Lumi tuli ja lumi läks, Reaktor toodab aga senini mõnusat ulmekiirgust. Sel kuul teeme tagasivaate eelmisesse aastasse ning tutvume kunstnikega, kelle pilte Reaktor on häbenematult oma digikaanel kasutanud. Henryk ja Ragnar kirjutavad meile selle aasta oodatuimatest ulmefilmidest ning Riho Välk tutvustab raamatusarja "The Expanse". Ka ilukirjanduse armastajad leiavad sellest numbrist maiuspalasid. Avaldame paar tõlkejuttu, mis tänu meie tublidele tõlkijatele nüüd ka maakeeles loetavad on, ja loomulikult ei unusta me ka Eesti algupärast loomingut.

Käimas on ka logokonkurss, mille tähtaja lükkasime edasi 15. veebruarile ning lisaks lasime reegleid pisut lõdvemaks. Nimelt ei ole konkursitöö puhul oluline enam vektorgraafika kasutamine. Soovitan kõigil kunstihuvilistel lugejatel kätt proovida - kaotada pole midagi, kuid võita küll.

Reaktor ootab lisaks uudisvihjetele ja artiklitele heameelega täiendust ka toimetusele.

Loe edasi...

Oleme küll iga kuu saanud uhkeldada Eesti kunstniku tehtud kaanepildiga, kuid oleme nad muus osas teenimatult tähelepanuta jätnud. See viga peab saama parandatud. Nemad siin on hakkama saanud viimase aasta kaanepiltidega ja otsustasime oma kunstnikke-kaastöölisi lugejate rõõmuks paari küsimusega piinata.

1. Kaua sa oled joonistamisega tõsisemalt tegelenud?
2. Millisest kunstnikust/stiilist oled kõige enam vaimustunud?
3. Kas sul on oma joonistamisega-kunstiga tulevikuks suuremaid plaane/unistusi?
4. Mida pead oma suurimaks saavutuseks?



Loe edasi...

Kahe aasta pärast tähistab Eesti Vabariik oma sajandat sünnipäeva. Sellega seoses on Reaktori käigushoidjatel tekkinud ambitsioonikas idee kaardistada Eesti ja eestlaste jalajälg kogu maailma ulme mastaabis. Ilmselgelt ei saa see olema väga suur, kuid siiski on juba poolsada kirjet andmebaasi korjunud. Kuid kuna mitte keegi ei jõua silma peal hoida kogu ilmunud ulmekirjandusel, siis palub Reaktor kõigi paljulugenud ja -lugevate ulmefännide abi täiendamaks juba olemasolevat andmestikku. Ootame vihjeid või veel parem täpseid andmeid eelkõige tekstide kohta, kuid ära ei põlata ka ühtki infokildu filmidest, koomiksitest jms ulmelisest, milles Eesti või eestlased kasvõi põgusalt mainimist leiavad.

Loe edasi...


Tähelepanu: siinne tekst sisaldab põnevate keerdkäikude rikkumise vältimiseks veidike tahtlikke ebatõdesid.

Kõik algas sellest, kui üks noorulmik, kellele ma olin sünnipäevaks kinkinud Euromandi ja paar Täheaega, kinkis mulle sünnipäevaks selle sarja esimese raamatu ja muigas: „See kindlasti meeldib sulle“. Ma ei pidanud pettuma.

Keskendun käesolevas tutvustuses eelkõige sarja maailma ja selle põnevamate osade tutvustamisele. Esimene raamat saab iseenesestmõistetavalt pikema ja põhjalikuma tutvustuse, kuna see on kõige parem ja põnevam.

Kogu sarja tugevaimaks küljeks on ülipõnev maailm, mida kirjeldatakse kõige põhjalikumalt just esimeses raamatus. Eriti mõnusaks teeb sisse elamise korralik hard sci-fi lähenemine: laeva mootorid on kiired ja võimsad, kuid inimesed kipuvad 15G ja edasi kiirenduse peale moosiks muutuma. Õhk ja vesi on Maast eemal defitsiit. Kosmos on suur, tühi ja armutu.

Loe edasi...

Olles kuulanud Jaak Tombergi ettekannet "Taevatähed kirjatähes: võõra kujutamisest teaduslikus fantastikas", mis järelvaadatav uttv pealt, ei saa muud öelda, kui et tegemist on kahtlemata hea ja läbimõeldud ettekandega, kus leidus ohtralt mind huvitavaid mõtteid. Samas tahaksin ulmefännina mõnedele kohtadele vastu vaielda, kuna tundus, et Tomberg ei ole arvestanud mõningate nüanssidega. Neile kes ei juhtunud kuulama või ei viitsi järelvaadata: Tomberg vaatleb võõra kujutamise võimalusi ja piiranguid teaduslikus fantastikas ning näitlikustab neid esmajoones kahe tuntud ja õnnestunud näidete - Stanislaw Lemi romaani "Solaris" ja Stanley Kubricku mängufilmi "2001: Kosmoseodüsseia" - varal.


Vigade väljatoomist peaksin alustama sellest, kuidas ulmekirjandus minule paistab. Minu arvates kannab ulme kahte olulist ülesannet (olenemata siis sellest, et on tegemist teadus-, õudus- või muinasulmega).

Loe edasi...

Käesoleva aasta jooksul ilmub nii väiksemaid kui ka suuremaid ulmefilme. Üllatav on aga tõdeda, et varasemate aastatega võrreldes on tänavune saak küllaltki kesine. Õnneks leidub nende väheste hulgas rohkelt intrigeerivaid teoseid, millel silma peal hoida. Nende seas on loomulikult ka kõiksugu teoseid, mis segavad endas nii ulme- kui ka fantaasiažanrile omaseid elemente. Superkangelaste filmid on näiteks juba ammuilma muutunud täiesti omaette žanriks ning neid tasukski käsitleda kui täiesti eraldiseisvat nähtust, mis segab kõiksugu ulmelisi ja fantastilisi elemente kokku nii innukalt, kui vähegi jaksab. Koostades kokkuvõtet 2016. aasta ulmefilmide tõenäolisest paremikust on mõistlik keskenduda ainult filmidele, mis justkui ei soovigi midagi muud, kui pakkuda lennukaid mõttelende just nimelt ulmežanri laiades piirides.

Kõige parem viis 2016. aasta tulevaste ulmefilmide kokkuvõtte koostamiseks on koondada tähelepanu sellistele ulmefilmidele, mis pealtnäha tähelepanu väärivad.

Loe edasi...

Nagu filmi pealkirjast järeldada võib, on tegemist järjekordse ideearendusega teiste dimensioonide eksisteerimisest. Peategelased – pooleli jäänud ülikooliharidusega õde ja poksijast vend – saavad oma isalt kummalise kirja, milles on aadress ja kellaaeg. Enne kirjas märgitud kohtumispaika jõudmist liitub seltskonnaga juhuslikult sündmuste käiku kaasa haaratud sõber. Kolmekesi koos avastavad nad, et kohtumispaigaks on määratud mahajäetud pilvelõhkuja. Isa seal pole. Seinad on kaetud kummalise graffitiga, mis hoiatab halbade Maade eest ja juhatab heade Maade juurde. Maid eristavad sadadesse ulatuvad järjekorranumbrid, kuid kusagil pole ühtegi vihjet selle kohta, millisel Maal nad parajasti asuvad ja kuidas kogu süsteem toimib.


Äkitselt hakkavad tuled vilkuma, lift müriseb ja kolmik leiabki ennast teiselt Maalt, mis pole sugugi külalislahke. Kas tuleb tuttav ette? Kes on lugenud Terry Pratcett´i ja Stephen Baxteri „Pikkmaa“ sarja, saab kindlasti äratundmisrõõmu osaliseks.

Loe edasi...


Juba 2 aastat on möödas ajast, mil Rick & Morty pilootepisood avalikkuse ette toodi. Nüüdseks on Justin Roilandi ja Dan Harmoni alustatud seriaali valminud 2 hooaega, millesse jagub 21 episoodi ning on loota, et lõppu niipea ei tule. Sarja üks loojatest, Dan Harmon, on Rick & Morty’t võrrelnud Simpsonite ja Futurama veidra ristsugutisega, kus leidub nii meeletut ulmelist seiklust kui ka huvitavast vaatenurgast üles võetud peredraamat. Esimesest on see tubli jupi maad ropum ning teise helgetest seiklustest tükk maad tumedamat tooni.

Rick & Morty on multikasari hullust alkohoolikust teadlasest, kes veab oma tütrepoega (ning vahel ka kogu perekorda) läbi meeletute seikluste, mis tihti juhtuvad aset leidma teistes dimensioonides, teistel planeetidel või, miks ka mitte, alternatiivsetes reaalsustes. Ricki retked ei ole piiratud vaid ruumimõõtmega ning mõnikord juhtub ka aeg löögi alla sattuma.

Loe edasi...

Kes meist ei oleks mänginud mänge, kus sa kehastad mõnda kangelast või kangelaste kampa, kes otsivad koobastest kuulsust ja rikkusi? Sügavates ning pimedates urgastes kohtavad nad trolle, orke, draakoneid ning muid jubedusi, kes ülla eesmärgi nimel kerge südame ja terava mõõgaga halastamatult maha notitakse. Tõusevad levelid, koguneb sõjasaak ning mäng lõppeb peapaha kärme surmaga ja seiklejad saavadki rikkaks ning kuulsaks. Seekord aga viibib loo vestja teises leeris, mis tähendab, et tüütud tegelased, kes mängija kolle tulevad tapma, koobast rüüstama ning varandust endale ahnitsema, ei ole sinu jaoks mitte kangelased, vaid pigem vaenlased, kes tuleb kas maha lüüa või piinamiseks vangi võtta.

Loe edasi...

"Miks ma arvustan ja miks ma viimasel ajal ei arvusta? Asi pole ju selles, nagu ma ei loeks; kindlasti mitte nii palju, kui kunagi „headel aastatel, kui igal õhtul lapsi magama pannes sai nende kõrval loetud (lasteraamatuid, häälega, kuni nad üleval olid, ja ulmekaid, vaikselt, kui juba magasid), kuid sadakond arvustust vast tuleks aasta peale ära. Esimene põhjus on Baasi enda stagnatsioon. Kunagi tohutult võimas mõte ja teostus on igas mõttes oma aja ära elanud. Siin pole õige koht arutada, mida peaks tegema, täpsemalt, mida oleks juba kümme aastat tagasi pidanud tegema, et asi uutele tulijatele pelutavalt ei mõjuks, kummatigi paneb avanev pilt ennastki kaaluma, kas enne 30-t tehtud maailmarevolutsioonid pole 50-selt tropiks muutnud.”



Selline on nüüdseks juba BAASist kustutatud lõik Ats Milleri arvamust, mis tekitas ulmikute hulgas ohtralt pahameelt.

Loe edasi...

Komöödiaseriaalis Monkey Dust saab paaril korral sõna Classically Trained Actor. Alan Rickman oli põhimõtteliselt samasugune mees. Mõned aastad teatrikoolis käinud, soojenduseks Royal Shakespeare Company ridades lavalaudu kulutanud ja oma häälega mistahes rolli suureks mängida suutnud mees.

Rickman ei olnud küll kunagi mees, kelle nime suure suvise kassahiti plakatil kõige suuremate tähtedega kirjutati, aga ma ei tea ühtegi filmi, mis oleks sellest halvemaks muutunud, et tema seal suurema või väiksema rolli tegi. Halvaks muutusid asjad hoopis nende näitlejate jaoks, kelle nimed olid postrile suurte tähtedega kirjutatud, sest põhiliselt on Alan Rickman ju tuntud oma antikangelaste rollide poolest. Kõige kuulsamad neist on loomulikult Hans Gruber, Severus Snape ja Nottinghami šeriff. Põhjus, miks 14. jaanuari uudis aga eriliselt kurvaks tegi, oli minu, ja tundus, et ka paljude teiste jaoks see, et ta ka väiksemates fimides ja väiksemates rollides latil langeda ei lasknud.

Loe edasi...

XCOM on 2015 aastal välja tulnud populaarse mänguautori Eric M. Lang lauamängutõlgendus populaarsest samanimelisest arvutimängust.

Eelmainitud arvutimäng räägib lähitulevikust, kus tundmatute tulnukate rass ründab meie koduplaneeti, viies riigid sõjaolukorda, mille käigus luuakse 'Extraterrestrial Combat' üksus ehk XCOM. Selle mängu tundmine ei mõjuta suuresti lauamängukogemust. Arvutimäng on jaotatud kaheks: strateegiline tervet maailma hõlmav sõjaolukorra-majandusmäng ja kriisikoldele keskenduv taktikaline lahingumäng.


Kui arvutimäng on rohkem tuntud just taktikalise lahingumängu tõttu, siis Eric M. Lang keskendus lauamängus peamiselt sõjaolukorrale üle terve planeedi, lihtsustades taktikalised lahingud pigem abstraktseks. Seetõttu on tähtis võimalikult vara mainida, et kui oodata XCOM'ist 'Imperial Assault' või 'Level 7 Omega Protocol' lauamängude stiilis lahinguid, siis valmistab mäng pettumuse.

Loe edasi...

Kui kusagilt hakata põrgut otsima, siis vähemalt astronoomid on ühel meelel, et Päikesesüsteemi piires võiks see peale Pluuto asuda ka Umbrielil. Umbriel on Uraani kuudest kõige tumedam ja seepärast on kokku lepitud, et kohapealsed pinnavormid kannavad eranditult maapealsete rahvaste mütoloogiatest laenatud kurjade vaimude nimesid. Umbrieli naaber Ariel seevastu on eelmise täielik vastand – paistab silma heledusega ja seetõttu valitakse Arielile kohanimed ainult heade vaimude nimekirjast.

Ka teiste Päikesesüsteemi kehade pinnavormide nimetamine ei ole juhuslik – kõik on ammu ära reglementeeritud ja seda järgib Rahvusvaheline Astronoomia Ühing.

Loe edasi...

Ulmestaar


Sel kuul küsime kolm küsimust eesti laulja, näitleja, lavastaja, kirjaniku Mart Sanderi käest, kes on muide ka suur ulmehuviline. Estconile ta veel küll jõudnud ei ole, kuid ehk siiski tuleb. Küll aga on temaga kindlasti trehvanud paljud HÕFFil käinud Reaktori lugejad.

1. Mida praegu loed?
Praegu kirjutan, samas loen populaarteaduslikku kirjandust: lahti on psühholoogiaõpik ja üks sõjaajalooraamat. Täna olen terve päeva noote lugenud.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Nael! :) Minu jaoks on tähtis, et raamat oleks filmilik, s.t. hakkaks mu silme ees aktiivselt jooksma.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Kindlasti Isaac Asimov, sest tema "pildikeel" on see, mida ma alati kõikjalt otsin. Bradbury ja Clarke jagavad teist kohta; nendega kohtusin samuti juba lapsepõlves ja seetõttu on nad mulle emotsionaalselt lähedased.

Loe edasi...

Kirjastus Raudhammas



Raudrästiku aeg
Indrek Hargla

Menukate apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla uue kriminaalromaani tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. Selle riigi nimi on Kuningavald ning muistses Viljandis, mida siis Veelindeks kutsuti, valitseb noor kuningas Uljas. Romaani peategelaseks on kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kelle terav vaist ja nutikus aitavad tal lahendada mitu mõrvamõistatust. Aotõivi retked viivad teda ka Saaremaale Kaali linnusesse, kuhu on saabunud saladuslik rändur Kreekast, ning tänapäeva Tallinna asukohta, kus paiknevad muistse Rävala pealinn Iru ja sellega rivaalitsev Härjapää
linnus.

Loe edasi...

Järgnevalt toome ära lõigu uuest Indrek Hargla peatselt ilmuvast romaanist. Raamatust endast saate lähemalt lugeda kirjandusuudiste rubriigist.

Veelinde arpuja Sürjesugu Ohevald oli arpuja kohta noor mees, aga vana Kahru oli enne surma just tema välja valinud. Veidi viltuse näo ja kõverdunud huultega, jäi temast alati mulje, et ta natuke irvitab. Ta rääkis vähe ja elas väikeses hütis linde lõunavalli taga, enamuse ajast hulkus ta ringi ja otsis mööda maad asju ja märke, mis sobiksid pajatama jumalate tahtmistest ja mõtetest, sündmustest, mis on ette määratud, ja samuti nendest, mille kohta ka Taat, Ilmaneitsid, Kiusu-Kiur ja Põdrakarjus täit tõtt ei tea. Kui ta parajasti kusagil lonkimas ei olnud – ja need retked võisid kesta tosinaid päevi –, luges ta oma hütis Manaruno, kasvatas ja õpetas vaskusse või mehkeldas mõne naisterahvaga. Virilast ilmest ja kehvast kondist hoolimata meeldis Ohevald kangesti naistele. Mis neid Ohevaldi külge tõmbas, jäi Aotõivile alati arusaamata.

Loe edasi...

Tõlkinud Tiina Intal

1
Varjudest hüppas välja krokodill ja laksatas lõuad kinni ümber noore naise pea, kui see sisse jalutas. Naine ei pööranud sellele mingit tähelepanu ja kõndis olevusest häirimatult läbi.
„Külastage Veekeerist,” lausus kõmisev hääl. „Ratsutage delfiinidel, ujuge koos haidega ja toitke krokodille. Terve päev täis vee-elamusi ja põnevusvärinaid tekitavaid tegevusi, ainult seitsmekümne viie dollari eest.” Selleks ajaks, kui holograafiline krokodill olematusse oli hajunud ja oma virtuaalsesse pessa tagasi tõmbunud, istus naine juba tühja laua taga.

„On aga naine,” pomises Roy ülemus tunnustavalt, kui nad köögis tellimusi ootasid.
„Täiesti nõus,” vastas Roy. „Kas ma võin seda klienti teenindada, Kelvin?” Ülemus noogutas.

Roy vaatas, kuidas naine toksis klaviatuuril oma tellimuse, hoidis silmad pärani lahti, et skanner saaks tema silma võrkkesta kontrollida ja kontolt raha maha võtta ning nõjatus siis seljatoele.

Loe edasi...

Tõlkinud Liisa Vesik

Mu õde tuli mu ema matustele. Ta seisis värava juures, vaatas, kuidas mu onud lilledega palistatud surnuautost kirstu välja tõstsid. Ta oli kahvatu vaim, seisis teistest leinajatest eraldi.

Rose nägi välja täpselt selline, nagu ma teda mäletasin. Ma ei olnud teda kaksteist aastat näinud, aga ta ei olnud vananenud. Puudutasin käega oma juukseid, milles olid hallid viirud. Need tulid viimase staadiumi vähist, mis tõmbas ohvrit aeglaselt oma rinna poole ning sahmas õelate küünistega leinavat pere, lastes elu neist aadrina välja. Ma saatsin Rose'ile sõna kohe, kui ema diagnoosi sai. Ta jäi hiljaks, liiga hiljaks.

Kui ta kirikusse siseneda püüdis, astus Isa Joyce talle ette. Ta seisis rinnal ristatud kätega kiriku lävel. “Sinutaolised ei sisene siia,” ütles ta.

Paps tuli teda ümber veenma ning sellest sai stseen. Isa Joyce oli alati jätnud salliva mehe mulje. Mind üllatas, kuidas ta õiglases vihas vahutas.

Loe edasi...

Jarek keeras ümber, kui metsseakari üle tee läks. Tal polnud isu läbi kahekümnepealise, väikeseid sigu täis loomakarja sõita.

„Olgu, tee on küll pikem, aga vähemalt turvalisem,” mõtles Jarek. Ta sõitis mägirattaga läbi porilombi ning just siis hakkas vihma sadama. Jarek vandus. „Üks kord,” mõtles ta, „üks kord tahan ma sporti teha ja siis ka ei või ilm minu poolt olla.”

Ta oli õhtul peale sööki välja sõitnud, kuigi oli vaja puid laduda. „Ainult tund aega olen ära, jõuan neid puid laduda küll,” oli ta naisele öelnud.
Kahe aasta eest oli ta viimast korda ratta välja võtnud ja nüüd pumpas ta uuesti kummid täis ning tundis end nagu teismeline, kes esimest korda auto kasutada saab. Kui ta väravast välja vuras ning külateel küntud põldude järele lõhnavat õhku tundis, oli ta korraks täiesti õnnelik. Ei mingeid liisinguid, laene, naist, kes kingituseks aina soojamaareise nõuaks, ülemust, kes talle ikka veel lubatud palgatõusu ei anna ega katkist telefoni, millele garantiid ei saa.

Loe edasi...

Kui Sepamäe kohta küsida, siis noogutab küsitu alati teadvalt. Kõrge küngas, küljed võsasse kasvanud, aga kuplipealne lagedamast lagedam. See ei peaks üldse kaugel olema, tuleks minna naaberkülla ja siis sealt juba täpsemat juhatust saada. Aga naaberkülas kipub sama jutt korduma, ainult nüüd sorgatakse sõrmega hoopis teise ilmakaare suunas. Kui väsimatu otsija iga juhatamist tõe pähe võtaks, saaks tervele kihelkonnale tiir peale tehtud, ilma et salapärane sepamägi kriipsu jagugi lähemale jõuaks. Seetõttu ei söanda minagi kindlat küla ega valda nimetada, vaid pajatan loo sepast ja tema tütrest just nii, nagu seda ise kuulsin.
Ei ole õiget küla ilma külasepata.
Kui kuri kopsutõbi vana Matsi otse ääsi tagant ära viis, jäi küla sepikoda seisma. Aga mida on üks õige küla väärt ilma sepata? Adrale on vaja tera, hobusele rauda ning vitsata vankriratas kestab vaid esimese munakiviteeni.

Loe edasi...

Kats seisis vana laguneva vesiveski ees ja nägi, kuidas habras, viirastuslik naine teda ülevalt tühjast aknaaugust jälgib. Tema suured ja ebaloomulikult mustad silmad olid põhjatud. Näis, et need silmad võisid hukutada igaühe, kes neisse vaatas. Kats tundis selle läbitungiva pilgu all seistes kogu keha ja meeli halvavat hirmu.

Äkki seisis naine Katsi ees. Ta ulatas midagi, mis oli mässitud pruuni jõupaberisse.
„Kisu, kisu peeglike
aja tagant endasse
naine, kes su ette seisab...,“ pomises ta.

„Kuidas palun?“ küsis Kats kogeledes ega kiirustanud pakutut vastu võtma.
„See on sulle,“ ütles naine veidra kareda häälega, „Oswaldi poolt.“
„Kes sa oled?“ küsis Kats.
„Anna,“ vastas naine, „ärakutsuja...“ ning kadus. Ainult jõupaberisse mässitud pakk oli kui nõiaväel Katsi kaenla all. Kuidas see sinna oli saanud, polnud võimalik seletada. Kats rebis paberi ümbert ning... ärkas higisena üles, süda sees hirmust tagumas.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Peatoimetaja veerg 01/16
Reaktori kunstnikud 2015
Projekt „Eesti 100: ulme“
Raamatusari: The Expanse
Võõra kujutamisest ulmes ehk pisut ettekandekriitikat
2016. aasta oodatuimad ulmefilmid
Filmiarvustus: „Paralleelmaailmad“
Ulmeline joonissari „Rick ja Morty“
Mänguarvustus: Koobaste Isand ning sõjad pealmaade pärast
Repliik BAASist
R.I.P. Alan Rickman
Lauamänguarvustus: XCOM
Kurioosum 01/16
Ulmeuudised 01/16
Uudiskirjandus 01/16
Isutekitaja: Raudrästiku aeg
Tõlkejutt: Pühaduseta Graal
Tõlkejutt: Ta mõistuse jäine taru
Jutt: Sigade tee
Jutt: Sepatütar
Jutt: Rõika peeglivabriku needus
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1215)