Olgu volber või olgu mai, Reaktorist kiirgab ulmelist lugemisrõõmu iga ilmaga, see on kindel kui plutooniumi aatommass.

Käesolevas numbris kiirgab Agur Tänav teieni rohkem selgust, kui hea ulmekirjanik oli Mart Laar oma esimest ulmeraamatut kirjutades. Oskar Nassar valgustab läbi Mann Loperi noorsooromaani ja leiab selle olevat … Mis ta leidis selle olevat, on kõik tema arvustuses kirjas. Heinrich Weinbergiga on pikk intervjuu. Silver Sära tutvustab Tiit Sepa uut ulmesugemetega romaani ja Mirjam Proos jagab oma muljeid James Dashneri Labürindijooksja kohta. Kuid ega mängusõbradki pole unustatud, käesolevast numbrist leiab mängu Must Isand ja lisaks ka mängu Stak Bots arvustuse. Juttude osas saab oma kiirgusloenduri libistada üle Indrek Hargla uue romaani "Süvahavva: Teine suvi" proovitüki ning tervete Aira Rakavi ja J. J. Metsavana juttude.
Lisaks ulmele ja mängudele saab pilgu heita Ulmeühingu tegemistele, 4. aprillil toimus Ulmeühingu üldkoosolek ja sünnipäevapidu.

Loe edasi...

Inimkond on kohtunud võõrtsivilisatsiooniga, Maal on inimestevaheliste sõdade tõttu keskkond oluliselt halvenenud, samas on inimkond laienenud mitmetele planeetidele. Kaugete planeetide eraldatusse on kogunenud värvikas rahvas, keda inimkonna tubli esindaja liiga tihti enda kõrval näha ei taha. Selline paistab lugejale Heinrich Weinbergi juttude maailm, kus tema tegelased oma asju ajavad.

Tema esimene jutt "Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis" ilmus alles üsna äsja, poolteist aastat tagasi, 2013. aasta sügisel. Nüüdseks on Heinrich Weinberg avaldanud 8 juttu, neist 7 Reaktoris. Kaks tema juttu on ilmunud paberkogumikes (Täheaeg 13-s "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi" ja Reaktoris ilmunud parimate juttude kogumikus "Tuumahiid 2: Toorium" "Vihma seitse nime"). Nii on ta Eesti ulmemaastikul silma peal hoidvale inimesele kindlasti meelde jäänud.

Loe edasi...

Heinrich Weinbergi esimene ulmejutt "Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis" ilmus Reaktoris 2013. aasta septembris. Nüüdseks on ta avaldanud nii Reaktoris kui ka paberil (Täheaeg 13 ja Tuumahiid 2: Toorium) romaani mahus ulmejutte.

1. Ulmehuviliste kohtumistel tuleb tihti jutuks, et kes on Heinrich Weinberg, milline inimene on selle pseudonüümi taga, teab keegi temast midagi. Kas räägiksid ehk endast pisut?

Heinrich Weinberg on selline inimene, kes istub kodus arvuti taga ja tegeleb lugude peast välja ajamisega.

Väljaspool hobikirjaniku rolli olen tavaline Kesk-Eesti elanik. Taustalt olen keskkonnatehnoloogia valdkonna inimene – Tartu Ülikool. Aga eluteel on ka põgus episood Tartus semiootika õppimist. Olen abielus ja kolme laheda lapse isa. Kirjutamisele julgustamisel on perekonnal ka oma osa. Alguses oli naine see, kes suutis selgeks teha, et peaks jalad kindlalt maha saama, siis on vundament, millelt oma unistustega edasi pusida.

Loe edasi...

Tuletan meelde, et kuni 1. juulini 2015 saab hääletada Stalker 2015 võitjat.

Eesti ulmeauhinda Stalker antakse välja aastast 1998 ning tegu on n-ö demokraatliku auhinnaga – hääletada võib igaüks, kes on piisava koguse ulmet lugenud. Milline kogus on piisav? Eks igaüks peab seda ise otsustama, kuid auhinna demokraatlikkus seisneb ka selles, et värske fänni hääl on täpselt niisama suure kaaluga kui paadunud ja aastakümnete pikkuse lugemiskogemusega fänni. Äh, mis siin fännidest rääkida, hääletada võib ka mittefänn.

Tuletan veelkord meelde, et igas kategoorias hääletama ei pea... noh, et kui pole piisavalt loetud. Samas ei maksaks kõike loetut mõttes võrrelda maailma absoluutsete tippudega. Stalker on Eestis ja eesti keeles ilmunud ulme auhind ning ka aastad pole vennad – arukas on hinnata seda, mida on. Isiklikult mind on alati hämmastanud avaldused, et selles või selles kategoorias ei saa ma hääletada, sest midagi hääletamisväärset polnud.

Loe edasi...


Tänavune, ametlikus järjekorras juba kümnes HÕFF oli selle teksti autorile juba seitsmes, mistõttu võin end ilmselt üsnagi järjepidevaks hõffiveteraniks lugeda. Teiseks tahaksin kohe ära mainida naljaka fakti, et mu lemmikuks oli juba teist aastat film, mis tegelikult polnud õuduslugu, ehk siis „The Guest”. Hästi lavastatud ja hea muusikaga (ka selle arvustuse kirjutamise hetkel mängib mul Spotifyst filmi heliriba), kuid eelkõige lõi kustumatu mulje just peategelase karakter ning fantastiline näitlejatöö. Ääretu südamlikkuse ja hirmuäratavuse vahel kõikumised ja mikrosekunditega üleminekud ühest seisusest teise olid tasemel. Samuti oli nauditav asjaolu, et me ei saanud lõpuni sotti, mis elukas ta siis oli. Pärast öömaja köögis sõpradega arutledes jõudsime isegi selleni, et tegemist võis olla küborgiga. Adam Wingard väärib raudkindlalt lugupidamist, eriti kuna tema varasem film „You're Next” meeldis mulle samuti väga.

Loe edasi...


4. aprillil oli mitu Ulmeühingu üritust. Alustati üldkoosolekuga ja lõpetati vanade ja uute ulmehuviliste kokkusaamisega koogi ja kruusi kõrval. Nende vahele jäi aga Ulmeühingu 20. sünnipäeva pidulik tähistamine. Sellel tegi jutuga algust Veiko Belials, kes tervitas kõiki ulmeühingu värskelt valitud (järjekorras seitsmenda) presidendina ja rääkis paari sõnaga ulmeühingu senistest tegemistest (Stalkerid, jutuvõistlus, ulmelise subkultuuri festival Estcon) ning Ulmeühingu edasistest plaanidest. Ühingu arengu näitena märkis ta ära, et esimesel Estconil oli kohal 24 inimest, ehk märksa vähem kui neid oli saalis, ja et Ulmeajakiri Reaktor on nüüdseks muutunud ulmeühingu ametlikuks häälekandjaks, kuna Reaktor on ühingu tegemistega üha rohkem läbi põimunud.

Loe edasi...

Robotid on muutunud meie ühiskonna lahutamatuks osaks - alustades kultusfilmiga „Terminaator“ ning lõpetades tänapäeva tööstuses rakenduse leidnud automaatikaga. Ülikoolide juures toimetavad robotiklubid, kes peavad võistlusi, kelle ehitatud robot on kõige kiirem, tugevam või/ja osavam. Isiklikult huvitab mind aga, millal hakatakse korraldama grandioosseid robotite võitlusi, kuhu võib tulla iga kodanik ning vaatemängu juurde pakutaks ka kartuliputru praekapsaga…

Aigar Alaveer, lauamängukirjastuse 2d6 asutaja, pole ei Eesti lauamängumaastikul ega ka Reaktori lugejatele tundmatu. Reaktori 2013 novembrinumbris lahkasime tema enda mängu “Kabelimats“, kuid nüüd on härra tulnud välja uue mänguga. Sel korral on ta mängu koostamise raske töö jätnud teiste hoolde ning kasutanud teise mehe loomingut (huvitaval kombel aga ei ole mängukarbil autori nime – Loe edasi...

Asko Künnap on paljudele eestlastele tuttav nimi. On ta ju ometi ühiskonnategelane, luuletaja, kunstnik, turundaja ning ka lauamängude autor. Koostöös Priit Isokiga on nad püsti pannud ka lauamängukirjastuse Revaler ning Asko BGG sissekande all on suisa 16 mängunime. Paljud mäletavad oma nooruspõlvest küll mängu „Isanda vari“, kuid ehk ei pannud sel ajal tähele võrdlemisi tundmatuid autoreid, kelle lauamängude tegemine oli sel ajal alles lapsekingades. Eesti esimene algupärane seiklusmäng sündis nimelt 1993. aastal Asko Künnapi ja Kaupo Paabo sulest ning väljaandjaks oli sel ammusel aal kirjastus ULF (mis andis Eesti rahvusbibliograafia andmetel üldse välja vaid 4 teost).

Enne mängu algust saab mängija valida kolme erineva tegelase vahel: rüütel, rott või võlur. Vastavalt valitud rollile muutuvad ka mängureeglid ning -stiil.

Loe edasi...

Võtsin Mart Laari raamatu „Sügissõda“ kätte kõhkleva tundega. See autori kummaline tees, mis raiutud tagakaaneteksti: „See ei ole ulmeromaan.“ Huvitav, mispärast säärane range seisukoht ja mille poolest nii oluline, et tuli kindlasti ära märkida? Kartus, et tõsised ajaloohuvilised põlgavad raamatu ära? Et jäävad ainult ulmelugejad ja neid on liialt vähe? Ent, kui „Sügissõda“ ei ole autori meelest ulme, siis tekib küsimus, mis romaan see siis on? Tagakaanel siiski öeldakse, et see on alternatiivajalugu, seal rõhutatakse:

„Pea kõik tegelased on reaalselt eksisteerinud isikud, kes tegutsevad oma aja teadmistest ja hoiakutest lähtuvalt ning võitlevad tolla aja relvadega. Enamik raamatu sündmustest on tegelikult toimunud Eestis aastatel 1939-1944 või samal ajal Soomes. Autentsed on ka enamik raamatus toodud dokumente.“

Rõhutus ajaloolisusele, mitte ulmele. Ent kui kuulame 17.

Loe edasi...

James Dashneri raamatu Labürindijooksja näol on tegu uue noorte seiklustriloogia esimese osaga. Eesti keelde on loo tõlkinud Mai Tõnisoo, välja andnud kirjastus Tänapäev.

Tegemist on ˛anrile äärmiselt tüüpilise looga, mille võib ilmselt kokku võtta lausega: teismeline päästab esialgu sõbrad, hiljem maailma. Samas ei ole tüüpilisus tingimata halb – kohe üsna alguses saab selgeks, kes kõige rohkem teab, kellel on omad probleemid, kes on peategelase teel risti ees, ent nende elementide täpne kombineerumine jääb lugejale avastada. Mõnes mõttes võib teose ˛anritäpsust pidada isegi omalaadseks garantiiks: see on täpselt see, millena see paistab. Süvafilosoofilisi küsimusi ei lahata rohkem kui hädapärast vaja, kangelase jaoks läheb kõik lõpuks vaatamata kannatustele siiski hästi. Sellise teose lugemine on sageli kindla peale minek.

Paari sõnaga ka maailmast, mis loo ümber ehitatud on. On tulevikuaasta. Juhtunud on mingi jama, maailmas valitseb enam-vähem kaos.

Loe edasi...

Tiit Sepalt on alates aastast 2002 ilmunud 21 raamatut, millest mõned on eraldi köited pikemast romaanist ja üks on ilmunud ainult elektrooniliselt. Neist seitse liigituvad ühel või teisel põhjusel ulmesse, ent mitte ˛anriulmesse. Ulmefändom on Sepa raamatuid enamasti ignoreerinud.

Ulme osas on Sepa umbes 10 aastat pausi pidanud, kui mitte arvestada 2011. aastal elektrooniliselt ilmunud „Dialogose õpetust“, mis eristub ka sisu poolest kogu autori muust loomingust. Ma pole Sepa viimaste aastate mitteulmelisi asju enamasti lugenud ning "Tulijat ja jälgijat" kätte võttes oli tunne nagu kohtuksin vana tuttavaga, keda pole ammu näinud: kõik tuleb meelde, kõik on enam-vähem endine, nii puudused kui voorused, kuigi puuduseid on Sepa puhul rohkem.

Peategelase nimi ei ole uues raamatus seekord mitte Hinno, vaid ta kannab autoriga sama nime – Tiit – ja elab autoriga samas kandis – Märjamaal. Ta on kirjanik, maalib, elab koos oma mitme põlvkonna vahmiiliga, ent naisest lahus.

Loe edasi...

Meie koolisüsteemis tehakse ulmekirjanduse põhitõdedega esmatutvust tavaliselt 6.-8. klassis. Harilikult võetakse läbi kolme põhi˛anri tunnusjooned ning kõrvale loetakse lugemikust paar näidisteksti. Vahel satub mõni ulmeteos ka kohustusliku kirjanduse nimekirja, kuid see on puhtalt kirjandusõpetaja enda vaba valiku tulemus. Gümnaasiumi kirjandustundidesse pole stiilipuhtal ulmekirjandusel üldjuhul asja. Ilmselt on lugemine teatud Vargamäe seltskonna sihitust mullas sonkimisest tänapäeva noortele juba piisavalt ulmeline kogemus. Võõrad planeedid ja haldjarahvas on ju arvutiekraani ning kinolina vahendusel juba ammused tuttavad.

Enda koolipõlvest mäletan, et kirjandustundides sai loetud ja analüüsitud Isaac Asimovi "Nõiaringi". Mingi ähmane mälestus on ka Thomas More'i "Utoopiast" ning Edgar Allan Poe õudusjuttude käsitlemisest. Ühtegi ulmeteost meil küll kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei olnud, sest seal olid omale pesa pununud Meelis ja Kadri.

Loe edasi...

Ulmestaar



Tea Roosvald on Eesti ulmelugejale tuntud kirjutaja. Ta tegi ulmedebüüdi 2011. aasta ulmejutuvõistlusel, kus tema jutt "Nõiamoori Miisu" tuli neljandale kohale ja ilmus antoloogias Täheaeg 9. Ta on avaldanud Täheaegades veel kaks juttu ning 2014. aasta ulmejutuvõistlusel jõudis tema jutt "Küljeluust ja lihast" kuuendale kohale (Täheaeg 13).

Mida praegu loed?
Need küsimused tulevad väga piinlikul hetkel ja kõik vastused on läbi imbunud asjaolust, et tegelikult pole mul juba ammu üldse mitte mingisugust aega midagi lugeda! Isegi erialakirjandus lippab silme eest läbi nii kiires tempos, et tunnen vajadust ajamasina või ajuimplantaadi järele. Vähemalt on kohustuslikud tellised vahel lohutavalt ulmeliste pealkirjadega, näiteks „The Lucifer effect“ (Zimbardo) ja „Muutumised“ (Saarinen, Lonka).

Loe edasi...

Kirjastus Ersen



Põgenemine
George R. R. Martin, Gardner Dozois ja Daniel Abraham

Ramón Espejo pages vaesuse ja lootusetuse eest salapäraste ja eemaletõukavate enjede suurele kosmoselaevale. Ent uus elu kaugel Sćo Paulo planeedil ei olnud sugugi parem kui Maal seljataha jäänud elu. Ühel õhtul saavad raev ja liigne kogus alkoholi temast võitu. Ta tapab kellegi ja on sunnitud metsikusse loodusse põgenema.

Armulikult, peaaegu õnnelikult üksinda – eemal lärmakast ja pidevalt ringisebivast inimeste pesast, mida Ramón jälestab sotsiopaadi ägedusega – on õnnetul mehel nüüd vabadus otsida seda ühte võimalust, mis ta rikkaks teeks. Ent tegelikult komistab ta kõrgeltarenenud tulnukate rassi peale, kes varjavad end meeleheitel põgenikena – nagu tema ise – võõras maailmas. Ramón on järsku ohtliku, võimsa saladuse valdaja ning satub vaenulikul, etteaimamatul planeedil inimjahi sihtmärgiks, nii et esmalt peab ta põgenema...

Loe edasi...

Katkend Indrek Hargla romaani "Süvahavva" äsja ilmunud teisest osast.

Varem VII

Feliks Luks
Rooma

Veebruarikuiselt jahedale Leonardo da Vinci lennuväljale oli Feliksile vastu tulnud keegi noor naga, kes inglise keelt ei osanud ning kui Feliks teda ladina keeles kõnetas, siis pööritas too vaid silmi. Tal oli väike „Fiat“, mis oli pargitud spetsiaalselt Vatikanile ettenähtud alale sissepääsu kõrval. Andrea oli naga nimi, nagu Feliks lõpuks siiski teada sai, ja ta kihutas lennuväljalt Rooma poole nagu ehtne liiklusterrorist. Linnatänavatel litsus ta mopeede ja jalgrattaid kahele poole laiali ning vandus tulist kurja, mis võimaldas Feliksil kenasti itaalia keele baaskursusega algust teha. Ta viis Feliksi ühele kitsale tänavale, kus olid kõrged elumajad, mille alumised korrused olid kohvikuid, antikvariaate ja juurviljapoode tihedalt täis topitud.

Loe edasi...

Sel talvel jõudsin oma töödega ummikusse ja seda nii ilusti, et osakond ähvardas mu välja visata, kui ma kõiki artikleid järgmise kuu lõpuks üle ei anna. Kodus olid parasjagu külalised, pidu igal õhtul ja pohmell igal hommikul. Seepärast tegin südame kõvaks ja otsustasin paariks nädalaks ühes artiklitega kuhugi vaiksesse kohta põgeneda.
Teadsin, et mu vennal Johannesel on järvesaarel suvemaja: lihtne, kahetoaline uberik, ilma vee, elektri – ja mis kõige olulisem – internetita. Küsimise peale selgus, et ta oli sellest talvekuudeks armupesa teinud. Sõbrana soovitas aga ühe oma tuttava suvekodu. Too veetvat seal ainult paar päeva aastas, aga oli selle kõikide mõeldavate mugavustega varustanud. Lühikese telefonikõne järel oli maja kaheks nädalaks minu. Pidin ainult omanikku artiklite tänusõnas mainima.
Johannes ei teadnud täpselt, kus maja asub. "Võti on kuuris, paremat kätt naela otsas. Lükkad kilbist elektri sisse ja elad nagu kuningas," luges vend meiliga laekunud sõitmisjuhiseid.

Loe edasi...

Antoni äratas naha alla peidetud analüsaator.
”Testosteroon 70% normaalsest, veresuhkur 59% normaalsest, vererõhk 7%...” laulis kuri masin oma igahommikust laulu. Anton keeras vaid teist külge ja üritas abivalmis digisanitari eirata.
”…maksanäitajad 234% normaalsest...” pinises tüütu aparaat omasoodu edasi.
Anton mühises pahuralt, kuna uni oli sama kättesaamatult kadunud kui taadi noorus.
Mis pagana maksanäitajad, mõtles ta uimaselt, kui tahan, keeran tehismaksale vunki juurde ja korras, ja testosteroon? Mis minusugune ätt sellega peale peaks hakkama? Veel siin kolkakülas. Tuleb vennaga rääkida, otsustas ta. Tema on see kübermees, kes jagab neid asju rohkem, ehk oskab ka tüütut analüsaatorit vaigistada.
”Kusihappe..” jätkas e-sanitar.
”Ah ole vait!” käratas Anton tühjale toale, ajas end istuli ning võttis voodi kõrvalt eilse öö poolenisti joodud sooja õlle. See maitses jälgilt.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Peatoimetaja veerg 04/15
Reaktori kirjutaja Heinrich Weinberg
Intervjuu: Heinrich Weinberg
Stalker 2015 hääletus ... jätkub
Parimat õudust ja fantaasiat kümnendalt HÕFFilt
Ulmeühing 20 aastat hiljem
Lauamänguarvustus: Robotite kakelung
Lauamäng Musta Isanda vari
Tibusid loetakse sügisel: Sügissõda
Labürindijooksja – kas saab hakkama?
Tiit Sepa: Tulija ja jälgija
Ulmekirjanduse ABC
Ulmkonnakroonika 4/15
Kirjastuste uudised 04/15
Katkend uuest Süvahavvast: 12. Puudutus
Jutt: Tööaeg
Jutt: Vanamehe unistus
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0125)