kaanepilt
 
OveReaktori talvised ulmepurtsatused atmosfääri on lõpuks vilja kandnud ning ilmad hakkavad soojemaks minema. Hea aeg, mil minna värskesse õhku jalutama ja võtta meie ulmeajakirja digitaalsed lehed lugemiseks kaasa, otsida hea kuiv mätas ning nautida.

Sel kuul kaeme mitmeid uusi raamatuid, millest mitmed on meie enda eesti kirjanike sulest pärit. Heinrich Weinberg, kes on ilmselt tuttav kõigile Reaktori fännidele, on saanud maha oma esimese kogumikuga: sellele heidab pilgu kauaaegne ulmefänn ning BAASi haldaja Andri Riid. Uue Indrek Hargla alternatiivajaloolise kriminaalromaani võtab vaatluse alla J. J. Metsavana. Uudistame ka uusimat filmiloomingut ja uurime üht põnevat lauamängu.

Tuleval kuul toimub HÕFF, millest osavõttu soovitan kindlasti kaaluda - head filmid ning äge seltskond peaks olema piisavalt heaks argumendiks. Kui aga sellest ei piisa, leiab seal aset ka raamatulaat ja kohaliku robotiklubi tutvustamine. Igaühele midagi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
9789949578009­Järgnevalt toome Reaktori lugejateni Facebookis sündinud arutelu, mis algas paarist Raul Sulbi poolsest minu Goodreadsi Silververgi kogumiku „Tähehiiglaste orjad” arvustuse juurde tehtud kommentaarist ning kasvas lõpuks üle pikemaks ajakirjatoimetaja ja kogumiku koostaja vaheliseks aruteluks, kus Raul selgitas lahti tehtud valikuid ja miks mingi jutt oli talle oluline. Et säilitada vestluse vahetut muljet on toimetamine olnud võimalikult minimaalne ning peale nimekujude ning komade pole tekstis midagi muudetud.

MV

Loe edasi...

{SILDID}
 
pimesi hypatesMinu suhe Heinrich Weinbergi loominguga on olnud lühike, aga see-eest intensiivne. Alustuseks sattusin ilmselt viimase eesti ulmefännina lugema autorile Stalkeri ning "Fantaasia" jutuvõistlusel teise preemia võitnud lugu "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?". Miks ma seda tegin alles ca poolteist aastat peale loo esmailmumist, on omaette teema, aga ei puutu praegu asjasse. Mulje, mille "Düüni kloon" jättis, oli väga positiivne - sedavõrd mastaapset ning helget (justnimelt helget) kosmoseulmet (okei, see lugu on võib-olla planetary romance) pole peale Hargla karjääri algusaastaid Eestis "korralikult“ viljeletudki - ning kannustas ka teist tuntumat ja tunnustatumat Weinbergi juttu - "Reaktoris" ja „Tuumahiius“ ilmunud "Vihma seitset nime" - ette võtma. Kasvõi selleks, et veenduda, et "Sipelgalõvi" polnud juhuslik pauk või 10 aastat marineeritud ja läikima hõõrutud eksamitöö.

Loe edasi...

{SILDID}
 
raudrastikPean alustama arvustust ülestunnistusega, et ma pole tegelikult eriti suur krimikirjanduse fänn. Klassikalised krimilood tunduvad mulle natuke liiga kuivad ja seetõttu loen ma kõige parema meelega sedalaadi krimilugusid, kus on mõrvajuhtumid segatud mõne teise žanriga – näiteks nagu ulmega.
Melchiori võlu on suuresti selles, et seal on taga detailne, aga väga võõriku ja fantastilisena mõjuv maailm. Keskaeg on meile ju ikkagi midagi väga kauget ja paljuski arusaamatu. Ja Pan Grpowski 9 juhtumit oleksid samuti märgatavamalt igavamad, kui neist puuduks üleloomulik element. Ma kahtlustan, et ka Indrek tunneb ise seda, et puhas krimikirjandus on sulle liiga kuiv ja tahab seda siduda rohkem fantastilise elemendiga ja ulmežanrile omase maailmaloomisega.

Kui aga Gpowski segas mõrvalugusid õudusega, siis seekord on ühte patta kokku pandud krimi koos alternatiivajalooga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
koosolek 2

Eesti ulmeühingu aastakoosolek toimus 11. märtsil Tartus Raekoja platsil Metsavana töö juures. Kohal või esindatud oli 20 Eesti Ulmeühingu liiget.

Sel aastal on tulekul rohkem üritusi (loodetavasti), kui tavapäraselt. Esiteks kutsub Helmut Jänes kõiki ulmesõpru Haapsalu õudusfilmide festivalile (29. aprill - 1. mai http://2016.hoff.ee/). Ta loodab, et sellest saab edaspidi omamoodi eelkokkusaamine suvisele Estconile.

Teine üritus, mis on juba paigas: reedel, 6. mail, toimub Tartus
kirjandusfestivali Prima Vista raames vestlusring "Müüt, reaalsus, ulme - ühe mündi kolm külge". Vestlevad Andrus Kivirähk, Valdur Mikita, Meelis Friedenthal ja Veiko Belials. Koht: Tartu Kirjanike Maja. Aeg: 17.00. Korraldab Eesti Ulmeühing. Anname kätte ka Kivirähale kuuluva ammuse Stalkeri (2008. aasta auhind - "Mees, kes teadis ussisõnu" eest). Vestlusring on ajendatud Prima Vista selleaastasest teemast: müstifikatsioon.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kurt RussellReeglina inimestele meeldib, kui neid sünnipäeva puhul meeles peetakse.
Pikalt ideena teostamist oodanud ja nüüd lõpuks lugejateni jõudvas uues rubriigis (kui toimetaja ajakirjas ruumi leiab ja kirjutajal motivatsiooni jagub) võtan igal kuul ette ühe Reaktori temaatikaga seonduva filmiinimese ja püüan anda pigem lühemas vormis ülevaate sellest, miks pean oma subjektiivse arvamuse kohaselt teda sellise tähelepanu vääriliseks.


Palju õnne, ... !

Armastab Elvis Presley't ja relvi. On mänginud professionaalsel tasemel pesapalli ja omab lennukipiloodi tunnistust. Sai 17. märtsil 65 aastaseks. Palju õnne, Kurt Russell! Aastal 2015 ennast väga jõuliselt filmisõpradele taas meelde tuletanud. Nii et tundub paslik meelde tuletada, miks üks ulmesõber võiks olla rõõmus, et Russelli-taat endiselt tegus on ja oma aega bingot mängides õhtusse ei saada.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jaamyksteist„Jaam üksteist“ on mitmetahuline lugu apokalüpsisest, sellele eelnenust ja järgnenust. Hoolimata algsest killustatusest erinevate tegelaste ja ajastute vahel, leiab kõik lõpuks omavahelise seose, moodustades suurepärase terviku.

Raamat algab kahe ulmelise koomiksiga, mis esialgu näivad olevat juhuslikult sinna sattunud. Loo sissejuhatuseks on ühe näitleja elu viimane vaatus läbi pealtvaataja silmade. Kireva elusaatusega artist sureb laval kuningas Leari mängides ning pääseb nõnda juba järgmisel päeval algavast maailmalõpust. Irooniline, kas pole?

Järjekordse gripiepideemia vallandumine jätab inimesed alguses ükskõikseks, kuid võtab peagi traagilise pöörde, levides väga kiiresti ja tappes vaid paari päevaga üheksakümmend üheksa protsenti inimkonnast. Linnadest saavad kummituslikud paigad täis seisvaid autosid, surnud inimesi ja mahajäetud maju.

Loe edasi...

{SILDID}
 
hoff


Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival (HÕFF) kutsub kõiki filmisõpru mudapealinna Haapsallu tähistama kevadet koos žanrikino tippude ja nimekate külalistega. 29. aprillist 1. maini toimuva festivalil annavad aegumatu techno-noir ulmeklassika “Terminaator” kõrval tooni veel mitmed harvanäidatud filmipärlid 1980ndatest aastatest.

Juba festivalidel kriitikutelt ja publikult üksmeelse tunnustuse saanud hittfilmide kõrval üllatatakse publikut ka mitme esilinastuse ja rariteetse klassikaga 35 mm filmikoopialt, mida seni Eestis suurelt ekraanilt pole näidatud. Vaatamist jagub nii noortele kui ka kogu perele, ning loomulikult ei puudu programmist ka friigi- ja ekstreemfilmide sektsioon. Kokku näidatakse festivalil orienteeruvalt 25 täispikka filmi.

Esimest korda festivali ajaloos on tiheda filmiprogrammi kõrval ka temaatilised eriüritused raamatulaadast robotite ehitamiseni.

Loe edasi...

{SILDID}
 
pic2643764 mdAastaid tagasi pandi vanas häärberis toime julm roim, milles süüdistati alusetult üht maja elanikku, kes ka surma mõisteti. Kuid kuna õige mõrvar jäi karistuseta, ei saanud ka tapetu hing rahu ning jäi majaseinte vahele lõksu, saamata rahu ka surmas. Uued omanikud, soovimata jagada oma kodu surnuga, kutsusid kohale grupi sensitiive, et need lahendaksid lõplikult surnu saladuse. Nagu aga selgub, on nende seinte vahel toimunud mõrvu tunduvalt rohkem. Et saladusele jälile saada, tuleb neile kõigile lahendus leida.

Lauamängus “Mysterium” on mängijad sensitiivid, kes püüavad üheskoos kergitada roima ümbritsevat saladuse loori. Neil on abiks üks mängija – hukkunu hing, kes saab teistele saata nägemusi unenägude kaudu. Vaim aga ei tohi teiste mängijatega muul moel suhelda, mis tähendab, et reeglite järgi peaks ta külmunud tursa näoga vaatama pealt, kuidas teised mängijad meeleheitlikult tema poolt antud mõistatusi püüavad lahendada.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Victor Frankenstein 2015"You know this story," ütleb Daniel Radcliffe´i mängitud Igor juba filmi alguses ja tahaks kohe vastu vaielda, et ega ikka ei tea küll. Eriti kuna sind sunnikut ju üldse originaalloos ei olnud.

Üsna kiirelt selgub muidugi, et ta pidas silmas mitte raamatust pärinevat lugu, vaid filmidest pärinevaid klišeesid. Noh, et monstrum on juhm mutripea, hullu doktorit abistas küürakas ja neid kõiki ajas taga miski kuri politseimees. Ainult see kõik on tehtud seekord ülevoolavas draama võtmes. Mis mind aga eriti tüütas oli see, kuidas kõik undasid terve film, kui ebapüha kõik see on, mida tehakse ja kuidas seda kõike ei tohiks teha. Samas olid kõik argumendid religioossed ehk et tegemist on patust sündinud jumalavastase teoga. Yeah-right! Sama räägitakse ka abordi ja vereülekande kohta.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Märkus: ülevaade on kirjutatud keskmise kinokülastaja, mitte koomiksifänni perspektiivist.

Clipboard01

Tundub, et koomiksinohikud üle maailma on jõudnud vanusesse, kus neil on piisavalt raisatavat raha. Seda võimalust ei saa ju ükski rahavabrik mööda lasta ja nii toodetakse kõikvõimalikke koomiksitel põhinevaid filme kiiremini kui Vändras saelaudu. Elu on näidanud, et üldjuhul on ühe koomiksikangelase taga ühed kindlad fännid. Kuidas aga kasumit suurendada? Kõige lihtsam on muidugi võtta kaks või veelgi rohkem kuulsat tegelast, lasta neil teineteist natuke peksta ja lõpuks ikkagi leida keegi kolmas, kes ühist peksu väärib.

Kohe filmi alguses näeme kohutavalt üledramatiseeritud pisidetailidega, kuidas noor Bruce oma vanematest ilma jäi. Sellele järgneb kaevu kukkumine, millest ta saab välja nahkhiir-tornaado abil.

Loe edasi...

{SILDID}
 
mantPüüdmaks abistada ulmelugejal mitte maha magada häid kodumaiseid lugusid ja anda ka autoritele veidi tagasisidet, siis sai ette võetud ja pandud ekraanile mõned mõtted eelmisel kuul „Reaktoris“ ilmunud kodumaiste ulmejuttude teemal. Lugusid oli kaks ja kumbki autor ei ole ulmemaastikku tähelepanelikumalt jälgivale huvilisele tundmatu nimi.

„Kes varju püüab“ – Heinrich Weinberg

Viimasel ajal on mul Eesti ulmet ikka väga tihti hea meel lugeda. Osatakse kirjutada ja kirjutatakse häid lugusid. Weinberg on minu jaoks olnud ikka autor, kel on head mõtted ja kirjutada oskab, kuid kelle lugude esitusviis on olnud minu jaoks veidi liiga kuiv. Seepärast ei ole ma tema lühiromaane tavaliselt ka ühe soojaga lõpuni jõudnud, vaid olen pidanud tegema pause. Kuidagi aeglased ja lohisevad on nad, isegi märulikohad. Sarnase eelootusega lähenesin ka loole „Kes varju püüab“, ent mind ootas üllatus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kurioosum1


Rahvusvaheline Tolkieni lugemise päev on 25. märtsil, kuna just sel päeval Maakonna kalendri järgi langes Sauroni võim.

Tolkieni perekonnanimel on saksa juured. Algne vorm JRRT enda arvates oli tollkühn, mis tähendab hulljulget.

Esimene JRRT kirjutatud teos oli 1926. valminud Silmarillion, mida ta aga hiljem korduvalt ümber kirjutas ja täiendas ning mis ilmus alles pärast autori surma.

Inglisekeelne sõna "hobbit" oli olemas ammu enne Tolkieni, tähendades kohalikku mõõtühikut ca 2½ buššelit, samas on sõna olemas ka 1584. aastaga tituleeritud tekstis Discovery of Witchcraft, mis käsitleb vaimolendeid ja paharette.

JRRT müüs oma teoste ekraniseerimisõigused 1969. aastal 100 000 naela eest United Artist'le, kusjuures ühena esimestest näitasid huvi filmimise vastu biitlid, kes üritasid selleks tõsiselt ära rääkida Stanley Kubrickit.

Loe edasi...

{SILDID}
 
AtsUlmestaar
Ats Miller on kindlasti tuttav kõigile, kes vähegi Estconil käinud on. Kes ei ole, võivad olla kuulnud temast niisama või vähemalt lugenud mõnda tema raamatut. On ta ju oma pseudonüümi Veskimees all üks Eesti viljakamaid kirjanikke (13 romaani, 10 lühiromaani ja peotäis muid pudinaid), tegeleb poliitikaga ning on ka Algernoni hingekirjas.

1. Mida praegu loed?
Hetkel lõpetasin (pühapäeval) silm krillis Heinleini "Uks suvesse" tõlke ülelugemise ja saatsin keeletoimetusse, enne seda aga lugesin Mart Laari "Sügissõda." (Ootasin lugemisega, kuni sain mõlemad osad koos lugeda.) Kahe sõnaga – vormilt on see ju alternatiivajalugu, aga igast sõnast on tunda, et kirjutab ajaloolane, kes teab, mida ta teeb.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
taheaeg

Täheaeg 15: Ajavärav
Koostaja: Raul Sulbi
Kaanepilt Meelis Krošetskin

Uue Täheaja avalooks on Miikael Jekimovi kosmosepiraatidest ja kättemaksust rääkiv verine ja hoogne retro-kosmoseooper «Tormiga saabub ka veritasu». Veel leiab numbrist Mairi Lauriku kaugtuleviku teadusliku fantastika «Surf ajalainetel», Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana ühes Strugatskite maailmas toimuva loo «Neli kohta peale koma», Mann Loperi aurupungiliku alternatiivajaloo Vene impeeriumit 1905. aastal tabanud revolutsioonist Eestis - «1905», Tamur Kusnetsi lõbusas laadis esimese kontakti loo «Ootamatu jahisaak» ning Armin Kõomägi düstoopse tuleviku-Eesti virtuaalreaalsuse jutu «Punamütsike».

Numbri algupäranditele paneb krooni Jaagup Mahkra stiilipuhas mõõga ja maagia lugu «Umgolla mustad maagid», mida võiks pidada ka kummarduseks Robert E. Howardile ja H. P. Lovecraftile.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tõlkinud Tiina Mahler-Jaaniste

Iga kirjanik kannab peakatet. Enamik inimesi ei pruugi seda näha, ent see on olemas – justkui mingit sorti halo, mida võib näha, kui vaadata õige nurga alt ja erilisel tunnil, mil kuukiired tabavad pead parasjagu siis, kui su sisemine silm avaneb. Aga oluline on peakatete juures see, et väga vähesed inimesed mõtlevad kübarseppadele, kes neid valmistavad – üllas ja üpris hüljatud elukutse. Nende kunstimeistrite seas on väike kogukond, teinekord nimetatud modistideks, kes töötavad Harares vanas tellistest vabrikuhoones ja valmistavad peakatteid kogu maailma kirjanikele.

Nii kaua, kui ta mäletas – seda oli umbes tunni jagu –, oli Kitsi olnud vabrikus. Enne seda oli kõik lage, tühi, olematuse esiletungiv ülipimedus. Nagu gasellivasikas oli ta tulnud ja uidanud sihitult läbi töökoja, möödunud kübarseppadest, kes lõikasid vilti, õmblesid ja liimisid. Üks käsi puudutas teda selja tagant õlast.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Lõpuks saabus külm. Tuld pidi terve päeva pliidi all hoidma, aga isegi siis ei läinud toad väga palju soojemaks. Randil oli ükskõik. Ta tõi talvenahad panipaigast välja, viskas veel paar puuhalgu tulle, jõi siis päev läbi väikestest pudelitest kanget alkoholi ning vaatas aknast välja. Mõnikord sattus lind või ootamatu loom ta vaatevälja. Siis haaras ta püssi, avas akna ning tassis pärast saagi tulele küpsema.
See oli ühel krõbekülmal õhtupoolikul, kui päike juba loojuma hakkas. Rand, kes juba mitmendat päeva näljaselt tule ees istus, asutas end magama minema, kui helikopteri iseloomulik put-put ta mõtetest äratas. Alguses arvas Rand, et kuulis valesti. Ta oli oma elamise just seepärast nii kaugele rajanud, et ükski juhuslik turist või müügimees teda tülitada ei saaks. Kuid helikopter lähenes tema kahtlustest hoolimata.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1297)