus on ogarus,“ oli KGB ohvitserile Sergei Vallnerile isa aastakümneid tagasi, enne sõda õpetanud. Sotsmaadest saabunud kaasused tuletasid alati seda ütlemist meelde. Ühest äärmusest teise… olgu selleks siis inimnäolise sotsialismi lühinägelikud eksperimendid või vastupidi - liigne püüdlikkus Moskvale meele järele olla. Moskvast saabunud „совершенно секретно“ pitseriga toimik Budapesti raudteejaama asjas kuulus viimaste kilda.
Iseenesest oli pilt nagu peab: kaks aastat tagasi avati Budapestis uuendatud projektiga Lõuna Raudteejaam - Déli Pályaudvar. Arhitekt oli inspiratsiooni saanud hittfilmist „Planeet Bur“, mistõttu raudteejaama avar ning valguserikas ooteruum nägi välja kui intergalaktiline kosmosejaam. Hoone ehitusmaterjalidena kasutatud klaas, betoon ja teras moodustusid isekeskis kombineerudes esteetiliselt nauditavaid kaarjaid vorme.

Loe edasi...

Ära hüppa vette tundmatus kohas. (Vanasõna)

ARVAMUSED


„Hei! Mis mind kõige enam hämmastab, on see, et me tegelikult ikkagi ei olnud valmis… Saate aru, mis ma mõtlen!? Aastaid… heh – misasja! – aastakümneid on meile näidatud filme ja kirjutatud sellest tonnide kaupa raamatuid, kuidas tulnukad tulevad või kuidas me ise läheme või mida tahes… Kohtumine sõbralike tulnukatega või mingite kosmiliste õudelukate invasioon.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Peatoimetaja veerg 7/14
Intervjuu: Aigar Alaveer
Repliik ühe ulmelise aparaadi asjus
Märkmeid ärajäänud ettekandest - külalise tund
Punk ja selle derivaadid ulmes
Ropecon 2014
Estcon 2014
Stalker 2014 võitjad
Mänguarvustus: Artemis
Raamatuarvustus: Üle piiri. Palgasõdur Willardi seiklused
Raamatuarvustus „Meluha surematud“
Ulmkonnakroonika 7/14
Kirjastuste uudised 7/14
Jutt: Regi nagises vaikses metsas
Jutt: Sina ja mina ja kosmoselaev
Jutt: Must kiirgus
Jutt: Pimesi hüpates
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0190)