Aasta esimene Reaktor on ilmunud. Onu Kalver (kellel oli muide ka endal just sünnipäev) soovib õnne Roger Vadimile. Raul Sulbi analüüsib põhjalikult vana ja uue „Trifiidide päeva” tõlget ning erinevaid põnevaid raamatuarvustusi on taas rekordiline kogus. Mairi võtab ette „Võlurid”, Leila kirjutab Gaimani teosest „Eikusagi”, Tõnis Hallaste arutleb teose „Viimased kümme tuhat aastat” ja inimkonna tulevikuväljavaadete üle ning Ove annab nuuti Õismäe errorile. Siinkirjutaja ise aga vaatleb kui täpselt on välja kukkunud Houellebecqil Lovecrafti analüüsimine.

Intervjuudega on viimased kuud olnud üsna kaootiline seis. Püüame seda parandada ja need taas regulaarsemaks saada ja küsitletavate ringi laiendada kirjanikelt ja mängude-filmide loojatelt ka teistele aladele. Näiteks see kuu küsitlesime Sash Uusjärve – tõlkijat, kelle poolt eestindatud tekstidega on iga vähegi ulme vastu huvitundev inimene kindlasti kokku puutunud.

Loe edasi...

Kes sa oled?
Ah, kohe lajatatakse eksistentsiaalse küsimusega? :D
Inimene. Ema, vanaema, tütar ja õde. Sõber, kallim ja vaenlane. Kolleeg ja partner, koolikaaslane ja õpetaja. Tõlkija ja toimetaja, lugeja ja kirjutaja. Kaalud ja kukk, pihlakas ja raisakotkas. Tüütus ja muusa, kokott ja nunn.
„Olen see, kelleks te mind peate. Ma pole täna enam see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna,“ kui tsiteerida klassikuid ;)

Kuidas sa end lühidalt iseloomustaksid? Nii isiku- kui ka loovisikuna?
Ma usun, et olen loovisikuna täpselt samasugune kui isiksusena, ega neil kahel asjal pole vist võimalik vahet sisse teha. Mul seda lülitit ei ole, et klõps, ja lähen töörežiimi. Olen emotsionaalne ja mulle meeldivad inimesed, nii ka tõlkimisel – mul peab tekkima tekstiga emotsionaalne side, see peab mulle meeldima, peab mind kõnetama … või vähemalt peaks suutma sellega kuidagi positiivselt suhestuda.

Loe edasi...

John Wyndham «Trifiidide päev». Inglise keelest tõlkinud Aivo Lõhmus. Eesti Raamat. Tallinn 1990. 224 lk.
John Wyndham «Trifiidide päev». Inglise keelest tõlkinud Helen Urbanik. Hea Lugu. Tallinn 2015. 301 lk.




On Eesti oludes üsna harukordne ja ebatavaline, et ühest ja samast välismaisest ulmeraamatust oleks meil olemas mitu erinevat, kuid üldises tähenduses siiski kaasaegset tõlget. Viimasest ajast on näiteid, kus tõlkija on uustrüki jaoks oma enam kui paar kümnendit vana tõlke lause-lause haaval üle käinud, nii et nimetab seda ise pigem uustõlkeks, aga ometi on see siiski ju ühe ja sama inimese tehtud, tõsi, professionaalselt kogenuma ja oskuslikuma, aga ikkagi sama inimese, loojanatuuri oma. Pean siinkohal mõistagi silmas Karin Suursalu tõlgitud Philip K.

Loe edasi...

Annan teada, et Ulmeühingu aastakoosolek toimub veebruari teisel reedel, 10. veebruaril, Tartus, aadress Raekoja plats 14 (Metsavana töö juures). Algus kell 17.30 (päevakava ja muud materjalid lisades). Sisse saamiseks helistage alt Metsavanale (53337582).

Ootame maksimaalset osavõttu. Kes ise tulla ei saa, võib kedagi kohale tulijatest volitada. Selleks tuleks manuses olevasse volikirja kirjutada inimese nimi, keda te volitate (aga teavitage ikka neid ka, kellele te volituse tahate anda) ja enda nimi alla ning saata e-allkirjaga volitus aadressile juhatus@ulme.ee (igasugused tavameilid arvesse ei lähe - ainult digiallkirjaga failid või reaalse allkirjaga paberid, mis on kellelegi kaasa antud, kes kohale tuleb). Tegime sel aastal ka volikirja blanketi, mida saab e-allkirjastada, et ei peaks ise välja mõtlema, milline see volikiri peab olema.

Loe edasi...



Vana hea nipp, millega soovitatakse publik kohe esinemise alguses enda poole võita, on see, et no räägi üks nali. Et natukenegi eristuda, siis ma räägin ainult selle osa naljast, mis seekordse õnnitletavaga seondub. Prantslane tuleb külla armukesega, lahkub perenaisega ja järgmisel hommikul mõtleb, et huvitav kellega mu naine sel ajal oli. 26.01.1928 sündis Pariisis prantslanna ja valgekaartlasest ohvitseri perre Roger Vadim Plemjannikov. Põhiliselt tuntud lavastaja ja stsenaristina. Värvika lapsepõlve ja suurepärase „maa liikus mu all“ legendi autor. Prantslane, kelle elukaaslaste ja abikaasade koguarv on inspireerinud Onu Bella loo „Armukeste kari“. Võib-olla.

Loe edasi...

Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat” hakkas mulle huvi tekitama põhjusel, mida keskmine ulmelugeja ilmselt oluliseks ei pea. Raamat kandideeris Betti Alveri debüüdipreemiale. Nominentide seas oli ka luuletaja Silvia Urgas, kelle debüütkogu oli terve hulga kultuuriinimeste aasta oodatuim teos ning paljude lugemisnimekirjade tipus. Olin kindel, et Urgas saab ja saigi – aga ootamatul kombel jäi jagama Andris Feldmanisega. Kohalikud ulmikud vahel pelgavad, et ulmel olevat kuidagi madal staatus kirjandusmaailmas – olgu pälvitud preemia üheks vastuväiteks ja tehtagu, et mitte erandiks.

Raamatu sündmused leiavad aset umbes kahesaja aasta kauguses tulevikus. See on postapokalüptiline heaoluühiskond, kus masinad on võtnud inimestelt töötegemise vajaduse ja sellega ühtlasi röövinud elult igasuguse tähenduse. Tänavad on tühjad, maju on rohkem kui inimesi ja isegi järelejäänuid kammitseb kõikjalvaritsev enesetapuiha.

Loe edasi...

"Sügis inimtühjal Eesti saarel. Mahajäetud ja räämas mõisahoonesse saabub seltskond noori, kes siia uut elu plaanivad. Vana maja peidab endas aga saladusi, hämaruses vilksatab minevikuvarje ning öösel hakkab mõisa kinni jäänud lugu end tasapisi ilmutama. Miski pole nii, nagu esmapilgul näib ...
“Et sa kaotaksid kõik” on üleloomulike sugemetega tume põnevik, mille tõukepunktiks on lavastaja (Jaanika Juhansoni) soov katsetada teatrilaval põnevus- ja õuduslugudest pärit motiive."



See oli kõik, mis netiavarustes selle etenduse kohta leidus, nii et täpselt selliste teadmistega läksin ma ka ühes sõbraga esimest korda elus Endla teatrisse. Mis tähendab, et mul polnud halli aimugi, mis mind ees ootab. Ma igastahes ei oodanud midagi säärast.

Tume – jaa, päris kindlasti.

Loe edasi...

Star Wars: Rogue One ehk maakeeli „Tähevarred 71, kuskil miskit toimub”

Juba tükk aega pole ma filmitreilereid vaadanud, osalt selleks, et filmide ainsaid põnevaid kohti enda jaoks mitte ära rikkuda, kuid peamiselt veel argisemal põhjusel: mul pole lihtsalt meeles neid vaadata. Tähevarred 16: porgandite öö, ei olnud siinkohal erandiks - alles pärast kino uksest sisse astumist sain teada, et tegu pole ei originaaltriloogia, eelloo-triloogia ega ka eelmise talve jõu tärkamise filmi järjega, vaid täiesti uue looga. Ohkasin raskelt ning mõtlesin surnud hobusest, mida ikka veel väsimatult pekstakse.

Lugesin selle tutvustuse kirjutamiseks „Tähevarred 37: Küüslauguleivad dipikastmega” Wikipedia sisukokkuvõtte uuesti läbi ja olen hämmingus, kui pikka sisukokkuvõtet saab sellest filmist kirjutada. Minu isiklik sisukokkuvõte oleks, et kurva minevikuga peategelane leiab oma mässajalikule elulaadile uue ja õilsama väljundi.

Loe edasi...

Võtsin Michel Houellebecqi Lovecrafti teemalisse teose "Maailma vastu, elu vastu" kätte tugeva eelarvamuse, isegi vastumeelsusega. Peamine küsimus oli mul peas: mida võib siis üks prantsuse haritlane veel sel teema öelda, rohkem kui seda suudavad inimesed, kes on uurinud Lovecrafti pikki aastaid või teda suisa isiklikult tundnud. Lovecrafti fännina ei saanud ma jätta samas ka antud teost lugemata, ühesõnaga olin justkui ebamugavas sundolukorras.

Nüüd raamatut lugenuna võin öelda, et tunnen üheaegselt nii kergendust kui ka pettumust. Kergendus tuleb sellest, et autor on ikkagi Lovecrafti fänn ja teoses leidub mitmeid huvitavaid analüüse ja mõttearendusi. Pettumus tuleb aga üllatuseks samuti sellest tema fänlusest. Houellebecq tundub üldistavat ja tähtsustavat asju üle. Põhimõtteliselt üritab Houellebecq harutada lahti miks H. P. Lovecraft oli geniaalne, ja püüab seda seletada tema isiksusomadustega, vajadusel mõnda detaili unustades või teist paisutades.

Loe edasi...

Algatuseks pean tunnistama, et suhtusin raamatusse kerge eelarvamusega, kuid võin siiski kiirelt lisada, et lugu osutus siiski kardetust märksa meeldivamaks. Ma ei ole varasemalt Grossmani loominguga kokku puutunud, kuid raamatu tagakaane tekst ning internetiavarustest leitu ei andnud loole just kuigi palju lootust. Olles niisiis lugenud, et tegemist on Harry Potteri raamatusarja ja Narnia lugude paroodiaga, helises peas mitmeid häirekelli ning kui ma võtaksin „Võlureid“ eelmainitud raamatute paroodiana, siis oleksid nii mitmedki neist ehk õigustatudki.

Mõlemad eelmainitud sarjad on kirjutatud noort ja väga noort lugejat silmas pidades ning sel moel ka üksjagu parodeeritud nii filmides kui raamatutes, kuid Lev Grossman vaatab silma täiskasvanud lugejale. Mitte isegi niivõrd noorele täiskasvanule, vaid inimesele, kelle maailm on aastate jooksul juba enam-vähem stabiilselt paika loksunud, mis omakorda ei tähenda kindlasti seda, et raamat nooremale lugejale lugemiseks ei sünni.

Loe edasi...

Viimasel ajal ilmub minu suureks rõõmuks järjest rohkem uusi nägusid Eesti ulmekirjanike sekka. Steven Vihalemb (või steven vihalemb, nagu raamatus seisab) on üks neist, kellest ma mitte midagi varem kuulnud ei olnud. Kiitis seda teost aga paljudele ulmikutele tuttav Mart Kalvet, kes antud raamatu ka toimetas, mistõttu see ka mulle silma jäi. Uudishimu on vastik asi, mis paneb uusi asju proovima, kuigi elu on selleks ilmselgelt liiga lühike.

Kaanekujundus ei ole sellel raamatul midagi sellist, mis otseselt poest ostma tõmbaks. Kaanel ilutsev Õismäe kaart on küll tore, kuid ehk temaatikat lisada püüdvad värvilised jutid jätavad kaugemalt mulje justkui oleks tegu, vabandust väljendi pärast, linnusitalarakaga, millest on mõni laps oma mänguautoga läbi sõitnud. Ma loodan, et see ei olnud kujundaja eesmärk, või kui oli, siis on ta suurepäraselt sellega hakkama saanud.

Loe edasi...



2015. aasta märtsis tutvustasime oma lugejatele Nicola Piovesoni poolt tehtavat filmi „Supersesso ’70“. Nimetatud film küll finantsiliste puudujääkide tõttu ilmavalgust ei näinud, kuid nüüd on Eestis elaval Itaalia filmirežissööril käsil uus projekt. “Attack of the Cyber Octopuses” ("Küberkaheksajalgade rünnak") on retro-futuristlik küberpunk lühifilm, kus linnaelanikke ahistavate robotkahjurite juhtumit asuvad uurima tehissilmaga detektiiv ning tema kaks partnerit.

Lugu leiab aset Neo-Berliinis, 2079 pKr. Tume ja vihmast ligunenud linn, mille on vallutanud megakorporatsioonid. Ainus viis elu nautimiseks on ühendamine end küberruumi ning tehes "binaarne reis". See on kübernarkootikum, mis praeb neuroneid, kuid lubab tunnet, mis parem, kui sada orgasmi korraga.

Filmi eesmärgiks on taastada kaheksakümnendate ulmefilmide ilme ja tunnetus, jättes kõrvale CGI ning chroma key kasutamise.

Loe edasi...

Käesolev väljaanne on uusim versioon Neil Gaimani fantaasiaromaanist „Eikusagi“. Algselt telesarja stsenaariumiks kirjutatud lugu kasvas oma žanri mõõtmetest välja, omandades uusi tahke, mida polnud võimalik filmilindile jäädvustada. Nõnda sündis raamatu esimene variant, mis ilmus 1996. aastal.
Erinevalt algsest, eesti keelde tõlkimata, versioonist on teises ja viimases „Eikusagis“ on täpsustavad kirjeldused lugejaile, kes pole Londoni metrookaartidega tuttavad. Lisaks on kasutatud seni sahtlisse seisma jäänud mustandeid. Autori sõnul ei ole tal kombeks kirjutada järgesid, kuid ta ei välista tulevikus „Eikusagi“ maailma tagasi pöördumise võimalust.

Romaani sündmused leiavad aset Londonis. Investeerimispangas töötav kontoriametnik Richard Mayhew, kes on oma eluga igati järje peale saanud, satub ootamatult Londoni all laiuvasse luupainajalikku maailma. Ta kaotab oma töö, kihlatu, korteri ja kogu senise elu. Ülailmas pole teda enam olemas.

Loe edasi...

Nõukogude diafilm "Aastal 2017" | FOTO: Sergey Pozdnyakov,

Filmi nimi ongi «2017. aastal», autoriks V. Strukova ja V. Ševtšenko. Kunstnik Leonid Smehhov, tootjaks stuudio Diafilm. Tehtud on see Vladimir Ševtšenko 1957 aastal jakirjas «Semja i škola» ilmunud jutu "V 2017 godu" põhjal. Pildid avaldas vastu aastavahetust sotsiaalvõrgustikus VKontakte Peterburi elanik ja kollektsionäär.



Nõukogude diafilm «Aastal 2017». Autorid V. Strukova ja V. Ševtšenko, kunstnik L. Smehov. Stuudio Diafilm 1960 / Sergei Pozdnjakov,

Loe edasi...

Ulmestaar.


Meie sellekuine ulmestaar Oudekki Loone on kahtlemata kõigile lugejaile tuntud oma poliitilise tegevuse poolest. Kuid ilmselt teavad vähesed, et lisaks on tegemist ka suure ulmesõbraga, kes näiteks arvustanud baasis ning osalenud sf2001 ulmelistis.

1. Mida praegu loed – C. J. Cherryh „Intruder“

2. Mis naelutab raamatu külge – Esiteks, maailma loomine. See, mida ma ulmekirjanduses ilmselt kõige rohkem hindan, on tervikliku, süsteemse uue maailma loomine, koos kõigi oma sotsiaalsete suhete, korralduste, ühiskonnaklasside, majandusega – ja sellega, kuidas intelligentsed olendid selles toimivad. Tegelikult ei ole selliseid autoreid väga palju, kes suudavad terviklikke maailmu luua, seesama eelpoolmainitud Cherryh on üks neist, kuid klassikutest kindlasti ka Asimov ja Tolkien ja Strugatskid (ja paljud teised, aga kõik ei mahu siia kirja).

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia





Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist
Heinrich Weinberg
Sari: Sündmuste horisont

Teckland Leathercord on tavalise kolkaplaneedi kolkaülikooli lektor – vähemalt enda meelest. Ühel päeval aga tapetakse jõhkralt ta naine ja süüdistatakse selles teda...

„Teckland Leathercord!!!” kõlas kusagilt eemalt vali hüüd.
Võpatasin (nagu omal ajal, kui isa oli mind pahanduselt tabanud) ja pöördusin vaatama, kes mind hüüdis. Turvakontrollist rabeles läbi seltskond tegelasi, kelle väljanägemine ja käes olevad relvad lubasid neid pidada mingit sorti seadusesilmadeks. Kõlas ehmunud hüüatusi ja tekkis tagasihoidlik segadus – tavakodanikud ja jaama teenindav personal reageerisid relvadele ülemäärase ärevusega.

Loe edasi...

Kui lõunat valitseb kaos, siis põhjas kehtib kord ja geomeetria. Kõik on näinud fotot sellest Rootsi või Soome bussipeatusest, kus inimesed sümmeetriliselt reas seisavad, iga seisja vahel 1,2 meetrit vaba ruumi. Itaalias liibuksid kõik kohe üksteise vastu, teeksid nilbeid komplimente, näperdaksid üksteise õliseid juukseid, alustaksid löömingut ja jõuaksid äragi leppida, enne kui buss kohale jõuaks.
Siin midagi sellist ei toimu. Tõsi, praegu ootab trolli juba liiga palju inimesi, et neid sirgjoonele annaks lükkida, seetõttu on nad ennast paigutanud lõikuvate diagonaalidena, just nagu viie silmaga täringuküljel. Vahe halli peaga naise ja punase jakiga tudengitüdruku vahel on täpselt 1,2 meetrit. Sama pikk maa lahutab tüdrukut nahktagiga meesterahvast, pruuni seljakotiga koolipoisist ja viisaka välimusega keskealisest prouast, kes seisab prügikastile kõige lähemal. Kõigi teiste ootajate vahele on mõõdetud sama pikk vahemaa.

Loe edasi...

"Reaktor alustab kolmeosalise järjejutu "Pilvelinna Bluus" avaldamist. Loo autor, Rait Piir vaatleb tulevikus aset leidva Veenuse koloniseerimist läbi küberpungi prisma, arutledes samal ajal koloniseerimise poliitiliste aspektide üle: „Kuidas võiks valitsusvälised osalejad toimida eraldi suveräänse poliitiliste üksustena maavälises koloonias?“ Loost ei puudu ka küberpungilikud mastaapsed vandenõud ning saladused, mis võiks muuta kogu inimkonna arengu edasist kulgu.

Rait Piir on meedia ja ajakirjanduse taustaga autor, keda huvitab kergemate tehnoloogiate, eriti sotsiaalmeedia ja võrgustatuse mõju poliitikale ja sotsiaalsele korrale. Piir on kirjutanud sõjatehnolooia ja julgeolekuteemalisi artikleid Delfi tehnikaportaalile Forte. Enda sõnul on Piir olnud tugevalt mõjutatud Jaapani ulmest, tuues välja teosed nagu "Ghost in the Shell", "Psycho Pass", "Texhnolyze", "Ergo Proxy", "Eve no Jikan" ja "Pale Cocoon"
.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Peatoimetaja: 01/17
Intervjuu: Sash Uusjärv
Kaks tõlget – kaks erinevat eesti keelt
Ulmeühingu aastakoosolek
Palju õnne, Roger Vadim
Raamatuarvustus: Viimased tuhat aastat
Et sa kaotaksid kõik ehk Õudselt põnev tumepõnevik
Star Wars: Rogue One
Raamatuarvustus: Houellebecq maailma ja elu vastu
Raamatuarvustus: Lev Grossman „Võlurid“
Raamatuarvustus: 6ism2e_dpi_error
Küberkaheksajalad tulevad
Raamatuarvustus: Neil Gaiman „Eikusagi“
Kurioosum 01/17
Ulmkonnakroonika 01/17
Uudiskirjandus 01/17
Jutt: Trollipeatuses
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 1.
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0205)