Kes märtsis veel kahtles, et kas talv on selleks korraks ikka läbi, peaks nüüdseks küll veendunud olema, et kevad on käes ning koos rohu, lehtede ja linnulauluga liugleb teie ette värsket kiirgust täis Reaktori maikuu number.
Numbri sisu on Reaktorile kohaselt mõnusalt tummine, lastes valgust paista nii kirjandusele kui ulmelistele mängudele, kuid lisaks numbri ülevaatele heidaks siin põgusa pilgu ka tagasi minevikku ja ka edasi tulevikku. Aga kõige enne olevikust - praegusest numbrist.
Mai numbrist leiab lausa kolm pilguheitu aprilli: Ove Hillepi abiga vaade Haapsalu kevadise tähtsündmuse HÕFFi telgitagustesse, sama mehe ülevaate seal samas linnas seal samal ajal toimunud Indrek Hargla Süvahavva teise raamatu esitlusele ja Triinu Merese kelmika ülevaate Card'i "Surnute eest kõneleja" esitlusest, mis toimus aprilli viimase päeva õhtul. J. J. Metsavana luges Tiit Tarlapi uut raamatut "äraneetute pärija" ja leidis sealt asju, mida ta poleks lootnud sealt eest leida.

Loe edasi...

P.S. Nägin täna rannas Togot. Ta liputas mulle saba, aga ligi ei tulnud. Põetajad ütlevad, et loomad ei peatugi siin kaua. Nemad viiakse kohe edasi, sest nad ei kahetse midagi. Nad on juba põetajate maailma jaoks valmis. Ära siis tema pärast muretse – tal läheb kindlasti hästi.

See on Martin Kirotari jutu "Surnud mehe kirjad" lõpulõik. Kirotar ise on üks Reaktori viljakamaid ja mitmekülgsemaid autoreid. Ta debüteeris Reaktoris 2011 aastal jutuga "Apteeker Melchior ja libakoll" - fantaasia žanris parodeeriv sümbioos Melchiori sarjast ja Tallinna legendidest. Huumorit on tema juttudes leida veelgi, näiteks SF žanris kirjutatud "Vapra ja Nägusa Kapten Benjamin Cartigani Peadpööritavad Seiklused Ohtlikul Komeedimerel", nii pika pealkirjaga jutt ei saa ju lihtsalt surmtõsine olla, eks.

Loe edasi...

HÕFFi 10-nda aastapäeva puhul otsustas Reaktor heita pilgu festivali telgitagusesse ning uurida korraldajatelt, mis seal täpsemalt toimub. Napsasime siis Helmutil ja Marial natist kinni ning küsitlesime neid. Helmut on ilmselt Reaktorile kõige südamelähedasem, kuna tema jagab pressipasse, mida meie toimetuse liikmed juba aastaid koos tema koostatud programmiga nautinud on. Maria aga juhib kogu vabatahtlike armeed, ilma kelleta ei oleks meil sellist fantastilist üritust, ning töötab välja kõik uued ideed, mis meid läbi aastate üllatanud on.

Helmut Jänes


1. Sa oled HÕFFi korraldanud juba kümme aastat. kui palju on publik või filmivalik selle aja jooksul muutunud?

Publik muutub koos meiega ja ajaga. Kui me 10 aastat tagasi festivaliga alustasime oli fookus ikkagi ennekõike klassikalisemal horror'i žanril, siis nüüd on horrorit vähem ja fantaasiat ning põnevusfilme rohkem.

Loe edasi...

Tuletan taaskord meelde, et kuni 1. juulini 2015 saab hääletada Stalker 2015 võitjat. Jah, võib-olla olen ma oma meeldetuletustega pisut tüütu, kuid hea ja olulise asja nimel...

Eesti ulmeauhinda Stalker antakse välja aastast 1998 ning tegu on n-ö demokraatliku auhinnaga – hääletada võib igaüks, kes on piisava koguse ulmet lugenud. Milline kogus on piisav? Eks igaüks peab seda ise otsustama, kuid auhinna demokraatlikkus seisneb ka selles, et värske fänni hääl on täpselt niisama suure kaaluga kui paadunud ja aastakümnete pikkuse lugemiskogemusega fänni. Äh, mis siin fännidest rääkida, hääletada võib ka mittefänn.

Tuletan veelkord meelde, et igas kategoorias hääletama ei pea... Noh, et kui pole piisavalt loetud. Samas ei maksaks kõike loetut mõttes võrrelda maailma absoluutsete tippudega. Stalker on Eestis ja eesti keeles ilmunud ulme auhind ning ka aastad pole vennad – arukas on hinnata seda, mida on.

Loe edasi...

Hiljuti sattus minu kätte Kambja kaitseliitlase Heiki Kortspärna omakirjastatud raamat „Kaitseliitlase saatus“, kus ta räägib venemeelsete separatistide poolt Ida-Viru eraldamisest Eestist ja selle muutumist autonoomseks maakonnaks Rugodiv. Veel sündmusi - Putin sureb, Venemaa läheb uue juhi all sõtta kõigi naaberriikide vastu, tuumasõda, pool Euroopat muutub islamistlikeks riikideks, Eesti asustatakse aafriklaste ja aasialastega, võidukas sõda Venemaa jäänustega, immigrandid pagevad sõdivast Eestist, võit põlisvaenlase üle jne. Lugu tulevikust. Mul tekkis peale loo lugemist küsimus – on see ulme? Võiks nagu olla – ulmejutuvõistlusel kvalifitseerus osalema Andrei Samoldini lugu „Joroski öö“, mis oli žanri poolest Kortspärna romaaniga sama, ning ilmus hiljem ka Täheajas. Kummaski loos ei olnud ainsatki ulmelist elementi peale düstoopse tuleviku. Seejärel meenutasin Mart Laari „Sügissõda“ ja tagakaanel olnud lauset – see on alternatiivajalugu, kuid mitte ulmeraamat.

Loe edasi...

Reaktoril ning meie pikaajalisel koostööpartneril lauamänguajakirjal VPl on au kuulutada välja ulmeline lauamänguloomingu võistlus.
Võistlusest on osa võtma oodatud kõik, kellel huvi ulmekirjanduse ning lauamängude vastu. Võistluse žüriisse kuuluvad nii Reaktori kui VP toimetajad ja tuntud Eesti lauamänguautor Meelis Looveer. Peaauhinna on välja pannud 2d6 lauamängukirjastus, mis sõlmib võitjaga lepingu ning annab ka mängu välja. Seega, kõik nokitsejad ning mängijad – teil on nüüd võimalus ning motivaator oma ideed lõpuni välja arendada ning meie võistlusele saata.


Loe edasi...

Juba teist aastat käis Reaktori toimetuse esindaja Soomes suurel rolli-, laua- ning miniatuurimängude festivalil Ropeconil. Sel aastal toimus üritus ootamatult vara (15. – 17. mai) ning kui korraldajad ei oleks mulle sellekohast meili saatnud, oleks ma selle tumedas teadmatuses täiesti mööda lasknud. Miks harjumuspärastest kuupäevadest nõnda palju varem? Iva on selles, et Dipoli konverentsikeskus, mis on 60-ndatest pärit arhitektuuriline vaatamisväärsus, millel on üle 500 akna, millest vaid 4 on identsed, ülalpidamiskulud on ülikooli jaoks liialt suured, mistõttu läheb kogu keskus sel suvel paariks aastaks uuenduskuurile. Ropecon 2016 toimub küll jälle tavapäraseks saanud ajal juuli lõpus, kuid toimumispaigaks on Helsingi Messikeskus. Kuidas nad tuleval aastal ööbimise ning sauna organiseerivad, tõotab huvitav tulla.

Loe edasi...



Nüüd on see siis ilmunud – üks kõige haibitumaid mänge üldse. CD Projekt RED’i korraldatud pretsedenditu, vähemalt aastapikkune promokampaania sotsiaalmeedias pidi jätma fännidele mulje, et W3’e tasub oodata nagu Õnnistegija tulemist. Noh, kas tasus? Pigem jah.

Kes ei tea – “Witcheri” mängud põhinevad Poola kirjaniku Sapkowski loodud fantaasiamaailmal. Eelnev raamatute lugemine pole nõutav, aga on kogu selles riikide, vürstide ja sortsitaride tohuvabohus orienteerumisel kindlasti abiks. Mängude stoori pole otseselt kirjaniku enda looming, aga on tema poolt heaks kiidetud ja stiililt kindlasti tema “vaimus”: maailm, milles nõidur Geralt seikleb, on realistlik, karm ja “moraalselt hall” – siin ei ole BioWare’i rollikatele omaseid “Light side” ja “Dark side” valikuid.

W3 – õigemini kogu sarja – tugevaim osa on kindlasti lugu. Ümber ma seda jutustama ei hakka. Eriti õnnestunud on loo esitus.

Loe edasi...

Kui 2371. aastal Gauna nime saanud kosmosekoletised päikesesüsteemi ründasid ja 46 Gaunat maale langes, ei jäänud inimestel midagi muud üle, kui päikesesüsteemist põgeneda. Nii on ka Sidonia asurlaev juba 1007 aastat üritanud leida uut ja turvalist kohta, kus inimkonda jätkata. Viimane sõnum mõnelt teiselt asurlaevalt oli enam kui 700 aastat tagasi ning sellest ajast võib arvata, et Sidonia on kosmose lõputuses üksi.


Juba esimene maale langenud Gauna oli humanoidse kujuga.

100 aastat tagasi hullu teadlase põhjustatud õnnetuse läbi pääses kaks Gaunat Sidonia sisemusse ning nelja minutiga oli 99% inimkonnast tapetud. Sarnaste katastroofide ennetamiseks otsustati, et senised meetmed pole piisavad olnud – uus inimkond koosneb suuremas osas kloonidest, kes on energia kokkuhoiu eesmärgil võimelised fotosünteesima.

Loe edasi...

Meid oli päris mitu ja pooled kogunenutest (no umbes) olid meile tuttavad näod ulmeringkondadest, paljud tundsid esitlusel paljusid ja seega oli õhtuses Rahva Raamatus selline poolvaba vestlusring kringli (hea kringel) ja vahuveini või vee (allakirjutanu oskab öelda, et vesi maitses nagu vesi) saatel.
Mikrofonid töötasid, blond Leelo Märjamaa kirjastusest "Draakon ja kuu" sai ka vahepeal ühe neist enda kätte, et sissejuhatust teha ja küsimustele (kas kirjastusel on plaanis Cardi veel tõlkida? - Jaa, kui Sash Uusjärv viitsib!) vastata, ning müüdi mõlemaid eestikeelseid ainult Cardi hõlmavaid raamatuid soodushinnaga.
See, et Juhan Habicht ja Sash Uusjärv rääkisid Cardist ja Enderist, on natuke enesestmõistetav, eks ole. Et neile mõlemale meeldisid raamatud, mida nad tõlkisid, olgugi "Enderi mängust" nii umbes 16 aastat möödas, ka. Entusiastlikud esinejad olid, eriti Sash Uusjärv – aga tal oli ka tõlkimisest vähem aega möödas, nii et täiesti mõistetav.

Loe edasi...

Tundub, nagu oleks see justkui eile, kui ma „Süvahavva“ telesarja teise hooaja ning esimese raamatu esitluselt koju tuigerdasin, trükivärske raamat kaenlas. HÕFFi raames, 25. aprillil, toimus kohvikus Raamat aga juba teise romaani esitlus, kust ka Reaktor ühe eksemplari omastas.

Teine raamat algab aastakese hiljem hetkest, kus esimene pidama sai. Talv on mööda läinud ning eelmise suve sündmused tunduvad kõigile justkui unenägu, mida enamus ka endale sisendada üritab. Kõigele juhtunule on püütud anda loogiline seletus ning Arnika arbujaolemisest ei tehta juttu. Täpsemalt öeldes ei ole neiu sellise tulevikuvaatega üldse rahul – ta sooviks hoopis Tallinnasse ülikooli astuda ning elada normaalset elu, milles ei ole kohta ei arbujatele, surmatagusele kojale ega kõigele muule üleloomulikule jamale.

Raamatus jookseb pidevalt paralleelselt kolm süžeeliini, millele on vahele põimitud ka kõrvalharusid.

Loe edasi...

Tarlapi uued teosed haaran ma ikka lennult, hoolimata asjaolust, et viimasel ajal (Aegade julm laul eelkõige) on need valmistanud pigem pettumuse. Varem loetu (pean silmas näiteks Tuleriitade ööd jm) on jätnud siiski üldiselt hea mulje ning väike lootus on, et ehk tõuseb autor oma langusest välja ning jätkab hea seikluse radadel. Samas muutub iga loetud teosega see lootus aina väiksemaks ja pärast antud raamatut ma enam ei teagi, mida arvata.

Aga, et mitte liiga ette rutata, alustame päris loo algusest, mis on õigupoolest huvitekitav ja meeleolukas.
Leidus kunagi kuskil kaugel-kaugel galaktikas planeet Urr koos enda Urfüüdidest elanikega. Urri kõrgeltarenenud maailma lämmatas aga kõrgtsivilisatsioon ning robotivalitsus ja viimaks koostati seal vähemate arenenud tsivilisatsioonide järeleaitamise leping ehk saadeti teele üks pirakas kosmoselaev, mis pidi avastama mõistusevendi ja vajadusel jätma neid järele aitama mõned biorobotid.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia



Keskpäeva varjud
Arkadi Strugatski
Boriss Strugatski
Mihhail Uspenski
Jaroslav Verov
Igor Minakov
Andrei Lazartšuk
Koostaja ja tõlkija Veiko Belials
Sari: Sündmuste horisont

Vene ulmeruumis on Arkadi ja Boriss Strugatski täiesti unikaalses staatuses. Neid jäljendatakse, nende teostele kirjutatakse järgesid, nendega polemiseeritakse ja vaieldakse oma teostes. Nende üks olulisemaid mõtteliselt seotud tsükleid on saanud nimeks Keskpäeva maailm. Nagu Amber, heidab see maailm lõputult varjusid, peegeldusi, tekitab iseenda kloone.

Loe edasi...

Maikuine ulmestaar Sash Uusjärv on inimene, kes on oma tõlkijaõla alla pannud selliste raamatute ilmumisele nagu: Robin Hobbi "Võlulaeva" sari, Charles Strossi "Külmem sõda" ja veel mitmele ulmeraamatule. Ning see, et tema tõlgitud raamatute hulgast võib leida ka Jamie Oliver'i "15 minuti road" on igati tervitatav, mida rutem saab kõhu täis, seda rutem saab pooleli jäänud ulmeraamatu kätte võtta.

1. Mida praegu loed?
Hetkel on pooleli Joss Wheadoni elulugu, Mats Strandbergi ja Sara B. Elfgreni "Võti" ja Michel Houellebecqi "Saare võimalikkus".

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Kahtlemata lugu, aga väga suurel määral ka usutavad tegelased. Kui ikka üle lehekülje paneb nii kangelase motivatsioon kui reaktsioonid kulmu kergitama, siis lendab raamat varsti käest, olgu lugu kuitahes hea. Samas on ette tulnud ka selliseid teoseid, kus on nii lugu kui ka kütkestavad tegelased, aga ikkagi ei haagi.

Loe edasi...

Lagendik oli laipu täis. Mitusada meest vedelesid liikumatult seal, kuhu nad elujõu lahkudes langenud olid. Lõhkised kehad, vereplekkidega kuuliaugulistes mundrites. Sõdurid, kõik need surnud. Külmas õhus nägi Eduard oma hingeauru, võtmas viirastuslikke vorme ent siis sama kiiresti laiali hajumas. Avar lagendik hahetas koiduaegses udulooris, surma hõng üle kõige hõljumas. Eduard lõi käe suu ette ja võitles iiveldustundega. Kõht tõmbus iseenesest krampi, silmad pidi mees ise sulgema. Iiveldus oli visa kõri nöörima. Ent aega polnud kaotada. Ta avas silmad ja vaatas üle lahinguvälja. Maaslamajad olid inimesed, taas ühe kokkupõrke võõrvägedele kaotanud.
Hakatuseks võttis ta esimeselt ettejuhtunult vintpüssi, kontrollis kas on töökorras, ning riputas õlale. Seejärel asus ta tööle. Surnutelt võis igasuguseid asju leida. Isiklike tehniliste vidinate, mõne üksiku sõrmuse ja muu säärase tühja-tähja peale ei hakanud Eduard aega raiskama.

Loe edasi...

Maru kohendas vööd ja katsus, et noad ikka omal kohal oleks. See oli tema esimene retk kütina ja kahe kämblast pikema väitse kandmine tundus harjumatu. Nooruk heitis kõõrdpilgu põõsastikku – ega tema kõhklushetke keegi näinud? Retke ainus kogenud kütt Kalju oli kuhugi kura kätt kadunud, teised poisid usinate kutsikatena järel. Maru ei kavatsenudki kellegi sabas löntsida, tal olid katsed tehtud ja kaks nuga vööl! Heitnud viimase pilgu vasemale, ajas ta selja sirgu, rinna kummi ja astus kergel hääletul sammul hüva kätt, kus läks selge sõraliste jäljerida. Ta oli ometi kütt ja tundis ametit.
Iga värske kütt igatseb retkelt koju tuua võimalikult uhke saagi ja ega Maru tahtmised põrmugi tagasihoidlikumad olnud. Kits oleks hea, aga kui metsseapõrssa saaks…! Ta unistas kuldi tapmisest, et võiks ühe kena kihvapaari endale mehisuse tunnusena kaela riputada ja teisest lasta Hiiele kenad kõrvaehted nikerdada, aga üksi suurt siga tapma minna oleks narrus.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Peatoimetaja veerg 5/15
Reaktori autor Martin Kirotar
Intervjuu: Helmut Jänes ja Maria Reinup
Stalker 2015 hääletus ... veel on aega!
Repliik alternatiivajaloost
Ulmeline lauamänguloomingu võistlus
Ropecon 2015
Mänguarvustus: Witcher 3
Knights of Sidonia - animeeritud SF
Surnute eest kõneleja 30. aprilli esitlus
Süvahavva 2 - Õudus jätkub
Tühjade kätega Äraneetute pärijad
Kirjastuste uudised 05/15
Ulmkonnakroonika 5/15
Jutt: Õnnepäev
Jutt: Jahiretk
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0617)