Teie ees on 2015. aasta esimene number kõrvetavat tuumalõõma. Pole ei aastavahetuse pidustused ega muud raskused meid rivist välja löönud ning ka sel kuul toome teieni parimaid ulmelisi artikleid ja lugusid. Meeldiv on näha, et paljud inimesed ei karda hea ajakirja nimel kõvasti vaeva näha, toetades meid oma loominguga. Loodame, et edaspidi kaasautorite hord ainult kasvab.

Selles südakuu numbris võite lugeda Mart Redi kokkuvõtet uusimatest ulmefilmidest, mis meid sel aastal ees ootavad, Leila Tael arvustab Varraku poolt välja antud ning Terry Pratchetti ja Stephen Baxteri koostöös valminud raamatut „Pikksõda“ ning Rasmus Tamm tutvustab võrgupõhist kogumiskaartidel baseeruvat mängu „Heartstone“. Eelmise kuu reaalsete kosmoselahingute artikkel sai nii palju tähelepanu, et isegi Reaktori asutajaliige Agur Tänav võttis nõuks seda kommenteerida. Muljetame ka lauamängulaagrist ning Oslos toimunud LARPifestivalist.

Loe edasi...

Dmitri Gluhhovski ei ole just palju kirjutanud – tema sulest on ilmunud vaid 4 raamatut, millest üks on tegelikult satiiriliste juttude kogumik. Ometi on ta tuntud üle maailma, tema raamatuid loetakse ning antud teos on leidnud oma tee ka arvutimängude imelisse maailma. Millest selline kuulsus? Kas tõesti mõjub raamatu müügile nõnda hästi jupikaupa internetis avaldamine, mida autor kirjastuste äraütlemise tõttu algul tegema hakkas? (Sellisel juhul jääme Reaktorisse ootama tulevaste suurkirjanike teoseid.) Loomulikult on emake Venemaa üüratult suurem kui pisike Eesti, kus raamat Tallinna trollipeatustest ei saaks üldsegi nõnda palju tähelepanu kui postapokalüptiline romaan Moskva metroo sügavustest, milles tunneb iga Moskvat külastanu ära tuttavad paigad.

Raamatu peategelane on kahekümnendates aastates noormees Artjom, kes elab metroo põhjaosas VDNH jaamas.

Loe edasi...

Stephen Baxteri ja Terry Pratchetti koostöös valminud raamat „Pikksõda“ on järg samade autorite kirjutatud romaanile „Pikkmaa“, milles inimkond avastas revolutsioonilisel Sammupäeval lihtsa võimaluse reisida miljonitesse kõrvaldimensioonidesse – erinevatesse versioonidesse planeedist Maa. „Pikkmaa“ sü˛ee keskendus peamiselt sellele, kuidas inimkond reageerib uuele ja ahvatlevale võimalusele rajada seni veel inimeste poolt puutumatule pinnale uus kodu ning neile, kellel puudus võimalus „tõotatud maale“ minna ja kes pidid vanale laastatud koduplaneedile maha jääma.

„Pikksõjas“ on möödunud Sammupäevast kakskümmend viis aastat ning meie koduplaneet, mida pärast teiste Maade avastamist hakati nimetama Null-Maaks, on jäänud üpris kehva seisu. Suhted Null-Maa ja teiste maailmade vahel on muutunud ülimalt pingeliseks ning sõja puhkemiseni on jäänud ainult loetud päevad.

Põhiline ajend sõja puhkemiseks on maksusüsteem, mida Null-Maalt välja rännanud rahvad sugugi omaks võtta ei taha.

Loe edasi...

Viimaste aastate jooksul on märgata ulmefilmide kui ˛anri jõulist naasemist laiatarbekinosse. Veel kuue-seitsme aasta eest arvati, et ulmefilmid on sama surnud kui vesternid. Kuid siis toimus teatav nihe ja sealt edasi on Hollywoodi suuremad ja väiksemad, tuntud ja tundmatud toimetanud hõbedasele ekraanile kõikvõimalikke ulmelugusid. Neil Blomkamp ja Gareth Edwards tõestasid, et ka väiksema rahaga saab erakordselt ilmekat ulme luua.

Oma osa ulmehuviliste juurdekasvus on mänginud nutiseadmete lakkamatu pealetung. Tahvelarvutid ja hiidekraanidega telefonid oleks justkui otse Star Trek TNG kaadritest kasutajale pihku hüpanud. Taas kord on plaanides kosmose avastamine - seekord siis punase planeedi suunal.

Kõik see on vähemal määral kulmineerunud tavalisest rikkalikuma ulmefilmide valikuga. Olulist rolli mängivad koomiksitel põhinevad fantastilised lood, aga krõbedale teadusulmele ja uncanny valley tüüpi fantaasiale leiab samuti kohta.

Loe edasi...

Oktoobris käisin ma larbifestivalil nimega Grenselandet, mis toimus esimest korda 2010. aastal. Mängud on suuremas osas tehtub black box‘i jaoks, mängitakse vanu lemmikuid ja ka uusi mänge. Larbid ei kesta rohkem kui neli tundi ja läbiviijaks on iga mängu autor ise. Osalejaid oli sel aastal saja ringis ja paralleelselt toimus kaheksa mängu, kokku 24 – üks reedel ja kaks laupäeval. Majutust festival ei pakkunud, toitlustust sai odavamalt (Norra kohta). Kogunemispaigas toimus enne igat larpi kohtade jagamine (registreerudes sai valida oma eelistused ja selle järgi jagati osalejad mängudesse, aga vabade kohtade olemasolul – peaaegu alati – oli ka võimalik mängu vahetada. Järgnes söömine, paar mängu ja pidu.


Väga huvitav, et korraldajad olid suutnud leida ühes piirkonnas nii palju black box’e, kus mänge läbi viia. Ühtegi kohta ei pidanud kõndima kauem kui 15 minutit.

Loe edasi...

Käesolevat artiklit ajendas mind kirjutama eelmises Reaktoris olnud artikkel, kus räägiti, et hard-sf võtmes ei ole kosmosepiraatlus võimalik. Sooviksin sellele väitele vastu vaielda.

Miks ma siis härra Memphet'ran`i arvamusega nõus ei ole? Härra M esitab oma väited kitsalt tehnilisest vaatevinklist, kuid unustab ära, et ükski tehnika ei toimi ilma inimesteta, ja kus on inimesi, kus ringlevad suured rahad, seal on sotsiaalsus, poliitika ja mahhinatsioonid. Härra M-i artiklis on palju võrdlusi merelahingutega ja ta väidab, et kosmoselahingud ei saa tehnilisest vaatepunktist mitte mingil juhul nõndaviisi toimuda, piraatlus aga ei ole üldse võimalik. Ütleme, et tal on tehnilise poole pealt 100% õigus, ma ei ole ekspert, kuid tahaksin välja tuua teemad, mis minu meelest laseks kosmosepiraatlusel suurepäraselt toimida ka härra M-i artiklis välja toodud tehnilise taseme juures.

Loe edasi...

Sellel kevadel oma esimest ametlikku juubelit tähistav Hearthstone on tänu oma kasvavale mobiilsele nõole kogunud vähem kui aastaga üle 20 miljoni huvilise enda ümber. Uurime, kuidas on Blizzard Entertainmenti loodud "Südamekivi" nõnda lühikese ajaga taolise massiivse kasutajaskonna ära teeninud

Müstilistest koletistest pakatav ning nii graafilisel kui helilisel tasandil iga Warcraft –i saaga fänni fantaasiaid realiseeriv Hearthstone on kogumiskaartide lahinguväli, mis keerleb nii mängijate omavaheliste kui ka arvuti vastu toimuvate käigupõhiste duellide ümber. Lahingu alguses saavad mõlemad osapooled endale kindla arvu suvalisi võlukaarte oma isiklikust kaardipakist, millede kogumikku lisandub igal võitluse uuel käigul üks suvaline kaart sellest samast kaardipakist. Kaarte saavad mängijad kordamööda lauale hakata laduma, et oma vastasele tuupi teha.

Loe edasi...

16. jaanuari õhtul võis Jõulumäe spordikeskuses näha veidrat vaatepilti: inimesed nii üksi kui hulgakesti tassisid majja kaste, kust piilusid välja veidrad värvilised karbikesed. Sportlaste moodi nad just välja ei näinud – nemad käivad ju ometi spordikottidega… ja milline sportlane võtab trenni kaasa kasti õlut? Ei, see oli hoopistükis talvine lauamängurite suursündmus Brain Gamesi lauamängulaager, kuhu sel aastal jõudis 103 inimühikut.

Foto autor: Priit Paabo

Ei ole vist vaja küsida, mida seal peamiselt tehti. Lauamängude tarbeks oli spordikeskuses eraldatud kaks suurt ja kaks pisemat saali, kuhu kõik vabalt ära mahtusid. Lisaks võis mängida ka igal pool mujal, kus vähegi sai – siinkirjutaja algatusel hakati vastu ööd mängima vastuvõtuputka laua peal ning ka sauna eesruum ei pääsenud puhtalt. Mängijate seas oli nii vanu (umbes 50aastaseid) kui noori (noorim oli väidetavalt 12aastane), nii kogenuid kui algajaid ning kõigil oli väga lõbus.

Loe edasi...



Tähistamaks Reaktori ümmargust numbrit, tegin ühe väikese ulmeteemalise ristsõna. Javaskripti versiooni saab mängida siit. Kui mingil põhjusel javaskript ei tööta saab aga võtta ja välja printida siin asuva pdf faili. Selleks, et java versioon küsimusi näitaks tuleb ristsõna lahtrite peale klõpsida.

Loe edasi...

Ulmestaar


J.J. Metsavana ei ole Reaktori lugejale võõras nimi. Tema sulest on Reaktoris ilmunud mitmeid jutte ning koostöös Maniakkide Tänava ja Jaagup Mahkraga on neil ilmunud ka kogumik "Saladuslik tsaar". Samuti olid tema lood, mida iseloomustab sujuv, kerge ning sarkasmist pakatav dialoog, esindatud ka esimeses "Tuumahiius". Võib ilmselt julgelt väita, et tema näol on tegemist kolmanda generatsiooni tõusva ulmekirjanikuga. Loomulikult ei saa mainimata jätta, et tema oli üks Reaktori asutajaliikmeid. Kes tahab aga sellest härrasest rohkem teada, võib ta leida tema loomulikust elukeskkonnast suvisel Estconil või siis ulmerahva kogunemistel Labürindis.

1. Mida praegu loed?
Hetkel on pooleli olevateks teosteks Stanislaw Lem "More Tales of Pirx the Pilot", Ira Lewin "Saatuslikud poisid" ning Robert E. Howard "Conan ja punane kants".

Loe edasi...

Sel kuul saame kahjuks tuua uudisena vaid Reaktori enda uue kogumiku avaldamise, kuna kõik kirjastused laisklevad ega ole meile saatnud infot oma uute raamatute kohta.

Kirjastus Fantaasia



Tuumahiid 2: Toorium
Koostajad: Artur Räpp, J.J. Metsavana, Ove Hillep

Kogumik "Tuumahiid 2: Toorium" koondab üheksat veebiajakirjas Reaktor ajavahemikul november 2012 kuni veebruar 2014 avaldatud juttu nii kogenud kirjanikelt, näiteks Indrek Hargla või Maniakkide Tänav, kui ka autoritelt, kes on alles jõudmas oma juttude trükis avaldamiseni. Juttudes leiab paljusid üldinimlikke teemasid: inimlik hoolivus hoiab elus; loodusest lugupidamine ka siis, kui inimene näib kõikvõimsa jumalana;surematus võib olla samaaegselt nii hea kui halb; armastus võib olla koletis või ka päästja.

Loe edasi...

Aleks oli just suitsu põlema saanud, kui üle kolleegide lobisemise telefon taskus helisema hakkas. Ta oli ennegi tähele pannud, et helina järgi sai ilmeksimatult aru, kui sissetulev kõne tõotas tulla ebameeldiv. Seekord oli see tunne eriti tugev. Tõmban suitsu lõpuni ja helistan tagasi, mõtles Aleks, kuid heitis igaks juhuks pilgu ekraanile. Kollakalt helendav tekst oli kõikidest variantidest kõige halvem. KALLIS KAASA! Kunagi ammu, nüüdseks juba hea mitu aastat tagasi, oli Ly Aleksi telefonis enda numbri taga oleva nime just selliseks muutnud. Siis olid nad just kooselu registreerinud, et koos tuludeklaratsioon esitada ja rohkem raha tagasi saada. Aleksile meeldis tegelikult mõelda, et nende vahel oli midagi enamat kui maksuseadused, sündiv laps ja teineteise enam-vähem väljakannatamine. Nüüdseks oli laps neljane ja nemad ise kulgesid oma abielus kenasti, rahulikult ja emotsioonitult. Nagu kõik nende tuttavadki. Armastus ...? Igatahes ei olnud nad seda kunagi teineteisele avaldanud.

Loe edasi...

“Me kaotasime “Coraggio”.” Calkini hääles oli paanikanoot. “Neetud laev on kadunud, Morris.”
Kui ta helistas, assisteerisin parasjagu Kuu tagasivõtmisgrupi simulatsioonil, vastasin üheteistkümne juhatuse liikme kõnedele, valmistasin ette pressiteateid Claymonti ja Demetriuse projektidest, avasin uksi ja süütasin tulesid kohaliku keskkooli ekskursioonile, säilitasin üllatavalt soojal märtsikuu pärastlõunal meeldivalt jahedat temperatuuri ja mängisin malet Herman Millsiga arhiivist. Teisisõnu, oli täiesti tavaline päev, kuni direktor minuga ühendust võttis.
Denny Calkin on väikesekasvulise kõhetu mehe musternäidis, aga tal on võimas hääl. Ta oli NASA-sse määratud poliitilistel põhjustel ja ei jaganud seetõttu ööd ega mütsi. Loomulikult oli ta endast heal arvamusel ja veedunud, et tal on kõigele vastus olemas. Seekord oli ta aga hüsteeria äärel. "Morris, kuulsid või?" Ta ei jäänud vastust ootama. "Me kaotasime "Coraggio".

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0176)