Ahoi!

Sel kuul on Reaktori number eriline maiuspala just raskemuusika armastajatele. Jaagup Mahkra lahkab Tapperi esimest ulmelise taustaga kogumikku ning intervjuus vastab küsimustele tuntud ulmefänn ja muusik Mart Kalvet. Avaldamisele tuleb Jüri Kallase ettekanne Merefoorumilt (tema ajakirjade nurk jätkub järgmises numbris), ühe noore naisautori debüüt ja veel palju muud lahedat (näiteks pikem lugu Osvald Sooblilt).

Lühidalt saab tutvustada ka seda, kuidas Reaktor Haapsalus HÕFFil käis ja mida huvitavat seal tegi-nägi. Tegemist niiöelda eelroaga ja pikemalt saab sellest lugeda juba maikuus.

Astuge aga ligi, lugege, jagage ja arvustage netis ning baasis :)
Samuti on toimetuse meiliaadress avatud ööpäevaringselt kõigile kaastöödele nii kirjanduse kui kunsti vallas, ideedele, pakkumistele ning juttudele.

Loe edasi...

1. Kuningas Stahhi ajujaht 2. Soendit küttimas 3. Päikesest pime 4. 1000 naela surma 5. Guul ja rentslid 6. Trollide tants 7. Laul Tuulesaagast 8. Toonelatee 9. Aetherial 10. Kristallsaar

Kui ma esimest korda kuulsin, et on olemas bänd nimega Tapper, siis ma olin üllatunud – mitte nime enda, vaid selle üle, et niisuguse bändi ilmumine nõnda kaua aega võttis. Tahaksin tagantjärgi postuleerida, et tõenäosus, et eestikeelses metalskenes tekib ansambel Tapper, läheneb iga aastaga aina enam ühele. Nojah... igatahes on Tapper mingil kujul olemas olnud juba 2004. aastast, ent alles nüüd said nad plaadiga maha, mis kannab esikalbumi kohta igati loogilist pealkirja „Vereklanni kolmas tulemine“.

Kui ma peaksin Tapperi muusikat kuidagi iseloomustama, siis ma ütleksin „Lõuna-Eesti pagan metal“, ja sellega oleks oluline öeldud.

Loe edasi...

Oled üsnagi laia silmaringiga ulmik, sest tegeled lisaks ilukirjanduse lugemisele-tõlkimisele ka ulmelise muusika ja koomiksitega. Millised on olnud sinu loomingu suurimad mõjutajad?

Esiteks ei usu ma, et selliste asjadega tegelemine tähendaks tingimata laia silmaringi. Kui lugemuse moodustab suuremas osas ulme, nagu mul, tähendab see pigem kitsast silmaringi võrreldes kirjandusliku omnivoorlusega. Ka ulmevallas endas annab keskenduda vägagi kitsastele niššidele — lugeda näiteks ainult postapokalüptilist või ainult sõjaulmet ning kõike muud palavalt põlata.

Kunagi tegelesin Sinu loetletud valdkondadele lisaks jõudumööda ulmekirjanduse baasis arvustamisega, aga selleks pole enam ammuilma aega olnud; kõik viimaste aastate raamatuarvustused olen kirjutanud hoopis ajalehtedele.

Loe edasi...

3. märtsil 2013 avati Lennusadama kevadhooaeg, mille keskseteks kujudeks on Jules Verne ja Ottomar Gern. Selle aasta kevadprogrammis tutvustab Lennusadam allveelaevanduse lapsepõlve ning sellega seoses kutsuti teisipäeval 5. märtsil kohale Jüri Kallas ning Mart Kalvet, kes jutustasid fantaasia- ning ulmekirjandust merenduse perspektiivist. Uudistama oli tulnud u 25 inimest, sealhulgas ka palju varem tundmatuid nägusid. Üritus leidis aset väikeses kinoruumis, kuhu ausalt-öeldes väga palju rohkem inimesi ei oleks ka mahtunud. Ettekanded kestsid kokku umbes 2 tundi. Alljärgnev on Jüri Kallase ettekande üleskirjutis, sellest siis teatav hüplikkus ja suurem kõnekeelsus...

Tõsiteaduslik ulme ja teaduslik fantastika

Tavainimesel on arusaam, et ulme – just science fiction, vene keeli nautšnaja fantastika, eesti keeles teaduslik fantastika, nüüd ka teadusulme – on kohutavalt teaduslik kirjandusliik. Loomulikult see nõnda ei ole.

Loe edasi...

Leila Tael-Mikešini romaani „Loojate mängud“ esitlus Tasku Rahva Raamatus Tartus. 04.04, 1800. Ülevaate sõnastajaks teatri- ja kirjandusteadlane Reelika Reinomägi.

Neljanda kuu neljandal päeval, mis ühtlasi juhtus ka neljapäev olema, hoidsid Tasku turvatöötajad Rahva Raamatust aupaklikku distantsi ja lastekirjanduse sektsioonis paikneva esinemisnurga hõivasid õhtul tegelased, kelle lähenedes tite-emmed vaistlikult oma võsukesed lühema rihma otsa korjavad. Kui nad just ise ka musta nahka, neete ja 20cm kontsaga platvormsaapaid ei kanna. Toimus gootitüdruku Leila Tael-Mikešini hiljuti ilmunud debüütteose „Loojate mängud“ esitlus.

Loe edasi...

SPAZ ehk maakeeli kosmosepiraadid ja –zombid ilmus esmakordselt koos Indie Fort Bundle’ga kusagil eelmise aasta lõpul. Tegemist on kosmoseavastus-tulistamismänguga firmalt Minmax games, mis on kahe Kanada tegelase eraprojekt ning tubli samm vanemate mängumehaanikate ja –põhimõtete poole. Mäng ise-enesest on kohutavalt lihtne - oma kosmoselaeva ning väikese saatelaevastikuga sõidad sa mööda kosmost, hüppad ühest tähesüsteemist teise ja sõdid teiste laevadega, kogudes ressursse, tehnoloogiaid ning uusi laevatüüpe.

Kogu mäng tiirleb ümber pisikese (või suure – mängija ise otsustab) galaktika, mille päikesesüsteemid on isoleeritud mitte niivõrd liikumise puudumise kui pigem soovi tõttu suhelda. Paar inimpõlve (ehk – täpselt ei öelda) tagasi oli inimkond küll suutnud selgeks saada ruumivoltimise, kuid sõltus hiiglaslikest väravatest. Asuti rajama tõhusat väravasüsteemi, kuni avastati element 126, mida sai ümber kujundada mõneks teiseks aineks – esimesed kaevurid nimetasid selle rez’iks.

Loe edasi...

Tiit Tarlap on huvitav autor Eesti ulmes. Ühes varasemas arvustuses siinsamas Reaktori 2012 maikuu numbris olen ma nimetanud Tarlapi „Roheliste lippude reservaati“ vanakooli ulmepõnevikuks. Üldjoontes on kõik Tarlapi tekstid sellised omaaegse ulme mekiga, kuid „Lõhestusjoone“ kohta ma seda isegi ei ütleks, kuigi veaksin paralleeli igiammusel ajal, 1965 aastal kirjutatud Frank Herberti „Düüniga“. Nii „Lõhestusjoones“ kui „Düünis“ ja eriti selle järgedes, mõtleb enamus tegelasi iga lauset öeldes eelnevalt ja järgnevalt oma iga näoilme ja iga võimaliku tähendusvarjundi kümme korda läbi, püüdes anda sõnadele allhoovusi ja otsides teiste lausutust sümboleid, vihjeid, teiseseid ja kolmandaid tähendusi. Sellest ka romaani suur maht, kirjanik kordab ennast tarbetult mitu korda üle, lastes tegelastel heietada üsna pikalt, jälle ja jälle ikka ühel ja samal teemal.

Loe edasi...

Tänavu pidas Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival oma 8-ndat sünnipäeva, mille käigus näidati pikemaid ja lühemaid filme, ajati juttu, võeti napsu ning tunti end üle-üldiselt väga hästi. Sel aastal kestis üritus esmakordselt nelja päeva, alustades inimeste hirmutamist/lõbustamist juba neljapäeval ning jätkates sel alal pühapäevani välja. Neljapäeval toimus ka basseinipidu, mille käigus näidati mingil veidral põhjusel Manborgi. Kas see nüüd uppudes parem oli, tuleb uurida neilt, kes seal peol käisid.

Selleaastane HÕFF erines eelmisest selle poolest, et puudus suuremamastaapne avafilm, mis täidaks eelmise aasta „Iron Sky“ kohta. Ei saa öelda, et neljapäevane avafilm halb oli, kuid sellist massi, mis eelmisel aastal kuunatse vaatama tuli, ei olnud. Loomulikult oli siiski tegemist tööpäevaga ning enamus rahvast vedas end kohale alles reedeks, mil esimeseks filmiks oli animefilm „Blood C: Lõplik pimedus“.

Loe edasi...

Ka sel aastal toimub Jaapani Animatsiooni Filmifestival ehk JAFF, nüüdseks juba seitsmendat korda. Festival saab alguse 1. mail ning erinevaid animeteoseid on võimalik näha sellele järgneva 12 päeva jooksul Tallinnas kinos Artis ning Solaris kinos ning 9 päeva jooksul Tartus kinos Ekraan. Enamikul programmist on eesti keelsed subtiitrid.

Sel aastal on erilist rõhku pööratud ka kõrvaltegevusele. 4. mail toimub Solaris keskuses cosplay show, kus animefännid saavad kehastuda oma lemmikkangelasteks, ning 5. mail võib samast kohast leida animeteemalise kirbuturu. Lisaks on kogu festivali vältel avatud infolaud Solarises ja esmakordselt ka Tartu Kaubamajas, kus lisaks festivalinännile ja infole on võimalik leida ka huvitavaid kõrvaltegevusi.

Loe edasi...

„The Melancholy of Haruhi Suzumiya“ on noorteromaanide seeria põhjal tehtud animesari noormehest Kyonist, kes sõbruneb ülimalt ekstsentrilise tüdruku Haruhi Suzumiyaga, kes on terve elu soovinud kohtuda tulnukate, ajarändurite ning ESP-d - lusikaväänamist ja muud üleloomulikku – harrastavate inimestega. Ühel hetkel moodustavad nad Kyoni meelehärmiks SOS Brigaadi ehk klubi, mille ülesandeks on leida üleloomulikke olendeid ning nendega lõbutseda. Pikapeale selgub aga, et Haruhis peituvad teatavad müstilised võimed...

Selline on sisukokkuvõte sarjal, mis on kogunud endale Star Treki või Star Warsi meenutava fänkonna, näiteks nimetavad selle austajad end sellise religiooni nagu „haruhiismi“ järgijateks.

Loe edasi...

Kuigi taaskehastamine ei lähe meie ajakirjas käsitleva teemaga päris kokku, ol antud artikkel piisavalt põnev, et teha naljakuu numbri jaoks väike mööndus. Pealegi on Eesti taaskehastajad keskendunud reeglina vaid muinasajale ning kindlasti on ka neil värskendav lugeda mõnest muust perioodist.

Antud artikkel ilmus 2004. aastal Udo Grebe poolt väljaantud ajalooliste ja sõjamängude ajakirjas Command & Strategy #1 numbris.


Võta osa Massena diviisi seiklustest Castiligione sõjakäigus! Massena diviis oli aastatel 1796-1797 ilmselt üks paremini treenitud üksusi ning järgides juhiseid, võid ka sina saada 10 lühikese päeva jooksul ettekujutuse selle üksuse argielust. Siit see tuleb: ülim Napoleoni sõdade kogemus!

Loe edasi...

Märtsikuu pildimäng toob maiuspalasid meie postapo-armastajatele.


Postapokalüptiline maailm ei olegi nii tühi, kui tavaliselt paistab. Vahel satuvad lausa tegelased kolmest erinevast filmist koos rändama. Millised on need filmid? Loosimises osalemiseks piisab ka ainult ühe äratundmisest. Kolme filmi teaminde suurendab võimalusi.
Õiged vastused saata taas kord teele toimetuse pildimängumeilile (pilt@ulmeajakiri.ee). Ühe filmi äraarvamise eest saab 1 punkti - kokku võimalik saada seega suisa 3 punkti. Vastata saab kuni 25. maini.

Loe edasi...

Eesti ulmetähed


Triinu Meres on nii Reaktori lugejaile kui ka mujal tuntud kirjanik ning luuletaja. Tema esimene artikkel meie ajakirjas rääkis Keskmaa ordust, mille tegemistes ta agaralt kaasa lööb. Samuti võib teda kohata ka paljudel LARPidel, millest ta kas osaleja või korraldajana osa võtab... Kel huvi, võib ta ikka üles leida.

1. Mida praegu loed?
Rawi Hage raamatut "De Niro mäng". Üsna kalk ja kalbe, aga kodusõda küllap ongi kalk ja kalbe. Ei ole ulmekas, aga päris hea raamat. Samas, teist korda ma teda kätte ei võta - see on siuke "hea raamt", mille kohta võib nt öelda "masendavalt hea". Mingit hingeülendust pole, poeetilised kohad on need, kus peategelast piinatakse või keegi räägib oma läbiviidud veresaunast - sest ilmselt on need teemad, kus jutustajal on raske olla jahe ja eemaleolev.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Tegelased, kes mulle korda lähevad.

Loe edasi...

Kirjastus Skymarket

Soojad kehad
Isaac Marion
Tõlkija: Raili Puskar

R on zombi. Tal ei ole nime, mälestusi ega pulssi, kuid tal on unistused. Ta pole päris samasugune nagu teised Surnud.
Mahajäetud linna varemetes kohtab R ühte tüdrukut. Julie on vastand kõigele sellele, mis R-ile teada-tuntud. Sooja, aruka ja vägagi elavana on ta nagu ere värvipuhang süngel ja hallil maastikul. Saamata ise ka aru, miks ta seda teeb, otsustab R Juliet mitte ära süüa, vaid ta päästa. Ja nii saab alguse nende pingeline, kuid samas kummaliselt õrn suhe.

Sellist asja pole kunagi varem juhtunud. See rikub reegleid ja eirab loogikat, ent R ei rahuldu enam hauataguse eluga. Ta ihkab taas hingata, ta ihkab elada - ja Julie tahab teda aidata. Ent nende lootusetuna näivat kõdunevat maailma ei saa muuta võitluseta...

Loe edasi...

Aprill on teadupärast naljakuu ja üks põhilisi huumorivõtteid on kontrast. Seekord on Reaktoris esindatud noore naisautori debüüt ja juba veteranistaatusesse tõusnud meesautori seni viimane jutustus. Vastandlik on ka nende pikkus ja funktsioon - kui üks on pigem hoogne anekdoodilaadne ulmeline lookene, siis teine on pigem lugemiskulgemisele kutsuv jutustus võõrmaailmas.

Kui Piiu Pilt sai ulmekirjutamise töötoas valmis jutu "Plumps", ütles ta ise selle kohta muigamisi midagi stiilis, et tegemist on tema meistriteosega. Ehkki selline väide tundub kuidagi enesekriitiline muude tekstide suhtes (ent vilka peaga neiu sulest saab edaspidigi eeldada midagi huvitavat), võib vast tõesti esile tõsta, et siin on seda näiliselt kogemata väga hästi õnnestunud teksti sära, mida paljud ei taju oma loometeel võib-olla kunagi. See on tekst, mis ette loetuna töötas väga hästi, haarates kaasa oma humoorikusega, mis ei sulgu kuidagi üheainsa nalja rööbastesse, vaid taasleiab end igal sammul.

Loe edasi...

Limu kõhutas okstest punutud pesas ja nautis südaöise soo ilu. Päikese, Me Yu liikumise järgi oli küll südaöö ja laulsid vaid üksikud öölinnud, aga hetkel kestis suveharjapäev, mil Me Yu ei loojunudki, vaid laskus mõneks tunniks lõunapoolsete küngaste taha.
Rahu oli taastunud, sest hiidkärbid olid Pluutolt tagasi tulnud, Põhjariigis võimu võtnud ja korra maksma pannud. Juba mitu aastat olid piirid kinni olnud ja lõunas laiutavast Ekvaatoriföderatsioonist, mida Ge inimesed ka peenutsevalt Tsivilisatsiooniks nimetasid, ei pääsenud ükski inimene katte jahtima. Jälle võis ehitada pesa kõrgele puu otsa, kartmata katinaha peale hullude tsivilisatsiooniinimeste soojusradareid, jälle võis katt luusida muretult mööda laasi, jälle polnud tal kedagi karta.
Nii mõnigi kord olid kohalikud inimesed ja hiidkärbid teda kadestanud, et mis sinul viga, valitsed laant, ükski teine loom sind ei ohusta, midagi karta ei ole vaja. Saamata aru, et ka laanevalitsejail võib muresid olla.
Esiteks see soo.

Loe edasi...

Lugu sisaldab äärmuslikku anatoomilist ebakorrektsust!

Ornald lamas protseduurilaual kindla teadmisega, et ta sellelt enam ei tõuse. Kuidas sa tõused, kui su kehas pole ühtegi luud? Rihmadega liikumatuks fikseeritud mees ei teadnud, kas ta peaks süüdistama ennast, odavalt “täiesti audentseid” disainluid pakkunud endist klassivenda või ühiskonda, kus plagiaadi kandmine enda sees oli niivõrd räme kuritegu, et see tuli viivitamatult eemaldada.

“See on ainult paar päeva, siis ma saan oma originaalluud tagasi,” mõtles Ornald, “Oleks Uts nüüd ainult tubli poiss ja saaks piisavalt kiiresti kaineks, et need mu seifist üles otsida ja siia sõidutada.”

Masinavärk ta ümber käivitus vaikse undamisega.
“Suts ja valmis,” oli tehnik-õde öelnud, “nagu mu esimene abikaasa,” ja sama kiiresti see ka läks.

Ornald tundis, kuidas kogu ta keha kokku vajus nagu tühi kott.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Peatoimetaja aprilliveerg
Tapper - Vereklanni kolmas tulemine
Intervjuu: Mart Kalvet
Mereulmest, teadusulmest...
Pungipidu Rahva Raamatus
SPAZ – Space Pirates and Zombies
Raamatuarvustus: Lõhestusjoon
HÕFF 2013 lühiülevaade
JAFF 2013
Tulnukas, ajarändur ja esper
Napoleoni sõdade taaskehastamine
Aprillikuu pildimäng
Aprilli ulmkonnakroonika 2013
Aprilli kirjastuste uudised 2013
Kommentaarid aprillikuu juttudele
Jutt: Väikses majas raudtee ääres
Jutt: Plumps
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0191)