Suur kevad on väljas ja lume alt sulab välja kõiksugu asju. Ulmemaailm on hakanud niisamuti üha rohkem kergest talveunest toibuma. Juba järgmine kuu on näiteks Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, Jaapani animatsiooni filmifestival, toimub Ulmeühingu aastakoosolek ning kukub kirjastuse Fantaasia ja Ulmeühingu koostöös korraldatud jutuvõistlusele tekstide esitamise tähtaeg.

Mõned muudatused on leidnud aset ka toimetuses. Juba teist kuud teeb tublilt õigekirja korrektuuri Margit Lillemets, juttudega möllab Artur Räpp ning ka Tõnis Hallaste on saanud kevadpäikesest uut jõudu ning asunud aktiivsemalt toimetuse asjadesse kaasa lööma. Ehk siis lugege Reaktorit, saatke tublisti kaastöid, tulge võimaluse korral Tartu ulmekirjutajate töötubadesse ja ärge unustage sahtlisse unustatud vanu ulmejutte välja kraamida ning jutuvõistlusele läkitada. Ahjaa, hea uudis e-lugeri omanikele.

Loe edasi...

Emmi Itäranta on Eesti ulme- ning ehk ka kirjandusmaastikul üpriski tundmatu nimi. Pole ka imestada, kuna tema esikromaan „Vesi mäletab“ ilmus eestikeelsena alles selle aasta alguses. Soomes lõi see laineid juba 2012. aastal, mil võitis kirjastuse Teos ulmeromaanivõistluse, kohe selle järel Kalevi Jäntti noore kirjaniku auhinna ning aastal 2013 Nuori Aleksise auhinna. Hetkel on raamatu kirjastamis- ja tõlkimisõigused müüdud Inglise, Saksa, Itaalia ja paljude teiste riikide kirjastustele. Harper Collins Publishers on teada andnud isegi ilmumiskuupäeva selle aasta juunikuus. Seega ei saa kuidagi arvata, et autori esikromaani näol oleks tegu väga kohutava raamatuga.

Huvitav on eestikeelse raamatu pealkirja valik, mis tundub tulenevat pigem inglise keelsest pealkirjast „The Memory of Water“ kui originaalist „Teemestarin kirja“, mis tähendab „Teemeistri raamatut“. Koolibri peatoimetaja andis aga pärimise peale mõista, et viimane ei oleks meie keeleruumis väga sobiv, kuna seotuks tee-ehitajatega.

Loe edasi...

Kuidas sulle reis meeldis? Kas jõudsid kenasti Inglismaale tagasi? Kas esitlused olid sellised, nagu sa ootasid?

See oli tore aeg, aitäh! Eesti inimeste vastuvõtt oli väga sõbralik ja neil olid huvitavad, väga informeeritud küsimused. Minu tagasireis läks sujuvalt. Külastan Eestit tulevikus kindlasti ka veel.

Kui palju sa ise ulmet loed?

Vastus sõltub sellest, kuidas sa ulmet defineerid - asi, milles kaks inimest tõenäoliselt kokkuleppele ei jõua! Üks minu lemmikraamatutest on näiteks David Mitchelli „Pilveatlas“. Osa sellest võiks nimetada küll ulmeks, kuid ma arvan, et enamik inimesi ei nimetaks seda ulmeromaaniks.

Tõenäoliselt on enamikes raamatutes, mida ma loen, mingi fantastiline element, mis seab need väljapoole tõsielulist kirjandust, kuid mind huvitavad esmajärjekorras tegelased, lugu, teema ja maailmade ehitamine. Raamatu ˛anr on teisejärguline.

Loe edasi...

Seitse töökat päkapikku lahkuvad kodukindlusest, et rajada uus kaevandus. Siit alates on otsused mängija teha. Valida tuleb kaasavõetavad varud, päkapike pädevused ning uue kaevanduse asukoht. Mäng algab päkapike jõudmisega uue kaevanduse asupaika. “Kirka maasse!”, ergutab tervitustekst.

Dwarf Fortress on arvutimäng, milles mängija võtab enda vallata päkapikukaevanduse. Tegu on uskumatult laiade valikuvõimalustega simulatsiooniga, mis paneb mängija nii mõtlema kui ergutab loovusele. Esmaversioon mängust avaldati 2006. aastal ning see on sellest ajast peale omanud ustavat austajaskonda. Dwarf Fortress loodi kahe venna poolt, kellest üks, Tarn Adams on jäänud programmi edasi arendama. Kogu rahastus tuleneb mängijaskonna vabatahtlikest annetustest.

Mu viimaseid vaimustusepuhanguid Dwarf Fortressi vastu sündis hetkel, mil tabasin end lugemast päkapikust, kes oli küll kaotanud jalad, ent sellegipoolest säilitas hammustuste abil oma võitlusvõime.

Loe edasi...

“Blood and Bone China” ei kõla enamikele ilmselt tuttavalt. Pole ka ime, sest tegu ei ole sugugi kommertsliku filmikesega, milletaolisi kõikjal reklaamitakse ja näidatakse. Õigupoolest ongi film avaldatud vaid internetis tasuta lühikeste seeriatena. Lavastaja Chris Stone näitab, mida on võimalik teha väikese eelarvega.

Oma olemuselt on see gootilik vampiirifilm, mille tegevus leiab aset viktoriaanlikul Inglismaal päriselt olemasolevas linnas nimega Stoke-On-Trent. Nagu arvata võib, on seal probleeme vereimejatega. Vastu tahtmist tõmmatakse mängu loomaarst Newlyn Howell (Anthony Miles), kelle vend läks just nimelt selles linnas kaduma. Oma venna haihtumist uurides satub ta kokku kogenud ja targa Alexander Pyrega (John James Woodward) ja tänapäeval juba poolkohustusliku tugeva naiskarakteri Anna Fitzgeraldiga (Rachel Shenton). Venna kadumine on aga alles kõikide mõistatuste algus, sest Stroke-On-Trenti ülltused ei piirdu ainult inimeste kaotsiminekuga.

Loe edasi...

Läksin „Kongressi” vaatama, olles eelnevalt läbi lugenud Stanislaw Lemi samanimelise lühiromaani ning teadlik sellest, et tegelikult jääb filmi sarnasus romaaniga äärmiselt napiks. Seega polnud ka eriline üllatus või pettumus, kui kohe alguses keskenduti ühe näitleja digitaalse koopia õigustele.

Ahhaa, transhumanism, mõtlesin, see on ju ka väga põnev teema, ja keskendusin filmile. Digitaalsete maailmade, inimeste ja nende probleemide asemel liiguti aga hoopis psühhedeelsematele radadele. Täpsemalt mingile kinofirma arendatud droogile, mis võimaldab inimesel oma fantaasiamaailmas elada ja seigelda. Ning sellega seoses mõistsin, et olin pahaaimamatult asunud vaatama hämarulmet.

Loe edasi...

Sellel õudusmaitselisel, uuenduskuuri läbi teinud strateegiamängul on minu jaoks paar lausa hindamatut omadust – mänguala kujuneb vastavalt juhusele ehk seda ei ole algusest peale võimalik ette näha (mänguala ei ole see üks ja sama, teada ja korduvalt läbimängitud, mõnikord lausa igav) ning lõppmäng on suhteliselt üllatuslik. Kuigi etteruttavalt pean ütlema, et paljud stsenaariumid näevad ette miskeid kahtlasi rituaale. Pärast ettenägematut algust leiab mäng alati pöördepunkti, kus määratakse üks mängijatest paharastiks, kes teiste vastu astub. Ning kui see mängija, kes on saanud teekonna esimeses osas küllalt palju nodi ning on sihtkohale suhteliselt lähedal, osutub reetjaks, on tal umbes kolm korda rohkem võimalusi võita kui tervel tema vastu mängival seltskonnal.

Kuid kõige suuremaks miinuseks on mu meelest just see omadus, mis võiks teha mängust supermängu – enne lõppmängu tuleb teha paus selleks, et kaks vastaspoolt tutvuksid lisareeglitega. Need lisareeglid panevad mängu särama.

Loe edasi...

Novembrikuus kuulutas meie ajakiri välja küsitluse, millega saaksime oma kallistelt lugejatelt natukenegi tagasisidet, et oma ajakirja paremaks muuta. Loomulikult koguneb seda ka igakuistelt ulmikute kogunemistel, kuid õlleklaasi taga saadud kiitus/laitus on järgmiseks hommikuks tihtipeale ununenud. Ometi aga peame meiegi kuhugipoole arenema.

Seega sai kokku pandud mõningad küsimused, mis annaksid meile informatsiooni lugejate arvamusest ning ideedest ajakirja paremaks muutmise osas. Peamiselt tahtsime teada, mis on meie ajakirjast puudu ning mida võiks rohkem olla. Selles osas jäid enamus vastajad ühele nõule – kirjandusega tegeleme me ilmselgelt liiga vähe. Teisalt aga läksid vastused üksteisega raksu ning võta siis kinni. Üks tahab rohkem arvutimängudest ning LARPist lugeda, kuid teise meelest on see täielik netiruumi raiskamine.

Loe edasi...

Seekordne pildimäng on HÕFFi (Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali) teemaline. Allpool on neli HÕFFil näidatud filmi postrit. Mis filmidega on tegu?


Iga õige vastus annab ühe punkti ning kokku seega võimalik saada 4 punkti. Vastuseid, nii õigeid kui valesid, ootame nagu ikka Reaktori pildimängumeilile pilt@ulmeajakiri.ee. Vastamiseks on aega kuni 25. aprillini.

Loe edasi...


Traditsiooniliselt saab aprilli viimasel nädalavahetusel, 24.-27. aprillil kevadisest Haapsalust teravaid kinoelamusi otsivate filmifännide kohtumispaik, sest algab üheksandat korda toimuv Baltimaade suurim zanrifilmide festival HÕFF.

Kaasaegse ja laiahaardelise filmivalikuga HÕFF demonstreerib põhiprogrammis viimase kahe aasta parimaid, julgemaid ning originaalsemaid ulme-, fantaasia- ja õudusfilme. Samuti jätkatakse kinoklassika kullavaramut tutvustavate eriprogrammidega, linastuvad mitmed kultuskino pärlid ja publiku tõmbenumbriks kujunenud ekstreemfilm. Kokku näidatakse 22 täispikka linateost ning koos lühifilmidega näeb festivali programmis üle 30 linateose kõikjalt maailmast. Kõiki filme on võimalik näha eksklusiivsena vaid ühel korral Haapsalu kultuurikeskuse kolmes saalis.

Loe edasi...

Eesti ulmetähed


Jaak Tomberg on üks väheseid kirjandusteadlasi Eestis, kes tegeleb süvitsi ulmega. Eesti ulmelugejale võiks olla tuttav tema kaastõlkes ilmunud William Gibsoni "Põlev kroom", ent tema tegevusala kaldub pigem kirjandusteooriasse. Ta on Sven Vabari ja Mari Laanistega toimetanud 2013. aastal ilmunud "Katsed nimetada saart: Kogumik eesti fantastikakriitika hetkeseisust". Oma uurimustega on ta saavutanud ka rahvusvahelist tunnustust. Võib arvata, et tema tegevus aitab tõsta ulmekirjanduse prestii˛i ka kohalikul teadusmaastikul ning et tema saadud auhind inspireerib teadureid põhjalikumalt ette võtma ka kohalikku ulmeloomingut.

1. Mida praegu loed?
China Mieville'i "Embassytown". Loen juba teist korda. Semiootika algkursus ulmikutele.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Naelutab ikka haamer.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia



Tigu nõlvakul
Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski
Tõlkinud Tatjana Peetersoo
Sari: Orpheuse Raamatukogu

Keerulise saatusega ulmeromaan, mida kirjanikud ise oma kõige täiuslikumaks ja väärtuslikumaks teoseks pidasid. Eesti keeles on siiani ilmunud vaid pool romaanist, üks tegevusliin - "Valitsus". Seni ilmumata tegevusliiniks on "Mets". Nüüd, enam kui 40 aastat pärast ühe osa ilmumist Andres Ehini võrratus tõlkes, avaneb eesti ulmehuvilistel lõpuks võimalus teha tutvust tervikteosega, nagu see vendadel Strugatskitel oli mõeldud, kus kaks esmapilgul eraldiseisvat lugu peatükkhaaval üksteisega vaheldudes läbi põimuvad ja lummava terviku moodustavad.

Linnaelanik Candide, Metsaasjade Valitsuse ametnik, satub pärast helikopteriõnnetust Metsa ega pääse sealt enam Linna tagasi. Ta jääb elama väikesse metsakülla, kus unistab iga päev teeleasumisest, mis on aga ohtlik ettevõtmine.

Loe edasi...

Kulus kaheksa päeva, et jõuda Tartust väikebussiga Hispaania lõunarannikule. Üleväsinult kuid erutusest energilistena laadisime lainelauad maha ning sättisime kohe merele. Juba esimene elamus oli kümme korda mõnusam kui hallil Läänemerel loksumine. Kiirus, kõrgus, pikkus – kõik oli hoopis palju parem. Oo jaa, sellelt puhkuselt ei taha minna.
Hooaeg polnud veel alanud ning rand oli tühi, nii et sissejuhatuseks oli see meile vee ja tuulega harjumiseks parajalt rahulik aeg. Õppisime kohalikelt sõitjatelt kasulikke nippe, kuidas siinsetel vetel sõita, ning tundsime end igati hästi. Õhtuti tutvusime ka linnakese ning selle legendidega. Enamik neist olid mõnusad kergemeelsed lood. Näiteks olevat meie motellis elanud kastiillasest meesprostituut, kes aeg-ajalt kummitab. Vahel öösiti on ülemisest toast kuulda voodivedrude kriuksumist, hoolimata peremehe väitest, et seal külalisi pole. Ju nahistab ise seal naabriprouaga.

Loe edasi...

Järjekordne tuulepahvak sakutas Hurbali mütsi ja lõngutas kabiini laes tema karuoda. Mees naeratas. Lennukitiibade puidu nagin, Mõrtsukmere tuule jäine värskus, tõstekoonustest immitsev võluõli lõhn. Iga selline pisiasi pani seikleja südame hõiskama. Ta tundis naha iga pooriga, et kohe on algamas põnev jaht.
„Uh, kui hall!“ mõtles Hurbal all lainetavat merd uurides. „Isegi Mõrtsukmere lõunakaldal on rohkem värvi.“ Lennuk nõksatas ning vajus siis ebameeldivalt kaldu. Pea kiirelt kabiini tagasi tõmmanud, haaras mees nikerdustega juhthoobadest ning seadis lennuvahendi uuesti tasakaalu. Samo Yedi saar oli siinsamas vasakul, jahi sihini, hõbekarudeni, oli ka vaid paar tundi lennata, kuid kiuslik Põhjala tuul tiris seda neetud tiibadega tünn aina mere poole. Kiire pilk vahustele lainetele ütles talle, et kangide väänamisest jääb jälle väheks.
„Mis siis ikka,“ ütles ta endale ning haaras pika varrega konksu ning pöördus, et tagantpoolt veel mõni tõstekoonus lennuki ninasse sikutada. Käsi peatus.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1008)