Kevad hakkab kätte jõudma, linnud juba siristavad ja päevad muutuvad järjest pikemaks. Lumi ja jää on peaaegu läinud ja kaugel see Estcon ka on. Vahepeal tuleb küll HÕFF ning mitu üritust põhjanaabrite juures, mis tähendab, et meie välkreporterite käed-jalad on tööd täis. Meiegi siin Reaktoris kuulame uraanivarraste vaikset undamist ning toome ka sel kuul teieni parimaid ulmelisi palasid.

Millest siis sel kuul juttu tuleb? Saugal toimus sõjamängude laager, kus mängiti nii mõndagi põnevat; Rauno Pärnits uuris saksa kirjanikult Andreas Eschbachilt, kuidas ulmeeluga sealkandis on; Tiina Sulg korraldab Tartus auru- ja küberpungiteemalist näitust ning meie toimetaja Artur Räpp teeb otsa lahti Reaktori viljakamate autorite tutvustamisel, alustades paljudele tuttava Tea Lalliga. Juttudest avaldame sel kuul mõned Eschbachi lühemad palad, tutvustades lugejale vähetuntud saksa ulmet, Aira Rakavi „Muumitrolli“ ning Miikael Jekimovi „Koristajad“.

Kaanepildi autor Siiri Kumari.

Loe edasi...

Andreas Eschbachi näol on tegemist menukaima saksa keeleruumist pärit ulmeautoriga. Ta õppis Stuttgardi ülikoolis õhusõidukite inseneriks ja on hiljem töötanud tarkvarainsenerina. Eschbach on tegelenud kirjutamisega alates 12. eluaastast ning tema debüüdiks oli lühilugu „Dolls”, mis avaldati 1991. aastal Saksa arvutiajakirjas „C't” (esimene romaan ilmus aastal 1995). Seitse Eschbachi romaani on võitnud Kurd-Laßwitz ning neli Deutscher Science Fiction auhinda. 2002. aastal loodi tema romaani „Jesus Video” aintel Saksa televisioonis minisari. Inglise keelde on Eschbachilt tõlgitud küll vaid kaks romaani: „Die Haarteppichknüpfer” ja „Herr aller Dinge”. See-eest on teda aga avaldatud teistes keeltes (prantsuse, itaalia, vene, poola, türgi ning isegi jaapani). Eesti keeles on temalt seni ilmunud vaid läbilöögijutt "Juuksevaibakuduja" Arvi Nikkarevi koostatud kogumikus "Nekromanteion" (ja nüüd siis ka kaks lühijuttu Reaktoris).

Loe edasi...

Ta alustas lapsena ja loobus, ta proovis noore naisena, kuid loobus jälle. Päevad läksid, kuud ja aastad möödusid ning ta läks uuesti teele. Kas nüüd?

Reaktoris siiani avaldanud kolm juttu, neist kaks ilmusid kogumikus "Tuumahiid 1", Tea Lall saavutas viimasel kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel kolmanda koha. Kirjelduse järgi pole tegu küll ulmega, kuid ega iga päev Reaktori autoreid romaanivõistlusel pärjata. Nii on paras aeg teha väike ülevaade, mida on Tea Lall varem meil siin Reaktoris või ka mujal avaldanud.

Esimene tema jutt ilmus kohe päris esimeses Reaktori numbris, oktoobris 2011, ja selleks oli " Kui süda ei sure". Etnoõudus, milles on jõhker mõrv ja ka lagunevaid laipu, kuid nagu ühes korralikus kõhedas jutus pole veri ja laibalehk mitte see, mis on kõige kõhedam. Tema teine jutt, "21.

Loe edasi...

Ulmeühingu aastakoosolek 2015



Aastakoosolek toimub 4. aprillil Tartus Raekoja plats 14 kell 16.00-17.30. Sissesaamiseks helistada ukse kõrval olevat kella või helistada 53337582. Aastakoosolekud on olnud avatud – see tähendab, et kedagi ei aeta ära, kui ta ka liige ei ole. Samas on võimalik ka liikmeks astuda.

Eesti Ulmeühingu üldkoosoleku päevakord 04.04.2015
Toimumiskoht: Tartu, Raekoja plats 14
Algus kell 16.00
Lõpp kell 17.30

1. Koosoleku juhataja ja protokollija valimine
2. Liikmelisus ja liikmemaksud
3. 2014. aasta aruande kinnitamine
4. Uuendatud põhikiri
a. arutelu
b. hääletamine
5. Auliikme nimetamine
6. Presidendi valimine
7. Ülejäänud juhatuse valimine
8. Estcon ja muud plaanid
9. Jooksev info

Ulmeühingu 20. juubel



Kõik ulmesõbrad on oodatud pidama ulmeühingu 20. sünnipäeva 4.04.

Loe edasi...

Alustaksin seda arvustust tegelikult Jürkalt pärit mõtteteraga, mis tal tekkis „Jodorowsky Dune'i” vaadates, hetkel mil ekstaatiline filmimees Alejandro Jodorowsky seletas, kuidas ta Frank Herberti suurromaani vägistas ja vägistas... kuid vägistas armastusega..., mispeale läks Jüri mõte uitama. Ta leidis, et tänapäeva lavastajad isegi ei vägista, pigem näpitakse niisama või käiakse tuimalt üle ning mingit armastust ei paista kusagilt. Seda mõtet edasi arendades on see, mida filmis Gromovi „Arvestajaga” tehti üks kuiv, raha nimel ette võetud pilastamine.

Mis on Gromovi „Arvestaja”? See on lugu ühest alati kainelt ja küüniliselt kõiki olukordi läbi mõtlevast mehest, kes külmalt ja masinlikult kalkuleerides end igast sitast ja porist läbi lohistab, kuid end viimaks siiski nurka kinni mängib. Seejuures muudavad loo pikkus ja kirjelduste ning ohtude „visuaalsus” selle igati sobivaks filmistamise objektiks.

Loe edasi...

Tartu Linnaraamatukogu II korruse fuajees võimalik vaadata näitust “Küberpunk ja aurupunk”. Uurime näituse kohta lähemalt näituse koostajatelt Tiina Sulelt ja Yaroslava Shepelilt.

Mida näitusel näha saab?

Tiina: Näitus tutvustab ulmekirjanduse alamžanre küberpunk (cyberpunk) ja aurupunk (steampunk) ning heidab põgusa pilgu ka vastavate žanritega määratletavatele filmidele, koomiksitele, muusikale, kunstile, mängudele, moele ja elustiilile.

Miks just auru- ja küberpunk? Kuidas sa selle ideeni jõudsid?

Tiina: Mõte teha küberpungist näitust on mul üsna kaua peas keerelnud. Mulle meeldib küberpunki lugeda ja eesti ulmelugejatele üldiselt meeldib vist ka – vaata või stalkerivõitjate nimekirja, seal on küberpungilikke lugusid päris palju. Aga küberpunk on mu meelest üldtoonilt ikkagi natuke nukker või düstoopne žanr ning tasakaaluks sobis mu meelest kenasti sinna kõrvale rõõmsam ja mängulisem, üha enam populaarsust koguv aurupunk.

Loe edasi...

Connie Willis ehk täisnimega Constance Elaine Trimmer Willis (s. 31.12.1945) on ameerika ulmekirjanik, kes on võitnud rohkem Hugo ja Nebula auhindu kui ükski teine autor – 11 Hugot ja 7 Nebulat, sealhulgas mõlemad auhinnad ka romaanide “Blackout” ja “All Clear” eest. Samad auhinnad on pälvinud tegelikult kõik tema ajarände käsitlenud teosed, mille peategelasteks on Oxfordi ülikooli ajalootudengid, kes käivad välitöödel nii suure katku ajas, ristisõdades kui ka Teises maailmasõjas, viimasest jutustavad praegu tutvustatavad teosed. Ajas rändamist korraldab osakond, mis määrab aja- ja kohakoordinaadid, kuhu ajarändur saadetakse ja kust ta saab tagasi tulla kokkulepitud ajal. Läbipääs ei avane juhul, kui on oht, et keegi kõrvaline isik seda näeb. Samuti on võimalik sattuda “libisemisse” või „nihkesse” (slippage) nii ajas kui ruumis, kui reisimist korraldav süsteem tunnetab ohtu.

Loe edasi...

2015. Issanda aasta 13.–15. veebruaril toimus Sauga Avatud Noortekeskuses sõjamängude laager, kus nagu nimigi ütleb, mängiti peamiselt sõjamänge. Korraldajate üllatuseks võttis üritusest osa planeeritust kaks korda rohkem mängijaid – täpselt 20. See on sõjamängude vähest populaarsust Eestis arvestades täiesti korralik number (võtame võrdluseks Brain Gamesi poolt korraldatud lauamängulaagri, kust võttis osa üle 100 inimese). Mänge oli igast mastist: ulmelisi, olmelisi, ajaloolisi ning vähem ajaloolisi. Mängijate kasutuses oli kaks suurt laudadega varustatud saali, saun ning mahukas sauna eesruum, mis samuti mängude eest ei pääsenud. Lava peal korraldaja teada ühtegi mängu ei mängitud.

Loe edasi...

Zombid ehk elavad laibad on tänapäeva meelelahutusmaailma lahutamatu osa: tehakse zombi laua-, arvuti- ja rollimänge, igal aastal vändatakse lugematu hulk linateoseid ning HÕFFil võib näha juba traditsiooniks saanud zombie-walki. Ei ole täheldanud, kas Läänemaailmas hakkab see vaimustus vaikselt vaibuma, kuid igaljuhul on see lõpuks jõudnud ka Eesti mängutegijateni. Mis ja kuidas? Kohe uurime.

Indrek Vändrik on saanud hakkama enda sõnul (tsiteerin) „retro platvormmänguga, mille üks eesmärke on taaselustada kohalik multiplayer mängimine, kus mängivad sõbrad istuvad ühe diivani peal ja saavad koos mänguelamust nautida“. Graafiliselt kohmakas (kuid pikslilisus oli ilmselt täiesti taotluslik), kuid esimesel pilgul täiesti korralik mäng, mida eestlased on mitme aja jooksul välja andnud.


Mängus ZombieRun oled sina (koos sõpradega) üks mängutegelane, kes satub täiesti juhuslikult zombisid täis metsa ja alustab oma otsinguid sealt välja.

Loe edasi...

Tartu Lühilarbifestival



7.-8. märtsil toimub Eesti esimene lühilarbifestival, kus omaloodud mänge esitlevad meie oma mängujuhid! Mänge on palju ja üks ulmelisemaid neist on Mandi koostatud kosmoseseiklus Estronaudid, kus Eesti Kosmonautika Instituudis on teadmisi omandamas esimene lend kursuslasi. Mängijad, noored estronaudid on läbinud palju katseid, omandanud hunnikus teadmisi ja jõudnud olulise verstapostini. Minnakse esimesele õppe-kosmoselennule. Neid juhendab vana kosmosehunt, kapten Lembit Tamm, legendaarne mees, esimene eestlasest kosmoselaevakapten. Teda abistab navigaator-insener Leida Lepik, sama legendaarne esimene eestlannast estronaut. Tiir ümber Maa võib tunduda väike samm ühele kursusele, kuid eestlusele kosmoses on see meeletu hüpe tähtedeni. Mänguks vajalik – musta värvi T-särk, Windowsiga sülearvuti.

Rohkem infot: https://talf2015.wordpress.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia



Põrmust tõusnud
Ray Bradbury
Orpheuse Raamatukogu
Tõlkinud Eva Luts ja Liisi Ojamaa

Ulmekirjanduse suurmeister Ray Bradbury koondas 2001. aastal ühtseks tervikuks kokku oma kuulsaimad 1940ndate lühilood ning mõned hilisemad palad, mida seob ühtne tegelaskond, lisas uut täitematerjali ning sai tulemuseks võrratu kollaažromaani, milles on alles seda ehedat lapsepõlvenostalgiast ja halloweenist kirjutavat lüürilist ja õõvastavat Bradbury’t.

Loe edasi...

Tõlkinud Rauno Pärnits.

Härra president, minu daamid ja härrad, ma kasutan ülekande alguseni jäävat aega selle projekti tehniliste tagamaade täpsemaks selgitamiseks. Nagu teile võib-olla meenub – see käis toona pressist läbi – õnnestus 1999. aasta lõpus Berkeley teadlastel esimestena ühendada kassi silmad arvutiga nii, et kuvaril näeb seda, mida silmgi. Mõne aja pärast—kuidas seda nüüd öeldaksegi – leidsid selle uurimisrühma juhtivad liikmed pakkumise piisavalt atraktiivse olema, et vahetada Berkeley Langley vastu ja oma töö tulemusi enam mitte avaldada. Andsid teaduse oma maa teenistusse – suurema summa raha eest loomulikult. Aasta pärast töötas see, mis kassisilmadega toimis, ka linnusilmadega ja aastaks 2001 olid komplekti kuuluvad saatjad piisavalt väikesed ja kerged, et neid silmadesse sisestada. Kas mäletate Gaddafi aia ülesvõtteid? Pistrik, mille me talle läbi vahendaja sokutasime... Uhke lind.

Loe edasi...

Tõlkinud Rauno Pärnits

1999. aasta päikesevarjutuse-eelsel nädalal oli taevas põrgu lahti. Inglid-sõnumikuulutajad sähvisid edasi-tagasi, halleluujalauljate esinemised jäeti mitmeid kordi ära ja inglid-rõõmukuulutajad paistsid silmnähtavalt rõõmutumad kui tavaliselt.
"Nagu üldiselt teada peaks olema," avas peaingel kriisiistungi, seejuures üles taevakehade liikumisgraafiku poole osutades, "toimub Euroopa kohal 11. augustil täielik päikesevarjutus."
"Tore," rõõmustas kaitseinglite eskadrilli ülem.
"Jaa, muidugi." Peaingel heitis talle täiesti morni pilgu. "Kahtlemata üks kütkestavamaid looduslikke vaatemänge, mille šeff on leiutanud – ainult et situatsioon on selline, et meid on ninapidi veetud, nii et ma küsin endalt, millega kaitseinglid viimasel ajal õigupoolest tegelenud on?"
"Oma tööd teinud," kaitsesid end küsitud. "Nagu tavaliselt."
"Ninapidi veetud?" küsis teine ingel. "Kelle poolt?"
Peaingel ohkas.

Loe edasi...

Palun andke ometi see peavalutablett siia! Ja tooge klaas vett ka!
Ei, ma ei suuda seda jubedat lärmi minu kontserni akende all kauem välja kannatada. Vahi, millised loosungid! „Sina saad Kanaari saartel värsket õhku hingata, meie mitte!“
Kõlupead! Kust te seda võtate, et Kanaari saartel on hingamiseks õhku? Mingit õhku seal pole, on samasugune heitgaaside ving nagu meilgi. Autosid on seal varsti sama palju, kui Tokyos.
Teie muidugi usute, et minu elu on lust ja lillepidu. Tobud. Eile seisis minu limusiin viis tundi järjest liiklusummikus. Nõupidamise olin sunnitud läbi viima telefonitsi, otse autost. Peavalu läks üha hullemaks. Minu autojuht viidi pärast kiirabiga haiglasse. Heitgaasimürgitus…
Misasja? Ah, te, mässajad seal akna all, nõuate, et ma pean vähem autosid tootma? Ei tea, miks? Neid ju ostetakse! Ja kuidas veel! Eriti sestsaadik, kui meil töötab see noor geenius, Krändi (on tänapäeva noortel alles nimed!).

Loe edasi...

Arkadi toksis parasjagu oma ainsa käega vanaaegsesse kassaaparaati õhtust saldot sisse, kui väljas käis pauk. Mitte tavaline õhtune pauk, mida eneseimetlusest pungil tattnokad naljaviluks nurga taga lasid, vaid päris tõsine plahvatus kohe. Maja põrutuskindlad plastikaknad tärisesid, asjad kukkusid letilt-laudadelt maha, Arkadi kõrvad läksid lukku kui ihnuskoi rahakott. Peast lõikas läbi valu, mis ta kolpa justkui saagima asus. Mees ohkas ja üritas rahuneda, mõttes maailmavalu ja invaliiditoetus, silmad punnis pisaraist ning helkimas väsitava päeva vihast. Neetud korravalvurid olid isegi siin, Kuul, ning olid tõenäoliselt taas mõne õnnetu desertööri kinni pidanud ja tema vesti külge õigluse nimel granaadi või paar kinnitanud. Juba viies kord viimase kahe nädala jooksul. Midagi oli tõsiselt korrast ära.

Loe edasi...

Ristol polnud häda midagi, ainult vandus teine kuradima palju. Ta oli juba kooliajal lobeda suuvärgiga olnud, aga peale Soome tööotsa ei tundnud ma teda enam äragi. Vaatasin küll Maximas, et on nagu Risto näoga mees, aga nii kui suu lahti tegi, tuli sealt kakskeelset raiska ja hoorapoega, nii et ma mõtlesin talle esiti pasunasse sõita.
„Võta vähe tagasi,“ andsin talle kerge tou ribidesse. Meie ümber oli kogunenud umbes tuhat vanaeite, kes meid vihaselt põrnitsesid. Ma pole mingi näitleja, tähelepanu mulle ei meeldi. Mina olen mees ja ajan oma asja.
„Lähme mujale," panin talle ette.
Läksime Valli baari. Ikkagi jällenägemine, see nõudis vähe kultuursemat tähistamist.
Esimese pudeli järel mörises Risto veel vihaselt „hoorapoegi”, aga pärast teist muutus juba lahkemaks. Kolmanda järel hakkas kobades oma lugu rääkima.
Risto oli kohe pärast kooli Soome läinud.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Peatoimetaja veerg 02/15
Intervjuu: Andreas Eschbach
Reaktori kirjutaja - Tea Lall
Ulmeühingu aastakoosolek, juubel ning Estcon 2015
Filmiarvustus: Arvestaja
Näitus: Küber- ja aurupunk
Connie Willis: Blackout ja All Clear
Kevadine sõjamängude laager Saugal
Mänguarvustus: ZombieRun
Ulmkonnakroonika 2/15
Kirjastuste uudised 02/15
Tõlkejutt: Lendav silm
Tõlkejutt: Miks päikesevarjutuse ajal peab alati sadama
Jutt: Taruaeg
Jutt: Koristajad
Jutt: Muumitroll
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0662)